Читать книгу Armastada ja uskuda - Marian Lester - Страница 5

BRUCE OLI VIHANE ja vaatas nördinult oma keha, mis oli teda reetnud ja, vaatamata kõigele, tahtis seda naist, keda ta nii visalt oli püüdnud oma südamest ja elust välja tõrjuda. Tal oli see juba peaaegu õnnestunud, aga siis sõitis see naine siia, ta nägi teda – ja mis nüüd? Tugev ja vastupandamatu soov hämmastas meest. Ta tahtis seda naist, tahtis kirglikult iga oma keharakuga, aga ta kartis, et tarvitseb tal teda vaid puudutada ja ta sukeldub kirelainetesse, kust väljapääsu enam ei ole.

Kummardunud naise kohale, silmitses Bruce ahnelt tema nägu, mida ta polnud ligi kuus aastat näinud, nagu soovides leida endise kire ja õrnuse jälgi, selle õnnejoovastuse jälgi, mida ta Bruce’i embuses oli kunagi tundnud. Ja needis ennast selle nõrkuse pärast. Pole tähtis, milline oli naine olnud, milliseks muutunud ja kui tugevasti ta teda tahab. Tollal, kuus aastat tagasi oli naine teda ja nende armastuse reetnud, tapnud nende lapse, ja ta ei andesta seda kunagi, mida naine ka ei ütleks või teeks. Niisugust asja ei saa andestada ega unustada. Nüüd on tal naiste suhtes teistsugused nõudmised ja Claire nendele ei vasta.

“Mulle ei meeldi, mida sa oled oma juustega teinud,” ütles Bruce endalegi ootamatult, imestades, miks just see talle muret teeb.

Claire, mehelt pilku pööramata, hakkas oma niiskeid sassi läinud juukseid kohendama.

“Nii on mugavam neid hooldada.” Claire’ile meenus, kuidas mees oli alati tema pikki juukseid imetlenud ja rääkinud, et need meenutavad talle värvi poolest head vana veini.

Soovist neid juukseid puudutada hakkasid mehe käed äkki sügelema. Varem, kui need olid veel pikad, allapoole abaluid, võis ta tundide kaupa sõrmitseda punase puu värvi tihedaid lokke, kui nad vaatasid õhtuti kahekesi koos televiisorit, armatsesid või lebasid lihtsalt teineteise embuses ning unistasid tulevikust.

Mälestus sellest nullis kõik mehe jõupingutused, millega ta püüdis lahvatanud kirge maha suruda. Uus kirelaine voogas temast üle. Ei! Ta ei tohi alla anda! Ei tohi naise lõa otsa sattuda. Kirg muudab inimese haavatavaks. Seda tõde oli Bruce jälginud juba enne vangiminekut, eriti hästi aga siin viibides.

Iha ei taandunud. See tagus ajudes, pulseeris kubemes. Küllap see peegeldus ka tema näol. Mees tabas Claire’i ehmunud pilgu. Naise sihvakat keha läbis värin. Ta meenutas mehele ehmunud emapõtra, kes on iga hetk valmis jooksu panema ja isaslooma juurest põgenema. Kuid erinevalt põdrast, süütust loomast, oli Claire Faulkner kõige valelikum ja kahepalgelisem naine, keda ta oli kunagi kohanud.

“Lase juuksed valla.”

“Bruce!” sosistas Claire kahvatudes.

“Lase valla. Kohe praegu!” käskis mees.

Värisevate kätega hakkas naine kunagi korralikku soengut toetanud juuksenõelu ära võtma ja panema neid koti sisetaskusse. Silmi pilutades jälgis Bruce tema tegutsemist. Kõik juuksenõelad eemaldanud, raputas Claire pead, lastes juustel õlgadele langeda. See liigutus oli nii meeleline, et Bruce, surunud käed rusikasse, suutis end vaevu tagasi hoida.

Mees lähenes. Naine seisis, käed all, rind kerkis ja langes. Ta häälitses kuidagi kummaliselt ja kähisevalt. Pruunides silmades olid hirm ja meeleheide, pupillid olid suurenenud, silmalaud hakkasid värisema. Bruce sai aru, et tema on selle põhjus, kuid tal oli ükskõik. Hirm ja meeleheide olid pikkadel aastatel ta kaaslasteks olnud, nüüd on tulnud naise kord. Mille peale ta küll lootis, kui ilmus pärast kuut pikka lahus oldud aastat äkki kohale? Mees leiab nii või teisiti võimaluse talle kätte maksta. Claire on selle ära teeninud, kuna jättis ta südametult maha, olles mehele nii vajalik.

Bruce tõstis aeglaselt käed ja sõrmitses naise tihedaid niiskeid juukseid. Claire püüdis kõrvale põigelda, kuid mees ei andnud selleks võimalust. Mõlema käega sasis ta naise juukseid, tundes isegi läbi karedaks muutunud peopesade naha Claire’i pea soojust ja sõrmede vahel voogavate kaunite lokkide siidisust. Ta oli jõudnud juba unustada, kui meeldiv see on. Mehe käed hakkasid värisema ning keha pingestus. Kuum ihalaine voogas temast jälle üle. Ta needis end selle pärast, et puudutas Claire’i, aga naine oli ta ära nõidunud, võrgutanud oma kordumatu lõhnaga. Sellesama ärritava lõhnaga, mis oli jälitanud teda päeval ning muutunud piinaks pikkadel öödel üksikkongis.