Читать книгу Minu Saksamaa - Marianne Suurmaa - Страница 11

reisiks ette valmistumas

„See on meie autokaravan, eile ostsime,“ ütlen minu ümber kogunenud uudishimulikele naabrinaistele. „Läheme perega pikemale reisile, et maailma näha ja uut elu alustada,“ lisan juba veidi vaiksemalt. Naabrinaiste jahmunud pilke nähes saan aru, et oleme ikka päriselt segased.

Minu vanemad lootsid, et peret luues ja laste sündides võtan lõpuks ometi mõistuse pähe ja hakkan normaalseks inimeseks. Juhtus aga hoopis see, et ka mu armas mees on nüüd peast ära keeranud. Minu eeskujul taimetoitlaseks hakata ja 15 kilo kaotada oli mõnele lähikondlasele juba piisavalt ekstreemne muutus. Peale selle ökokogukondade kokkutulekud, jooga- ja meditatsiooni laagrid. Reaktsioonid on seinast seina. Mõni sõber on reisimõttest väga vaimustatud ning tunneb meie julguse ja ettevõtlikkuse pärast suisa kadedust. Vanema põlvkonna esindajatelt saame aga tõelise peapesu: „Mida te õige mõtlete ja kuhu enda arvates lähete? Ja lapsed tahate ka veel kaasa võtta! Olete päris aru kaotanud või?“

Esialgne plaan on minna suveks karavani ja autoga väikesele Euroopa ringreisile, lubada endale vajalikku puhkust ja perega koos olemist. Pidev keskendumine tööelule on omavahelised suhted unarusse jätnud, nüüd tuleb see tasa teha. Samal ajal kavatseme hoida silmad-kõrvad lahti uutele võimalustele ja mõelda, kuidas eluga edasi minna. Selleks tuleb aeg maha võtta ning parem, kui ka harjumuspärasest keskkonnast eemalduda. Eemal olles paistavad paljud asjad selgemalt. Tunneme mõlemad abikaasaga, et üks peatükk me elus on lõppenud ja tuleb pöörata järgmine lehekülg. Sven kirjutab lahkumisavalduse. Tema eesmärk on leida töö rahvusvahelises keskkonnas, kus saaks erialaseid teadmisi rakendada, oleks piisavalt arenguvõimalust ning mis seal salata, ka suurem palganumber. Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane – kui ei proovi, ei saagi kunagi teada, mis võimalusi elul veel pakkuda on.

Suhteliselt lihtsalt leiame korterisse üürilised. Pakin reisiks vajalikud esemed, ülejäänud panen kastidesse ja viin keldrisse. Annan üle tööasjad ja jätan inimestega hüvasti. Natuke kahju on ka, sest töö on olnud mulle väga südamelähedane. Samuti inimesed, kellega olen sedakaudu tuttavaks saanud. Mõne joogarühmaga oleme juba palju aastaid koos olnud. Püüan ennast maha rahustada ja luban, et ükskord tulen tagasi ja jätkan sellega, mis praegu pooleli jääb. Kuid siis juba uute ideedega ja veelgi kogenumana.

Saksa-Rooma keisririik on olnud sajandeid Euroopa vaimne süda. Kõik, kes tahavad olla kultuursed eurooplased, peaksid teadma üht-teist sellest, mida tegid Habsburgid, mis roll oli Hansa Liidul keskaegses Euroopas ja kes olid Weimari klassikud. Alates 13. sajandist on olnud Habsburgide soost 23 Saksa-Rooma keisrit ja kuningat. Saksa Rahvuse Püha Rooma riigi piirid ulatuvad ajuti Madalmaadest Sitsiiliani, Portugalist praeguse Ukraina aladeni, lisaks sellele meretagused valdused Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Põhja-Aafrikas ja Filipiinidel.

Suurema osa ajaloo vältel ei ole Saksamaa olnud ühtne riik, vaid jagatud väikeriikideks, mida valitsesid vürstid, hertsogid, markkrahvid ja piiskopid, samuti mõni kuningas. Paljud õitsvad linnad säilitasid oma iseseisvuse. Seetõttu on Saksamaal erakordselt palju pealinnu – mõni suur, mõni üsna väike, aga peaaegu kõikjal on pärandiks jäänud lossid koos kaunilt kujundatud lossiaedadega ja suured kunstikogud, valitsejateta vabalinnades ka suurepärane tsiviilarhitektuur.

Sakslased on tuntud oma täiuslikkuseihaluse, tõsimeelsuse ja otsekohesuse poolest. Saksa loomusest on kirjutatud lausa hulk raamatuid, mõni päris humoorikas (näiteks „Sellised nad on... sakslased“, autorid Benjamin Barkow ja Stefan Zeidenitz). Kui küsida sakslaselt, kas ta on õnnelik, siis vastab ta väga konkreetselt ega hakka seda kuidagi ilustama. Katkiläinud kodumasin või lärmavad naabrilapsed on piisav, et terve päev ära rikkuda. See, mis teiste meelest küllalt hea, pole seda kindlasti mitte sakslasele. Sakslasele kõlbab üksnes ideaalne. Ta ei kahtle ka vähimalgi määral, et see ideaal on kusagil olemas, kuid kindlasti mitte maa peal, vaid kusagil taevalikes sfäärides. Inimesed oma nõrkuste ja pahedega on aga kaugel täiuslikkuse kuvandist, mistõttu kokkupõrked ideede ja reaalsuse vahel on vältimatud, ning sakslased on selle kui paratamatusega leppinud. „Kogemus on ideaali vilets jäljend,“ ütles juba Goethe. Kõik see kajastub ka saksa kirjanduses ja legendides. Paljud saksa kangelased hukkuvad just seepärast, et ideaali otsinguil saab neile saatuslikuks omaenda loomuse ja ümbritseva maailma ebatäiuslikkus. Püüd sünges saatuses ka mõnda päikesekiirt näha või karmi elu mõnel muul viisil pehmendada on suhtumine, mis saksa hingele tavaliselt vastumeelt ja võõras. Selline stereotüüp sakslastest on eriti levinud anglosaksi ja Vahemere maades.