Читать книгу Maresi. Punase kloostri kroonikad. I raamat - Maria Turtschaninoff - Страница 9

Jai sai voodikoha minu kõrvale. Uued noviitsid paigutatakse tavaliselt väikeste noviitside magamistuppa, aga enamik neist on tulles ka väikesed tüdrukud. Jai oli piisavalt vana, et meie, suuremate juures magada. Mulle tundus, et ta oli minust, kes ma olen kolmteist, üks või kaks aastat vanem.

Koht minu voodi kõrval vanemate noviitside magamistoas oli vaba, sest Joem oli just Koldemajja kolinud, et hakata õde Ersi noviitsiks. Tema noviitsid on ainsad, kes ei maga Noviitside majas. Nad peavad valvama Kolde tuld, mis ei tohi kunagi kustuda, ning ohverdama Havvale täpselt ettenähtud ajal. Joem peab ennast nii eriliseks, et saab Kolde teenriks hakata. Ma tean, ta arvab, et kõik kadestavad teda. Kui ma alguses siia saarele tulin, ei osanud ka mina tahta midagi paremat kui elada Koldemajas, kus on kogu aeg toit ümberringi. Mu kõht ei olnud kodus kogetud näljatalve veel unustanud. Ent nähes, kui range on õde Ers ja kuidas ta oma noviitsidele kunagi lisaportsjoneid ei luba, kadus mul tahtmine sinna kolida. Mõelda vaid, et sa puutud pidevalt toiduga kokku, nuusutad seda, töötad sellega, aga süüa ei tohi!

Pealegi räägib Joem unes. Ma ei tundnud temast puudust. Jai istus oma voodil ja kõik noviitsid, nii suured kui ka väikesed, kogunesid karjakaupa tema ümber, nagu me alati teeme, kui tuleb keegi uus. Väikesed tüdrukud imetlesid tema pikki heledaid juukseid, mis linase pearätiku alt välja voogasid. Rätikud kaitsevad meid kange päikese eest, kuid meie juuksed ei ole räti all patsis. Samuti ei lõika me oma juukseid kunagi. Juustes on meie vägi, ütleb õde O.

Vanemad tüdrukud küsisid muudkui, kust ta pärit on, kui pikk reis oli, kas ta oli kloostrist varem kuulnud. Jai istus täiesti vaikselt. Tema nahk oli heledam kui enamikul, kuid ma nägin, et ta oli ka kahvatu. Silmade all oli nahk õhuke ja tume, peaaegu purpuri värvi. Nagu kannikese õielehed kevadel. Ta ei öelnud midagi, isegi ei vastanud ühelegi küsimusele, vaatas ainult ringi.

Ma tõusin voodilt püsti. „Aitab küll. Teil kõigil on tegemist. Laske jalga.”

Kõik kuuletusid mulle. Naljakas on mõelda, kuidas ma alguses siia tulles pidevalt endale häbi tegin ja keegi poleks ilmaski minu käsku täitnud. Nüüd olin Noviitside majas üks vanimaid, kellel ei olnud veel oma maja ega õde, kelle ees vastust anda. Ma olen olnud noviits kauem kui enamik siin. Ennike on ainus, kes tuli enne mind ja pole ka veel ühegi õe noviitsiks saanud.

Ma näitasin Jaile tema kappi ja puhtaid riideid, mis seal sees olid, selgitasin, kus välikäimla asub, ja aitasin tal voodisse uue lina panna. Ta jälgis hoolega kõiki mu tegemisi, kuid ei öelnud endiselt midagi.

„Täna sa ei pea ühtegi tööd kaasa tegema,” ütlesin tema tekki korda sättides. „Õhtul tuled meiega Roosi templisse tänuavaldusele, aga ära muretse, ma näitan sulle kõike, mida sa pead teadma.” Ma ajasin selja sirgu. „Varsti on õhtusöögi aeg. Ma juhatan su Koldemajja.”

Jai ei olnud ikka veel midagi öelnud.

„Saad sa aru, mida ma räägin?” küsisin sõbralikult. Võib-olla tuli ta nii kaugelt, et ei mõistnud ühtegi rannikukeelt. Nagu mina siia tulles. Ülal põhjas, sellistes maades nagu Rovas, Urundien ja Lavora räägime teist keelt kui siinsed mereäärsed rahvad. Rannikukeeled on kõik üsna sarnased. Need, kes neid räägivad, saavad üksteisest aru, kuigi hääldus võib erineda ja osa sõnu samuti. Nende maade vahel käib tihe kaubavahetus, ütleb õde O, nii et nende keeled on lähedaseks jäänud. Minu jaoks oli esimene aasta kloostris raske, kuni ma alles keelt õppisin.

Jai noogutas. Siis avas ta äkitselt suu.

„Kas siin pole tõesti ühtegi meesterahvast?” Tema hääl oli üllatavalt sügav ja aktsent selline, mida ma ei olnud varem kuulnud.

Ma raputasin pead. „Ei. Meestel ei ole lubatud siia saarele tulla. Kalurid, kellelt me kala ostame, ei tohi maale astuda, õde Veerk ostab neilt saagi sillalt. Meil on muidugi isaseid loomi. Üks üsna kuri kukk ja mõned sokud. Aga ei ühtegi meest.”

„Mismoodi te siis hakkama saate? Kes loomade eest hoolitseb, kes maad harib, kes teid kaitseb?”

Ma juhtisin teda magamistoa kõrge kitsa ukse poole. Siin on nii palju uksi ja ükski pole teise sarnane. Mõned uksed jätavad sind välja, mõned luku taha, teised kaitsevad, katavad, varjavad, peidavad. Need vaatavad mind oma läikivate rautistega, jõllitavad suurte oksaaukudega, põrnitsevad nikerdatud mustritega. Olen arvutanud, et tavalisel päeval lähen ma läbi vähemalt kahekümnest uksest.

Kodus oli meil kaks ust. Majauks ja kemmerguuks. Mõlemad olid puulaudadest ja rippusid nahast uksehingedel, mis olid isa tehtud. Majaukse sulges isa õhtuti seestpoolt suure riiviga. Kemmerguukse sai seest kinni panna väikese haagiga, mida minu vend Akios tihtipeale väljast puukilluga lahti tegi, kui mu õde Náraes sees istus ja talle hüüdis, et ta meid rahule jätaks.

Ma läksin Jaiga läbi koridori Noviitside majja. „Me ei kasvata vilja ise, see saar on selleks liiga mägine. Me ostame meile vajaliku koguse maismaalt. Aga meil on mitu köögiviljaaeda ja üks oliivisalu, ja õed teevad Üksildases templis veini. Seda me joome ainult mõnel korral aastas, pidustustel ja riitustel.”

Jõudsime välja sooja õhtupäikese kätte ja ma tõmbasin pearätiku silmadele. Õde Loenile ei meeldi, kui ma rätikut nii kannan, ta ütleb, et see ei näe kena välja, aga mulle ei meeldi, kui päike silma paistab.

„Kaitset pole meile vaja. Vähesed purjetavad nii kaugele merele. Kas sa ei näinud, kui järsk mägi kloostrisse viib ja kui kõrge müür seda ümbritseb? Müüris on ainult kaks väravat. See, kust sina tulid, suletakse raske uksega ja pannakse riivi. Teise nimi on Kitsevärav ja see on müüri sees vastu mäge.” Ma osutasin käega. „Sealt pääseb vaid väikesele teerajale, mida mööda me kitsi karjamaale viime. Rada viib Üksildase templi, Valge Naise mäe ja köögiviljaaedade juurde. Kes seda väravat ei tea, ei leia seda mäe poolt tulles niisama lihtsalt üles. Ja sellest on kaua aega möödas, kui piraadid kloostrit ründasid. See juhtus algusaastatel, kui ürgõed olid alles siia tulnud, ja sellepärast nad ehitasidki müüri. Siin saarel ei ole peale kloostri mingit asustust. Meil pole end kellegi eest kaitsta.” Ma tegin parema käe nimetissõrmega vasakusse peopessa ringimärgi, et kurja eemale tõrjuda. „Me kõik oleme Ürgema teenrid. Tema kaitseb meid, kui vaja.”

Siseõu oli tühi. Kõik olid juba Koldemajja läinud. Nii on iga kord, kui levib jutt, et söögiks on värske kala. Enne siiatulekut olin vaid mõnel korral kuivatatud kala söönud ja sellel polnud peaaegu üldse maitset. Aga õde Ers kasutab kõigis Koldemajas valmistatud toitudes ürte ja haruldasi maitseaineid. Esimene kord, kui ma lusikatäie tema tehtud hautist suhu pistsin, oleksin selle äärepealt välja sülitanud, nii võõralt maitses see. Ainult õdede teravad ja halvakspanevad pilgud takistasid mind, ja olgu nad tänatud. Ma ei oleks küll tahtnud, et kõik oleksid mu võhiklikkusest teada saanud. Tundsin end niigi kohmaka talutüdrukuna. Hiljem õppisin kõiki neid harjumatuid maitseid nimepidi tundma. Kaneel idast, hanemalts põhjamaadest, kollane iruka ja metsik pune meie oma mäenõlvadelt.

Ma vaatasin Jaid. Ta tundis ennast ilmselt sama kohmetult kui mina saarele tulles. Sirutasin käe, et teda julgustavalt käsivarrele patsutada, kuid ta põrkus eemale, nagu oleksin tahtnud teda lüüa. Ta tõstis käed näo ette ja seisis tardunult paigal. Põsed olid veel kahvatumad kui enne.

„Ära karda,” ütlesin ettevaatlikult. „Ma tahtsin sulle ainult kõiki maju näidata. Näe, see seal on Keha Rõõm. Sellega tutvud homme. See trepp viib üles Templiõuele, kus on Teadmiste maja, Õdede maja ja Roosi tempel. Selle nimi on Õhtutrepp, sest see asub läänes.”

Nägin, kuidas Jai sõrmede vahelt piilus, ja rääkisin edasi. „Selle pika kitsa trepi nimi on Kuutrepp. Sellel on kakssada seitsekümmend astet! Ma lugesin ise üle. See viib üles Kuuaeda ja Kuumajja. Seal on Ema kamber. Kas sa oled juba Emaga kohtunud?”

Jai lasi käed alla ja noogutas. Ma teadsin, et ta oli Emaga kohtunud, kõik tüdrukud kohtuvad temaga siia tulles. Ma ei küsinud selle pärast. Tahtsin ainult, et ta maha rahuneks.

„Sinna üles on meil harva põhjust minna. Nüüd läheme Koidutreppi mööda. See viib Koldemaja ja aitade juurde. Tule!”

Ma ei julgenud tal käest kinni võtta, et teda juhatada, vaid pidin rahulduma ees minemisega, lootuses, et ta järgneb mulle. Ta järgneski, paar sammu tagapool. Lobisesin muudkui edasi, et teda rahustada, nagu ma teen kanadega, kui nende mune korjan. Õde Mareane naerab minu üle, aga jätab mu hinge rahule. Tema ei ole nagu õde Loeni, kes käsib mul pidevalt vait olla. Õde Mareane teab, et lahke hääl mõjub kartlikele olenditele rahustavalt.

„Sa veel imestad, kui hästi me siin süüa saame. Kui ma alguses kuulsin, et õhtusöögiks on iga päev liha või kala, siis ma naersin. Arvasin, et see oli hea nali. Liha iga päev! Aga see ei ole nali. Enamasti sööme kala või meie oma kitsede liha. Mõne noviitsi arvates saame liiga tihti kitseliha, aga minu meelest oskab õde Ers sellest nii palju häid toite teha. Kitsevorsti ja kitsepraadi ja kitsehautist ja kuivatatud kitseliha. Rääkimata kitsepiimast. Sellest tehakse mitut sorti juustu. Kanu peame põhiliselt munade pärast, aga vahel satub mõni lind ka õde Ersi patta. Õde Ers on see, kes Koldemajas vastutab. Igal õel on oma vastutusala, aga küll sa jõuad selle kõik aja jooksul selgeks saada.”

Läksime ähkides viimastest trepiastmetest üles. Kui me Koldemaja-esisele õuele jõudsime, tundsin valge kala ja keedetud muna lõhna. Mu kõht korises veidi. Ükskõik kui palju ma söön, tunnen end ikka näljasena. Nii on see näljatalvest saadik.

„Siin söövad kõik ühte ja sama toitu,” ütlesin, kui me Koldemaja ukse poole läksime. „Nii noorim noviits kui ka õed ja Ema ise. Ainult Üksildase templi õed söövad mujal. Noviitsid söövad kõigepealt, pärast meid õed. Pesemisega on samamoodi, aga seda näed homme.”

Hoidsin Koldemaja ust lahti, sellel on alati leivalõhn. Kui olin alles siia tulnud, ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja lakkusin seda kulunud pruuni puitu, et teada saada, kas sellel on ka leivamaitse. Õde O riidles minuga kuu aega mu rumaluse pärast. Nüüd olen ma vanem ja targem. Aga uks lõhnab endiselt leiva järele.

Jai oli taas tumm. Ma rääkisin kindlasti liiga palju. Vähemasti õde Loeni arvaks nii. Aga Jai ei tundunud enam nii pinges, nii põgenemisvalmis. Ta istus minu kõrvale ja lasi Joemil tõsta endale portsu keedetud valget kala, mune ja saare lõunapoolsetel nõlvadel kasvavast korrijuurest tehtud hautist. Ma olin rõõmus, et seekord oli korrijuur, mitte kapsas. Vahel on meie toidus liiga palju kapsast.

Kui olime söömise lõpetanud, nõjatusin pingi seljatoele ja patsutasin oma punnis kõhtu.

„Kui mu kodused kuuleksid, kui hästi me siin süüa saame, ei usuks nad mind ilmaski.”

Raske on mõelda sellele, et mu pere ei saa sama palju süüa kui mina siin kloostris. Võib-olla on nad vahel näljas. Mu kodu asub nii kaugel, et ma ei tea, milline sealne talv on, kuidas saak oli või kas neil on toit laual. Võin vaid loota, et kui neil on üks suu vähem toita, jätkub teistele rohkem. Võiksin neile kirjutada, aga kodus ei oska keegi lugeda ja ma ei tea, kust leida kedagi, kes toimetaks mu kirja meie väikesesse tallu Rovasi suure oru põhjaosas.

Raputasin muremõtted peast ja naeratasin Jaile julgustavalt.

„Ära mõtle sellele, mis on olnud. Nüüd oled sa kloostris meie juures ja siin ei olda üldse nii ranged, kui sa vahest oled kuulnud räägitavat. Pärast õhtusööki on meil vaba aeg.”

Meie ümber tõusid noviitsid õde Ersi valvsa pilgu all lauast ning viisid oma taldrikud ja tassid nõudepesuruumi. Õde Ersi noviitsid pühkisid pika laua puhtaks, et see oleks korras, kui on õdede kord süüa. Võtsin oma taldriku ja tassi, Jai järgnes minu eeskujule ja me seisime nõudepesuruumi järjekorda.

„Paljud noviitsid lähevad õhtul randa ujuma või karpe korjama,” ütlesin ma. „Mõned ronivad mäkke lilli noppima ja vaadet nautima. Ühed teevad õde O või õde Nummeli antud õppetükke, teised ajavad juttu või mängivad mänge.”

Asetasime oma nõud külma veega kaussi. Lahkusime nõudepesuruumist viimastena ja astusime jälle välja õhtupäikese kätte. Kitsemajast kostis mökitamist. Varsti oli lüpsiaeg. Mitu õde läks omavahel vesteldes Koidutrepist üles. Pidin nüüd kiirustama, enne kui õde O lahkus oma kambrist.

„Kas sa leiad Noviitside maja ise üles? Sa võid teha, mida tahad, kuni on aeg tänuavalduseks Roosi templis.”

„Tohin ma kaasa tulla?”

Taas üllatas mind Jai hääle sügavus. Ta seisis, käed rinnal risti ja pilk maas. Mu süda jõnksatas. Ma ei tahtnud Jaid kaasa võtta. Minu õhtune aeg kuulus mulle. Ma polnud seda kunagi kellegagi jaganud.

„Sul hakkab igav,” ütlesin kõhklevalt. „Saad aru, ma …”

Ta seisis liikumatult. Pigistas oma käsi nii, et sõrmenukid olid valged. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ma ei suutnud keelata üksikule tüdrukule oma seltsi tema esimesel õhtul uues kohas.

„Muidugi võid kaasa tulla, kui tahad.” Ta tõstis kähku pilgu ja ma naeratasin talle. „Tule, meil on kiire!”

Jooksin Koidutrepist alla ja pomisesin vabandusi õdedele, kes mulle ette jäid. Õde Loeni sai nii korraliku müksu, et rätik läks peas viltu.

„Maresi! Vaata ette! Kas Ema kunagi …” Tema manitsused jäid minust maha, kui ma põiki üle siseõue konarliku kivikatte kiirustasin ja Õhtutrepist üles tormasin, Jai tihedalt kannul.

Templiõue ümbritseb kolm hoonet, igast küljest üks ja neljanda külje moodustab madalamal asuva Noviitside maja katus. Läänes, vastu müüri, asub Õdede maja. Idas, vastu mäge, on kaunis Roosi tempel ning põhjas kloostri vanim ehitis, Teadmiste maja. Selle taga on üksiku sidrunipuuga Teadmiste õu, mille kõrval on madala müüriga meretuulte eest kaitstud Teadmiste aed.

Ma jooksin Õdede maja ukse juurde, sain selle lahti ja lippasin mööda koridori õde O ukse ette. Jai sammud järgnesid mulle.

Õde O uksele peab koputama ja selleks on tema uksel väike messingist koputi. See kujutab madu, kes hammustab end sabast. Kui ma õde O-lt selle kohta küsisin, naeratas ta oma vildakat naeratust ja vastas, et see on tema kaitsja. Ma olen aru saanud, et temalt pole hea korraga liiga palju küsimusi küsida. Kuid otsustasin kunagi välja uurida, mida ta sellega mõtles.

Ma koputasin ja nagu alati, hüüdis õde O oma karmi häälega: „Sisse.” Tõmbasin raske tammeukse lahti. Suure kirjutuslaua taga vasakpoolse akna all istus õde O, paberi- ja raamatuvirnade kohale kummardunud. Käsivartel olid tal linased kaitsmed, et särk tindiseks ei saaks, ja tema sõrmedel olid mustad plekid.

Tavaliselt kergitab ta mind nähes vaid kulmu ja osutab siis võtmele, mis ripub ühe seinalambi all konksu otsas. Kuid nüüd silmas ta minu taga seisvat Jaid, pani hanesule käest ja ajas selja sirgu.

„Kes see on?” küsis ta oma tavalisel otsekohesel moel ja ma tundsin, kuidas Jai taganes. Astusin sammu kõrvale, et nad teineteist paremini näeksid.

„See on Jai, ta saabus täna. Ma näitan talle aardekambrit.”

Tundsin, kuidas ma punastasin. Ma püüan seda sõna teiste kuuldes mitte kasutada. See on lapsik nimi, mille panin sellele ruumile, kui seda esimest korda nägin. Ma ju tean, et selle võtmega ei pääse mingisse aardekambrisse. Aga minu jaoks on see parim koht tervel saarel.

Õde O oli juba oma töö juurde tagasi pöördunud. Ta viipas võtme poole ja pööras enda ees oleva raamatu lehte. Usun, et ta unustab õhtusöögi sagedamini, kui see tal meelde tuleb.