Читать книгу Vahvlist südamed - Maria Parr - Страница 2

Lena ja mina käime ühes klassis. Lena on ainuke tüdruk. Õnneks on praegu suvevaheaeg, muidu oleks Lena koomasse kärvanud, nagu ta ise ütleb.

„Sa oleksid võinud päriselt ära kärvata, kui sul ei oleks kukkudes madratsit all olnud,” ütlesin ma talle õhtul hiljem, kui me õues olime ja hekiauku üle vaatasime. Lena kahtles selles. Halvimal juhul oleks ta võinud ajuvapustuse saada, arvas ta, aga seda oli tal ennegi olnud. Kaks korda.

Aga mina juurdlen siiski, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks maha sadanud ja tal ei oleks madratsit all olnud. Oleks olnud kurb, kui ta oleks ära kärvanud. Siis mul ei olekski enam Lenat. Lena on minu parim sõber, kuigi ta on tüdruk. Ma ei ole talle seda kunagi öelnud. Ma ei julge öelda, sest ma ei tea, kas mina olen tema parim sõber. Mõnikord ma usun seda, aga mõnikord ei usu. Oleneb olukorrast. Aga ma tahaksin seda väga teada, eriti kui juhtub niisuguseid asju, et ta kukub köisraudteelt madratsile, mille mina olen sinna sättinud; siis ma küll sooviksin, et ta ütleks, et ma olen tema parim sõber. Tal ei tarvitseks seda valjusti öelda. Ta võiks seda ainult köhatada. Aga ta ei tee seda kunagi. Lenal on kivist süda, nii võib vahel tunduda.

Muidu on Lenal rohelised silmad ja seitse tedretäppi ninal. Ta on peenike. Vanaisa ütleb ikka, et Lena sööb nagu hobune ja näeb välja nagu jalgratas. Käesurumises teevad kõik talle ära. Aga see on sellepärast, et kõik teevad sohki, ütleb Lena.

Ise näen ma enda meelest tavaline välja, mul on heledad juuksed ja naerulohk ühel põsel. Minu juures on ebatavaline mu nimi, aga seda ei ole väljastpoolt näha. Ema ja isa panid mulle nimeks Theobald Rodrik. Hiljem nad kahetsesid seda. On inetu tegu panna väikesele titale nii suur nimi. Ent mis tehtud, see tehtud. Nüüdseks on mu nimi olnud Theobald Rodrik Danielsen Yttergård juba üheksa aastat. See on üsna pikk aeg. Terve elu. Õnneks kutsuvad kõik mind Trilleks, nii et ma ei pane seda eriti tähelegi, muidu kui Lena vahetevahel küsib:

„Mis su nimi nüüd oligi, Trille?”

Siis ma vastan:

„Theobald Rodrik.”

Ja siis naerab Lena kaua ja valjusti. Mõnikord lööb ta ka põlvele plaksu.

See hekk, millesse me Lenaga augu tegime, on piiriks meie aedade vahel. Ühel pool hekki tolles väikeses valges majas elab Lena koos oma emaga. Isa nende peres ei ole, ehkki Lena arvab, et ühele isale oleks neil ruumi küll, kui kelder korda teha. Teisel pool, selles suures oranžis majas, elan mina. Meil on kolm korrust ja aknata pööning, sest minu peres on palju rahvast: ema, isa, 14-aastane Minda, 13-aastane Magnus, 9-aastane Trille ja 3-aastane Kiharake. Pluss vanaisa keldrikorrusel. Just parasjagu rahvast, keda kamandada, ütleb ema. Kui Lena meile tuleb, saab rahvast natuke liiga palju, ja siis läheb asi käest.

Nüüd küsis Lena, kas me ei võiks minna minu poole kööki, et vaadata, ega keegi ei kavatse seal ehk kohvi juua ja küpsiseid süüa.

Vanaisa kavatseski. Ta tuli just keldritrepist üles kohvi jooma. Vanaisa on kõhn ja kortsuline ja tal on luitunud juuksed. Ta on parim täiskasvanu, keda ma tean. Ta viskas oma puukingad jalast ja surus käed tunketaskusse. Vanaisa kannab alati tunkesid.

„Kas sa näed, need on ju Trille-kutt ja naabripiiga,” ütles ta kummardades. „Paistab sedamoodi, et me oleme sama asja peal väljas.”

Ema istus elutoas ja luges ajalehte. Ta ei märganud, et me olime tuppa tulnud. Sest see on täiesti tavaline asi, et meie köök on Lenat ja vanaisa täis, ehkki kumbki neist ei ela siin. Nad ainult hüppavad läbi. Lena käib meil nii tihti külas, et ta on juba peaaegu omaenese naaber. Vanaisa võttis köögikapi pealt taskulambi ja hiilis ema juurde.

„Käed üles!” hüüdis ta ja tegi, nagu oleks taskulamp püstol. „Kohv või elu, proua Kari.”

„Ja küpsist ka!” lisas Lena igaks juhuks.

Lena ja vanaisa ja mina saame kohvi ja küpsist peaaegu alati, kui tahame. Ema ei suuda ära öelda. Igatahes mitte siis, kui me teda ilusasti palume. Ja igatahes kindlasti mitte siis, kui teda taskulambiga ähvardatakse.

„Me oleme üks vahva seltskond,” mõtlesin ma, kui me neljakesi köögilaua ääres istusime ja küpsiseid sõime ja nalja viskasime. Ema sai selle köisraudtee pärast algul üsna pahaseks, aga nüüd oli ta jälle rõõmsas tujus, ja äkitselt küsis ta, kas minul ja Lenal on hea meel, et saame jaanilaupäeval pruutpaari mängida.

Lena jättis mälumise järele.

„Sel aastal jälle? Kas sa kavatsed meid surnuks laulatada?” peaaegu karjus ta.

Ei, ta ei ole üldsegi mõelnud meid surnuks laulatada, seletas ema, kuid Lena katkestas teda ja märkis, et just nimelt nii hakkab varsti juhtuma.

„Trille ja mina oleme lõplikult ära mürgitatud. Me keeldume,” raius ta, minult küsimata. Aga hea küll. Ma võisin väga hästi keelduda. Alati peame just meie end jaanilaupäeval pruutpaariks riietama.

„Ei lähe läbi, ema,” ütlesin ma. „Kas me ei võiks midagi muud teha?”

Ema ei jõudnud ka seekord veel sõnagi lausuda, kui Lena juba kära ja mürtsuga ette pani, et meie kahekesi võiksime nõia meisterdada. Ma peaaegu võpatasin. Ja siis tundsin suurt heameelt. Igal aastal teevad Minda ja Magnus nõia. Õiglane oleks, kui ka Lena ja mina kasvõi korragi proovida saaksime. Lena palus ja anus ja sikutas ema kätt, ise samal ajal üles-alla karates.

„Las Trille-kutt ja naabripiiga meisterdavad nõia. Küllap pruutpaar kah paika saab,” ütles vanaisa.

Nii juhtuski, et Lena ja mina saime esimest korda ülesandeks valmistada nõid. Tõenäoliselt jääb see ka viimaseks korraks.