Читать книгу Sonetid - Marie Under - Страница 7

All sirelpõõsa sinetavaid sarju

Mu valge käsivars kui luige kael

Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael

Loond loogeldes suurt värisevat varju –

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju

Nad iluga, liig raske minu vael –

Ah, piki maja nagu punav pael

Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

Ja tõstan säravamat safirkrooni,

Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,

Ma õite rasket küllust üle pää.

Taas tunnen tuksatavat noori sooni:

– On nagu mind mu õitsev veri ehiks –

Ah, elada on imeliselt hää!