Читать книгу Väravavaht ja meri - Maria Parr - Страница 5

Järgmisel päeval polnud Lenal enam mingit tahtmist maamullaga kokku puutuda, niisiis otsustasime pudelposti merre loopida. Vanasti viskasime merre kamalute kaupa pudelposti. Sel suvel olime visanud ainult paar tükki. Ühe korra praamilt ja ühe korra muulilt. Aga Prõmaka-Mathilde näis pudeleid justkui magnetiga külge tõmbavat. Need hulpisid alati kuhugi koduranda ja me jäime narriks. Üks korralik pudelpost peaks ikka Inglismaale või Islandile välja jõudma. Või siis Kreetale, selge see. Nüüd olime end kell viis maast lahti kangutanud ja vanaisaga merele kaasa saanud. Ta kavatses sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata.

„Kas su paat kiiremini ei liigu või?” uuris Lena otsekohe, kui olime sadamast välja sõitnud. „Igatahes Kreetal sain ma sõita kiirkaatriga, mis …”

„Või Kreetal, ennäe mul asja, va kiidukukk!” kostis vanaisa. „Arvad, et see on mõni tavaline paat?”

Ta raksas rusikaga vastu kajutiseina.

Ei usu, et kogu ilmas leiduks kedagi, kes armastaks oma paati rohkem kui mu vanaisa enda oma. Paadi nimi on Troll. Ta on vanaisal alati olemas olnud.

„Kas sa ei saaks vähemasti natuke võimsamaid hobujõude hankida ja Trollikesele peale panna,” ajas Lena peale. „Piisavalt kaugele merele jõudmiseks kulub meil ju niimoodi terve päev.”

„Mul ongi terve päev aega,” väitis vanaisa.

Istusin paadipõrandale. Mõelda vaid, kui meie pudelpostil õnnestub tõepoolest üle mere triivida. Olime sinna inglise keeles kirjutanud oma nimed, aadressi ja telefoninumbrid, isegi pildid juurde pannud. Kui keegi kusagil võõral maal selle leiab, kutsub ta ehk meid külla?

„Välismaalased on ju nii lahedad,” arvas Lena. „Kreetal oli …”

Vanaisa ja mina vahetasime pilke ja pööritasime silmi.

„Pagana pihta, ma ei jaksa enam oodata,” ütles Lena äkitselt mu selja taga ja virutas pudelposti kõigest jõust üle parda.

„Lena!” hüüdsin ma pahaselt. „Me ju alles jõudsime fjordile.”

Mu parim sõber vaatas nukralt pudelit. See hulpis vees üles-alla ja seadis end siis rahumeeli maatuule suunas liikuma.

„Võib-olla hüppan merre ja toon selle ära,” pani ta ette.

„Tänan, ei, Lena Lid,” arvas vanaisa. „Täna läheb kongitsat millekski muuks tarvis.”

Lena vajus dramaatiliselt minu kõrvale paadi põhja.

„Kas ma pean tõesti kogu ülejäänud päeva Trolli peal pantvangis olema? Kas siin küpsist on?”

Me popsutasime piki rannikut, kuni meie ees laius korraga mõõtmatu avameri. Siin ulgumerel kiigutasid meid ummiklained, see oli just nagu võimas hällilaul, kõik maismaahääled olid kadunud. Mu pahameel pudelposti pärast lahtus.

„Otse ees on Inglismaa,” ütlesin Lenale ja osutasin sinna, kus meri ja taevas ühte sulasid.

„Ja see seal on Hülgelaid.”

Keset suurt sina paistis üksik must saar. Seal kõrgus ainult üksildane majakas.

„Kas see on asustamata saar?” uuris Lena.

„Njah, praegu küll,” vastas vanaisa. „Aga vanasti elati seal.”

Lena ja mina uudistasime seda tillukest saart ja vankumatut tuletorni. Mõelda vaid, kuidas oleks seal elada. Keset merd. Nüüd, kui lähemale jõudsime, märkasime laiul ka üht maja ja lauta. Tumedate kaljude vahelt hakkas paistma rohulapikesi. Ka vanaisa silmitses Hülgelaidu tükk aega vaikides.

„Kas tead, Trille, sinu isa ema kasvas sellel laiul üles,” ütles ta mõne aja pärast.

„Tõesti või?”

Vanaisa noogutas ja hakkas paati veidi eemal õõtsuva võrgupoi poole manööverdama.

„Kas sul on siis isaema ka?” imestas Lena. „Kus ta sul on?”

„Ta on surnud,” vastasin mina. „Ta suri siis, kui mu isa oli väike.”

„Ah soo.”

Lena ei öelnud rohkem midagi. Silmitses ainult mõtlikult majakat.

Vanaisa tegi rahulike sisseharjunud liigutustega ettevalmistusi õngejadade väljatõmbamiseks. Ta ei räägi vanaemast just eriti sageli. Aga surnuaiale minnes võtame alati kaasa kaks lillekimpu. Ühe täta-memme ja teise vanaema hauale. Vanaema haual on väiksem ümar kivi, mis ei ole teiste hauakivide moodi. Kivi alumisse ossa on kirjutatud: „Valusas igatsuses”. Ma vaatasin seda saart kaua. Mulle tundus, nagu oleks Hülgelaiu ja majaka ümber helendus tekkinud. Mõelda vaid, et mu vanaema oli seal üles kasvanud. Kas tema isa oli majakavaht?

„Hoidke eest,” hoiatas vanaisa nüüd ja lülitas vintsi sisse.

Masin kriuksus ja rappus natuke ning hakkas siis nööri sisse kerima. Jadaõngede väljatõmbamine on nagu muinasjutt. Ei või iial teada, mis seal konksude otsas ripub, ja vanaisa saab alati kala. Mitte keegi terves külas ei tunne kalastuskohti temast paremini. Ükskord, kui vanaisa veel noor oli, sai ta kätte ühe hiidlesta, mis oli temast endast suurem. Ma olen seda kala pildi peal näinud. Unistan sellest, et niisugune asi veel kord juhtuks. Sellepärast küünitangi end paadist peaaegu pool meetrit välja, kui me õngesid sisse hiivame. Vanaisa lubab ka. Merel ei ole ta nii range. Ta valvab ainult hoolega, et me vintsi ei puutuks, sest seal jäi onu Tor poolest sõrmest ilma, kui ta väike oli. Isa käib vanaisale pidevalt peale, et too oma vintsile hädaolukorra puhuks stoppnupu kinnitaks. See on kohustuslik, väidab isa. Aga keegi ei saa vanaisa merelkäimise asjus kamandada. Kui keegi käsib tal midagi paadiga ette võtta, ei tee ta seda mingil juhul.

„Parem õpetada lastele ettevaatlikkust,” ütleb vanaisa.

Nüüd upitasime Lena ja mina end üle paadiääre, nii kaugele kui julgesime, ja andsime vanaisale märku, kui nägime, et veepinnale läheneb kala. Märkasime, et umbes õngejada keskel sünges meresügavuses hulbib midagi suurt ja libedat.

„Hiigelkala!” röögatas Lena. „Oh sa raks. Tohutu purakas, Lars. Tiri nüüd, tõmba!”

Paadi põhja prantsatas pirakas tursk. Lena huilgas rõõmust ja hüppas üles-alla nagu jojo.

„Järgmine kord, kui sina kaasas oled, katsetame hiidlestaõngesid,” naeris vanaisa ja hõõrus käsi. „Vaat siis näeb naabripiiga kalapurakat! Muidugi juhul, kui sa üldse Trollikese pardale astuda suvatsed.”

„Suvatsen?”

Lena tõstis jala tursa peale, just nagu oleks see lõvi, kelle ta on äsja maha lasknud.

„Tegelikult võib vabalt juhtuda, et minust saab kalur, kui ma suureks saan,” teatas ta.

„Kas sa siis väravavahiks ei hakkagi?” ütlesin mina ja võtsin noa kätte.

„Hakkan ikka, aga mul peab ju seljatagune olema, kui spordiga lõpparve teen.”

***

Tagasiteel me oma pudelposti enam ei näinud, ehkki meil oli aega küll, et seda taga otsida, sest vanaisa tahtis enne randumist ka ühe heeringavõrgu sisse panna.

„Vean kihla,” ennustas Lena, „varsti helistab mõni hispaanlane ja tahab meiega rääkida, Trille!”

Aga ei helistanud. Juhtus hoopis midagi muud. Juba selsamal õhtul.

Ma kõhutasin diivanil ja lugesin, kui helises uksekell. Kuulsin, kuidas Kiharake elu eest tormas, sest tahtis ise ukse lahti teha. Olin üsna üllatunud, kui ta hõikas, et mulle on külaline. Kes see võis küll olla? Lena ei helista kunagi uksekella.

Uksel jäin tummaks. Seesama koer, kelle me metsast leidsime, nuusutas uudishimulikult mu villaseid sokke, ja alumisel trepiastmel seisis tema. Päikesetüdruk.

„I found it,” ütles ta vaikse häälega ja ulatas mulle pudelposti.