Читать книгу Vilgukivioru Tonje - Maria Parr - Страница 4

Kus läheb lahti roolikelgu proovisõit nr. 1 ja Tonjele ähvardatakse politsei kutsuda

Tonjel ja Gunnvaldil on alatasa mõni uus projekt käsil. Kuid see, millega nad tänavu talvel tegelevad, ületab kõik. Nii arvavad Tonje ja Gunnvald mõlemad. Nad töötavad välja täiuslikku roolikelku. Nad kavatsevad luua niisuguse mudeli, mis oleks stabiilne nagu praam, kiire nagu mootorratas ja sama kaunis nagu Gunnvaldi kadunud vanaema. Kui see neil õnnestub, siis panevad nad enne järgmist jõuluaega roolikelkude tootmise korralikult käima ja saavad sama rikkaks nagu Klaus Hagen.

Idee sai alguse sellest, kui Tonje käis ühel päeval kelgutamas.

„Pole selles kelgusõidus tänapäeval ka enam mingisugust särtsu,” kaebas ta Gunnvaldile.

„Häh, tavaline kelk!” oli Gunnvald öelnud. „Sa peaksid endale hoopis roolikelgu hankima.”

„Kust seda roolikelku siis võtta?” oli Tonje küsinud.

„Ega korralikke roolikelke polegi enam saada,” vastas Gunnvald.

Tonje arvas, et kuidagi peaks ikka saama, kui need roolikelgud tõepoolest kõige paremad on. Ja selles on Tonjel tuline õigus, arvas Gunnvald, nii et järgmisel päeval sõitis ta linna ning tuli sealt tagasi veoautotäie kelgujalastega. Sestpeale on Gunnvald ülima innuga muudkui keevitanud ja painutanud ja nikerdanud. Nii palju on vaja katsetada, enne kui nad leiavad lahenduse, mis töötab kõige paremini. Ega nad ometi mingit rämpskelku tootma ei hakka, nende kelgu nimeks saab „Vilgukivioru limusiin”. Tonje on terves orus ukselt uksele käinud ja iga viimase kui kelguvraki kokku kogunud. Gunnvald ütleb, et väga tähtis on õppida vanadest tootmisvigadest.

„Kuidas kelgu meisterdamine edeneb?” tunneb oru rahvas tihti huvi.

„Ah, läheb kah,” vastavad Tonje ja Gunnvald ega lisa rohkem silpigi.

Tonje ei ole vahepeal paar päeva töökojas käinud. Tal on nii palju muid asjatoimetusi olnud. Tonje peaaegu minestab rõõmust, kui Gunnvald ukse avab ja ta lihvimismasina ees kolme vast valminud kelku märkab.

„Nüüd oleks meil katseisikut vaja. Kõige paremini sobiks selleks mõni laps,” ühmab Gunnvald ja kõõritab Tonje poole, kes on Vilgukiviorus ainuke laps.

Kolm roolikelku mäe peal ja ees mitu kilomeetrit laskumist, see on niivõrd suurejooneline vaatepilt, et sellest peaks lausa ooperi kirjutama. Kuni Tonje oma jalgrattakiivri rihmasid kinnitab, lööb Gunnvald suurest õhinast kepsu.

„Kui talv läbi saab, on meil igatahes olemas kelk, millega saab otse merele välja põrutada. Ma vean oma mokatubakatoosi peale kihla,” möirgab ta.

Tonjel vajub suu imestusest lahti. Sinnani on ju neli kilomeetrit. Teel on tasandikke ja tõuse ja muid takistusi. Kas tõesti on võimalik nii kaugele sõita? Jah, arvab Gunnvald, aga mitte veel. Kõigepealt peavad nad natuke katsetama ja kõik välja rihtima.

On kahte tüüpi pidureid. Ühel kelgul on käsipidur, mida Tonje peab käega tõmbama, ja teisel jalgpidur.

„Aga kolmandal?” vaatab Tonje küsivalt selle kelgu poole, millel rool on, kuid pidurit pole.

„Kui selgub, kumb pidur paremini töötab, monteerime selle kolmandale kelgule. Sellel on hiiglama head jalased,” seletab Gunnvald käsi hõõrudes.

Ta lükkab Tonje esimese kelgu peale.

„Võimalik, et selle võnkeamplituud on pisut liiga väike. Mind huvitab kõige rohkem, kuidas pidur töötab,” selgitab Gunnvald.

Tonje haarab roolist ja Gunnvald tõstab oma raadiosaatja kõrva juurde. Enne kui tüdruk stardib, peavad nad Peteriga ühendust võtma, et ta liikluse peataks.

Peter on noormees, kes elab selles ekskavaatoriga majas. Ta on Tonje ja Gunnvaldi sõber ning lisaks on ta tädi Idunisse armunud. Tädi Eir rääkis. Ainult et Peter on nii uje, et ta ei oska sellega midagi peale hakata. Ta käib lihtsalt ringi ja on armunud, aastast aastasse, nii et ainuüksi selle pealtvaatamine võib hulluks ajada, ütleb Gunnvald.

„Katseisik valmis. Side lõpp,” mõmiseb Gunnvald raadiosaatjasse.

Aparaat pragiseb ja prõksub veidi ning siis kuuleb Tonje Peteri häält:

„Liiklus peatatud. Side lõpp.”

„Lõpp ja läks!” hüüab Gunnvald, ning enne kui Tonje end korralikult koguda on jõudnud, lükkab vana talle mäe pealt vägeva hoo sisse.

See on tõepoolest hoopis midagi muud kui tavaline plastkelk. Tonje on silla juures veel enne, kui ta „sild” mõeldagi jõuab. Palavikuliselt otsib ta jalaga pidurit. Seal see pedaal ongi! Ta vajutab kõigest jõust, aga see on ilmselt liig. Kelk paiskub järsult küljele ja tuhiseb ühel jalasel üle silla. Tonje püüab kallet vähendada, ent siis kaldub kelk hoopis teisele jalasele. Seda on võimatu juhtida.

„Juhuuu!” hüüab Tonje, ja enne kui sõit õieti alata on jõudnud, lendavad nad koos kelguga läbi õhu nagu kaks naljakat lindu ning maanduvad mütsti lumepuudrisse.

Juba teist korda sama päeva jooksul lebab Vilgukivioru Tonje sügavas lumes ja arutleb endamisi, kas ta on veel elus. Korraga tunneb ta näos hirmsat kipitust.

Ma olen elus, mõtleb ta oma pead lumehangest välja pistes.

Siis ilmub tema silme ette paar peenikesi sääri, ning Tonje taipab, mis see oli, mis teda torkas. Vaene Sally roosipõõsas. Siin see puhkab, lume all, täies rahus, ega oska midagi karta, kui Vilgukivioru Tonje talle äkitselt taevast kaela sajab ning ta talveunest üles äratab. Tonje tõstab pea ja pöörab pilgu Sally jalgadelt Sallyle endale. Tädike seisab, tabletikarp peos, ja piidleb kahtlustavalt kursist kõrvale kaldunud roolikelku.

„Taeva päralt, millega sa nüüd jälle ametis oled?” uurib ta.

„Mina ja Gunnvald katsetame siin pisut,” seletab Tonje ja upitab oma sõiduriista paksust lumest välja. „See pole üldsegi ohtlik.”

„Jah, seda võib muidugi arvata,” kostab Sally tõredalt. „Vaata, et sa ainult kaela ei murra.”

Tonje lubab anda endast parima, et seda ei juhtuks.

„Nägemiseni, Sally!”

„Vilets kelk,” teatab Tonje üles jõudes Gunnvaldile.

„Vilets juht,” vastab Gunnvald.

„Eks õpeta siis mind!” pahandab Tonje.

Ning kuni päike Suurtipu poole liigub, õpetab Gunnvald tüdrukule kõiksugu kuldaväärt kunste, mida ta roolikelgu juhtimisest teab. Ega neid nii vähe olegi.

„Kuhu katseisik kadus? Side lõpp,” pragiseb raadiosaatja.

„Ta on kursustel!” hüüab Tonje vastu.

„Side lõpp,” lisab Gunnvald.

Natuke aega valitseb vaikus, siis kostab:

„Kas ma lasen siis liikluse uuesti vabaks või? Side lõpp.”

„Mitte mingil juhul! Side lõpp ja läks,” karjub Gunnvald ja tõstab Tonje otsustavalt teise kelgu peale istuma. See on lühem variant kui eelmine.

„See kelk on parem,” lubab Gunnvald. „Ja sina ise ju samuti.”

Tonje jõuab veel märgata, kus asub pidur, kui vanamees talle juba järgmise hiigelhoo sisse lükkab.

Oh sa püha müristus, see kelk on ju hoopis teine tera! Korraga on Tonjel asi täielikult kontrolli all. Kelk kuulab igatpidi tema sõna! Silla juures pidurdab ta elegantselt jalgadega, nii nagu Gunnvald oli õpetanud, ega kaldu enam rajalt kõrvale. Sally on päris tee äärde tulnud ja Tonje kihutab tädikesest mööda, nii et tolle seelik plagisema lööb.

„Juhhei, Sally. See on eluohtlik!” hüüab Tonje ettepoole naaldudes.

Metsa need tavalised kelgud! Tonjel on reaktiivmootor! Muinasjutumetsas sajab talle kaela lumetörtsakaid, mis ei suuda enam puude peal püsida, ent Tonje kihutab kogu kupatusest otse läbi. Täiesti iseenesest tuleb ka kelgulaul.

Tonje möödub Hageni Tervisekämpingust ja laulab nüüd veelgi valjemini:

Kämpingumajakeste vahelt vilksatab hetkeks Klaus Hagen.

jätkab ta edasi kimades. Varsti silmab ta taamal Peterit.

Vilgukivioru Tonje pidurdab uhke kaarega, mis paneb lumekristallid õhtupäikese kiirtes tantsu lööma, ning peatub Peteri mustadest töömehesaabastest ühe sentimeetri kaugusel.

„Tervitus,” ütleb Tonje ja ajab end kelgult püsti.

Jalad valutavad nii kaua ühe koha peal istumisest. Peter tõmbab ta ettevaatlikult tee äärde lumevallile. Tema taga seisab terve autode rivi. Need on seisnud seal sellest ajast peale, kui Tonje oma esimest kelgusõitu alustas. Sellest on hulk aega möödas.

„Õnneks näen ma välja nagu teetööline,” ütleb Peter oma ekskavaatori poole osutades. „Need autod tahavad üles Hageni Tervisekämpingusse sõita.”

Õige jah, täna on ju reede, tuleb Tonjele meelde. Ta vaatab põhjalikult igasse autosse sisse. Ainult vanapaarid, kes kavatsevad minna suusaretkele niikaugele, kui silm ulatub. Tonje ohkab. Mõelda vaid, siin on täiesti olemas terve Vilgukiviorg, rohkesti lund ja kelgusõitu, aga mitte ükski laps ei saa siia talvevaheajale tulla. Häbilugu.

Sellal kui nad Peteri pruuni Volvoga mööda orgu edasi rappuvad, räägib Tonje Gunnvaldi plaanist valmistada niisugune kelk, millega saaks mere peale välja põrutada.

„Tal juba on üks kelk, millel on väga head jalased,” seletab Tonje autoaknast möödakihutavaid lumevalle silmitsedes. Järsku jääb ta vait, sest otse keset teed seisab Klaus Hagen nagu ülesässitatud muskushärg.

Peter võtab kiiruse maha ja peab auto kinni. Aknavänt on katki, nii et ta peab ukse lahti tegema. Klaus Hagen pressib oma kõhu vastu Tonje nina.

„Mis teetöödest ma siin kuulma pean?” sisistab ta. „Mu külastajad rääkisid, et nad pidid terve tunni tee peal seisma, et edasi pääseda.”

Peter köhatab.

„Kas kutsun sulle politsei, sa igavene idioot?” pröökab Klaus Hagen.

Tonje küünitab istmel ettepoole.

„Ei tohi inimesi idioodiks nimetada,” lausub ta ja saadab Klaus Hageni poole oma kõige rangema pilgu.

„Tohib küll, kui see tõsi on!” hüüab Klaus Hagen. „Ja sinu kohta kehtib see täpselt samamoodi, Trulte. Kui ma sind veel üks kord roolikelguga keset teed peaksin nägema, siis helistan politseisse.”

Enne kui Tonje jõuab öelda, et tema nimi ei ole Trulte, pistab Klaus Hagen oma punase pea veelgi sügavamale autosse sisse.

„Selles orus on ju võimatu turismiga tõsiselt tegeleda, niikaua kui sina siin vabalt ringi liigud! Kas sa tead seda? Kui mina su isa oleksin, ei laseks ma sind üldse majast välja!”

Tonje pilutab silmi. See oli küll inetult öeldud!

„Klaus Hagen, sa oled üks …”

Peter tõmbab ukse kinni.

„Ei tohi inimesi idioodiks nimetada,” sõnab ta heasüdamlikult, vajutab gaasi põhja ja kihutab muinasjutumetsa poole.