Читать книгу Sonetid - Marie Under - Страница 6

Ju toomehelbed jätvad jumalaga

Ja sirelite õitseaeg on käes:

Kõik pungad pakatavad täies väes,

Kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:

Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –

Ah, sirelite õitseaeg on käes!

Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev

Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?

Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?

Nii raske üksi kõike ilu kanda –

Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.