Читать книгу Oled paremat väärt - Maria Lepmaa - Страница 8

1

Vaba kui lind

tahan olla ma.

Jätan nüüd sind,

püüa mõista mind sa.

Lähen ega vaata tagasi,

põnevil, mis ootamas ees.

Kas kohtume kunagi, ei tea sedagi.

Palun ära küsi minult midagi veel.

Juuli-august 1990

Noore ja säravalt kauni naise nimi on Kerstin. Võib öelda, et ta on lausa iludus. Kerstinil ei ole midagi ülearu, vaid kõike on parasjagu: loomupäraselt kaunid pikad ja tumedad ripsmed, ilus kulmukaar ning pisike nöpsnina. Kerstin ei meigi ennast pidevalt, kuna tema kaunis veatu nägu on selletagi kena. Kerstini nägu on ovaalne ja tema põsesarnad pehmed ja õrnad. Tema silmad on säravalt hele-helesinised, mis, kui neisse vaatama jääda, hetkega lummavad. Nendesse silmadesse võiks lausa ära uppuda, “ja eks ole ka palju uputud,” tõdeb Kerstin rahulolevalt. Tema pikad ja paksud punakaspruunid juuksed ulatuvad poolde selga. Ta armastab juukseid kanda punupatsis, üksnes pidudel jätab ta juuksed lahti ja lõhnastab meeldiva palsamiga. Kerstin on lummavalt ilus ja ta on sellest vägagi teadlik.

Kerstin on pere ainus laps. Ta on kogu oma elu elanud koos vanematega Nõmmel eramajas. Maja pole just väga suur, ent ruumipuudust perekonnal ka ei ole. Kodumajas on Kerstini vanemate magamistuba, suur ja avar elutuba ning Kerstini tuba, kuhu tema ise ja temale kallid esemed kenasti ära mahuvad. Lisaks veel ruumikas ja kõige vajalikuga sisustatud köök ning kena vannituba.

Vanematega on Kerstinil suhted üsna talutavad, vähemalt nii on ta oma sõbrannadele rääkinud. Vanemad pole teda kunagi liigselt oma armastusega lämmatanud ega ka külmalt eemale hoidnud. Kerstin ei oskagi õieti seisukohta võtta, kumb oleks hullem variant. Suhted vanematega on olnud igati normaalsed. Õnneks pole vanemad liiga innukalt nina tema eraellu toppinud, kuna Kerstini hinded on koolis korras ja seega on vanemad võinud rahule jääda.

Soojad suhted on Kerstinil alati olnud aga hoopis oma isapoolse vanaemaga. Küllap just temalt ongi Kerstin oma ilu pärinud. Vanaema oli nooruses tõeline kaunitar, vähemalt nii on Kerstin teda vanadelt fotodelt näinud.

Vanaema elab maal, Tallinnast kõigest paarikümneminutise autosõidu kaugusel. Vanaema elab oma majas üksi, või tegelikult mitte päris üksi – tal on kaks kassi seltsiks.

Mõlemad kassid tulid vanaema juurde ise. Emane mustakarva, mõne valge triibuga ninaotsal, tuli vanaema aiamaale juba täisealise kassina, ent kollasevöödiline isakass oli vaevu jalad alla saanud, kui paterdades vanaema koduõuele jõudis.

„Kus sellised inimesed küll üles on kasvanud?!“ imestas vanaema siiralt, kui järjekordne auto tema maja ees korraks peatus, et väike õnnetu kassipojuke teepervele maha visata. Just nõndamoodi need kaks kassi vanaema juurde jõudsidki – sõna otseses mõttes visati autost välja. Loomulikult vanaema ei tundnud neid inimesi, täiesti võõrad autod olid. Kassid visati tema teepervele aastase vahega. Mida muud jäigi vanaemal üle, kui kaitsetud loomakesed oma tiiva alla võtta ja nende eest hoolitsema hakata. Vanaema oskas vaid pead vangutada ja raskelt ohata. Elu näinud inimesena oli vana naine veendunud, et ükski tegu ei jää niisama – olgu siis tegemist hea või halva teoga. Kord korjatakse ikka just seesama saak kokku, mida ollakse eluajal külvanud. Hooliva ja kaastundliku inimesena oli vanaemal seesugustest südametutest inimestest omamoodi kahjugi, ent süütute kasside suhtes tilkus süda lausa verd. Lõppeks oli vanaemal neist hea meel, said loomakestest ju talle armsad seltsilised, kui vanaema peale abikaasa surma täiesti üksinda jäi.

Kerstini vanaisa suri 5 aastat tagasi. Ei mingeid haigusi, lihtalt vanadus. Vanaisa oli vanaemast 12 aastat vanem, jäi ühtäkki kole nõrgaks ja hädiseks ning oligi igavikku läinud.

Kõik koolivaheajad ja pooled suved on Kerstin viimase 11 aasta jooksul maal vanaema juures veetnud. Esialgu saatsid vanemad tütre maale lihtsalt vanaemale seltsiks, ent hiljem oli vanaemal juba ka abikäsi vaja. Kerstin aitas meeleldi vanaemal maja koristada ja lillepeenraid rohida. Vanaema selg ei lubanud eriti kummarduda ja nii nad siis koos aega veetsidki – Kerstin näppupidi mullas ja vanaema seljatoega toolil kõrval istumas.

Kerstinile ei olnud töö kunagi vastumeelt, sest vanaema pajatas alalõpmata nii huvitavaid lugusid. Kerstin kuulas huviga jutte vanaema nooruspõlvest, küüditamisest, tutvumisest vanaisaga ja nende kooselust. Vanaema lihtsalt rääkis, ta ei kippunud õpetama ega näägutama. Just nõnda Kerstin palju temalt õppiski. Vanaema suhtus temasse kui võrdsesse – ta oli semu. Oma vanematega oli aga hoopis teistmoodi. Nemad kippusid ikka üleliia muretsema ja õpetama. Vanaemaga sai Kerstin rääkida paljust, mida ta emaga ealeski poleks tihanud rääkida. Näiteks just vanaema oli see, kellele Kerstin oma esimesest armumisest rääkis. Nii nad siis koos toimetades jutustasid – noorem õhkas oma armumise lõõmas ja vanem, naeratus näol, elas oma meenutustes uuesti läbi oma elu.

„Armuda on ilus!“ ütles vanaema pehmelt ja suunas pilgu üle põllumaa kaugusse. Ta ajas end ägisedes toolilt püsti ja vaikis mõne minuti. „Tjah, see on ilus aeg!“ lausus ta viimaks.

„Vanaema, aga kas siis ainult armumine on ilus? Aga edasi?“ päris 11aastane Kerstin uudishimulikult. Ta jättis korraks rohimise pooleli ja tõusis ka püsti, et vahepeal natuke selga sirutada. Vastust ootama jäädes jäi ta põnevil pilguga vanaemale näkku vaatama.

Vanaema aga ei kiirustanud vastama, kiitis hoopis, et Kerstin on ära teinud korraliku töö ja võib vahepeal rohimise pooleli jätta. „Pärastpoole, kui soovid, võid edasi teha. Ole hea laps, mine too kuurist kastekann ja lase see voolikust vett täis. Lilli on hädasti vaja kasta. Juba kolm päeva pole vihma sadanud ja juulikuine päike on sel aastal päris karm.

„Jah, muidugi, aga kas siis räägid edasi?“ uuris Kerstin kannatamatult ning jaatava vastuse saanud, kõndis kuuri toimetama.

„Tule pärast tuppa kooki sööma!“ hõikas vanaema kiitsaka tüdruku seljale veel järele. Vanaema vaatas, kui kärmelt Kerstin kuuri poole tõttas ja meenutas, et kunagi oli temagi nii vilkalt liikuda suutnud. „Noorus on ilus ja tervis on väärtuslik,“ mõtles ta pisut nukrameelselt. Vaevaliselt aeglaselt kõndides suundus ta maja välisukse juurde. Tuppa jõudnud, võttis vanaema külmkapist piimakannu ja riiulilt roosipildiga klaasi. See oli Kerstini lemmikklaas. Vanaema valas piima klaasi, võttis ahjust magusa kohupiimakoogi, lõikas selle parajateks tükkideks, ladus vaagnale ja tõstis lauale. Pool kooki tõstis ta külmkappi.

Lilled kiirelt kastetud, ruttas Kerstin kööki, kus vanaema juba laua ääres istudes teda ootamas oli. Kerstin pesi käed puhtaks ja istus laua taha ning jäi ootusvalmilt vanaemale otsa vaatama.

„Võta ja söö nüüd! Usin töötegija peab ka korralikult sööma,“ ütles vanaema heakskiitvalt.

Kerstin hammustaski koogist suure tüki ja võttis lonksu piima peale. „Noh, räägi nüüd, mis peale armumist juhtub? Mis edasi saab?“

„Edasi? Vaata, lapsuke, edasi on nii, et elu võib olla ilus, aga võib ka mitte olla.“

„Mida see tähendab? Kas on siis ilus või ei ole? Ma ei taipa midagi. Kas teil vanaisaga oli ilus ... armumine?“

„Oo-jaa, meil oli. Me sobisime sinu vanaisaga hästi kokku elama,“ vastas memm ja naeratas soojalt. Tema pilk muutus alati hetkeks säravamaks, kui ta vanaisast rääkis.

„Noh, siis on hästi. Ma usun, et kõik armumised ongi ilusad. Armastus üldse on ilus, on ju, vanaema?“

„Jah, armastus on ilus ... aga vahel võib ka liialt valus olla. Tirtsuke, armastus on nagu ... töö, mis ei lõppe otsa. Näiteks rohisid sa täna kenasti umbrohust puhtaks lillepeenra, kui aga vihma tuleb, kasvab umbrohi jälle kiiresti tagasi ja siis tuleb see uuesti välja kitkuda. Mõni jurakam tuleb koos juurtega välja kaevata, sest muidu hävitab see suure osa minu lilledest. Armastusega on samuti, töötad selle nimel, hoolitsed, hoiad ja kastad …

mõne aja pärast uuesti ... ja uuesti ... ja taas uuesti. Töö ei saa ilmaski valmis. Kui me armastuse eest ei hoolitse, siis see võib närbuda, laguneda ja lõpuks kõduneda. Armastus ei ole iseenesest ... oh lapseke, kuidas seda nüüd seletatagi ... esialgu küll armastus tekib iseenesest, ent vaid iseeneslikkusele edaspidises suhtes lootma jäädes võib kiirelt pettuda. Tegelikult pead sa igal hommikul midagi otsustama, kui elad kellegagi koos.“

„Mida otsustama?“ küsis Kerstin mõistmatult ja võttis veel tüki kooki.

„Armastada. Sa pead otsustama armastada oma kaasat. See hoiab koos. Elus tuleb ikka ette igasuguseid asju – ka valu ja võib-olla isegi teineteisest võõrdumist, ent kõigest on võimalik üle saada. Tuleb valida – olla armastav.“

„Armastus polegi siis nii kerge. Tead, kui see sinu jutu järgi nii raske töö on, miks siis inimesed üldse viitsivad sellega jännata? Mina vist küll ei tahaks aina tööd teha ja rügada ... Heh, vanaema, sina ikka armastad seda viimast sõna tihti kasutada. Tead, mida mina arvan – üksi elada on vist ikka kergem. Mulle küll meeldiks üksinda elada.“

„Noh, kust nüüd siis äkki selline mõte sulle pähe tuli? Inimene pole loodud üksikuks, vaid talle on ikka seltsilist vaja. Sinu emal on olemas su isa, minul oli vanaisa. Küll sinagi enda kõrvale kellegi leiad, kellega oma elu jagada, ära sa sellepärast nüüd küll praegu muretse! Hetkel oled noor ja lihtsalt armuda ongi ilus.“

Kerstin aga sööb vaikides kooki. Ta mõtleb pingsalt, et vaid iseendaga koos elada on küllalt vahva. Just. Armumine on küll ilus, aga kui edasi enam ei ole, milleks siis üldse pingutada? Kerstin arutleb, et kui vaid armuda, siis jääbki kõik ilus. Rasket tööd ta küll ei soovi. Tema tahab kerget elu!

***

Äsja täisealiseks saanud Kerstin on lõpetanud keskkooli ning edasi plaanib ta minna õppima ülikooli. Nooruke naine on põnevatest ootustest tulvil. Ta on siiralt naiivne ja ootevalmis, mis põnevaid üllatusi on elu talle valmis pakkuma. Kerstin on veendunud, et ainult head üllatused tulevad, sest on ta ju need igati ära teeninud. Miks peakski ta midagi vähemat ootama? Kerstin on väga enesekindel ja teab, mida ta väärt on – loomulikult vaid parimat ja ta on valmis selle järele haarama. Ta on tugev isiksus ja vägagi otsusekindel. Tema ei pea sobituma maailma, vaid maailm peab tiirlema ümber Kerstini ja sobituma temaga.

Tuleb olla sihikindel ja teada, mida elult tahta, selles on Kerstin juba ammugi veendunud. Ta on kogenud, et kui ei tea, siis teised lükkavad sind siia-sinna ja lõpuks oledki seal, kus teised tahavad. Kerstin nii enam ei soovi. Aitab vanemate ja õpetajate pealesurutud soovidest ja tahtmistest ning sõprade suunanäitamistest. Nüüd astub Kerstin ise teadlikult oma sammud just nõnda, kuidas tema soovib ja sinna, kuhu vaid tema ihkab.

Hetkel on suvi, nii et Kerstin plaanib raskest viimasest kooliaastast puhata. Kaheteistkümnendas klassis ta muud enam ei kuulnudki, kui koolis õpetajate näägutamist ja kodus vanemate vingumist, et just see viimane aasta on kõige tähtsam, otsustavam ja määravam noore inimese tulevikus ja bla-bla-bla. Samasugust epistlit kuulis ta veel ka lõpuaktusel, kus direktor rääkis eesmärkidest ja lootustest ning ei tea, millest veel, sest Kerstin nagunii ei viitsinud süveneda, kuna tema, nagu ka kõigi teiste noorte mõtted olid juba ammuilma eesootava suure peo juures. Noored olid lõpmatuseni tüdinud ja väsinud rasketest ja tüütutest eksamitest ning nutsid taga „raisku“ läinud tunde, mis kulusid nõmedale tuupimisele. Enamus õpitust oli nagunii peale eksami sooritamist mälust kustunud. Pinge oli suur ja närvid viimseni pingul kuni viimase eksamini.

Nüüd aga ... Lõpueksamid on Kerstinil edukalt sooritatud, nii et nõmeda piina võib täielikult ära unustada. Enam pole mõtet tahapoole vaadata, vaid ikka tuleb pilk kindlalt ja otsustavalt vaid ettepoole suunata – tulevikku. Kui põnev! Tulevik näib nii suur ja lai, nii kauge ja igavikuline. Kogu elu ... lausa terve elu on rõõmsalt ootamas ees! Nõnda võib nooruke naine rahumeeli elu nautima hakata.

Kerstinil on palju sõbrannasid. Kõige lähedasemate nimed on Liisi, Kätlin ja Loore. Sõbrannad on kõik kaksteist aastat ühes klassis käinud. Tüdrukud on koos paljugi läbi elanud ja seega on nad vägagi kokku kasvanud. Nad usaldavad üksteist ja plaanivad peale keskkooligi kindlasti edasi sõbrustada, vähemalt nii on nad lõpupeol kindlameelselt, käsi südamel, tõotanud. Nad kõik olid pühalikku tõotust andes küll vägagi purjus, kuid see ei häirinud neid sugugi, sest alkohol käis ju teatavasti iga korraliku peo juurde. „Oli ka juba, mida tähistada,“ arvasid nad üksmeelselt üheskoos. Ikkagi nii-öelda lapseea lõpetamine, sest algamas oli ju „päriselu“ täiskasvanuna, mis tüdrukute meelest oli täis piiritut vabadust ja just seda olid nad juba ammuilma ihalenud. Lõpuks ometi saavad nad hakata tegema seda, mida vaid hing ihkab!