Читать книгу Jalgpalluri naine. Luksuslik aasta Itaalias - Mari Sinila - Страница 5

Tõstame kotte autosse. Just nii, me läheme Itaaliasse!

Õnneks on meid autos ainult kaks, muidu tuleks küll suurem postisaadetis järele lennutada. E-klassi Mercedese tagaaknast me välja ei näe, kuid mis siis, kohale jõudes on see kindlasti seda väärt, et kõlarid, kasukas, tolmuimeja ja muu vajalik kaasa sai võetud. Tegelikult jätsime mitme väljapraakimise käigus küllaltki palju asju koju ka, näiteks pidin loobuma oma talvisest käekotikollektsioonist ja tegema raamatute kuhja poole väiksemaks. Ehk ongi nii parem – ostan Dante „Jumaliku komöödia” kohalikus keeles. Maagiline!

Sõit algab Tallinki Rootsi laevaga. A-kajuti mugavused on keskpärased, lootus suurema telekaga kajut saada kaob peagi ja see pisike kast ei tee küll oma tööd ära. Õnneks on mul aga ajakirjad kaasas. Oh, need ajakirjad ...

Kui Rootsi laud on tühjaks söödud ja oleme viimase jäätise kallal, tunnen pisikest hirmujudinat, mis üle selja jookseb ja sujuvalt kõhuliblikaks muutub. Itaalia on ikka päris kaugel ja ma ei tunne seal mitte kedagi. Tegu ei ole ju lühikese puhkusereisiga, vaid peatükiga minu eluraamatus. Kui mees on nädalate kaupa koondisega reisidel (see tähendab, et käib küllaltki tihti ka Eestis) ja käib pidevalt välismängudel, pean üksi meie Itaalia kodus hakkama saama. Kodus! Kus me küll elama hakkame? See selgub alles mõne aja pärast, enne tuleb kinnisvara hetkeseis läbi uurida ja paremad variandid üle vaadata. Samas ei saa kurta – otsime korterit imelises Itaalias.

Käime laevapoest läbi ja suundume kummikommidega kajutisse. Erko muidugi piirab magusa söömist, kuna on edukas profisportlane, kuid mina ei lase ennast sellel häirida. Natuke kummikomme peab laevas ikka sööma. Siiski jätan need veidi hilisemaks, kuna jäätist sai liiga palju kõhtu aetud.

Hommikul ärkame rõõmsas tujus ja suundume taas buffet’ poole. Ausalt öeldes ootan juba järgmist hommikut – ehk on hotellis pakutav kohv parem kui laevas. Plaan on sõita pikalt ja see tähendab ka bensiinijaamades kohvi piiramist, kuna kohv-pissipeatus-kohv-pissipeatus ei aitaks sujuvale teekonnale kaasa. Kui vaja, saan kummikommidest energiat ammutada.

Erko on esimese päeva autosõidu ajal küllaltki tõsine, ju vist mõtleb eesootavast hooajast. Mina mõtlen lisaks klubi hooaja käekäigule ka meie elust tundmatus kohas, võõra keele ja inimeste keskel. Õnneks andis Google mulle palju infot, samuti leidsin raamatupoodidest kolm raamatut Itaalia kohta: „Live & Work in Italy”, „Italy” ja „TOP 10 Toscana”. Haarasin ka paar sõnastikku ja kaarti. Ei tea ju, kui hästi Internet seal töötab – eks ma võtan siis taskust oma kaardi ja otsin vajaliku tänava vanaviisi üles.

***

Esimese päeva õhtul jõuame Saksamaale Lübeckisse. Ilus väike linnake, kuid tutvuda sellega ei jaksa – seljataga on peaaegu tuhat kilomeetrit sõitu. Rootsis sõita on muidugi tuttav ja mõnus ning Taani silla ületamine ja praamisõit teevad teekonna mitmekülgsemaks. Siiski oleme täiesti läbi ja administraatorist noormehe suured pingutused check-in’is meid rõõmsamaks muuta ei taha kuidagi teoks saada. Võtame viisakalt toavõtme vastu ning täna oma toast enam ei välju.

Valisime paar päeva enne Eestist lahkumist Internetis hotellid välja ja Lübeckis jäi silma Radisson – tuntus ja hea parkimine andsid kindlustunde ning siiani me oma lühikese külastuse jooksul selles pettuma ei ole pidanud. Tuba on tänapäevane ja puhas, teised hotellikülastajad vaiksed ja viisakad. Hommikusöögivalik on korralik, kohv hea, kui mitte öelda väga hea. Jalgpallur valib taldrikule ohtralt mune ja peekonit, nende kõrvale värsket salatit ja mitu klaasi vett ning värsket mahla. Minu taldrik täitub samuti muna ja peekoniga, kuid kiiresti lisandub teinegi – ahjusoojad šokolaadi-croissant’id ja ilusamad puuviljad tuleb ära võtta enne, kui keegi teine need endale napsab. Imetore teenindaja toob lauda teise cappuccino, seekord palus seda ka Erko, ning naudime viimaseid minuteid autost eemal. Restoranist lahkudes jään mehest veidike tahapoole, kuna leian tee pealt elegantsed pruunist nahast tugitoolid ja neile suunatud projektorvalgustid – see näib pigem näitusena kui jala puhkamise kohana. Selline maskuliinne luksusenurk on justkui meelega sinna välja pandud, et pilte teha ja hotelli nime sõpradele mainida.

Bensiinihindade uuring jäi ajanappuse tõttu tegemata ja seega me ei tea, kas oleks pidanud enne Saksamaale jõudmist paagi uuesti täis panema. Eelmisel õhtul olime väsinud ja veeresime hotellini välja. Nüüd aga saab mersu paak tema silmis kodust Saksamaa toitu nautida ja meie saame kolm viiekümnest üle leti ulatada.

Bensiinijaamades toimib väga vahva süsteem: tualettruumi minnes paned masinasse viiskümmend senti sisse, vastu saad aga samas väärtuses kupongi, et endale sellest või mõnest järgmisest bensiinijaamast midagi head osta. Alati on selleks hetkeks aga ostud tehtud ja tasku täitub kasutamata kupongidega.

Plaan on täna õhtuks Austriasse jõuda, mis tähendab, et sõita tuleb umbes sama pikk vahemaa kui eilegi. Rootsi Statoili võileibade asemel on meie söögikordadeks aga Saksa vorstid ja šnitslid. Pettun kord ühes, siis jälle teises. Ehk peatume valedes kohtades, kuid kõht on täna õnnetu. Meele teeb aga heaks järgmisele sihtkohale mõtlemine.

Mida lõuna poole jõuame, seda raskemaks muutub hingamine – see hais! Ei tahaks peatuda, kuid seljad ja jalad on nii kanged, et muud ei jää üle. Kahjuks on mul väga väike kopsumaht ja kui püüan nina kinni hoida, siis vajan hoopiski suurt mahlakat sõõmu uuesti sisse ahmida, ning mahlakas on see õhk siin tõepoolest. Lehmi näha ei ole, peatume piltilusas kõrgete mägede vahelises kohviku parklas, kuid seda lõhna ei unusta ma niipea. Loodus on võimas.

Natuke piinlik, et ma kaardilugejana hästi hakkama ei saa, kuid kahe peale suudame õigel teel püsida, naudime Innsbrucki ümbritsevaid mägiseid vaateid ning jõuame lõpuks järgmise hotelli ette, mis asub Austria linnakeses nimega Wattens. Nimi on hotellil küllaltki tagasihoidlik, Pension Clara, ja uurisin põhjalikult, kas tegu ikka on hotelliga, muidu leiame end veel mägedes asuvast vanadekodust. Kindlasti oleks sellegi toad mugavad ja sealtki vaated ilusad, kuid eelistame siiski hotelli. Leiame end traditsiooniliselt puiduga sisustatud alpilikust hotellitoast ja mis me muud siin ikka teeme, kui jälle magame. Hommikul ärgates naudime kaunist vaadet mägedele. Kui oleme pestud ja korda seatud, läheme alla hommikusöögile. Tegu on pisikese hotelliga ja täna oleme vist küll ainsad külastajad, kuid toiduvalik on üllatavalt suur ja olemine mõnus. Mina olen täna aga lisaks Itaaliasse jõudmisele topeltelevil – nimelt asub Wattensis Swarovski Kristallwelten ehk kristallimaailm. See ei ole kokkusattumus, valisin teekonna hoolikalt ja läbimõeldult. Niisiis, kui minu pisike kohver ja mehe Fred Perry kott on jällegi autosse visatud, ootab meid kõrvalepõige kristallide maailma.

Pärast mõneminutilist sõitu pargime autot ja tekib tunne, et paari tunniga me siin küll hakkama ei saa – meeletult suur parkla on autosid täiesti täis. Inimesi aga näha ei ole. Ehk kasutab kogu linn seda tasuta parkimiseks ... Ostame aias asuvatest putkadest sissepääsupiletid ja läheme avastama. Sissepääs asub mäenõlvast meisterdatud mehe näo all. Loomulikult tuleb mehe suust alla suuremat sorti veejuga, mille alt läbi minnakse, Swarovski-sugune gigant ei saaks millegi vähemaga külastajaid tervitada. Sealsamas laiub suur sädelev slogan „YES TO ALL” ehk „Kõigele jah” – seda lugedes on kohe rõõmus meel sisse minna.

Kristallimaailma siseruumides hakkab mul veidi jahe, Lõuna-Euroopa suvekuumus hoitakse siit arusaadavalt eemal. Õnneks olen Eesti ilmamuutustega harjunud ja kannan alati käekotis sallikest kaasas. Mu vanast sõbrast LV-st tulebki sädelev sall välja ning avastamine saab alata.

Juveliir Daniel Swarovski patentis elektrilise masina, mis lõikas kristalli täpsemalt, kui inimese käsi seda teha suutis. 1895. aastal lõigi ta Wattensis Swarovski, võttes eesmärgiks muuta kristallid kõigile kättesaadavamaks, et igaühel oleks võimalus nii-öelda peaaegu teemant omandada. 1995. aastal avati Kristallwelten sellisena, nagu täna näha saame, kui multimeediumi kunstnik André Heller lõi koostöös kunstnike, muusikute ja disaineritega unikaalse külaliskogemuse keskuse.

Esimeses ruumis tervitab meid hiiglaslik must hobune (mitte päris hobune, kuid hämaras valguses ehmatab ta oma suurusega meid siiski päris korralikult), kes on kristallikestega siit ja sealt ära kaunistatud, samuti kohtume kolmesaja tuhande karaadise Centenariga ehk maailma suurima ehtekiviga. Seejärel möödume seinast, mis on maast laeni kristallidega kaunistatud, ja Salvador Dalí teosest. Põikame läbi peeglite toast, kus külastaja oleks justkui kristalli sees, imetleme Tord Boontje ja Alexander McQueeni disainitud kristallist kuusepuud ja uurime lumiste linnade makette. Saame teada palju huvitavat, millest enne mõeldagi ei osanud, näiteks seda, et Swarovski on palju enamat kui värvilised kristallid. Swarovski asutaja poeg Wilhelm lõi näiteks binokli prototüübi ning seejärel hakkas ettevõte ka binoklite, teleskoopide ja muu täpsust nõudvate optiliste instrumentidega tegelema. Swarovski üheks tahuks on ka klaasreflektorid, mida kasutatakse liikluse turvasüsteemides, hotellides ja poodides. Swarovski valgustid on samuti pika ajalooga: Metropolitan Opera House’i avamisõhtul Lincoln Centeris New Yorgis olid Sputniku nime kandvad lühtrid tähelepanu keskpunktis. Swarovski valgustid kaunistavad ka näiteks Versailles’ lossi ja mitme uuema arhitektuuri suurteost.

Täna on Swarovski väga tuntud nimi, kuid Hollywood räägib tavaliselt päris teemantidest ja ma pole osanudki mõelda, et Swarovski ka seal nii tegus võiks olla. Tuleb aga välja, et lisaks paljudele muudele koostööprojektidele sädeles tuntud näitlejanna Marlene Dietrich 1932. aastal linateoses „Blond Veenus” Swarovski kristallides. 1953. aastal, kui Marilyn Monroe laulis laulu „Diamonds Are a Girl’s Best Friend”, kandis ta filmis tegelikult just Swarovski kristalle. Kleiti, mida Marilyn Monroe kandis ikoonilisel hetkel, esitades president JFK-le serenaadi „Happy Birthday”, kaunistas kaks tuhat viissada Swarovski kristalli. Kleit müüdi 1999. aastal rohkem kui 1,26 miljoni dollari eest. Samuti säras Nicole Kidman filmis „Moulin Rouge” Swarovski kristallides. Koostöö ulatub kaugemalegi: Oscarite gala lava kaunistavad Swarovski kristallid juba alates 2007. aastast, lavale on valmistatud kolmesajast tuhandest kristallist koosnev kardin – see on number, mis alates ideest juba kuus korda suuremaks on muutunud.

Swarovski teeb ka muusikutega koostööd, lavavalgustuse käes löövad kivikesed ju võrratult läikima. Madonna kandis näiteks tuuril „Confessions” Swarovski kristallidega kaunistatud kostüüme. Loomulikult on ettevõttel lähedased suhted ka moemaailmaga. Muu hulgas esitles Swarovski aurora borealis’e efekti, kus kristallid igas vikerkaarevärvis sädelevad, ning peagi oli moemaailm (eesotsas Dioriga) uuest kristallist lummatud. Huvitaval kombel avati esimene Swarovski pood alles 1983. aastal Londonis kuulsal Old Bond Streetil. Juba esimesel päeval varastati sealt suur kilpkonnakuju.

Tegu on uskumatult uuendusliku tootemargiga – loodud on projekte ja välja on mõeldud kristallide maailma nüansse, millega keegi teine hakkama ei saaks, sealhulgas on tehtud kristallkangas ja sära suurendav XILION-lõige. Tegu on ka loodust ja inimesi hoidva ettevõttega, mida siin Austria Alpide vahel seistes on täiesti loogiline järeldada, kuid millele kauneid teoseid ostes tähelepanu pöörata ei oska. Heategevus ja keskkond on tootemargile aga algusest peale tähtsad olnud. Praeguseks on turule toodud ka käekellad ja parfüümid, kuid rõhku pannakse endiselt ka kristallile endale – teemandile ollakse uskumatult lähedale jõutud.

Teen viimases ruumis silmipimestavatest sädelevatest kristallist korsettidest ja tiaaradest pilti ning ongi aeg kingipoodi suunduda. Kui tavaliselt on muuseumide ringkäikude lõpus toredad poekesed, siis siin on tegu lausa ostukeskusega. Kuna ma lähiajal siia enam tulla ei plaani, on vaja kõigile lähedastele suveniirid osta, ja tundub, et valikust siin puudu ei jää. Kuigi saan ostud alles mõne kuu pärast emale, õele ja sõbrannadele kätte toimetada, tuleb ehted siiski korvi panna ja üle kontrollida, et keegi nimekirjast välja ei jääks. Veedame siin vähemalt sama palju aega, kui kristalle avastades (see tähendab, et mina veedan, Erko on ammu poe lõpus asuvas kohvikus koha sisse võtnud ja telefoni süvenenud), kuid jõuan tulemuseni ja saan nii enda kui ka lähedaste ehtevarud edukalt täiendatud.

Swarovski luigelogo võeti kasutusele alles 1989. aastal. Mina lahkun siit millegi erakordsega: seda luike nähes tean nüüd tavalist eset millegi enamaga seostada, olen temaga tuttavaks saanud. Auto poole jalutades piilume veel õues asuvaid suuremõõtmelisi ekspositsioone ning tundub, justkui oleks päeva töö ära tehtud, kuid nüüd ootab meid ees veel sõit Itaaliasse. Täpselt viiesaja kilomeetri pärast ootab meid uus kodu – Firenze.

***

Firenze on Toscana maakonna keskus, kus elab rohkem kui kolmsada kaheksakümmend kolm tuhat inimest. Kui keskajal sündis Firenzes poiss, tuli linna kogumiskarpi jätta must uba, kui tüdruk, siis valge uba – nii loeti inimesi. Õnneks on tänaseks süsteemi täiustatud ja kel arvu vastu huvi on, ei pea ligi neljasada tuhandet uba üle lugema, vaid saab selle numbri lihtsamalt kätte.

Firenze on Itaalia kunsti keskus, renessansi sünnipaik, keskaja rikkamaid linnu, aastatel 1865–1871 ka Itaalia kuningriigi pealinn. Kunsti, arhitektuuri ja ajalugu on siin nii palju, et miljonid turistid sagivad linnas igal aastaajal. Tegemist on ka suure moe Mekaga, linn kuulub maailma viieteistkümne moepealinna hulka.

Enne siia jõudmist olin Itaalia linnadest käinud vaid Roomas, kuna see tundus kuidagi tähtsam paik. Täna pean aga mainima, et Firenze meeldib mulle väga palju rohkem. Tänavatel jalutades vaatab iga kivinikerdus seintel mulle otsa ja justkui noogutab ja pilgutab silma, öeldes: „Sul veab, et siin oled.” Ja just selline tunne mul ongi – milline vedamine, et lisaks mehe karjäärihüppele saame kogeda ka midagi nii erilist ja ilusat ning öelda Firenze kohta nüüdsest kodu.

Erko on endale välja võidelnud (õigemini on seda teinud tema agent, mees on aga andekuse ja töökusega selle ka vägagi ära teeninud) kaheaastase lepingu Itaalia Serie A klubis (kes siinkohal nõutuks jäi, siis tegu on kõige kõrgema liigaga), nimelt ACF Fiorentinas. Klubi kodustaadioniks on Stadio Artemio Franchi, mis mahutab rohkem kui nelikümmend seitse tuhat pealtvaatajat. Jalgpallisõbrale ei pea Fiorentina kohta palju rääkima, kuna tegu on ühe suurema ja populaarsema jalgpalliklubiga Itaalias. Ja nüüd on selle kõige osa ka minu tagasihoidlik kahekümne kolme aastane keskkaitsja Eestist!

Minu töö Firenzes on teha mehe jalgpalliväline elu lihtsaks ja toredaks, et tema oma karjääri ja klubi käekäigule saaks keskenduda. Jalgpalliklubid on midagi enamat kui tavaline töökoht; võitlusmoment, fännid, motivatsioon, vigastused, õnn ja ebaõnn – kõik see teeb jalgpallurikarjääri huvitavaks, aga ka väga raskeks mitte ainult füüsiliselt, vaid ka emotsionaalselt, vaimselt. Magus võit tugeva vastase üle on magus ainult järgmise kaotuseni, seega on iga nädal kriitiline ja närvesööv. Samas on professionaalse jalgpalluri elu üldiselt ikka ilus: päikese all trenni teha ja siis sõpradega koos mänge analüüsida on kindlasti toredam kui nii mõnegi teise ameti juurde kuuluv. Siiski tuleb kasuks olla võõras riigis nii kindla ja toetava kaaslasega kui mina või mis? Igaks juhuks olen Itaaliat tutvustavas raamatus pannud järjehoidja vahele „Hobide” peatükile – siin pakutakse nendeks aiandust, sporti ja kultuuripärandite uurimist. Aiandus sõltub kohast, kus elama hakkame. Mõne värvilise lille kavatsen kindlasti potti istutada. Sporti on meie seinte vahel piisavalt, ühest professionaalsest sportlasest aitab küll, kuigi hobi korras võin ju minagi oma Londonist soetatud Louboutini tossud jalga panna ja kiirkõnniga kaubamajja minna. Ajaloo ja arhitektuuriga kavatsen kindlasti lähemalt tutvuda, kuigi kunstiajalootunnid koolis mu lemmikud ei olnud. Võib-olla oli see aga õpetaja viga, sest huvi on mul teema vastu küll. Jätan raamatu soovitused meelde ja kui igav hakkab, saan võimalikud hobid uuesti üle vaadata. Alati saan lugeda ka ajakirju, mis siin putkades on suuremas osas itaaliakeelsed, kuid mõne väljaande leiab kindlasti ka inglise keeles. Samuti võtsin suure pataka raamatuid Eestist kaasa – mitte nii palju, kui tahtnud oleks, kuid iga autoistme vahe ja sahtel sai eestikeelseid teoseid täis topitud. Nagu aga peagi teada saan, ei hakka Firenzes mitte kunagi igav.

***

Kuni leiame korteri (või mõnusa villa basseini ja oliivisaludega – on seda siis palju palutud?), on klubi meile neljatärnihotellis toa broneerinud. Hotellis on imelised rõdud ja toiduvalikus on croissant’id vägagi edukalt esindatud, kuid pikast reisimisest ja võõrastest hommikusöögikaaslastest on meil juba väsimus peal ja ootame pingsalt oma uue kodu leidmist. Klubi maksab korteri kinni, kui teatud summa raamides sobiliku koha suudame leida. Finantsiliselt oli Erko üleminek muidugi suurepärane: Rootsis teenitud kolme tuhande euro asemel on kuupalgaks nüüd kümnekordne summa, millele lisanduvad boonused, korteriüür ja auto. Mis tähendab, et mina saan Eestist kaasa toodud autoga sõita, mitte ei pea mehe järgi plaane tegema ega bussigraafikuid pähe õppima.

Autoga sõitmine on siin muidugi omaette ooper. Põhiline, mida tuleb meeles pidada, on sujuvus: kui lihtsalt ujud teiste autode vahel, ei tõmble ega unusta ennast muudele mõtetele keskenduma, siis saad ilusasti hakkama. Muidugi tuleb kasuks ka signaali vajutamise kiirus, kuna muidu sind lihtsalt ei pruugita näiteks ringteele vahele lasta. Parkimisega on aga teine lugu. Itaallaste autod on põhjusega pisikesed, muidu ei saaks keegi kuskile parkida. Ka mulle meeldivad pisikesed Itaalia lipukestega Fiatid, kuid Eesti laiad teed annavad vabaduse valida midagi suuremat. Siin sõidavad keskklassi inimesed, Armani ülikond seljas, tööle pigem rolleriga kui keskmise suurusega autoga. Õnneks on hotelli ees parkimine mugavaks tehtud ning tulevase korteri oleme nõus ka ainult koos parkimiskohaga võtma. Muidu jäävad kaks autot lihtsalt linna ääres olevasse garaaži tolmu koguma.

Esmaspäeva hommikul, kui hotelli saiakesed kõhtu pistetud (minul, mitte jalgpalluril – tema on ikka muna ja peekoni peal), on mees esimeseks trenniks valmis. Loomulikult on ta meeskonda esialgu varumehena võetud, Rootsi klubist Fiorentina põhikoosseisu minemist ei oskaks Grimmid isegi muinasjutuks vormida. Siiski on mehel tuju hea ja ta ootab põnevusega enda proovilepanekut nii tugevas treeningkeskkonnas. Stadio Artemio Franchi ehk klubi staadion asub hotellist nelja ja poole kilomeetri kaugusel, seega sõidab sinna autoga vaid veerand tundi. Tipus mängides ei pea selle pärast aga esimestel päevadel muretsema ja juhiga auto ootab meest juba hotelli ees. Pisike põsemusi heaks õnneks kaasa antud, lehvitan ta toast välja.

Kuna hotellis elades peab juba hommikul vara ennast korda tegema, et hommikusöögil teisi külastajaid ära ei ehmataks, olen meigitud ja valmis minema. Aga kuhu minna? Lappan kaasa võetud raamatuid, et ideid saada, kuid päike on aknast vaadates nii lummav, et ma ei suuda tekstile keskenduda. Hotell ei ole just päris linna keskel duomo