Читать книгу Armastada ja uskuda - Marian Lester - Страница 4

JAH, MINEVIK KAMMITSEB meid sageli kõvasti ega taha lahti lasta, aga tuleb leida endas jõudu uus lehekülg pöörata ning olevikus elada. Ja tulevikus. Mina suutsin seda, ja suudad ka sina.

Juba mitu päeva järjest kallas pidevalt vihma. See uhtus tee ära. Mägedest voolasid alla kollakad pulbitsevad ojakesed, mis meenutasid vahule löödud munavalget. Linnud peitusid puude lehtede alla, lilled langesid longu. Mets mühises tuule käes.

Külmad vihmaveenired peksid vastu naise nägu, juuksed said märjaks ja soengust, mille ta oli teinud võõrastemaja juuksurisalongis enne ärasõitu Fort Williamsist, oli jäänud vaid mälestus.

Claire haaras raske metallvärava varbadest kinni ning püüdis kogu jõudu pingutades seda avada. Tekitanud vaevaliselt paari sentimeetri laiuse prao, püüdis ta kangelaslikke jõupingutusi tehes seda laiendada, surudes rasketele väravapooltele. Tema üks jalg vajus pahkluuni veeloiku, veel veidi – ja Claire oleks ka ise sinna plärtsatanud, kui ta poleks väravast kõvasti kinni hoidnud. Üha enam ärritudes tundis Claire, kuidas täitusid veega tema kallid ja mugavad madala kontsaga libikud, kuidas said märjaks golfipüksid ning nende pehmest villasest riidest käänised.

Jah, aeg selle jumala poolt unustatud, kõrgel mägedes asuva koha külastamiseks oli ebasoodsalt valitud. Võõrastemaja Kuninganna Maria, kuhu naine oli pärast pikka teekonda ööbima ja puhkama jäänud, omanikud, elatanud abielupaar, olid teda hoiatanud, et tulemas on äge sadu ning äike ja mägitee võib ohtlikuks muutuda. Claire aga lootis, et kõik läheb hästi ning otsustas siiski teele asuda. Ta lihtsalt ei suutnud enam kauem oodata.

Kõuekärgatused naise pea kohal panid taeva vappuma, välgusähvatused nagu raevunud piksejumala Zeusi nooled läbistasid raskeid madalaid pilvi, valgustades mõneks hetkeks maad läbitungiva, teispoolsusliku valgusega. Claire tõmbus kössi, mitte külmast ega ka mitte hirmust. Käed ei kuulanud sõna, libisesid märjal raual ja see ülesannet ei kergendanud. Neetud värav oli kinni kiilunud, aga see tuleb maksku mis maksab avada, et ta saaks sisse minna ning leida varju vihma ja tuule eest.

Claire’i endine abikaasa oli saanud selle valduse päranduseks oma vanaisalt, kes oli teeninud kohaliku lordi juures metsnikuna. Lordi loss asus Bruce’i jutu järgi siit umbes viie miili kaugusel põhjas.

Kui Bruce oli ära, oli Claire kõik need viis aastat korralikult makse maksnud, et kohalikel võimudel ei tekiks mingeid pretensioone.

Kui nad olid abielus, oli Bruce selle koha ilust naisele palju kõnelnud. Elades koos vanematega Edinburghis, oli mees siia sageli kalastama, jahti pidama või lihtsalt suure linna askeldustest puhkama sõitnud. Bruce’i vanaisa suri umbes kümme aastat tagasi, pärandades mõisa pojapojale. Bruce oli lubanud tulla Claire’iga siia puhkama, aga juhtus see, mis juhtus, ja nii ei õnnestunudki neil siin kahekesi koos olla.

Nüüd on ta aga kohal. Claire ei kavatsenudki siia sõita, aga pärast seda, kui ta oli leidnud ning läbi lugenud isa päeviku, mõistis ta, et see on ainuõige otsus, ning ta asus kohe teele. Sõitnud peaaegu ilma puhkuseta umbes kümme tundi, oli ta hilja õhtul Fort Williamsisse jõudnud. Veetnud öö võõrastemajas ja uurinud välja tee Pines’i – selline oli Bruce’i mõisa nimi –, hakkas naine halvast ilmast hoolimata kohe sinna sõitma.

Veel paar minutit värava kallal pusinud, nõjatus läbimärg ning jõuetu Claire väsinult selle najale. Ta oli alati oma hapra kehaehituse ja väikese kasvu üle uhkust tundnud, seda eriti siis, kui Bruce oli teda nende abielu õnnelikul perioodil oma graatsiliseks kassikeseks kutsunud. Praegu aga tundis ta isegi kahetsust, et pole suur ja tugev nagu mõni keldi sõjakas naine, kes suudaks ühe käeliigutusega selle neetud värava avada. Aga kus sa sellega! Teda valdas täielik apaatia. Arvatavasti oli selle põhjuseks halb ilm ning väsimus.

Äkki oli kuulda ebamäärast müra. Claire tõstis pea ning muutus tusaseks, nähes vaid vihmast märga teed, mis lookles musta lindina tiheda männisalu vahel. Seda teed mööda oli ta siia sõitnud, kuid arusaamatu müra ei tulnud sealt. Müra muutus selgemaks ja kostis kusagilt eestpoolt, mõisa poolt. Mõne hetke pärast oli selge, et müriseb auto. Väravale nõjatudes hakkas Claire üksisilmi jälgima teed, mis kadus temast umbes kümne meetri kaugusel puude vahel käänaku taha. Järsku kihutas käänaku tagant välja must porine maastur. Juht pidurdas järsult, tekitades auto ümber suure poripritsmete pilve. Claire jäi tulnukat hämmeldunult vaatama.

Läbi vihmaloori ja udutortide silmas naine pikakasvulist, pikkade juustega karmivõitu meest, kes hüppas, jahipüss vasakus käes, autokabiinist välja. Ta ei tundnud seda raskel sammul tema poole astuvat meest ära, kuid millegi tuttavliku tajumine pigistas ärevalt naise südant. Mehe olek näitas selgelt, et ta on maruvihane. Tuulele ja vihmale vaatamata lahti nööbitud must vihmamantel laperdas raevukalt tema musklis jalgade ümber. Otsustaval ja kindlal sammul astus mees üha lähemale ja lähemale. Oli kuulda, kuidas lirtsub pori tema kummisaabaste taldade all.

Claire heitis mehele ehmunud pilgu. Teksad istusid tal jalas nagu valatult, rõhutades mehelikku jõudu ning figuuri. Rõivaste all oli aimatav lame vetruv kõht, kõva nagu kivi; musklis rind, millel pinguldus pleekinud šoti riidest ruuduline särk; vihmamantel mehe laiadel õlgadel ähvardas õmblustest käriseda. Hinge kinni hoides vaatas Claire tema tugevat kaela ja karvakasvanud lõuga. Mees sarnanes karmile sõjakale mägilasele.

Naise sees oleks nagu miski rebenenud. Silmi vidutades jäi tema pilk peatuma mehe kõvasti kokkupigistatud huultel, mille karmuse taga võis aimata tundlikkust. Oma õuduseks tundis naine endas vastureaktsiooni. Tema keha läbis värin, mida seekord ei põhjustanud külmatunne. Kuidas oli see võimalik? Tal ei tulnud isegi meelde, millal ta oli viimati tundnud tõmmet meeste poole. See äkki teadvustunud tahtmine hirmutas teda. Hämmeldunud oma reaktsioonist, vaatas Claire tundmatule otse silma... ja kangestus. Aastad ja rasked katsumused olid ilmselgelt jätnud jälje mitte ainult mehe välimusele, vaid ka sisemaailmale. Naine ei uskunud oma silmi – tema ees seisis tema mees, õigemini endine mees.

Bruce MacAlister jäi teisel pool väravat seisma ning vaatas naist raevukalt.

“Mida kuradit sul siit vaja on?” karjus ta.

Claire oli nii vapustatud, et ei saanud sõnagi suust.

“Kao siit vanakuradi vanaema juurde ja ära üritagi tagasi tulla!” möirgas mees.

Endine proua MacAlister võpatas tahtmatult, nagu oleks teda piitsaga löödud. Lõpuks jõudis temani, et see tema ees seisev metsik mägilane ja too hästi kasvatatud, viisakas ja tähelepanelik mees, kellega ta oli kunagi abiellunud, on üks ja seesama inimene. Kuhu on kadunud tsivilisatsioonikiht, kogu tema väline lihv, tema hea kasvatus? See metslasest mägilane tundis end selles inimtühjas kohas oma sõiduvees. Tema välimus ja kombed olid täielikus vastavuses sellele, milliseks ta oli muutunud: metsistunud, tigestunud, pärast vanglast vabanemist aasta jooksul põhjakäinud tüüp.

Claire avastas õudusega, et mees ei sarnanenud üldse sellele inimesele, keda ta kogu südamest oli armastanud, kellele ta oli kogu oma kirega jäägitult andunud. Ohvitser, kelle järelevalve all ta oli olnud, oli naist hoiatanud selle muutuse eest. Ta oli isegi väitnud, et naine ei pruugi oma endist abikaasat kohe äragi tunda. Claire seda ei uskunud. Kuid oleks pidanud uskuma, siis poleks löök ehk nii tugev olnud.

“Kao siit kohe, Claire!” karjus Bruce uuesti. “Kui sa siia jääd, siis kahetsed – ma luban seda sulle.”

Jahmunud naine seisis samas kohas nagu naelutatult, otsides palavikuliselt sõnu, mis oleksid selles olukorras sobilikud. Nad ei olnud kuus pikka aastat teineteist näinud. Milliseid tundeid ta küll läbi oli pidanud elama: häbi, kahetsust, meeleheidet… Kuidas selle kõigega toime tulla? Claire mõistis mehe raevu. Ta sai aru, et see on õige reaktsioon tema ootamatule kohalesõidule. Naisel hakkas valus ja kurb. Oli ju neid mõlemaid reetnud inimene, keda nad olid usaldanud.

“Bruce, ma pean sinuga tingimata rääkima,” suutis Claire lõpuks öelda.

Mehe silmad välkusid raevukalt.

“Meil ei ole millestki rääkida!”

Naine sööstis ettepoole, püüdes meest käest haarata, kuid lõi õla vastu raudvarba valusasti ära. Tema sõrmed libisesid mööda mehe märja vihmamantli käist. Bruce põrkus eemale.

Claire ei osanud oma puudutusele sellist reaktsiooni oodata. Solvumispisarad põletasid ta silmi. Käe tagasi tõmmanud, ajas naine end sirgu. Viga saanud õlg andis endast tuima valuga märku, aga ta ei teinud sellest välja. Praegu erutas teda vaid see, kuidas reageerib mees sellele, mida ta kavatseb talle öelda. Naine otsustas tema kurjusele ja kahtlustamisele mitte alla anda ning mitte lasta end ära hirmutada. Mitte sellepärast ei olnud ta sõitnud läbi kogu riigi, et otsustaval hetkel alla anda. Mis sellest, et Bruce on muutunud, ka tema ei ole enam see naiivne järeleandlik neiu, kes ta varem oli olnud, ja ta sunnib meest sellega arvestama.

“Ma palun ainult viis minutit, Bruce. Ma sõitsin nii pika maa maha. See on väga tähtis.”

“Sind pole keegi siia kutsunud ja ma ei võlgne sulle viit sekunditki.”

“See-eest olen mina sinu ees võlgu.”

Claire kannatas vapralt välja mehe kurja ärritunud pilgu ja talle tuli meelde aeg, mil needsamad silmad kiirgasid armastust ja lõõmasid kirest. Kui vaid ühest pilgust naise suunas süttis tema silmades tahtmise, imetlemise ja jumaldamise tuluke. See aeg on aga ammu möödas. Minevikku ei ole võimalik ellu äratada. Ei saa tagasi tuua seda, mis on jäädavalt kadunud.

Vihma hakkas veel tugevamini sadama. Kõrvulukustavad kõuekärgatused vaheldusid sarviliste, taevast siksakkidena lõhestavate välgusähvatustega. Claire sai läbimärjaks ning hakkas külmast lõdisema, kuid alla anda ta ei kavatsenud. Mingi jõud siin maailmas ei sunni teda tagasi pöörduma seni, kuni ta pole teoks teinud seda, mille pärast ta siia oli sõitnud.

Naine heitis Bruce’ile uuriva pilgu ja teatas otsustavalt:

“Ma ei sõida siit ära enne, kui oleme saanud omavahel rääkida. Ma istun autos, kuni sa mind ära kuulad.”

Aega oli Claire’il piisavalt. Otsustanud siia sõita, oli ta hoiatanud oma ülemust rehabilitatsioonikeskusest, et ta ei ole kindel, millal ta tagasi jõuab, ning viimane oli talle lubanud nädala palgata puhkust ja käskinud korralikult puhata. Viimasel ajal, pärast isa surma oli Claire väga palju töötanud ega tahtnud mingist puhkusest kuuldagi. Töö aitas tal unustada painavad mõtted ja hingelised üleelamised.

Bruce vandus. Endine Bruce poleks naise juuresolekul kunagi endale midagi niisugust lubanud. Talle oli alatiseks meelde jäänud viisakas ja tasakaalukas mees – tõeline džentelmen. Bruce’i uuriva läbitungiva pilgu all tõstis Claire väljakutsuvalt lõua püsti. Ta peab olema tugev, otsustav ja külmavereline. Mehe enda huvides.

“Aga sina oled muutunud,” Bruce’i hääles oli kuulda halvakspanu.

“Sul on õigus,” nõustus naine. Claire vaatas tähelepanelikult mehe karmi, teravnenud kontuuridega nägu, lohutades end lootusega, et ehk Bruce’i kurjus ja viha tema vastu veidigi vähenevad. Kuid see lootus oli asjatu: tundus, et mees läks veelgi vihasemaks. Naine kirus endamisi maapõhja seda inimest, kelle pärast oli tema hooliv ja armastav mees muutunud halastamatuks ja tigedaks võõraks. Välja näitamata, millist valu põhjustab talle Bruce’i vihkamine, tegi ta järelduse: elu muudab inimesi. Ma arvan, et meie sinuga teame seda paremini kui ükski teine.

Mehe olekust taipas Claire, et viimane on tema käitumise pärast veidi kimbatuses ning otsustas anda talle toibumiseks natuke aega. Vastasel korral oleks tal mehele raske rääkida sellest, mis ta on avastanud ning mille pärast selle teekonna üldse ette võtnud. Ta ei tahtnud isa päevikut posti teel saata ega anda seda üle vastavale asutusele. Ta tahtis, et Bruce loeks selle kõigepealt ise läbi. Claire oli veendunud, et mees peab kindlasti jälle iseennast leidma. Ta on selle ära teeninud, toimugu see või surnud inimese hea nime kaotuse hinnaga. Avastused Claire’i isa päevikust aitavad Bruce’il maha pesta pleki oma eluloost ja luhtaläinud juristikarjäärilt.

Naine tabas Bruce’i põlgliku pilgu oma sportauto suunas. Mees ilmselt teadis, kust ta oli selle saanud. See oli jõuka mehe kingitus oma ainukesele tütrele, mänguasi armastuse ja mõistmise asemel, mida Claire polnud kunagi tunda saanud oma rangelt ja nõudlikult, alati tööga hõivatud isalt.

“Siin mägedes on sinu iludus täiesti mõttetu sõiduriist. Sinna ei saa isegi varjule minna.”

“Kui vaja, lähen ma jala,” ütles Claire kindlalt. Mehe silmade külma helgi, tema jäigastunud näoilme järgi taipas Claire, et Bruce’i oli tabanud uus raevuhoog. Naine ei öelnud midagi ning hoidis hinge kinni. Mehe otsust oodates sikutas ta värisevate kätega oma koti rihma.

Järsku lükkas mees värava lahti, haaras naisel käest ja hakkas teda enda järel tirima. Claire ei osutanud vastupanu. Ta ei kartnud Bruce’i, kuna teadis, et mees ei tee talle haiget, vähemalt mitte füüsilist. Teda valdas vaid kahetsus, et inimene, kes teda oli armastanud ja keda tema kogu südamest armastas, ei tunne tema vastu enam muud kui viha.

Claire jõudis mehega vaevu sammu pidada, kuid viimane ei mõelnudki enne maasturi juurde jõudmist hoogu vähendada. Ukse lahti tõmmanud, kamandas Bruce: “Roni sisse! Ma ei kavatse siin vihma käes sinuga mokalaata pidada. Sa räägid, miks sa tulid, seejärel aga sõidad ära ega tule enam kunagi tagasi. Kas on selge?”

“Enam kui selge,” noogutas Claire vastuseks. Tema eneseväärikus oli saanud hävitava löögi, kuid ta keeldus seda enesele tunnistamast. Pööranud ümber, puges ta vaevaliselt auto kulunud nahkistmele. Külmast kössi tõmbunud, hõõrus ta kangestunud käsi teineteise vastu. Bruce potsatas juhiistmele ja tema muljetavaldavate kehavormide tõttu hakkas autos kohe kitsas. See tuletas Claire’ile veel kord meelde, kuidas mees on muutunud.

Kuhu on kadunud sihvakas, proportsionaalne kergejõustiklase figuur? Ja need pikad juuksed nagu metsikul mägilasel! Kui ta ei teaks, milline oli mees varem olnud, võiks arvata, et naise ees on mingi ebastabiilne, sotsiaalselt ohtlik tüüp. Võib-olla püüab ta niiviisi vabaneda tsivilisatsiooni köidikuist ning unustada vangis oldud rasked aastad? Ehk on see tema viis ellu jääda? Vanglad kubisevad iga liiki jätistest. Võimalik, et Bruce kasvatas teadlikult muskleid, et teistest kinnipeetutest füüsiliselt tugevam olla, ennetades sellega igasugused norimised ja kallaletungid. Vaid üks mõte sellele pani naise end halvasti tundma. Ta oleks andnud kõik, et meest pingest vabastada.

Auto sööstis ettepoole. Haaranud istme äärest kinni, vaatas Claire otse enda ette. Äkilisest raputusest kõikus ta küljelt küljele. Ta tõmbus tahtmatult pingule, kui auklikul teel sõitnud maastur läks kurvis kõvasti kaldu. Bruce hakkas vanduma ja vähendanud kiirust, sõitis üle kitsa silla, mis oli ehitatud üle sogast kobrutavat vett täis kuristiku. Naine vaatas võlutuna mehe poole, püüdes mitte mõelda raske auto rataste all kustuvatest vanadest igatsustest.

Lõpuks jõudsid nad tasasemale teele. Claire hingas kergendatult ja tabas endal Bruce’i põlgust täis pilgu. Tähendab, veel ka põlgus? Olgu pealegi, ta kannatab õigluse võidu nimel kõik välja.

Kui aus olla, hirmutas naist veidi Bruce’iga kahekesi jäämise võimalus. Mitte füüsilises mõttes, ei. Kui tugevasti ta ka ei olnud muutunud, kui inimvaenulikuks erakuks saanud, kui suurt viha tema vastu tundnud, ei uskunud Claire, et mees suudaks naisterahva vastu jõhker olla. Oma naise vastu. Olgugi et endise. Naist hirmutas see, et emotsioonid võisid kontrolli alt väljuda. Iga hinna eest peab ta hüvitama mehele tekitatud kurja. Neile mõlemale tekitatud kurja.

Claire sai aru, et nende abielu on võimatu taastada, et Bruce’i armastust ning usaldust ei saa uuendada, kuid tema hingepõhjas oli nõrk lootus, et mehe südames on tema vastu säilinud veel mingid tunded. Ta püüdis neid illusioone mitte hellitada, kuid ei suutnud – väike lootuskiir ei jätnud teda maha. Täpsemalt, nii oli see olnud enne siiasõitu kuni hetkeni, mil ta nägi viha ja põlgust talle kalli inimese silmis.

Auto pidurdas järsult. Claire oleks ootamatusest peaga peaaegu vastu aknaklaasi põrganud. Maastur peatus ühekordse palkehitise ees, mis tundus esmapilgul üsna tugev, vaatamata sellele, et see oli Bruce’i jutu järgi ehitatud enam kui poolsada aastat tagasi. Aed aga tundus olevat käest ära lastud: umbrohi oli kõikjal võimust võtnud, aida uks rippus ühe hinge küljes. Minnalaskmisele vaatamata võis aru saada, et kunagi oli siin elanud hoolas pererahvas: mööda trepi kõrval olevat puidust võret väänlesid lopsakad metsviinamarjad, hiigelsuure tamme oksa küljes rippus vana puidust kiik.

Sõnagi lausumata ja naisele pilku heitmata astus Bruce autost välja ning suundus maja poole. Claire järgnes talle. Astunud mööda madalaid trepiastmeid üles, sisenes mees majja. Tema järel Claire. Jõudnud majja, naine seisatas ning hakkas ümbrust silmitsema.

Hoone oli seest samasugune nagu väljastki: hooletusse jäetud ja oma võlu kaotanud. Värvimata puitpõrand oli üleni auklik ja praguline, põimitud vaibakesed luitunud ning kulunud. Telliskivist kamina juures olid riiulid, nende kõrval kaks rohelise kattega räbaldunud tugitooli, seina ääres lillelise, koltunud sügislehti kujutava kattega kušett. Ilmselt oli see olnud kas elutuba või külalistuba. Toa sügavuses paistis lett, mille taga oli vahtrapuust mööbli ning jalgadel valamuga köök, avatud uks paremal viis teise, arvatavasti magamistuppa. Sitskardinad akende ees olid pleekinud, seinad tühjad ja ebasõbralikud. Ainus mugavusesaareke oli põlevate halgudega kamin. Sinnapoole Claire suunduski.

Ilmselt on Bruce ühe kambri teise vastu vahetanud, mõtles Claire kibedusega. Ta oleks nutta tahtnud. Naine istus kamina äärde, lähemale soojusele ja kaugemale sellest tundmatust, kelleks Bruce oli tema jaoks muutunud.

Mees vaatas Claire’i mõnda aega uurivalt, siis viskas oma märja vihmakeebi põrandale ja lükkas selle jalaga eemale. Naise näol peegeldus imestus. See ei olnud üldse endise Bruce’i moodi! Eelmises elus oli tema mees olnud korralik ja täpne ning armastanud kalleid rõivaid. Ta oli oma välimusele palju tähelepanu pööranud ja olnud uhke oma rõivastumisoskuse ja laitmatu väljanägemise üle juriidilise osakonna nõupidamistel esinedes ning klientidega töötades. Kuhu see kõik on jäänud? Kuhu on kadunud mehe võlu? Tema vastupandamatu, veetlev naeratus? Kas tõesti võisid viis vangla-aastat kõik selle kustutada? Aga ei, see ei saa nii olla. Claire ei suutnud seda uskuda.

Ta ei tundnud uut Bruce MacAlisteri ära. Mehe vaenulikkus meenutas oma territooriumi sissetungija eest kaitsva metslooma käitumist. Muskliline pingul keha ja sünge pilk andsid ilmekalt märku tema usaldamatusest naise vastu, kelles ta nägi oma vaenlast, ja ta ei varjanudki seda.

Pisarad lämmatasid Claire’i. Veel veidi – ja need hakkavad ojadena voolama. Bruce’i vaikimine käis talle närvidele ja võttis tuju ära. Claire kogus end ning ütles:

“Ma pöördusin sinu ülemuse poole. Sain teada ohvitseri, kelle jälgimise all sa olid olnud. Ta ütles mulle, et sa oled tugevasti muutunud ning soovitas sind mitte tülitada.”

“Sa oleksid pidanud teda kuulama. Ta teab, kuidas ma sinusse suhtun.”

“Kas ta helistas sulle?”

“Kas sel on mingit tähtsust?”

“Ma ei tea,” ohkas naine. “Võib-olla ka mitte, aga sellegipoolest peaksid sa kuulma seda, mida ma tahan sulle rääkida.”

Bruce vaikis mõnda aega, silmitsedes naist äraoleval pilgul. Siis ütles:

“Ma ei taha su õigustusi kuulda, Claire. Mul ei ole sinu käest midagi vaja, eriti sinu valelikke lubadusi, mis sul kohe ununevad. Kui ma kuus aastat tagasi tõepoolest su abi vajasin, käitusid sa väga alatult. Nüüd mul sind enam vaja ei ole ja ma olen südamest õnnelik, et meie kooselu on lõppenud. Ma olen selle oma mälust kustutanud ning soovitan sul sama teha.”

Mehe julmad sõnad torkasid Claire’i otse südamesse. Naine hüppas püsti, põskedel raevupuna, käed rusikasse tõmbunud.

“Kuula mind, Bruce MacAlister! Ma pole teinud midagi sellist, mida ma peaksin häbenema või mille eest peaksin andeks paluma. Ma pole siin selleks, et meie abielust rääkida. Ma tean väga hästi, et meie vahel on kõik lõppenud. Lahutust nõudes andsid sa seda selgelt mõista. Ja ma ei ootagi, et meie vahel võiks miski muutuda.” Claire ajas õlad sirgu. “Aga ma ootan, et sa minusse inimlikult suhtuksid. Ma ei ole sinu vaenlane, kuigi sa mind vihkad. Pealegi ei ole sa ainuke inimene, kes kuus aastat tagasi kannatada sai.”

Bruce heitis naisele hävitava pilgu ning hakkas mööda tuba kõndima. Claire jälgis teda üksisilmi. Mees meenutas puuris olevat metslooma: niisama metsik, ohjeldamatu, ohtlik. Äkitselt Bruce lähenes talle. Naine astus tahtmatult sammu tagasi. Mees võttis korvist puuhalu ja viskas tulle.

Bruce ajas end sirgu ja kuni ta vaatas kaminas lõõmavaid leeke, uuris Claire mehe teravat profiili. Bruce seisis, hambad tugevasti kokku pigistatud ja pea veidi püsti. Heitnud oma pikad juuksed tagasi, tuletas ta arvatavasti endisi aegu meelde. Järsku märkas naine mehe paremas kõrvas kuldselt läikivat kõrvarõngast. Hämmastunud sellest uuest avastusest, mis lisas veel ühe tahu praeguse Bruce’i portreele, ning mehe lähedusest hüpnotiseerituna ei julgenud Claire hingatagi. End liigutamata ootas ta, et mees läheks eemale, kuid selle asemel pööras Bruce end naise poole ja vaatas talle otse silma. Claire’i süda hakkas pekslema ning mõtted läksid sassi. Mitte kunagi varem polnud ta end tundnud nii väikese ja haavatavana. Ta hakkas mingist ähmasest eelaimusest värisema ega suutnud mehelt pilku pöörata.

Nõiutuna vaatas ta mehe meelekohal pulseerivat soont, tema karme näojooni, irooniliseks naeratuseks kõverdunud huuli ega suutnud vabaneda mõttest – mis küll juhtuks, kui ta meest puudutaks, tunneks, milliseks on tema keha muutunud, naudiks uuesti tema kirge. Claire mõistis, millise riski ta võtab, kuid see tahtmine oli temast tugevam. Bruce’i eemaloleku ajal suikunud iha andis endast märku. Ta ihaldas meest ega suutnud end talitseda. Muutustele vaatamata – aga võib-olla just tänu neile – tundus Bruce nii maine, nii meeleline, nii külgetõmbav.

Ära puutu mind! palus naine mõttes, märgates iha mehe silmis. Ma anun sind. Ära isegi mõtle selle peale, et oma himurusele vaba voli anda. Ma suren, kui sa kavatsed irvitada selle üle, mis meie vahel kunagi on olnud.