Читать книгу Tagasi armastuse juurde - Marianne Williamson - Страница 4

Kasvasin üles juudi keskklassi perekonnas, millele lisas värvi ekstsentrilise pereisa müstiline elutunnetus. 1965. aastal, mil olin kolmteist, viis isa mind Saigoni, et näidata, mida tähendab sõda. Vietnami sõda sai järjest hoogu juurde ja isa tahtis, et näeksin oma silmaga kuuliauke. Ta ei tahtnud, et sõjatööstus mulle ajupesu teeks ja mind veenaks, et sõdimine on normaalne.

Mu vanaisa oli tõsiusklik ja ma käisin laupäevahommikuti mõnikord temaga sünagoogis. Kui seaduselaegas teenistuse ajal avati, kummardas ta ja hakkas nutma. Ka mina nutsin, aga ma ei tea, kas tegin seda tärkavast usujoovastusest või üksnes seepärast, et vanaisa nõnda tegi.

Kui käisin keskkoolis oma elu esimestes filosoofiatundides, leidsin, et Jumal on kark, mida minul pole tarvis. Missugune Jumal laseks lastel nälgida, küsisin ma, inimestel vähki haigestuda või holokaustil toimuda? Lapselik siiras usk sattus keskkooliõpilase pseudoteadmistega vastuollu. Kirjutasin Jumalale hüvastijätukirja. Olin seda kirjutades kurb, kuid tundsin, et pidin seda tegema, sest olin Jumalasse uskumiseks juba liiga palju lugenud.

Ülikooli ajal õppisin õppejõududelt enamjaolt seda, mis polnud üldse õppetööga seotud. Tulin koolist ära, et köögivilju kasvatama hakata, kuid seda ma ikkagi tegelikult ei teinud. Ma ei mäleta neist aastatest eriti palju. Nagu mitmed kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate alguse inimesed, olin ka mina üpris mässumeelne. Iga uks, mis oli tavapäraste standardite järgi keelatuks tembeldatud, võis viia mõne labase naudinguni, mida pidin ilmtingimata kogema. Tahtsin proovida kõike, mis tundus skandaalne. Ja enamasti tegingi seda.

Ma ei teadnud, mida eluga peale hakata, ja mul on meeles, et vanemad tahtsid alatasa, et ma midagigi teeksin. Liikusin suhete, töökohtade ja linnade vahet, otsides identiteeditunnet või eesmärki, mingit äratundmist, et elu on lõpuks hoo sisse saanud. Teadsin, et olen andekas, aga mul polnud aimugi, mis valdkonnas. Teadsin, et olen arukas, kuid olin liiga püsimatu, et oma teadmisi elus rakendada. Käisin mitu korda teraapias, kuid see ei avaldanud suurt mõju. Vajusin üha sügavamale neurootilistesse mustritesse, otsides lohutust toidust, narkootikumidest, teistest inimestest ja kõigest muust, mis aitas mul iseenda eest põgeneda. Püüdsin oma elus pidevalt midagi juhtuma panna, kuid peale draamade, mida nende juhtumata jäänud asjade pärast korraldasin, ei toimunud suurt midagi.

Neil aastail vihkasin ennast ja see tunne oli minu sees nagu kivi, mis muutus iga mu eluetapiga üha koormavamaks. Valu suurenedes süvenes ühtlasi mu filosoofiahuvi: ida ja lääne mõttelugu, akadeemikud, esoteerika. Kierkegaard, „Muutuste raamat“, eksistentsialism, radikaalne Jumal-on-surnud-teoloogia, budism ja kõik muu. Olin alati aimanud, et asjadel on müstiline kosmiline korrapära, kuid ma ei suutnud kuidagi välja selgitada, millist mõju pidi see mu elule avaldama.

Ükspäev suitsetasin vennaga marihuaanat ja ta mainis, et kõik peavad mind veidrikuks. „Sul oleks nagu mingi viirus,“ märkis ta. Meenub, et tundsin sel hetkel, nagu paiskuksin oma kehast välja. Tundsin end nagu tulnukas. Mulle oli sageli jäänud mulje, nagu elu olnuks mingi eraklubi, mille märgusõna oli antud kõigile peale minu. Nüüd oli mul taas see tunne. Mulle paistis, et teised teadsid mingit saladust, mida mina ei teadnud, aga ma ei tahtnud neilt selle kohta pärida, sest ma ei tahtnud, et nad saanuks teada, et ma ei teadnud.

Kahekümnendate keskel olin omadega täiesti rappa jooksnud.

Uskusin, et ka teised olid sisimas lootuse kaotanud, aga ei suutnud või ei tahtnud sellest rääkida. Mõtlesin pidevalt, et midagi üliolulist jäetakse ütlemata. Ma ei osanud seda sõnades väljendada, kuid olin kindel, et maailmas on midagi totaalselt valesti. Kuidas võisid kõik arvata, et see lollakas elus-kuhugi-jõudmise-mäng, mida mina tegelikult oma häbiks mängida ei osanud, ongi kogu meie olemise mõte?

Ühel 1977. aasta päeval märkasin New Yorgis kellegi kohvilaual kuldsete kirjadega siniseid raamatuid. Tegin esimese köite sissejuhatuse kohalt lahti. Seal seisis:

„See on kursus imetegudes. See on kohustuslik kursus. Ainult aeg, millal selle läbi teed, on vabatahtlik. Vaba tahe ei tähenda seda, et sa võid kehtestada õppekava. See tähendab, et võid valida, mida soovid võtta antud ajal. Kursus ei püüa õpetada, mis on armastus, sest see pole õpetatav. Selle sihiks on siiski tõkete eemaldamine teelt armastuse kohaloleku teadlikkuse juurde, mis on sinu loomulik pärandus.“1

Meenub, et minu meelest kõlas see huvitavalt ja koguni väljakutsuvalt. Raamatuid uurides märkasin, et nendes valdasid kristlikud terminid. See tekitas mus rahutust. Kuigi olin koolis kristlikku teoloogiat õppinud, olin sellest targu distantsi hoidnud. Nüüd tundsin, et see ähvardas mulle tähenduslikumaks muutuda. Panin raamatud lauale tagasi.

Enne kui need uuesti kätte võtsin, möödus järjekordne masendav aasta. Nüüd olin valmis. Olin sedapuhku nii õnnetu, et ei pööranud teose sõnakasutusele enam tähelepanu. Sain kohe aru, et „Kursusel“ oli mulle midagi väga olulist õpetada. Selles kasutati küll levinud kristlikke termineid, kuid seda tehti äärmiselt ebatavalises ja religioonist sõltumatus võtmes. Nagu enamikku lugejaid, üllatas ka mind jutustaja hääle kõigutamatu autoriteet. See vastas küsimustele, mida olin pidanud lahendamatuks. See rääkis Jumalast tabavas psühholoogilises võtmes ja pani proovile mu mõtlemisvõime, ilma et oleks seda alavääristanud. Kuigi see kõlab pisut klišeelikult, oli mul tunne, nagu oleksin koju jõudnud.

„Kursuse“ peamine sõnum paistis olevat lõdvestumine. See ajas mind segadusse, sest olin lõdvestumist alati seostanud allaandmisega. Ootasin, et mulle selgitataks, kuidas võidelda, või et minu eest võideldaks, aga raamat soovitas võitlusest täiesti loobuda. Olin üllatunud, kuid tundsin suurt kergendust. Olin ammu kahtlustanud, et maised võitlused polnud minu jaoks.

„Kursus“ ei tähendanud minu jaoks üksnes järjekordset raamatut. See oli mu isiklik õpetaja, mu pääsetee põrgust. „Kursust“ lugema hakates ja „Tööjuhendi“ harjutusi tehes tundsin peaaegu otsekohe, et see tekitas mus positiivseid muutusi. Tundsin end õnnelikuna. Tundsin, et rahunen tasapisi maha. Hakkasin iseendast aru saama; sain pisut pihta, miks olid mu suhted nii palju haiget teinud, miks ei suutnud ma millegi juurde pidama jääda, miks vihkasin oma keha. Kõige tähtsam oli teadvustamine, et võisin muutuda. „Kursuse“ lugemine vallandas mus suure hulga lootusrikast energiat: energiat, mis oli seni päev-päevalt tumedamaks ja enesehävituslikumaks muutunud.

Kolmest osast koosnev spirituaalse psühhoteraapia käsiraamat „Kursus imetegudes“ ei paku Jumala kohta üht ainuõiget käsitlust. See kajastab üldisi vaimseid teemasid. Olemas on vaid üks tõde, mida väljendatakse erineval viisil, ja „Kursus“ on vaid üks paljudest teekondadest, mida mööda selle tõeni jõuda. Kui see teekond on mõeldud sulle, tunned sa selle ära. Minu jaoks tähendas „Kursus“ intellektuaalset, emotsionaalset ja psühholoogilist pööret. See vabastas mu kohutavast emotsionaalsest valust.

Igatsesin seda armastuse kohaloleku teadlikkust, millest olin „Kursusest“ lugenud, ja võtsin järgmise viie aasta jooksul teose põhjalikult ette. Nagu mu ema tollal ütles, lugesin seda nagu menüüd. 1983. aastal hakkasin „Kursuse“ kohta tekkinud mõtteid Los Angeleses ühe väikse grupiga jagama. Grupp suurenes. Tänaseks on mu kuulajaskond nii Ühendriikides kui ka välismaal märkimisväärselt suurenenud. Olen olnud tunnistajaks, et see teema huvitab inimesi üle kogu maailma.

„Naasmine armastusse“ on kirjutatud sellest, mida „Kursus imetegudes“ on mulle õpetanud. Käsitlen selles „Kursuse“ tähtsamaid printsiipe, nagu mina olen neist aru saanud, ja seostan neid meie igapäevaeluliste küsimustega.

„Naasmine armastusse“ räägib armastuse näitamisest kui tugevusest, mitte nõrkusest; kui igapäevasest lahendusest probleemidele, millega meil tuleb silmitsi seista. Kuidas saab armastus olla praktiline lahendus? Olen selle teose kirjutanud käsiraamatuna, kus õpetan kasutama armastust imelise palsamina, mis parandab iga haava. Armastus on võimas jõud, ravim ja lahendus, olgu inimese vaimne valu seotud inimsuhete, tervise, karjääri või millegi muuga.

Ameeriklased pole kuigi suured filosoofid. Oleme agarad tegutsejad, aga seda alles siis, kui mõistame, miks midagi teeme. Kui hakkame paremini teadvustama, et armastus on maailma tervendamiseks hädavajalik, toimub nii meie siseilmas kui ka ühiskondlikus elus muutus.

Soovin kogu hingest, et see raamat kedagi aitaks. Kirjutasin selle avatud südamega. Loodan, et loed seda eelarvamusteta.

MARIANNE WILLIAMSON,

Los Angeles, California