Читать книгу Surev dändi - Mari Jungstedt - Страница 3

Tugev torm ajas ta üles. Aknaruudud tärisesid, üks oks kriipis vastu majaseina. Meri mühises ja puulatvades ulgus tuul. Tekk oli põrandale libisenud ja tal oli külm. Vähestest radiaatoritest ei piisanud, et maja soojaks kütta. Tavaliselt seda talvel välja ei üüritud, kuid tal oli õnnestunud perenaine pehmeks rääkida ja too oli teinud erandi. Ta oli väitnud, et uurib põllumajandusameti ülesandel Gotlandi suhkrutööstuse probleeme, kuid kuna ta töötab vabakutselisena, pole tal võimalik endale hotellituba lubada. Perenaine ei taibanud küll õieti seost, kuid ei hakanud ka midagi lähemalt pärima. Välja üürimine ei tähendanud suurt lisatööd, põhimõtteliselt piirdus see vaid võtme ulatamisega.

Ta ronis voodist välja ning tõmbas sviitri selga ja püksid jalga.

Tormist hoolimata pidi ta välja minema. Majakeses oli küll nii köök kui ka WC, kuid vesi oli talveks kinni keeratud.

Ust oli raske avada ja selja taga virutas tuul selle jälle pauguga kinni. Ta läks ümber nurga ja seisis metsa äärde jääva maja seina taha, kus oli veidi rahulikum. Avas püksiluku ja suunas joa vastu majaseina.

Kööki tagasi jõudes sõi ta paar banaani ja segas kokku proteiinijoogi, mille püstijalu ära jõi. Sellest saadik, kui ta oli kaks kuud tagasi oma plaani sepitsema hakanud, tundis ta teatud kindlust ja veendumust, et teist võimalust ei ole. Teda valdas vihkamine, mis tõi suhu hapuka maitse ja mõtetesse teravuse. Metoodiliselt ja sihiteadlikult oli ta ettevalmistusi teinud, punkthaaval ja äärmise täpsusega. Kõik oli toimunud vaikselt. See, et keegi ei aimanud, mis on toimumas, küttis teda veel rohkem üles. Kontroll on tema käes, see aitab tal oma plaanid ellu viia. Üha uuesti ja uuesti oli ta kõik üksikasjad läbi mõelnud, kuni neis polnud enam ühtegi puudust ega viga. Aeg oli vaieldamatult käes. See oli hoolikalt koostatud keeruline plaan, mida polnud väga lihtne täide saata.

Ta kummardas ette ja vaatas aknast välja. Ainuke murekoht oli see neetud torm. See raskendas plaane ja võis halvemal juhul need hoopis nullida. Samal ajal andis see ka teatud eeliseid. Mida hullem ilm, seda vähem on väljas inimesi ja seega on ka avastamisrisk väiksem.

Kurgus kiheles. Kas ta hakkab haigeks jääma? Ta puudutas käega laupa, kurat, ongi palavik. Neetud. Ta otsis välja karbi Alvedoni ja neelas kanistrist kallatud veega kaks tabletti alla. Külmetus tuli pagana ebasobival ajal, tal läheb vaja kogu lihasjõudu.

Seljakott tööriistadega oli valmis pakitud, ta kontrollis viimast korda, et kõik on paigas. Ta tõmbas tõmbluku kiiresti kinni ja istus peegli ette. Harjunud liigutusega tegi ta grimmi, pani läätsed silma ja liimis paruka pähe. Ka oma välimuse muutmist oli ta palju kordi harjutanud, et kõik oleks täiuslik. Kui ta lõpetas, jäi ta natukeseks ajaks oma muundumist tunnistama.

Järgmine kord, kui ta ennast peeglist vaatab, näeb ta seal mõrtsukat. Ta mõtles, kas tema nägu võiks seda reeta.

Mattis Kalvalis oli närviline, viimase tunni aja jooksul oli ta umbes iga kümne minuti tagant väljas suitsetamas käinud.

„What if nobody comes?” küsis ta ühtepuhku karmi Ida-Euroopa aktsendiga. Tavalisest kahvatuma näoga kõhetu mees liikus rahutult maalide vahel. Egon Wallin oli talle mitu korda lehekuulutust näidanud ja teda õlale patsutanud.

„Everything will be just fine – trust me.”

Leedust kaasa tulnud mänedžerist polnud suurt abi. Too istus enamasti galerii ees, suitsetas ja rääkis telefoniga, pealtnäha ei häirinud jäine tuul teda sugugi.

Näituse avamine tõotas kujuneda rahvarohkeks. Kui ta galerii ukse lahti tegi, oli tänaval juba pikk järjekord, inimesed tammusid külma peletamiseks jalalt jalale.

Mitmed tuttavad naeratasid talle sõbralikult ja nende silmad särasid ootusrikkalt. Ta otsis galeriisse voolanud rahva hulgast üht teatud inimest. Kõigel on oma aeg. Raske on teha nägu, nagu oleks kõik nii nagu tavaliselt.

Ta märkas rahulolevalt, et kohaliku raadiojaama kultuurireporter astub parajasti sisse, natukese aja pärast nägi ta veel üht kohaliku ajalehe ajakirjanikku, kes oli juba asunud kunstnikku intervjueerima. Tema reklaamitrikk pressiteate ja sellele järgnenud telefonikõnedega oli nähtavasti õnnestunud.

Galerii täitus kiiresti külastajatest. Kahel korrusel asuva kolmesaja ruutmeetriga oli see Gotlandi jaoks tegelikult ebaproportsionaalselt suur. Kuid galeriid oli põlvest põlve edasi pärandatud ja Egon Wallin püüdis seda võimaluste piires endises korras hoida. Talle meeldis, kui teostel oli piisavalt ruumi, nii pääsesid need kõige paremini mõjule. Maalid olid tõepoolest hästi paigutatud – värvikirevate, ekspressiivsete ja ultramodernsetena moodustasid need krobeliste seintega intensiivse kontrasti. Külastajad liikusid kunstiteoste vahel ja limpsisid vahuveini. Kostis vaikset muusikat – kunstnik oli tungivalt nõudnud, et maale tuleb näidata ühe Leedu rokkbändi muusika saatel, see kõlas nagu segu Frank Zappast ja Saksa Kraftwerkist.

Egon oli kunstniku vähemalt nii kaugele saanud, et too nõustus volüümi vaikseks keerama.

Mattis Kalvalis jättis nüüd tunduvalt rahulikuma mulje. Ta kõndis rahva hulgas, kõneles valjusti, naeris ja vehkis suurte kätega, nii et vein pritsis klaasist välja. Tema liigutused olid järsud ja kontrollimatud, aeg-ajalt pahvatas ta hüsteeriliselt naerma ja tõmbus seejuures küüru.

Ühe kohutava hetke jooksul kahtlustas Egon, et kunstnik on meelemürkide mõju all, kuid järgmisel hetkel tõrjus ta selle mõtte kõrvale. Küllap on tegemist lihtsalt pingelangusega.

„Pagana kena, Egon. Tõepoolest hästi tehtud,” kuulis ta kedagi oma selja taga ütlemas.

Selle käheda ja lipitseva hääle oleks ta juba miili kauguselt ära tundnud.

Ta pööras ringi ja vaatas otsa Sixten Dahlile, Stockholmi ühele kõige edukamale galeristile. Musta nahkmantli, -pükste ja -saabastega, oranžide prilliraamidega ja korralikult piiratud habemetüükaga nägi ta välja nagu George Michaeli kehvem koopia. Sixten Dahl pidas Stockholmi kõige nooblimas linnaosas Östermalmil Karlavägeni ja Sturegatani nurgal uhket galeriid.

„Tore, kui sa nii arvad. Ja tore, et sa said tulla,” ütles ta teeseldult rõõmsalt.

Ainuüksi õrritamiseks oli ta Stockholmi konkurendile kutse saata lasknud. Sixten Dahl oli samuti üritanud Mattis Kalvalisele käppa peale panna, kuid sellest lahingust väljus võitjana Egon.

Mõlemad kunstikaupmehed olid käinud Vilniuses Läänemere maade galeristide konverentsil ja noor, omapärase stiiliga kunstnik jäi neile kohe silma. Ühe õhtusöögi ajal sattus Egon Wallin Mattis Kalvalise kõrvale istuma. Nad mõistsid teineteist otsekohe ja täiesti ootamatult valis Kalvalis Sixten Dahli ja suurlinna asemel Gotlandi galerii.

Kunstiringkondades üllatas see paljusid. Ehkki Egon Wallin oli lugupeetud mees, peeti tähelepanuväärseks, et kunstnik oli just teda eelistanud. Sixten Dahl oli vähemalt sama hea mainega ja Stockholm tunduvalt suurem linn.

See, et Egoni kõige suurem konkurent Visby näituse avamisele ilmus, polnud tegelikult sugugi imelik. Oli teada, et Dahl ei anna nii kergesti alla. Võib-olla loodab ta lihtsameelselt, et suudab Kalvalist veenda kõigest hoolimata teda valima, mõtles Egon. Vaevalt küll. Sixten Dahl ei teadnud ju, et Kalvalis oli palunud Egonil oma agendiks hakata, et teda terves Rootsis esindada.

Leping oli valmis ja ootas vaid alla kirjutamist.

Näitus kujunes õnnestunuks. Ostuind näis kulutulena levivat. Egon ei lakanud kunagi imestamast inimeste karjakäitumise üle. Kui õige inimene piisavalt kiiresti ja piisavalt palju ostis, olid järsku paljud teisedki valmis oma rahakoti raudu avama. Mõnikord tundus, et kunsti hindamisel on kvaliteedist määravamaks pigem juhus.

Üks Gotlandi kunstikoguja sattus vaimustusse ja ostis peaaegu otsekohe kolm teost. Teiste inspireerimiseks sellest piisas, paari maali puhul tekkis koguni enampakkumine. Hind kerkis märgatavalt. Egon Wallin hõõrus endamisi käsi. Nüüd on ka ülejäänud Rootsi kunstniku jalge ees.

Ainukeseks tõrvatilgaks meepotis oli, et see, keda ta ootas, ei saabunud.

Kunstiteadlasele ja -hindajale Erik Mattsonile oli tehtud ülesandeks hinnata Lõuna-Gotlandi Burgsviki mõisa kunstikogu. Bukowski oksjonifirma peaintendant oli temalt ja ühelt kolleegilt küsinud, kas nad saavad kohale sõita. Gotlandi mõisnikul oli suur kogu eelmise sajandivahetuse Rootsi kunsti, mille ta kavatses maha müüa. Jutt oli umbes kolmekümnest teosest, alates Zorni graafikast kuni Georg Pauli ja Isaac Grünewaldi õlimaalideni.

Kolleegid veetsid terve reedese päeva Burgsvikis, see oli tõeline elamus. Selgus, et mõis oli ehtsa vana Gotlandi liivakiviarhitektuuri unikaalne näide, nad nautisid niihästi ümbrust kui ka muljet avaldavat kogu. Neil tekkis omanikega nii hea kontakt, et neid paluti ka õhtusöögile jääda. Öö veetsid nad Visby hotellis Strand.

Laupäevaks tahtis Erik välja puhata. Päevakava oli pikk. Ta kavatses alustada kohast, mida ta kõige rohkem armastas ja kus ta polnud juba aastaid käinud.

Kohe pärast hommikusööki istus ta autosse ja sõitis minema. Taevas oli pilvine ja ilmateade lubas lumesadu. Tal ei olnud vaja kaugele sõita. Sihtpunkt oli kõigest viie kilomeetri kaugusel Visbyst põhja pool.

Muramarisesse juhatava viida juurest sisse keerates nägi ta vastutulevat autot. See üllatas teda. Talvisel ajal ei käinud siin peaaegu kedagi.

Külastajatele mõeldud parkla oli otse tee ääres, kuid veebruaris oli see täiesti tühi. Autost välja tulles jäi ta kruusateele seisma ja pööras näo mere poole, mida siit võis üksnes aimata. Tükk maad allpool veeresid lained randa, sama vääramatult nagu aastad, mis tulevad ja lähevad.

Mõlemal pool teed kasvasid tihedalt puud, raagus ja kõverikud, karmidest sügistormidest märgistatud. Siin ei olnud ühtegi maja.

Oja kallast mööda alla minnes tulid tal pisarad silma. Viimasest korrast oli juba nii kaua aega möödas. Puuladvad sosistasid ta ümber ja kruus ragises jalgade all. Ta oli üksi, täpselt seda oligi ta tahtnud. See hetk oli püha.

Kui maja käänaku taga nähtavale ilmus, hakkas lund sadama. Helbed langesid aeglaselt ja maandusid pehmelt tema juustel.

Ta peatus ja silmitses avanevat vaatepilti, kulunud välimusega peahoonet, aednikumaja ja erilise ajalooga punast majakest veidi eemal.

Milline kontrast võrreldes viimase korraga, kui ta siin oli. Tookord oli südasuvi, nad olid siin kaks nädalat, täpselt nagu suvitav kunstnik ja tema armuke peaaegu sada aastat tagasi.

Erik nautis iga hetke, magamist samas ruumis, sama katuse all viibimist. Hommikusööki köögis, kus tema oli istunud ja kus vana raudpliit oli ikka veel sama. Seintel oli pajatada lugusid, mida ta võis endale vaid ette kujutada.

Muramarise kunstnikekodu oli tema ees nüüd nagu peo peal. Nimi tähendas koldekohta mere ääres. Neljakandiline kahekorruseline liivakarva peahoone oli ehitatud lubjakivist. Selle arhitektuur oli originaalne segu Itaalia loggia’ga renessansivillast ja traditsioonilisest Gotlandi talust. Suured valgete prossidega aknad avanesid igas suunas, metsa, ranna ja hoone taga asuva barokkaia poole, kus olid skulptuurid, purskkaevud, kiviplaatidest teerajad ja hoolitsetud peenrad.

Mees, kellel oli säärane mõju tema elule, käis siin sageli külas, veetis siin päikeselisi suvenädalaid, ujus, jalutas rannal, maalis ja suhtles vastuolulise kunstnikepaariga, kes oli eelmise sajandi algul sellele tasandikule oma unistuste maja ehitada lasknud.

Ehkki palju aastaid oli möödunud, oli tema kohalolek tugevasti tajutav.

Mõningase vaevaga avas ta rohelise puitvärava, mis krigisedes ja vastumeelselt lõpuks lahti läks. Ta kõndis maja taha. Maja oli pikki aastaid tühjalt seisnud, enne kui uue omaniku sai, seda oli ka märgata. Krohv koorus, kiviaed krundi ümber oli mitmest kohast varisenud, aiast oli mitu skulptuuri puudu ja kunagi nii uhke hoone vajas hädasti remonti.

Ta kõndis hoolikalt pügatud hekkide vahel aeglaselt edasi. Keset aeda asuva tiigini jõudes istus ta pingile. See oli niiske ja külm, kuid ta märkas seda sama vähe kui tugevnevat lumesadu. Pilk püsis ühel teatud aknal. See oli alumisel korrusel köögi kõrval asuva külalistetoa aken. Selles ruumis olid sündinud Rootsi kunstiajaloo kõige salapärasemad maalid. Vähemalt oli säärane jutt laialt levinud ja polnud mingit põhjust selles väites kahelda. Kunstnik töötas suure õlimaali kallal samal aastal, kui Muramarise aed rajati. Kõige ägedama maailmasõja ajal – aasta oli siis 1918.

See oli aeg, kui Nils Dardel maalis oma „Sureva dändi”. Ta sosistas neid sõnu pingil istudes.

Surev dändi – täpselt nagu temagi.