Читать книгу Minu Saksamaa - Marianne Suurmaa - Страница 10

kuidas me saksamaale sattusime

On aasta 2010, väljas pime ja kõle detsember ning käes hiline õhtutund. Tuul vihiseb akna taga ja ilmateate järgi tulevad jõulud taas vihmased. Kõik tundub kuidagi hall ja trööstitu. Kuhu on kadunud päike?

Mees on töölt koju jõudnud ja väsinud. Jälle oli vaja tööl ületunde teha, koju sõita läbi Tallinna liiklusummikute. Lapsed kisklevad omavahel mänguasja pärast. Varsti on terve ruum kisa täis ja asjad lendavad laias kaares mööda tuba. Tunnen jõuetust olukorda lahendada. Olen terve päeva väiksema lapsega kodus olnud. Teinud süüa, pesnud pesu, koristanud... Väikeste lastega on tööde nimekiri lõputu – oled ühe asjaga valmis saanud, ootab juba järgmine ülesanne. Kõige selle kõrval püüan tegeleda tööasjadega... Paar aastat tagasi asutasin oma firma: koostasin äriplaani ja sain riigitoetuse ettevõtluse alustamiseks – annan joogatunde ja korraldan erinevaid kursusi. Iga päev üks ja sama, justkui orav rattas. Kas see ongi elu, mida olen soovinud?

Oleme tavaline noor Eesti pere kahe väikese lapsega. Elame ühes neist uuselamurajoonidest Tallinna külje all, mis ehitusbuumi ajal linna lähedale põldudele ehitati. Väliselt on justkui kõik olemas: avar ja valgusküllane korter uues majas, hea töö, lapsed... Ometi tunnen iga päevaga üha enam, et miski rõhub ja raske on hingata. Justkui puuris olev lind. Tahaks tiibu sirutada ja lennata, aga igapäevased tööd ja kohustused suruvad maad ligi ning ainus mõte on, kuidas päevaga õhtusse jõuda.

Samamoodi nagu paljud teised saame ka meie üsna varsti aru, et ühe inimese sissetulekust ei piisa selleks, et korterilaenu maksta, perele toitu osta ja autot ülal pidada. Muudest asjadest rääkimata. Peale vanemahüvitise lõppemist oleme mehega mõlemad vahetustega tööl käinud. Tema töötab päeval linnas kontoris ning minu töö on enamasti õhtuti ja nädalavahetustel. Perega koosolemist enam-vähem polegi. Armastan oma tööd ja elukutset väga, kuid samal viisil jätkata enam ei jaksa – ei jõua korraga olla hea pereema, ettevõtja ja koolitaja... Mul pole probleem teha pikki töötunde või vajaduse korral öösiti üleval olla, et projekte kirjutada või uut koolitust ette valmistada. Enesedistsipliini üle ma kurta ei saa, televiisorit ei vaata juba ammu (see on üks suurimaid ajaröövleid) ning muudest lõbustustest olen peale laste sündi samuti loobunud. Lehitsen märkmikku – järgnevad kuud on kõik ära planeeritud, kusagil ei paista mitte ühtegi vaba auku... Kokkulepped, tähtajad, lastega seotud kohustused. Algaja ettevõtjana tuleb arvestada, et kui tahad firmale edu, oled rakkes 24 tundi ööpäevas. Alguses on isegi tore, kui töö on huvitav ja elu paneb proovile. Mitu aastat olen žongleerinud õpingute, töö ja pere vahel. Ainult lastega kodus olemist poleks ma enda puhul ette kujutanud. Kuid ka inimvõimetel on piirid. Sama tempoga jätkates lõpeks see varem või hiljem krahhiga: tervis ei peaks enam vastu. Ma pole juba mitu aastat saanud ennast korralikult välja magada, pole isegi aega rahulikult süüa või vannis käia. Kogu aeg on kusagile kiire. Ka lastega koos olles mõtlen pigem tööasjadele ega suuda end kuidagi välja lülitada. Ehmatusega märkan, et minustki on saanud töönarkomaan...

Tunnen, et vajan pikemat puhkust – rahu ja vaikust, mitte kedagi näha... Leida aega iseenda jaoks, et eluga edasi minna. Tahaksin palju rohkem looduses olla ja oma hobidega tegeleda, mitte vastata iga päev lõpututele telefonikõnedele ja e-kirjadele ning õhtuti pimedas veel autoga välja sõita. Mõistan, et siin ei piisa ainult paarist päevast või nädalast, vaid ilmselt tuleks kogu elukorraldust muuta. Aga millest olen valmis loobuma ja millest mitte?

Svenil pole sugugi kergem. Vastutusrikas töö suures telekommunikatsiooniettevõttes ja sagedased ümberkorraldused, kus terved osakonnad ümber tõstetakse ja paljud töötajad koondatakse, on tema töömotivatsiooni viimasel ajal kõvasti alla viinud. Inimesed on stressis, sest neil puudub igasugune kindlus homse suhtes – ülemused vahetuvad iga poole aasta tagant ja töökoormus muudkui kasvab. Kui oma tööajaga hakkama ei saa, tuleb teha ületunde või tööd koju kaasa võtta. Palka selle eest juurde ei saa. Lisaks kaotati eelmisel aastal majanduskriisiga põhjendades ära kõik preemiad ja tulemustasud. Ometi pole töö hulk ettevõttes sugugi vähenenud ja viimase aasta kasum oli korralik. Nii on juhtunud paljudes Eesti ettevõtetes, mis kuuluvad nüüd välismaistele omanikele. Neid huvitab ainult kasum, neile jäävad kohalike inimeste mured võõraks. Kui ei meeldi, ootavad ukse taga juba järgmised kandidaadid. Nii öeldaksegi. Enamik päevast kulub rutiinse paberitöö peale – erialase arengu või töötasu suurenemise võimalused enam-vähem puuduvad. Üha rohkem tekib tunne, et oled suures masinavärgis vaid väike mutrike, kellest püütakse veel viimane kätte saada, ning sinust ei olene tegelikult midagi. Kas selleks oli vaja nii palju aastaid koolis käia ja pingutada, et kogu oma ülejäänud elu kontoris istuda ja vaikselt kustuda?

„Midagi peab muutuma, nii ei saa enam kauem kesta,“ ütlen Svenile. „Ma ei taha leppida sellise eluga.“ Kuid mis oleks alternatiiv? Elu Tallinnas ja selle lähiümbruses on iga aastaga üha raskemini talutav. Linn on viimase aastakümne jooksul meeletu kiirusega kasvanud ja elutempo on hoopis teine. Aastaajad vahelduvad nii kiiresti, et ei märkagi enam, millal tärkavad esimesed sinililled metsa all või et suvi on juba mööda läinud... Maailm on suur ja huvitav – meie aga liigume igapäevaselt vaid ühte kitsast rada pidi, millest kõrvale astuda pole võimalik. Või on siiski? Minna elama maale, pöörduda tagasi juurte juurde, kuid kuidas seda oma elukutse ja tööga ühitada? Või liikuda kaasa ajastu vooluga ja kasutada võimalusi, mida tänapäev pakub – minna välismaale ja otsida seal paremaid võimalusi?

Paljud meie vanadest koolikaaslastest elavad ja töötavad Soomes, Rootsis või hoopis kaugemal, miks ei võiks meiegi väikest keskkonnavahetust proovida? Oleme ju veel noored, maailm on suur ja piirid lahti. Vaevalt, et peale 40. eluaastat enam suuremat elumuutust teha tahame. Kui lapsed juba koolis käivad, on muutusi ette võtta palju keerulisem. Hanna on praegu viis ja Roland kolm aastat vana, koolini on neil veel mõni aasta aega. Seega on meil viimane aeg midagi seesugust teha ja mõneks ajaks rändama minna. Euroopa Liidu kodanikena on nüüd võimalus kõikjal vabalt ringi liikuda – võid elada ja töötada just seal, kus soovid. Miks mitte seda kasutada? Headest spetsialistidest on igal pool puudus ja palgatase võib riigiti palju erineda. Eks see ongi kõige tavalisem põhjus, miks nii paljud on välismaale läinud. Ka minu vend, hariduselt insener, elab juba aastaid perega Soomes, tema abikaasa töötab arstina kohalikus tervisekeskuses. Sveni õde on andekas muusik ja pianist, kuid teenib leiba Šotimaal. Võõrsil olles omandab kindlasti väärtuslikke kogemusi, lisaks saab maailma näha ja keeli õppida. Ainult et – kuhu minna?

Lapsed jäävad magama, nõnda saame rahulikult plaani pidada. Sven toob teisest toast maailma atlase, mis on suurest lappamisest juba üsna kapsaks kulunud. Ameerika jääb liiga kaugeks. Nagu ka Austraalia, kus on suvel väga palav, peale selle elavad seal mürgised maod ja ämblikud ning rannikuäärseid piirkondi ohustavad tsunamid. Abikaasa muretseb eelkõige laste turvalisuse pärast. USA majandus on praegu väga kõikuv, dollar langeb endiselt ning välispoliitika on ettearvamatu. Lõuna-Ameerika on jälle kultuuri poolest liiga erinev ja seal ei räägita keeli, mida meie oleme õppinud. Välja langevad ka teised eksootilised maad. Kultuuri ja geograafia poolest pakuvad mulle kõige suuremat huvi Põhja-India, Island ja Kanada. Armastan mägesid ja loodust, kusagil suurlinnas elada ma ei tahaks. Mees peab paraku praktilisemalt mõtlema – kas seal ka erialast tööd leiab? Lõpuks tuleb leida kompromiss soovide ja võimaluste vahel.

Jääme esialgu Euroopa piiresse. Kõige rohkem eestlasi elab Soomes ja Rootsis, aga need maad meid eriti ei tõmba. Pikk ja pime talv, täpselt nagu Eestiski. Pealegi on seal eestlaste suhtes rohkem eelarvamuslikku suhtumist kui kusagil mujal. Suurbritannias ja Iirimaal on praegu samuti majanduslikud raskused ning Ida-Euroopa uustulnukaid ei vaadata kuigi hea pilguga. Lõpuks jääb kaalukausile Saksamaa – see pole Eestist liiga kaugel, ühiskond on suhteliselt stabiilne ja elatustase hea. Töövõimalusi jagub, eriti tehnilise haridusega inimestele. Majandus on tugev ja muu maailma kriis ei näi teda puudutavat. Saksamaa keskmine sissetulek on Euroopa üks kõrgemaid ja tööpuuduse tase üks madalamaid. Alates järgmise aasta maikuust (1. mai 2011) pole Balti riikide elanikel enam ka tööluba vaja, mis teeb seal elamise ja töötamise veelgi lihtsamaks. Lastetoetus on samuti arvestatav, see on ligi kümme korda suurem kui Eestis. Naine saab soovi korral lastega kodus olla ega pea kohe tööle kiirustama. Samuti on olemas vajalikud sotsiaalsed garantiid (tervisekindlustus jne). Kultuuriline taust on Eesti omaga üsna sarnane ja meid seob ühine ajalugu, kohanemisega ei tohiks probleeme olla. Keeleline baas on meil samuti olemas. Oleme Sveniga koolis natuke saksa keelt õppinud ja saame algtasemel suhtlemisega hakkama. Lisaks on inglise keel, millest võib samuti abi olla.

Saksamaa on suur ja võimas riik, mille rolli ei saa praeguses Euroopas kindlasti alahinnata. Asub ta otse Euroopa tsentrumis – erinevalt Eestist, mis jääb Euroopa mõistes alati perifeeriaks. Uurime nüüd juba hoolikamalt Saksamaa kaarti – mis linnad seal on ja milline on ümbritsev loodus. Äkitselt paneb Sven sõrme Müncheni juurde ja lausub: „Me võiksime kuhugi siia minna. Münchenis on palju rahvusvahelisi ettevõtteid ja insenerina leiab kusagil kindlasti tööd. Samuti on lähedal ilus loodus ja Alpid.“ Baierimaast ei tea me veel suurt midagi. Oleme vaid kuulnud, et Lõuna-Saksamaa on Põhja-Saksamaast üsna erinev, nii kliima, inimeste kui muu poolest. Esimesena meenub varateismelisena kinos nähtud kultusfilm „Helisev muusika“ – koos kauni muusika ja võrratute loodusvaadetega Alpi mägedest, mille lähedal see filmitud on. Eriti sügava mulje jätsid mulle sealne loodus ja mäed. Soovisin, et võiksin kunagi sinna minna ja neid paiku näha. Seal elamisest ei osanud ma toona unistadagi.

Eesti geograafiline asukoht ja ajalugu on juba sellised, et siit on läbi käinud ning siin segunenud paljud rahvad ja rahvused. Kõige rohkem on meid mõjutanud Saksa kultuuriruum. Just sakslased ehitasid Eestis esimesed linnad, tõid kaasa põllu-, majanduse ja kirjakultuuri. Saksa kaupmehed ja käsitöölised on andnud olulise panuse Tallinnale iseloomuliku näo kujunemisel. Saksa pagaritelt on tulnud meie lauale leivad, saiad, kringel ja stritsel. Saksa mõisnike kaudu levisid uued põllukultuurid, sealhulgas kartul, tomat, kurk, kõrvits, redis, rabarber, petersell... Samuti suur osa viljapuid ja ilutaimi. Saksa mungad ja vaimulikud olid esimesed, kes tutvustasid Balti mere äärsetele rahvastele ristiusku ning püstitasid sinna kirikud. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid 13. sajandil ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivi ordu oma. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ning nii linna- kui ka maaeliidi keel oli alamsaksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Tartu ülikoolis, mis on olnud Eesti haritlaskonna taimelava läbi mitme sajandi, on paljud teadlased ja õppejõud olnud saksa päritolu. Kuni 19. sajandi lõpuni oli seal õppekeeleks saksa keel. Samuti võeti riikluse mudel üle Saksamaalt.

Mõeldes Saksamaale, rändan mõtetes tagasi varasesse lapsepõlve. Meenuvad ilusad väikeste nukulinnadega ja toredate muinasjutulossidega piltpostkaardid, mida vanatädi Hulda meile reisilt saatis. Noore naisena sõja ajal Inglismaale põgenenud, abiellus ta kohaliku mehega ja jäi Walesi terveks eluks. Lapsi neil polnud. Selle asemel reisisid nad palju maailmas ringi ning saatsid alati postkaarte. Lapsena meeldis mulle väga neid kaarte uurida. 1980ndatel näis maailm nii kauge ja kättesaamatuna – vaid vähesed väljavalitud said võimaluse lääne poole reisida. Seda põnevam ja ahvatlevam tundus kõik meile, lastele. 1990ndate alguses olid poed üsna tühjad. Mõnikord tuli tundide viisi sabas seista, et vajalikud toidukaubad kätte saada. Seal „teisel pool“ valitses aga näiline küllus tohutu suurte kaubamajade, neoontulede, kutsuvate reklaamide, värvikirevate kaupade ja pakenditega. Välismaalt toodud kommi- ja nätsupaberid hoidsin alati hoolikalt alles ning vahetasin neid sõpradegagi.

Nõukogude Liidu lagunemise järel siplesid paljud vast taasiseseisvunud riigid suurtes majandusraskustes. Jõukamatest lääneriikidest saadeti abipakke. Ükskord jagati meiegi koolis paljulapselistele peredele pakke. Selles olid põhiliselt toiduained: makaronid, jahu, suhkur, konservid jne. Asjade alt leid-sime väikese kirja nende saatjalt, kelleks osutus ühe väikese maakooli õpetaja Saksamaalt. Kirjutasime emaga algelises inglise keeles vastu ja tänasime paki eest. Sellest arenes aastatepikkune kirjavahetus minu ja saksa õpetajanna vahel. Saksa sõbrad saatsid meile veel palju aastaid selliseid pakikesi (kuigi eestlaslikult tagasihoidlikult palusime neil endile mitte liialt tüli teha...). See oli mu esimene kokkupuude sakslaste ja „välismaa toiduga“ – huvitav oli proovida Saksa leivakesi, juustu, maiustusi jne. Vanematele oli alati kaasa pandud pakk kohvi, lastele mõnikord ka riideesemeid. Hiljem kontakt kahjuks katkes, kuid praeguseni on seda kunagist sõprust meenutades hinges soe tunne. Olen tänulik sellele suure südamega saksa naisele, kes oli mu esimene side selle maa ja rahvaga.

Saksamaa pinnal viibisin esimest korda 1995. aastal, mil osalesin lauljana noorte rahvamuusikaansambli Kurekell kontsertturneel. Reisi sihiks oli osavõtt rahvusvahelisest muusikafestivalist Inglismaal Yorki lähedal, kuid sõitsime sinna bussiga. Ühe päeva veetsime teel Saksamaal Lübeckis. Esinesime sealses kirikus ning vastutasuks saime ööbida kogudusemajas. Meelde jäi ilus vanalinn, palju lilli ja kuulus Lübecki martsipan, mida kojugi kaasa tõin.

Olin algkooliõpilane Tallinna 55. keskkoolis, kui meid ühel kevadel kooliekskursiooniga Kalevi-Liivale viidi. Seal kuulsin esimest korda sõjast, venelastest ja sakslastest. Mäletan, kuidas meile räägiti toimunud õudustest. Mul jäi meelde vaid see, et sakslased olid fašistid ja kõige kurja kehastajad ning venelased meie rahva päästjad... See oli õppetund poliitiliselt korrektsest mõtlemisest nõukogude ajal. Hiljem sain muidugi aru, et kõik ei ole päris nii, nagu paistab. Ajalugu kirjutavad paraku sõja võitjad, mitte kaotajad...

Teise maailmasõja ajal olid paljud eesti soost mehed Saksa sõjaväes. Nii ka minu isapoolne vanaisa Ilmar ja Sveni vanaisa Evald, kes võeti sinna otse koolipingist. Need noored mehed võitlesid oma maa ja vabaduse eest. Mõlemad on nüüdseks juba teise ilma läinud, kuid ei mäleta, et nad oleksid öelnud ühtegi halba sõna sakslaste või Saksa sõjaväe kohta. Pigem avaldas muljet sealne kord ja distsipliin. Süüa sai korralikult ja suhted meeste vahel olid head. Õnneks ei pidanud nad lahingutegevuses väga pikalt olema. Vanaisa Evald sai nakkusliku kõhutõve, mis ta haiglasse viis ja ilmselt ka elu päästis. Vanaisa Ilmar võitles koos teiste meestega Sinimägedel, kuid kui mõisteti, et vastase ülekaal on liiga suur, põgenes metsa ja pidi ennast palju aastaid võimude eest varjama... Muidu oleks ees oodanud kindel tee Siberi vangilaagrisse, nii nagu juhtus teiste sugulastega.

Minu abikaasa perel on side Saksamaaga juba varasemast ajast. Tema esivanemate hulgas on olnud baltisakslasi, üks esiisadest oli saksa pangaametnik, kes sündis ja elas terve elu Tartus. Nende pere kodune keel oli saksa keel. Seetõttu ei maksa imestada, kui ta sakslastega mingil määral hingesugulust tunneb.

Ka Sveni isa on reisinud maailmas palju ringi ja töötanud aastaid välismaal, sealhulgas Saksamaal. Aastatel 2002–2005 töötas ta tarkvaraarendajana Dresdenis, mis asub umbes kahetunnise autosõidu kaugusel Berliinist ja on üks kaunimaid linnu Ida-Saksamaal. Sõja ajal sai Dresden palju kannatada. Sinna olid varjule läinud sõjapõgenikud, põhiliselt naised ja lapsed. Inglise pommitajad tegid kogu linna maatasa. Nüüdseks on Dresden suures osas taastatud.

Käisime Sveni isal enne laste sündi paaril korral külas. Nendel reisidel jättis Saksamaa meile väga hea mulje: ilusad hoolitsetud majad, palju lilli, puhtad tänavad, sõbralikud ja viisakad inimesed. Autojuhid peatuvad juba enne, kui ülekäiguraja juurde jõuad, ning vastutulijad naeratavad ka võõrastele. Pole liigset lärmi ega korralagedust. Ühistransport toimib nagu kellavärk ja kõik näib justkui paigas olevat. Igaüks teab oma kohta, niisama looderdamist ei näe kusagil. Sakslaste korraarmastus ja täpsus meeldib eriti mu abikaasale. „Alles ist in Ordnung“ (kõik on korras) on lause, mis hellitab sakslase kõrva kõige enam ja paneb südame rõõmsalt põksuma. Saksamaa sobib lausa suurepäraselt kõikidele pedantidele ja täiuseihalejatele (kuigi öeldakse, et täiuseihalejad leiavad sealgi vigu...).

Selliseid killukesi kokku kogudes hakkab mulle mõte – minna perega mõneks ajaks Saksamaale – üha rohkem meeldima. Tõesti, soovin võtta puhkust tööst ning pühenduda vahepeal perele ja lastele. Samuti soovin näha uusi paiku ja inimesi. Saksamaa on suur ja huvitav maa, seal on meil kindlasti palju avastada! Võib-olla oleme mõne aasta seal ning tuleme seejärel uute ideede ja kogemuste võrra rikkamalt Eestisse tagasi? Ehk mõjub uus keskkond omavahelisele suhtelegi värskendavalt? Ja kui abikaasa leiab hea tööpakkumise – kogemustega insenerid on Saksamaal väga hinnatud –, aitab väike eemalolek võib-olla ka majanduslikult jalad alla saada?