Читать книгу Minu Šotimaa - Marion Jõepera - Страница 6

Oli 2013. aasta veebruar. Jooksin läbi Londoni Gatwicki lennujaama, et Edinburghi lennukile jõuda. Mul oli peas eelmisel õhtul sõbralt kingiks saadud kõvakübar ja seljas õhuke jakk. Pärast passikontrolli läbimist pidas koridori turvamees mu kinni. „Kas te teate, et te näete välja, nagu oleksite põgenenud filmist „Kellavärgiga apelsin“?“ Vaatasin talle puurivalt otsa ja pistsin uuesti jooksu. „Head reisi, neiu!“

Nii algas minu esimene reis Šotimaale, üks kindel eesmärk silme ees – jõuda lennukile. Olin eelmise õhtu veetnud sõbra meeleolukal sünnipäeval ning tõttasin lennujaama põhimõtteliselt otse peolt. Sünnipäevalaps ise oli see, kes oma kõvakübara mulle kingiks kaasa andis. Jah, üsna kääbiklik käitumine, mõtlesin sel õhtul ja mõtlen siiamaani. (Kes ei mäleta, siis J. R. R. Tolkieni kääbikutel on kombeks oma sünnipäeval sõpradele ise kingitusi jagada.) Lennukis olles kujutasin Šotimaad endale ette: kivine, vihmane ja arvatavasti sarnane Põhja-Inglismaaga. Kujutasin ette losse ja kivist linnuseid, mingit laadi Tolkieni maailma.

Edinburghis maandununa sain kiirelt aru viiest asjast. Esiteks – siin ei ole Londoniga sama ilm. Teiseks – Šotimaa ei ole kohe kindlasti Põhja-Inglismaa. Kolmandaks – Edinburgh on teistmoodi rõske kui ükskõik milline muu koht maailmas. Neljandaks – siin on kummituslikult kaunid surnuaiad. Viiendaks – minu järgmine eesmärk on leida endale ülimal kiirusel lisariideid.

Veebruaris algas minu doktoriõpingute kuues kuu. See on doktorantidel tavaliselt see aeg, kus motivatsioon on laes, kogu loetu on või tundub kohe kasulik ning tegelikult tahaks juba väga doktoritöö kirjutamisega algust teha. Ma ei tea, kas kirjutamisega on kõikidel doktorantidel nii, minul oli, mina tahtsin väga. Aga ega materjali sel ajal veel väga ei ole. Kuna õppisin Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikoolis dramaturgiat, oli minu doktorantuur loominguline uurimistöö. See tähendab peale kõige muu ka seda, et doktorandil tuleb kord õppeaasta jooksul esitada avalik loominguline töö, näiteks lavastus või originaaltekst (ja selle ettekandmine). Vaikselt ootasin vast alanud reisilt ka pisut inspiratsiooni, mida oma esimese aasta loomingulisse töösse süstida. Eeldasin, et Šotimaa annab ühe hea loomingulise laengu.

See oli mu esimene viga. Kui olen oma reisidelt üldse midagi õppinud, siis seda, et kohtadelt (nagu ka teelolijatelt) ei ole mõtet elamusi eeldada. Mulle tundub, et eeldamine on natuke ka inimese oma suuruse-väiksuse mõõt. See on see, kui sa lähed näiteks metsa, kus oled kord varem käinud ja kus kõik oli tol korral maagiline, ning järsku segab sind sel külaskäigul, et metsas ei olegi enam toda lagendikul puhkavat noorrebast, kes seal eelmisel korral lesis. Mul on see viga, et vahel soovin ma mõnda ruumi sisenedes tungivalt uuesti kogeda sedasama maagiat, sedasama väge ja üllatust, mida olen seal kogenud varasemal korral. Läksin Edinburghi vist salamisi tahtmisega, et noh, näita mulle ennast – näita mulle kivist romantikat ja põhjala kargust. Aga niiviisi ei ava end inimesele ükski koht.

Aga see, et mina sealt kohemaid romantikat ei leidnud, ei tähenda, et Edinburghis romantikat ei ole. Esiteks on tegemist linnaga, mis on päriselt väga ilus. Siin ei ole India templite kirevust, New Yorgi katedraalide neogooti düstoopsust, Alhambra paleede kergust ega Marrakechi tänavate lärmakust, küll on siin aga miilide kaupa stoilisust, mis annab kõige paduvihmasemalgi päeval lootust, et kui ka kõik inimesed minema pühitakse, siis vähemalt linn ise jääb alles. Mulle tundub – absoluutselt subjektiivselt –, et Edinburgh meeldib tihti inimestele, kellele meeldib ka Viljandi. Vaat selline paralleel, ma tean. See mikrouurimus põhineb vaid umbes kümnel küsitletul, kuid mingi ühenduslüli tundub visuaalsete eelistuste vahel olevat. Kuigi üks linn on rohkem puust ja teine kivist, elavad nad mõlemad tempos, mis paar korda aastas kardinaalselt muutub. Igasuguses tempomuudatuses peitubki minu jaoks romantika. Kusjuures, Edinburgh on ka paljude (erinevat moodi) romantiliste kirjanike sünnilinn. Siin on sündinud Sherlock Holmesi lugude autor Sir Arthur Conan Doyle, legendaarse „Aarete saare“ autor Robert Louis Stevenson ja ka Sir Walter Scott, Šotimaa rahvusromantilise kirjanduse kuldseim (või peaks ütlema ruudumustrilisim) täht. Kuulsaid kirjanikke on siin sündinud veelgi. Sellise kontsentratsiooni puhul ei ole üllatav, et Edinburghist sai esimene linn, mis kuulutati UNESCO kirjanduslinnaks. Seega, romantikat on linn täis. See, et mina sellega ühendust ei saanud, on minu isiklik eripära.

Šotimaa pealinn Edinburgh rajati 12. sajandil. Nagu paljude keskaegsete linnade puhul, kerkis ka Edinburgh alguses ümber kindluse. Too kindlus paikneb Castle Rockil, linna kohal kõrguval 700 miljoni aasta vanusel kustunud vulkaanil; asukohas, mida on strateegiliselt ja geograafiliselt lihtne vaenlaste eest kaitsta. Seepärast on kõik kuningalossid just sinna ehitatud. Ka ajalooline Edinburghi kindlus on kolmest küljest jätkuvalt kaitstud nendesamade järskude kaljudega. Kindlus pärineb 1130. aastast, kuid seda on 18. sajandil oluliselt renoveeritud. Peale üsna traditsioonilise väljapaneku (kroonid, mõõgad jne) paikneb siin ka midagi erilist: Šotimaa Saatusekivi (Stone of Destiny). Saatusekivi on Šoti monarhia iidne sümbol, mis on läbi aastasadade tunnistanud eri kuningate ja monarhiate trooniletõusu – kivil on kroonitud kõik Šotimaa 34 kuningat. Vahepeal veetis Saatusekivi 700 aastat Londonis, kuid on nüüdseks tagasi kodumaal. Kivi tagastati Šotimaale 1996. aastal, mil see transporditi politseieskordi saatel mööda hoolikalt planeeritud marsruuti Londonist Edinburghi. Kusjuures, sel ajal, kui osapooled arutlesid kivi tagastamise üle, kaaluti kivi uue asukohana Edinburghi kindluse asemel ka ühte Glasgow’ pubi. Juba see mõte annab kenasti aimu Šotimaa tunnetusest ja eluolust!

Peale kindluse, romantilise kirjanduse ja Viljandi vaikuse on Edinburghis muidugi ka palju muud. Siin on kummastavalt veetlevad, hüljatustundesse ja luuderohtu põimunud surnuaiad, mõnusad vanaraamatute poed ja hea hulk muuseume, kus viibides saab linnatänavate vaikuse vahetada siseruumide oma vastu. See on paik, kus kohtuvad omapärane raskus ja karmil sammul tulevikku sammuv elu. Ah selline siis ongi Šotimaa pealinn, mõtlesin esimese päeva õhtul koos Tallinnast saabunud teatritrupiga õhtust süües. (Siseruumis, muidugi.)

Olin oma esimesel Šotimaa-päeval ikka korralikult õnnega koos. Olin siia lennanud, kuna olime enne koos Anne Türnpu ja Eesti nukuteatri näitlejatega teinud valmis lavastuse „Metsik urisev õnn“. Kevadel 2013 oli lavastus lisatud Edinburghi visuaalteatri festivali Manipulate programmi. Aga mitte see ei teinud mind esimesel Šotimaa-päeval kõige õnnelikumaks. Hoopis asjaolu, et näitleja Kadril oli kaasas piisavalt riideid, millest sain osa endale selga! Pidupäev missugune!

Manipulate on omajagu lahe festival. See ei ole nii suur ja kuulus nagu alternatiivteatri festival Edinburgh Fringe, aga toob samuti rahvusvaheliselt kokku erinevaid lavastusi, mille fookuses ei ole (ainult) sõna. Meie lavastus sobis nende programmi hästi. „Metsik urisev õnn“ oli natuke nagu elav loom, kes rääkis korraga nii maailma algusest kui ka maailma avastamisest. Kõike seda saatsid Reigo Ahvena trummirütmid ja seinale projitseeritud elav tekst, mis sekkus stseenidesse ja kommenteeris parajasti käivat tegevust. Lavale tekkis ruum, mis kogu aeg muutus, oli teadlikult ebakindel ja otsis uusi vorme. Kuigi mängisime oma lavastust Šotimaal vaid korra, tekitas see mulle vinge kontrasti Edinburghi talvise linnaruumi tempoga.

Peale reisi helgema ehk töise poole (nii proov kui ka etendus läksid hästi) mäletan siiani peamiselt selle linna rusuvust. Usun, et see tuleb kivist, millest Edinburgh on ehitatud. Majad on siin liivakarva, kuid vihmas ja udus lisandub tuhmilt kollasele liivakivile veel ükskõikselt stoiline hall toon, mis tekitab tunde, justkui läbiksid mingit pikka, ent olulist level’it videomängus ning otsiksid parasjagu väljapääsu järgmisele tasandile. Töötades 2012. aastal „Metsiku uriseva“ kallal, lõpetasin paralleelselt ka oma magistriõpinguid. Nii lavastus kui ka minu magistritöö puudutasid juhuse dramaturgilise struktureerimise võimalusi (ehk kuidas kirjutada juhust erinevate kogemuste struktuuridesse – lavastustesse, mängudesse) ning nüüd leidsin ennast järsku paigast, mis näis peidetud juhuseid endas vägisi kinni hoidvat. Tahtsin nii väga kogeda fikseerimatust – endale väga olulist märksõna nii reisides kui ka kogemusi (lavastusi, mängulahendusi) luues –, kuid ei osanud nüüd ise kivistest seintest mööda ega läbi vaadata. Meenub, et filosoof Eik Hermann on rääkinud värskuspunkti ideest – punktist, kus toorus läheb üle küpsuseks ja küpsus vaibub tagasi tooruseks. See on punkt, milles ei ole võimalik püsida, ja punkt, mida ei saa tekkida ilma, et mõlemal pool (praktikas ja teoorias) käiks pidev aktiivne otsing. Punkti võib Hermanni kohaselt kujutada kaheksana, mille üks paun esindab praktikat ja teine teooriat. Nii ränduri kui ka kogemusdisainijana olen vaikselt hakanud mõistma seda, et just need paigad ja olukorrad, milles on üks aktiivne seisund üle minemas teiseks, tekitavad meile suurendatud tähelepanuga seisundi, mida mäletame eredalt ka palju hiljem – kas elamuslugude, ülimalt privaatsete mälestuste või mingit laadi õppetundidena. Šotimaa kivises pealinnas istudes ei leidnud ma ühtegi üleminekupunkti, ühtegi salasissepääsu oma privaatse videomängumaailma järgmisele tasandile. Aeg oli lõunasse tagasi lennata.