Читать книгу Püha taevas, sa oled rase! - Mariann Kaasik - Страница 6

Neljapäeval on mul ultraheli, aga ma olen endiselt kindel, et midagi ei ole päris nii nagu peaks. Nagu kõige alguses, kui rasedustest näitas kaht triipu – ma ei uskunud, et võiksin päriselt rase olla.

Siis läksin esimest korda arsti juurde, kus ta ei näinud mitte midagi, kuid julges vereproovi järgi pakkuda, et küllap olen ikka rase – mina ei uskunud seda ikka, sest midagi polnud ju näha! Mu laps on NÄHTMATU! Mõelge, kui raske oleks sellisele riideid leida!

Lõpuks ütles arst: „Kas näete seda musta auku siin mustas augus, see ongi rasedus!” Aga kuna südamelööke ei olnud (sest ma ronisin arsti juurde umbes kaks tundi pärast rasestumist), siis ikka ei uskunud.

Ja ülehomme on mul jälle arstiaeg, kus peaks juba südamelööke näha olema. Eks näis, kas siis usun ...

Enesetundest võiks küll järeldada, et olen kas rase või mõne surmava haiguse küüsis, sest:

 teen hommikul silmad lahti ja tahaks oksendada;

 surun iivelduse alla ja üritan midagi süüa. Ei saa;

 alles tööle jõudmise hetkeks suudan seal midagi süüa (ükspäev oleks ma äärepealt oma paberikorvi oksendanud, aga õnneks neelasin kõik alla ning tegin seda glamuurselt ja saladuslikult WC-s.);

 tissid valutavad ja treppidest alla tulles tuleb neid kinni hoida, et need üles-alla ei liiguks;

 kohe kui magu natuke tühjeneb, annab keha sellest hellalt märku, tekitades mulle sellise tunde, et kõik asjad mu ümber haisevad nagu viimane sitt ja ainus võimalus normaalset enesetunnet saavutada oleks oksendamine või lõhnatajude kaotamine;

 iga asi ajab hullult närvi. Ma tahaks lihtsalt kogu aeg kedagi pimedasse kohta saata, sest kõik tunduvad olevat nii jobud ja mina olen ainuke vaene inimhing, kellel on taak seda (VÕIB-OLLA olemas olevat) last enda sees kasvatada ja meisterdada ja sellega kaasneb nii palju ebamugavusi!

25. veebruar