Читать книгу Surev dändi - Mari Jungstedt - Страница 4

Pärast näituse õnnestunud avamist tähistas kogu galeriiseltskond seda piduliku õhtusöögiga Visby kesklinnas Donners Brunni restoranis. Mattis Kalvalis istus keskel ja nautis tohutult talle osaks saavat tähelepanu. Meeleolu laua ümber oli ülemeelik ja kärarikas, Egon Wallin mõtles, et sellest õhtust kujuneb tema senise elu õnnestunud lõpetus. Nad istusid suurejoonelises keldrisaalis parima laua ümber, küünlad põlesid ja toit oli ilusti taldrikutele serveeritud.

Ta tõstis veel kord toosti ja kõik jõid kunstitaeva uue tähe terviseks. Kui hurraahüüded vaibusid, ilmus välja kaks uut külalist. Sixten Dahl koos ühe noorema mehega, keda Egon polnud kunagi varem näinud.

Nad tervitasid möödudes viisakalt ja Sixten kiitis taas näituse avamist, heites samal ajal kunstnikule pika pilgu. Pagan, mida ta veel kavatseb, mõtles Egon. Õnneks istusid nad saali teise otsa ja Egon jäi nende poole seljaga.

Kui ta hiljem WC-sse läks, avastas ta restorani suitsunurgast Mattis Kalvalise koos Sixten Dahliga. Nad olid kahekesi, pealtnäha sügavalt haaratud tõsisest vestlusest. Egon vihastas. Ta avas klaasukse.

„Millega sa tegeled?” küsis ta Sixtenilt kurjalt rootsi keeles.

„Mis sinuga on, Egon?” küsis konkurent teeseldud üllatusega. „Me suitsetame ja see siin on suitsuruum.”

„Ära püüa mingeid trikke teha. Meil on Mattisega leping.”

„Või nii. Ma kuulsin, et see pole veel alla kirjutatud,” ütles Sixten, kustutas koni ja purjetas hooletult Egonist mööda uksest välja.

Mattis Kalvalis ei mõistnud räägitust muidugi sõnagi. Ometi tundis ta end silmanähtavalt ebamugavalt. Egon otsustas asja mitte suureks puhuda. Ta pöördus Kalvalise poole.

„We have a deal, don’t we?”

„Of course we do.”

Kell oli üksteist läbi, kui nad naisega lõpuks koju ridamajja jõudsid. Monika läks kohe magama. Egon seletas, et ta tahab natuke veel üleval olla, rahuneda ja päeva muljeid seedida. Ta valas endale klaasi konjakit ja istus elutuppa.

Nüüd jäi üle ainult oodata. Ta mõtles Donners Brunni intsidendi peale, kuid rahunes peagi. Loomulik, et Sixten tegi katset. Kuid leping Mattis Kalvalisega kirjutatakse juba järgmisel päeval alla. Nad olid galeriis kohtumise kokku leppinud. Pealegi oli ju näituse avamine väga edukas olnud. Ta oli kindel, et Kalvalis jääb tema juurde.

Ta võttis suure lonksu konjakit. Minutid venisid. Ta püüdis rahu säilitada ja õhinat taltsutada. Kui Monika oma harjumuspärase rutiini järgi talitab, läheb ta kümne minuti pärast WC-sse, seejärel voodisse ja loeb mõned leheküljed, siis kustutab tule ja jääb magama. See tähendab, et tal tuleb oodata umbes kakskümmend minutit, enne kui ta saab majast lahkuda ja hotelli jalutada. Vastuvõtulaud on öösiti suletud, tal pole vaja karta, et keegi ta ära tunneks.

Ta tundis kohtumist oodates terves kehas elevust.

Abikaasa õhtused protseduurid võtsid kauem aega kui arvestatud ja Egon Wallin oli sügavalt ärritatud, kui ta lõpuks minema pääses. Justkui oleks naine tajunud, et mehel on mingid plaanid, luges ta kauem kui tavaliselt. Kindlasti mitu peatükki.

Nii vaikselt, kui ta suutis, hiilis mees mitu korda magamistoa uksest mööda ja nägi, et toas põleb ikka veel tuli, keha kiheles suurest õhinast nagu vaevaks teda ekseem. Lõpuks pani naine tule kustu. Selleks et kindel olla, ootas Egon veel veerand tundi. Ta paotas ettevaatlikult ust ja kuulatas naise ühtlast hingamist, alles siis julges ta minna.

Tänavale jõudes hingas ta kergendatult. Ootus põletas ta huuli ja keelt. Kiirel sammul hakkas ta minema. Enamik aknaid olid pimedad, ehkki oli laupäev ja südaöö polnud veel käes. Ta ei tahtnud mingil tingimusel ühegi naabriga kokku juhtuda – siin tundsid kõik kõiki. Nad olid ridamaja ostnud, kui see oli äsja valmis saanud, lapsed olid siis veel väikesed. Abielu oli enam-vähem õnnelik, elu kulges vaikselt omasoodu. Egon ei murdnud iial truudust, ehkki ta reisis töö tõttu tihti ja kohtus paljude inimestega.

Aasta tagasi oli ta Stockholmi tavalisele ärireisile sõitnud. Kirg tabas teda nagu välk ja kõik muutus üleöö. Ta polnud selleks üldse valmis. Järsku omandas elu uue sisu, uue mõtte.

Seks Monikaga muutus peaaegu talumatuks. Naise reaktsioon tema leigetele algatustele oli viimaste aastate jooksul nagunii jahedavõitu. Igasugune intiimsus lõppes, see oli Egonile suureks kergenduseks, ja nad ei rääkinud asjast omavahel mitte kunagi.

Kuid nüüd põles temas igatsus. Ta valis kõige lühema tee, mis viis haiglast mööda ja üle Strandgärdeti küngaste. Peagi peaks ta kohale jõudma. Ta võttis telefoni, et sellest teatada.

Kui ta oli numbrit valimas, komistas ta ja kukkus. Pimedas polnud ta märganud tugevat puujuurt, mis teerajalt välja turritas. Ta lõi pea vastu kivi ära ja kaotas mõneks hetkeks teadvuse. Kui ta toibus, tundis ta, kuidas veri laubalt põsele voolab. Vaevaliselt ajas ta end istuli. Pea käis ringi. Ta jäi natukeseks ajaks külmale maapinnale istuma. Õnneks oli tal taskus pabertaskurätikuid ja ta sai vere ära pühkida. Laup ja parem põsk kipitasid.

Kurat, mõtles ta. Et just praegu.

Ta puudutas sõrmedega ettevaatlikult nägu. Õnneks ei tundunud vigastused tõsised, kuid parema kulmu kohale hakkas tekkima mehine muhk.

Ta astus mõne ebakindla sammu edasi. Kukkumine oli teda vapustanud ja üllatanud.

Peapööritus sundis teda algul aeglaselt käima, kuid peagi jõudis ta müüri juurde. Sealt ei olnud hotelli enam kuigi pikk maa.

Ta oli just läbinud väikese merepoolse värava, mida nimetati Armuväravaks, kui tajus järsku kedagi endale väga lähedal. Kõrva ääres kostis vihinat, siis suruti ta tagurpidi maha.

Egon Wallin ei jõudnud kokkulepitud kohtumisele.

Siv Eriksson ärkas nagu tavaliselt mõni minut enne äratuskella helinat. Ta nagu aimas, et on aeg üles tõusta, ja jõudis kella kinni vajutada, enne kui selle lärm tema mehe Lennarti oleks üles ajanud. Ettevaatlikult tuli ta voodist välja ja püüdis väga vaikselt liikuda. Oli ju ometi pühapäev.

Ta tatsas mehelt jõulukingiks saadud roosades kohevates sussides kööki, pani kohvimasina käima, käis duši all ja pesi pead. Seejärel nautis ta rahulikult hommikusööki, kuulas raadiot ja lasi juustel kuivada.

Siv Eriksson tundis päevast rõõmu. Tööaeg oli pühapäeviti lühike, kõigest seitsmest kaheteistkümneni, siis tuleb Lennart talle järele ja nad sõidavad oma ainsa lapselapse sünnipäevapeole, too sai viieaastaseks. Tütar elas perega Põhja-Gotlandil Slites, nii et sinna oli üksjagu maad. Sivil olid kingitused valmis, need olid kenasti pakitult esikulaual. Lennartil tuleb need kaasa võtta, kui ta kodust lahkub, Siv oli mehele meeldetuletuseks väikese sedeli kirjutanud.

Kui kohv oli otsas, pesi ta hambad puhtaks ja pani riidesse. Ta andis kassile süüa ja vett. Loom ei näidanud välja minemise vastu suuremat huvi, vaatas talle vaid laisalt otsa ja tõmbas end korvis kerra. Siv heitis pilgu termomeetrile akna taga ja nägi, et jälle oli külmemaks läinud, väljas oli miinus kümme kraadi. Tuleb müts pähe ja sall kaela panna. Villane mantel oli vana ja natuke liiga kitsas.

Nende korter oli Polhemsgatanil kõige kõrgemal korrusel, kust avanes vaade linnamüüri kirdepoolsele osale.

Kui Siv Eriksson tänavale astus, oli ikka veel üsna pime. Jalutuskäik Wisby hotelli oli paar kilomeetrit pikk, kuid tal polnud kõndimise vastu midagi. Talle meeldis jala käia, pealegi oli see väike vahemaa füüsilise trenni eest. Talle meeldis ta külmroalaua teenindaja töö ja koos ühe kolleegiga vastutas ta hommikusöögi eest. Praegusel aastaajal oli hotellis üsna vähe külalisi, see sobis talle suurepäraselt, stress ja kiirus polnud tema jaoks.

Ta läks üle tänava jalgrajale, jalgpalliväljaku muru kattis õhuke lumevaip. Valla kultuuri- ja vabaajaameti ees parkimisplatsil oleks ta klaaslibedal asfaldil äärepealt istuli lennanud.

Linnamüüri idaküljega paralleelselt kulgeval Kung Magnuse teel jäi ta ülekäigurajal seisma ja vaatas mõlemale poole, ehkki seda polnud tegelikult vaja. Pühapäeva hommikuti oli liiklus hõre, kuid Siv Eriksson oli ettevaatlik inimene ega võtnud asjatuid riske. Ta läks läbi müüriäärse väikese Östergravari roheala. Just see lõik tundus enne valgeks minemist muret tekitavalt inimtühi, kuid peagi jõuab ta südalinna ümbritseva keskaegse linnamüürini. Seal tuleb tal linna pääsemiseks minna läbi Dalmani värava. Värav asus seitseteist meetrit kõrges Dalmani tornis, see oli müüri üks uhkemaid kaitserajatisi.

Kolmkümmend meetrit väravast eemal jäi Siv Eriksson poole sammu pealt seisma. Algul ei uskunud ta oma silmi. Miski kõlkus väravaavas. Mõne hämmastunud hetke jooksul arvas ta, et see on mingi kott. Lähemale jõudes taipas ta oma õuduseks, et see oli mees, kes oli väravaava ülemise osa võre külge kinni seotud. Vanadel aegadel lasti vaenlase rünnaku korral võre alla ja suleti niimoodi värav.

Kael oli kõveras, käed kõlkusid lõdvalt külgedel.

Naine libises jäätunud sillal ja kukkumisest jäi vähe puudu, viimasel hetkel sai ta silla käsipuust kinni. Ta vaatas uuesti meest. Tollel oli seljas must pikk nahkmantel ja mustad püksid, jalas lühikese säärega saapad. Ta oli tumedate juustega ja umbes viiekümneaastane.

Nägu oli raske eristada, Siv astus paar ebakindlat sammu lähemale ja vaatas hirmunult ringi.

Kui ta piisavalt ligidale jõudis, olid igasugused mõtted otsekui peoga pühitud. Siv Eriksson teadis väga hästi, kes see mees on.

Aeglaselt võttis ta mobiiltelefoni ja valis politsei numbri.

Kriminaalkomissar Anders Knutas saabus Dalmani värava juurde pool tundi pärast väljakutset. Tavaliselt jäi ta politseimajja, et sealt ülesandeid jagada, kuid seekord tahtis ta sündmuskohta oma silmaga näha. Mees, kes oli tõenäoliselt mõrvatud ja üldiseks vaatamiseks linnamüüri ühte suuremasse ja uhkemasse väravasse külmavereliselt üles tõmmatud, oli nii harukordne juhtum, et ta tegi sel puhul erandi. Esimesena kohale jõudnud patrull oli otsekohe häiret andnud, kuna asi ei näinud välja enesetapuna, vaid ilmselgelt võis kahtlustada kuritegu. Põhjuseks oli see, et keha rippus mitme meetri kõrgusel õhus ja lisaks veel vähemalt meetri kaugusel kummastki seinast. Polnud midagi, mille peal oleks ohver võinud seista või ronida, et jõuda kohta, kuhu nöör oli kinnitatud.

Kui Knutas saabus, olid nii kriminaalinspektor Karin Jacobsson kui ka kriminalist Erik Sohlman juba kohal. Karin nägi oma napist saja kuuekümnest sentimeetrist veel lühem välja, ta oli nii kahvatu, et nägu tundus läbipaistvana. Knutas surus tervituseks tema käsivart. Naine oli oma kesklinnakorterist jalgsi tulnud. Knutas taipas otsekohe, et Karin oli surnukeha juba näinud. Ta ei harju vist kunagi surnud inimeste nägemisega, ja ega Knutase endagi puhul lood paremad ei olnud.

Seltskond naabreid olid kokku kogunenud, nad vahtisid õudusega väravaavas rippuvat keha, see oli seljaga nende poole. Keegi neist ei suutnud uskuda, et nende rahulikul tänaval võis aset leida midagi nii kohutavat nagu mõrv.

Dalmani värav asus linnamüüris Norra Murgatani keskel, see oli pikk ja kitsas munakivitänav, mis kulges paralleelselt müüri idapoolse siseküljega. Tänava mõlemal pool olid madalad maalilised majad. Tõeline idüll heegeldatud kardinate, Gotlandi keraamiliste lillepottidega ja väikeste aiakestega plankude taga. Mõned müüripoolsed majad olid koguni müüri külge ehitatud.

Karin ja Knutas möödusid betoonlammastest, mis tõkestasid autodele väravast läbipääsu, ja astusid üle sinivalge piirdelindi.

Ohvrit nähes Knutas võpatas.

Esimesel pilgul paistis see traagilise enesetapuna. Nöör oli kinnitatud tugeva konksu otsa värava kohal võre küljes. Surnud mehe pea oli rinnale vajunud ja keha lõtv.

Pilt meenutas eelmist aastat, kui mitu inimest oli rituaalselt tapetud ja seejärel üles riputatud.

„Mulle tundub, et see on mulle tuttav,” ütles ta Karinile.

„Uhh, jah, ma mõtlesin esimesena Martina Flochteni peale, kelle me suvel leidsime.”

Karin raputas pead ja torkas käed sügavamale jope taskutesse.

Kui Knutas piisavalt lähedale jõudis ja surnu nägu nägi, kangestus ta.

„Issand jumal, see on ju kunstikaupmees Egon Wallin.”

Kriminalist Erik Sohlman, kes surnukeha eri nurkade alt pildistas, lasi kaamera langeda ja uuris lähemalt laiba nägu.

„Jah, muidugi on see tema!” hüüatas ta. „Kurat küll. Ma käisin vaid mõni nädal tagasi galeriis ja ostsin emale kuuekümnendaks sünnipäevaks pildi.”

„Me peame ta võimalikult kiiresti alla võtma,” jätkas Knutas süngelt. „Surnukeha paistab kindlasti tee peale ja nüüd on rahvas juba ärkama hakanud.”

Ta noogutas Kung Magnuse tee poole, kus mitu autot olid tee äärde seisma jäänud. Inimesed tulid autodest välja ja osutasid värava poole. Hommikune valgus paljastas jubeda leiu kõigile möödujatele.

„Kiirustage,” manitses Knutas. „Ta ripub nagu vaateaknal.”

Ta vaatas ümbruskonna üle. Raske oli otsustada, kui suur osa sellest tuleks piirdelindiga eraldada, kuid politseis töötatud aastad olid talle õpetanud, et mida suurem see ala on, seda parem.

Politsei ei saanud enesetappu veel välistada, aga kui Egon Wallin oli tapetud, nagu Knutas uskus, siis on neil vaja kõik vähegi mõeldavad jäljed puutumatuna säilitada. Ta kaalus kiiresti ja leidis, et arvatavasti tuleb neil piirata kogu roheala idaväravast põhjaväravani. Igal pool oli lumes selgesti eristatavaid jalajälgi, mõned neist võisid loomulikult kuuluda ka võimalikule tapjale.

Knutas uuris võret, mille külge oli nöör kinnitatud. Tundus võimatu, et Egon Wallin oleks sellega ise hakkama saanud. Polnud mitte midagi, mille abil oleks saanud üles ronida. Nöör oli kinnitatud väga kõrgele, Knutas arvas, et ilmselt on nad surnukeha alla võtmiseks sunnitud kohale tellima tuletõrje.

Ta võttis mobiiltelefoni ja helistas Solna kohtumeditsiiniinstituuti. Neil tuleb sealt politseihelikopteriga võimalikult kiiresti kohtuarst kohale saata.

Kogemustest teadis ta, et kohtuarst tahab surnukeha sündmuskohal üle vaadata ja enne seda ei tohiks laipa liigutada, kuid praegusel juhul oli see võimatu. Surnukeha rippus nagu avaliku hukkamise ohver. Kui tegemist on mõrvaga, tabab neid hetkega meediarünnak.

Vaevalt jõudis Knutas seda mõelda, kui tajus kuklas esimest kaameravälku. Kohkunult pööras ta ringi ja nägi järgmisi välklambisähvatusi.

Ta tundis fotograafi ära, too töötas Gotlands Allehandas ja temaga oli kaasas ajalehe üks visamaid reportereid. Viha värvis ta näo tulipunaseks, kui ta naise käsivarrest järsult kinni haaras.

„Mida kuradit te teete? See võib olla enesetapp, esialgu ei tea me veel midagi. Absoluutselt mitte midagi! Isegi omastele pole veel teatatud. Ta ju alles leiti!”

„Kas te teate, kes ta on?” küsis naisreporter ninakalt ja tõmbas käe ära ega pööranud Knutase ärritusele vähimatki tähelepanu. „Minu meelest näeb ta välja nagu kunstikaupmees Egon Wallin.”

„Kas sa ei kuule, mida ma räägin? Pole üldse kindel, et tegemist on kuriteoga. Minge siit minema ja laske meil rahus tööd teha!”

Enesetapp oli vähemalt midagi, mida ajakirjanikud respekteerisid ja tavaliselt sellest ei kirjutatud. Seni veel. Aga arvestades meediamaastiku arenguid, ei kulu vist kuigi kaua aega, kui nad ka selle kallale tormavad.

Knutase viha ei vähendanud seegi, et ta oli Egon Wallini tundnud ja hinnanud. Nad polnud küll otseselt suhelnud, kuid aastate jooksul mitmel üritusel kohtunud ja Knutasele oli mees alati meeldinud. Temas oli midagi otsekohest ja ausat. Sirgjooneline inimene, mõlema jalaga maa peal ja eluga rahul. Erinevalt väga paljudest teistest vingatsitest. Ta näis olevat selline inimene, kes on kõikide ja kõige vastu siiralt aus. Tõeline aumees. Nad olid umbes üheealised ja Knutas oli Egon Wallini poole alati alt üles vaadanud. Meest ümbritses atraktiivne aura, mistõttu tekkis tahtmine temaga sõbraks saada. Kuid siin ta nüüd rippus – surnud.

Iga minut, mis enne surnukeha alla võtmist möödus, oli selge piin. Ta kartis juba praegu traagilisest sündmusest Wallini abikaasale teatamist.

Mitu ajakirjanikku tungles teispool sinivalget linti. Omamoodi sai ta neist aru, ka neil oli vaja oma tööd teha. Kui selgub, et tegemist on tapmisega, on nad sunnitud pressikonverentsi korraldama.

Knutas oli tänulik, et vähemalt televisiooni võttemeeskonda polnud esialgu näha. Järgmisel hetkel märkas ta Pia Liljat, kõige visamat operaatorit, keda ta oli kunagi näinud. Naine töötas koos Johan Bergiga Rootsi Televisioonis. Praegu oli ta üksi, kuid see ei takistanud tal pilte tegemast, nad viibisid avalikus kohas ja kui naine vaid teisel pool piirdelinti püsib, ei saa Knutas mitte midagi teha.

Knutas ohkas, heitis viimase pilgu surnukehale ja lahkus siis koos Kariniga.

Neid ootas ees kiire tööpäev.