Читать книгу Tagasi armastuse juurde - Marianne Williamson - Страница 7

Sina oled Jumalas.5

1. JUMAL ON KALJU

Mu elus on olnud aegu – ja on siiani, kuigi praegu on need pigem erand kui reegel –, mil olen tundnud kurbust enda üle võimust võtmas. Midagi on läinud teisiti, kui tahtsin, olen sattunud kellegagi vastuollu või kartnud, et tulevikus juhtub midagi või ei juhtu. Nendel hetkedel on elu raske välja kannatada ja meel otsib valust lakkamatult väljapääsu.

Õppisin „Kursusest“ seda, et muutus, mida tegelikult otsime, peab toimuma meie peas. Asjaolud muutuvad alati. Ühel päeval sind armastatakse, järgmisel rünnatakse. Ühel päeval lähevad asjad ladusalt, järgmisel valitseb kaos. Ühel päeval tunned end normaalse inimesena, järgmisel täieliku läbikukkujana. Elus toimuvad pidevalt sellised muutused ja need käivad inimelu juurde. Aga meie saame muuta seda, kuidas neid olukordi tajume. Ja taju muutumine ongi imetegu.

Jeesus jutlustab piiblis, et võime ehitada oma maja liivale või kaljule. Maja tähistab inimese emotsionaalset tasakaalu. Kui see on rajatud liivale, võib see tuules ja vihmas kokku variseda. Üks pettumust valmistav telefonikõne ja lööme vankuma, üks torm ja maja vajub kokku.

Kui maja on ehitatud kaljule, on see tugev ja vastupidav ning tormid seda ei raputa. Elumured, mis tulevad ja mööduvad, ei tee enam nii haiget. Meie tasakaal rajaneb millelgi, mis kestab kauem kui praegune ilm; millelgi püsival ja vastupidaval. Me toetume Jumalale.

Mulle polnud varem kohale jõudnud, et Jumalale toetumine tähendab toetumist armastusele. Olin kuulnud ütlust, et Jumal on armastus, kuid ma polnud kunagi aru saanud, mida see täpselt tähendas.

„Kursust“ uurima hakates avastasin järgmist.

Jumal on armastus meie sisimas.

See, kas otsustame kummardada Jumalat või mõelda armastavalt, sõltub täiesti meist endist.

Kui otsustame armastada või lubada oma meelel ühineda Jumalaga, on elu rahulik. Kui pöördume armastusest ära, võtab võimust valu.

Iga päev ja igal hetkel me ise otsustame, kas armastada või sulgeda oma süda armastuse ees.

2. ARMASTUS ON JUMAL

Armastuse tõsiselt võtmine on radikaalne väljavaade, mis lahkneb maailmas levinud psühholoogilistest suunitlustest. See mõte pole hirmutav mitte sellepärast, nagu see oleks tähtsusetu, vaid sellepärast, et see on midagi mõõtmatut.

Mõte Jumalast tekitab paljudes inimestes hirmu. Jumalalt abi palumine ei lohuta eriti, kui mõtleme Temast kui kellestki kaugel asuvast, kes on tujukas ja mõistab kohut. Aga Jumal on armastus. Oleme loodud Tema näo või meele järgi, mis tähendab, et me oleme Tema armastuse kandjad. Sellepärast nimetataksegi meid Jumala lasteks.

Usume, et meie lõime Jumala, selle asemel et tunnistada, et Tema lõi meid. „Kursus“ ütleb, et meil on võimuprobleem. Selle asemel et tunnistada, et oleme Tema loodud armastavad olendid, arvame üleolevalt, et suudame luua iseennast ja seejärel ka Jumalat. Kuna meie ise oleme vihased ja mõistame kohut, omistame need jooned ka Jumalale. Oleme loonud Jumala enda näo järgi. Aga Jumal jääb ikka selleks, kes alati: energiaks, tingimusteta armastuseks. Ta ei mõtle vihaga ega kohut mõistes, Ta on halastus, kaastunne ja täielik leppimine. Asi on selles, et meil on see ununenud ja oleme unustanud ka selle, kes oleme.

Taipasin, et armastuse tõsiselt võtmine tähendanuks oma mõttemaailma täielikku muutmist. „Kursust imetegudes“ nimetatakse meeletreeninguks, millega loobuda hirmul põhinevast mõttemaailmast ja võtta omaks armastusel põhinev mõttemaailm. Kuigi „Kursusega“ tegelema hakkamisest on mul möödas üle kümne aasta, on mu meel harva jumaliku taju etaloniks. Ma ei taha mingil juhul öelda, nagu suudaksin iga elujuhtumit pidevalt armastavas valguses näha. Aga kindel on see, et kui seda teen, läheb elu lepase reega. Ja kui ma seda ei tee, jooksevad asjad liiva.

Selleks et siiralt armastada, peame loobuma oma vanadest mõttemallidest. Enamiku jaoks on ükskõik millest loobumine raske. Loobumist peetakse läbikukkumiseks – seda tehakse siis, kui sõda on kaotatud. Aga vaimne loobumine, olgugi passiivne, pole nõrkus. Tegelikult on see tugevus. See tasakaalustab meie raevu. Kuigi raev pole paha, sest see ajendab loovust, peab seda armastusega maha jahutama, et see sünnitaks vägivalla asemel harmooniat. Jumalast lahknenud meel on unustanud enne maailma suundumist armastusega nõu pidada. Armastuseta tegutseme hüsteeriliselt. Armastuseta pole tarkust.

Jumalale alistumine tähendab, et lastakse kõigest lahti ja lihtsalt armastatakse. Tunnistades, et armastus on igas olukorras tähtsaim, teostame Jumala väge. See pole metafoor, vaid tõsiasi. Kasutame oma meelt sõna otseses mõttes selleks, et Jumalaga koos luua. Teinud mõistusliku otsuse tunnistada armastuse tähtsust ja valmistuda seda kogema, pöördume kõrgema jõu poole. Heidame kõrvale harjumuspärased mõttemustrid ja laseme teistsugusel, leebemal tajul nende aset täita. See tähendabki seda, et lubame endast tugevamal jõul oma elu kujundada.

Jõudnud mõistmiseni, et Jumal on armastus, taipame, et Jumala teenimine tähendab lihtsalt armastuse käskude täitmist. Proovikivi, millega peame nüüd silmitsi seisma, on küsimus, kas armastust ikka tasub teenida. Küsimus pole enam, mis on Jumal. Nüüd küsime endalt, mis on armastus.

Armastus on energia. Kuigi seda pole võimalik füüsiliste meeltega tajuda, oskavad inimesed tavaliselt öelda, kas nad tunnevad seda või mitte. Väga vähesed kogevad oma elus piisavalt armastust, sest maailm on muutunud pigem armastuseta paigaks. Me ei suudagi enam ette kujutada maailma, kus kõik kogu aeg üksteist armastaksid. Sõdu ei oleks, sest me ei tülitseks. Nälga ei oleks, sest toidaksime üksteist. Keskkonnakahjusid ei oleks, sest armastaksime iseend, oma lapsi ja planeeti selleks liiga palju, et neid hävitada. Poleks mingisuguseid eelarvamusi, tagakiusamist ega vägivalda. Poleks kurbust. Oleks ainult rahu.

Olgugi et me seda võib-olla ei teadvusta, on enamik meist vägivaldsed – mitte tingimata füüsilises, vaid vaimses mõttes. Meid on kasvatatud maailmas, kus armastus on teisejärguline, ja kus puudub armastus, seal idaneb hirm. Hirm vastandub armastusele nagu pimedus valgusele. See tähendab suurt puudust millestki eluks hädavajalikust. See on paik, kus lahvatab põrgu.

Kui väikelaste eest ei hoolitseta, võivad nad haigeks jääda ja koguni surra. Üldiselt on teada, et lapsed vajavad armastust. Aga mis vanusest ei peaks inimene enam seda vajama? Vajame seda alati. Vajame õnnelikuks eluks armastust, nagu vajame hapnikku, et üldse elus püsida.

3. AINULT ARMASTUS ON TÕELINE

Nii et maailma probleem on selles, et oleme Jumalast võõrdunud või armastusest eemaldunud. „Kursuse“ järgi algas Jumalast eraldumine juba miljoneid aastaid tagasi. Aga tähtis avastus ja „Kursuse“ olulisim mõte on see, et seda eraldumist tegelikult ei juhtunudki.

„Kursuse“ sissejuhatuses öeldakse:

„Selle kursuse võib kokku võtta väga lihtsalt järgmiselt.

Mis on reaalne, see pole ohustatud.

Mis on ebareaalne, seda pole olemas.

Siin on Jumala rahu.“9

See tähendab:

1. Armastus on tõeline. See on igavene loomine, mida ei hävita miski.

2. Kõik peale armastuse on illusioon.

3. Pea seda meeles ja sind saadab rahu.

Raamatus „Kursus imetegudes“ öeldakse, et ainult armastus on tõeline: „Armastuse vastand on hirm, kuid mis on kõikehõlmav, sellel ei saa olla vastandeid.“10 Kui mõtleme armastades, loome sõna otseses mõttes koos Jumalaga. Ja kui me ei mõtle armastades, ei mõtle me tegelikult üldse, sest ainult armastus on tõeline. Me sonime. Ja seda see maailm ongi: kollektiivne sonimine, kus hirm näib tõelisem kui armastus. Hirm on illusioon. Jaburused, paranoia, ärevus ja traumad on sõna otseses mõttes välja mõeldud. See ei tähenda, nagu poleks neid meie kui inimeste jaoks olemas. Need on olemas. Aga meie hirm pole meie kõrgeim reaalsus ja see ei tule meie tõelise olemuse asemele. Armastus, mis on meie tegelik mina, ei hävi, vaid poeb lihtsalt peitu.

„Kursus“ õpetab, et hirm on tegelikult halb unenägu. Meel oleks nagu kaheks jagatud: üks osa on ühenduses armastusega, teine nihkub hirmu poole. Hirm loob paralleelmaailma, kus ebatõeline näib tõeline ja tõeline omakorda ebatõeline.

Armastus peletab pattu ja hirmu nagu valgus peletab pimedust. Liikumine hirmust armastusse on imetegu. See ei paranda asju maisel tasandil, vaid on suunatud meie probleemide tegelikule allikale, mis asub alati meie teadvuses. Ainus tegelik probleem on armastuse puudumine. Maailma probleemide lahendamine mõnel teisel tasandil on ajutine leevendus: parandamine, mitte tervendamine, sümptomitega tegelemine, mitte ravi.

Mõtted on nagu arvutisse programmeeritud andmed, mis ilmuvad su eluekraanile. Kui ekraanilt nähtu sulle ei meeldi, pole mõtet üritada seda kustutada. Mõte on põhjus, kogemus on tagajärg. Kui sulle ei meeldi su elus ilmnevad tagajärjed, pead oma mõtlemist muutma.

Armastus sinu meeles külvab su ellu armastust. See ongi Taevariik.

Hirm sinu meeles külvab su ellu hirmu. See ongi põrgu.

Ellusuhtumise muutus toob kaasa kogemuste muutumise. Ütlus „Jumal, päästa mind ära põrgust“ tähendab „Jumal, päästa mind ära mu hirmumõtete käest“. Inimese meel on Jumala altar. Altari rüvetamine tähendab altari katmist armastuseta mõtetega.

Aadam ja Eeva olid õnnelikud, kuni Eeva sõi hea ja kurja tundmise puust. See tähendab, et kõik oli täiuslik seni, kuni nad õppisid sulgema oma südant ja ütlema „armastan sind siis, kui teed seda, aga mitte siis, kui teed toda“ või „lepin su nende omadustega, aga mitte nonde teistega“. Kuna südame sulgemine on inimloomusele võõras, röövib see meilt rahu. See moonutab meid ja muudab meid selliseks, kes me ei peaks olema.

Freud on neuroosi nimetanud minast eraldumiseks ja see on tõsi. Meie tegelik mina on armastus meie sisimas. See on Jumala laps. Hirmunud mina on petis. Naasmine armastusse on suur üleelamine, isiklik rännak teesklusest iseendani, valust sisemise rahuni.

See võib minna nii, nagu minuga juhtus. Olin end mässinud kohutavatesse jamadesse ja mulle meenus, et mul oli tarvis üksnes imetegu, taju muutumist. Palusin: „Jumal, palun aita mind. Tervenda mu meelt. Olen valmis oma suhtumist muutma kõiges, mille puhul mu mõtted on armastusest võõrdunud, kus olen olnud manipuleeriv, ahne või isekas. Aamen.“

Universum kuulis seda ja hoplaa! sain oma imeteo. Suhe muutus, olukord paranes. Kuid seejärel langesin taas hirmumõtete küüsi, mis olid mu alguses põlvili surunud, ja muster kordus. Mind tabas emotsionaalne krahh, vajusin jälle põlvili, palusin Jumalalt abi ja sain jälle tagasi oma terve mõistuse ja hingerahu.

Kui see vastuoluline ring oli palju kordi kordunud, ütlesin endale viimaks: „Marianne, kui sa järgmine kord põlvili vajud, miks ei jää sa lihtsalt paigale?“ Miks ei jää me lahendusi ellu viima, vaid naaseme alati murede sekka? Miks ei võiks me püüelda sellise teadvustasandi poole, kus me ei tekita endale alatasa muresid? Ärgem soovigem pelgalt uut töökohta, suhet või keha. Soovigem uut maailma. Soovigem uut elu.

Kui olin täiesti põlvili surutud ja mõistnud, mida tähendab siiras alandlikkus, jäin ootama Jumala viha või põlgust. Aga selle asemel kuulsin õrna häält: „Kas võime nüüd alustada?“ Olin seni armastuse eest põgenenud ja niiviisi oma elule vastupanu osutanud. Naasmine armastusse pole eluseikluse lõpp, vaid algus. See on naasmine oma tõelise loomuse juurde.

5

„Kursus imetegudes. Tekst“, 7. ptk, IV 2:2.

6

„Kursus imetegudes. Tekst“, 29. ptk, I 1:1.

7

„Kursus imetegudes. Tekst“, 4. ptk, VI 7:6.

8

„Kursus imetegudes. Tekst“, 4. ptk, I 9:1–2.

9

„Kursus imetegudes. Tekst“, eessõna 2:1–4.

10

„Kursus imetegudes. Tekst“, eessõna 1:8.