Читать книгу Vahvlist südamed - Maria Parr - Страница 1

Suvevaheaja esimesel pärastlõunal ehitasime Lenaga oma majade vahele köisraudtee. Lena tahtis seda esimesena proovida nagu ikka. Ta ronis südikalt aknalauale, haaras mõlema käega köiest ja sidus kaks paljast jalga selle ümber sõlme. See nägi eluohtlik välja. Ma hoidsin hinge kinni, kui ta end aknast üha kaugemale oma maja poole hiivas. Lena saab varsti üheksa-aastaseks, aga ta ei ole nii tugev kui teised, kes on temast veidi suuremad. Umbes poolel teel libisesid tema jalad köie ümbert lahti, kostis vaikne „viuh” ja korraga rippus ta ainult kättpidi kahe teise korruse vahel. Mu süda hakkas hirmus kõvasti peksma.

„Oih,” ütles Lena.

„Liigu edasi!” üürgasin mina.

Edasi liikuda ei ole niisama lihtne, nagu see võib paista neile, kes aknal kõõluvad ja pealt vaatavad, anti mulle teada.

„Ripu siis seal! Ma päästan su ära!”

Sel ajal kui ma mõtlesin, hakkasid mu käed higistama. Ma lootsin, et Lena käed on kuivad. Mõelda vaid, kui ta lahti laseb ja otse teiselt korruselt alla potsatab! Siis tulingi mõttele tuua madrats.

Ja kuniks Lena seal rippus nii hästi kui suutis, sikutasin mina ema-isa voodist madratsi, nügisin selle esikusse, lükkasin trepist alla, pressisin tuulekotta, tegin välisukse lahti, tõukasin jalaga välistrepist alla ja lohistasin aeda. See oli kohutavalt raske madrats. Tee peal pudenes seinalt maha vaarvaarema pilt ja läks katki. Aga parem, et kildudeks purunes tema ja mitte Lena.

Kui ma lõpuks aeda jõudsin, sain Lena grimasside järgi aru, et ta oli juba mahaprantsatamise äärel.

„Venivillem, Trille!” lõõtsutas ta tigedalt. Tema mustad hiiresaba-patsid lehvisid kõrgel tuules. Ma teesklesin, nagu ei kuulekski. Ta rippus otse heki kohal. Pidin madratsi sinna panema. Heki peale. Kui ma oleksin madratsi mujale sättinud, ei oleks sellest mingit kasu olnud.

Ja siis võis Lena Lid viimaks ometi käed lahti lasta ja taevast alla potsatada nagu üleküpsenud õun. Ta maandus pehme prantsatusega. Kaks hekipõõsast murdus korrapealt.

Ma vajusin kergendatult murule ja vaatasin, kuidas Lena keset rikutud hekki oksarisu ja kummiga voodilina vahel maruvihaselt ringi siblib.

„Tuhat ja tuline, see oli küll sinu süü, Trille,” teatas ta, kui oli end ilma ainsagi kriimuta püsti ajanud.

Mis minu süü, mõtlesin mina, aga ei öelnud midagi. Ma olin rõõmus, et ta elus oli. Nagu ikka.