Читать книгу Oled paremat väärt - Maria Lepmaa - Страница 6

Üksinda ...

võib olla paljude keskel.

Üksindus ...

võib hinges olla püsiv ja jääv.

Üksildus ...

võib saata kogu elu kestel.

Üksinda ...

võib jääda ka siis, kui ei kuula,

mida ütleb südamehääl.

Oktoober 2045

Vihmapiisad sabistavad vastu akent. Need langevad aknalauaplekile omal kindlal rütmilisel viisil rap-rap-rap ...

Hingemattev hallus, mis väljast vana beežikat maja ümbritseb ja seda rõskusena justkui tangidega üha enam kokku surub, on majaelanike jaoks liigagi masendav.

Hilissügisene hallus matab hinge ...

Äng surub üha raskemasse üksindusse, valusse ja vaeva – pimedusse, kust on raske leida tagasiteed.

Väljapääsu poole ...

Kuid kas seda enam üldse ongi ...

Kerstin istub kulunud voodikattega voodil. Ta ei teagi täpselt, kui kaua ta juba on seal istunud. Kellaosutid liiguvad tik-tik-tik, ent aeg tegelikult seisab ... Kerstini jaoks. Ta ei tee muud, kui vaid istub. Ta on elus, aga justkui enam ei ole ka.

Elu ... on elatud.

Aeg ... mis oli talle antud, on läbi saanud.

Surm ... on juba ukselävel ootamas.

Kerstin ei karda surma. Ta ei karda enam midagi. Sellises vanuses on ta elus juba kõike piisavalt näinud.

Just nii nagu Kerstin heaks on arvanud, on ta oma elu ära elanud. Nõnda nagu on osanud.

Ta istub endiselt ... liikumatult.

Voodikate on pehme, sinist värvi ja koerapildiga. Kate ei kuulu Kerstinile, isegi voodi pole tema oma.

Kerstin liigutab korraks parema jala varbaid. See on ainus liigutus viimase tunni jooksul. Liiguvad ... tähendab, on elusad. Tema on elus ... veel. Kas see on hea või halb, sellele ei viitsi Kerstin hetkel isegi mõelda.

Ta ohkab raskelt ja silmitseb tuima pilguga enda vastas olevat seina. Isegi see mõttetu sein ei kuulu temale. Kui tühiseks võib muutuda ühe inimese elu …

Sein on oranžiks värvitud. Kui tülgastav! See värv pidavat ruumis viibivale inimesele rõõmu valmistama. Milline narrus! “Noh, aga igatahes parem kui igav ja tuim beež,” mõtleb ta viivu pärast. Mitte miski selles ruumis ei kuulu vanale naisele, peale mõne riidehilbu, mis ta aastaid tagasi kodust kaasa on võtnud.

Kerstin põrnitseb seina nõnda, nagu sooviks sinna auku puurida.

Mida targemat tal olekski teha? Mida võiks teha üks elatanud vanainimene, kes on kibestumisest peaaegu lõhki minemas?

„Kõik on halvasti ... ja kõik on halvad. Nad kõik!“

Kerstin lülitab sisse öökapil oleva raadio ja kõlama hakkab Mati Nuude lugu valgetest inglitest. Kerstin ei usu millessegi, kõige vähem inglitesse. Ta pole ilmaski lugenud isegi horoskoope. Tema arvates on see mõttetu rämps, meediaväljaannete tühine augutäide.

Kerstin on uskunud ikka ja alati vaid iseendasse. “Keegi ei aita, kui ise ennast ei aita,” on tema elumoto ikka ja alati olnud. “Reeturid! Maailm on kadedaid ja reetureid täis,” teab ta. Mitte kedagi peale iseenda ei saa usaldada. Vähemalt nii on elu talle näidanud, sellised kogemused on ta saanud. Kahju ainult, et ta nii hilises vanuses seda on taibanud. Oleks tal noorena juba olnud need teadmised, mis tal on praeguseks, oleks elu võinud hoopis teisiti minna. Jah, need oleksid. Mis sellest nüüd enam kasu?! Ta ei viitsi midagi ... isegi targutada mitte. Talle pole kunagi meeldinud seda teha.

Kerstin äigab tülpinult käega ja klõpsab raadio jälle kinni. Ta ihkab vaikust, korrakski, ent seda on vist liiga palju loota. Koridorist kostub jutukõminat ja susside sahistamist, mis teda veelgi rohkem ärritavad.

Kerstin pöörab laisalt pead ja heidab hetkeks pilgu seinakellale. Ta põrnitseb kella, justkui midagi endale meelde tuletades.

Tasapisi tuleb ta reaalsusesse tagasi. Ta pilgutab paar korda silmi, kiiremini kui tavaliselt.

Kus ta siis vahepeal olnud oli?

Kerstin ei saagi täpselt aru, kas ta oli enese sees või hoopis endast väljaspool või ... Mitu reaalsust siis üldse on olemas? Kerstin lööb tüdinult käega ... mõttes. Ta ei viitsi ennast liigutada.

Ta silmitseb uuesti kellaseiereid. Nojah, kohe saab lõunat. Tal ei ole suuremat isu juba viimased kaks nädalat. Muidu on ta alati hea isuga olnud, nüüd aga ... Üldse pole tal mingisugust isu mitte millegi järele – ei söögi ega õieti elugi mitte.

Kerstin suunab silmad uuesti seina poole ja jääb seda taas ükskõikselt vahtima.

Möödub tund.

Kerstin ei lähe lõunale, kuigi ukse vahelt juba mitmendat korda kutsutakse. Ta palub ennast rahule jätta ja haigutab hajameelselt. Vana naine on ümbritseva suhtes täiesti ükskõikne.

Möödub veel tund, siis kaks.

Kerstin heidab pikali. Ta on tüdinenud. Ta ei taha midagi. Ta lihtsalt ei taha enam mitte kui midagi.

Kerstin suleb silmad ja mõne minuti pärast avab need taas. Kümne minuti vältel teeb ta samamoodi veel mõned korrad.

Lõpuks suudab ta kuidagi rahutult tukastada. Ta näeb unes pildikesi elatud elust.

Kerstin ei tea veel, et homme on tema surmapäev ...