Читать книгу Püha taevas, sa oled rase! - Mariann Kaasik - Страница 13

 Juba peaaegu kolmesentimeetrine päevakangelane hakkab endale tasapisi sõrmi ja varbakesi kasvatama.

 Moodstuvad veresooned ja vereringe. Halleluuja!

 Silmi katavad silmalaud. Lõpuks ometi saab ta inimese moodi silma looja lasta!

„Sina mulle selle deemoni sisse panid,” hälisesin ma vaikselt peikale voodis keras olles ja okset alla surudes alles täna hommikul. Ja siis läksin ma arsti juurde ja siis näidati mulle, kuidas ta istub lihtsalt mu emakas, on alla sentimeetri pikk ja veedab seal mõnusasti aega oma sõbra lootekotiga, kes asub temast vasakul.

Mulle meenus kohe see Robinsoni lugu – tal oli ju ka ümar asi seltsiliseks, et ei peaks saarel üksi aega veetma. Kuna mu lapsukesel ei ole veel võimalik mulle emakasse võrkpalli sebida, peab ta leppima lootekotiga, aga noh, see on ju vähemalt midagigi!

Ma heldin niisama ja hoian korraga nii okset kui pisaraid tagasi, sest see kõik tundub võrratu! Mu järgmised pühalikud lubadused saavad olema järgmised:

ma ei õõnesta sind kunagi ja aitan sul teha kõike, mida sa vähegi teha tahad. Ja ma ei kritiseeri su valikuid. Ma julgustan sind tegema ja proovima KÕIKE, sest kõik on võimalik. Ja ma püüan sind võimalikult vähe alandada su sõprade ees, et ma sind üleni ei musitaks ja sulle muud häbi ei teeks. Aga võid kindel olla, et ikka teen!

28. veebruar