Читать книгу Minu Šotimaa - Marion Jõepera - Страница 7

Algas 2014. aasta. Minu jaanuarikalender oli juba detsembris tunni täpsusega paika pandud. Teadsin täpselt, kuhu tahtsin jõuda, ning enam-vähem ka seda, kui palju minuteid iga vaheetapi lõpuni kulub. See sõjaväeline kord aitas mul tunda end totaalselt vabana neil hetkedel, kui ühtegi kohustust kalendrist vastu ei vaadanud. Ja siis saabus kutse, millest sai alguse üks palju pikem teekond!

Detsembriks oli veebruarikuine Šotimaa-reis juba kaugel mägede taga. Sõna otseses mõttes. Ühtlasi tähendas detsember ka seda, et olin oma doktorantuuriga jõudnud teise aasta mõttelisse keskpunkti. Ehk õpingute kõige mugavamasse aega. Eesti muusika- ja teatriakadeemias on reegel, et teise aasta kevadel peavad kõik doktorandid esitama oma uurimistööst ühe suurema alapeatüki. Praktikas tähendab see seda, et sa oled lugenud kümneid ja kümneid teadusartikleid ja mitu kuraditosinat raamatut ning veel ei ole õlgadel seda vastutust, et iga hüpoteesi tõestuse poole viiv analüüs peab elegantselt toetama üldpilti. Seega, mõte on värske, kahtlusvaba ja üsna adekvaatne.

See oli üldse üks põnev ja kerge detsember. Peamiselt just seepärast, et olin tol kuul lausa kahe pikamaaprojekti alguses. Alustasin sügise hakul oma esimese ingliskeelse romaani kirjutamist. Ja jaanuarikuusse oli meil elukaaslasega plaanitud päris oma majja kolimine. Õhk lausa võbeles võimalustest. Selleks, et kõiki kirjutamisi ja kolimisi töö kõrvalt täiel rinnal nautida, panin nad kõik taas kalendrisse piinliku täpsusega kirja. Ja just siis, kui arvasin oma jaanuarikuise plaani täielikult paika saanud olevat, saabus mulle e-kiri kutsega sõprade korraldatud Burnsi pidusöögile (Burns supper). Mis asi see veel on?

Ma ei olnud Burnsi pidusöögist kunagi kuulnud. Poeedist endast küll. 20aastasena lugesin teda päris suure huviga. See, et poeedi sünnipäeva aga pidusöögiga tähistatakse, oli mulle uus info. Läksin elevile. Mitte ainult pidusöögi pärast, vaid ka sõpradelt saadud kutse üle. Kuidagi on kujunenud nii, et suurem osa üritusi, mida need sõbrad korraldavad, on midagi enamat kui maitsvad õhtusöögid või ühised teatrikülastused. Neis on enamasti olemas ka etenduslik element, midagi ootamatut, midagi päriselt kaasavat. Minu jaoks on hea üritus kas mentaalne või füüsiline liikumine ühest teekonnast teise ja just sellisena hakkasin ette kujutama ka Burnsi pidusööki – õhtut, mis on täis laule ja luuletusi, mille ettekandmine annab kõikidele osalejatele sõiduvahendi, millega segamatult rändama minna.

Burnsi pidusöök korraldatakse igal aastal 25. jaanuaril, poeet Robert Burnsi sünnipäeval. Pidusöögi eesmärk on austada Robert Burnsi elu ja loomingut ning nautida häid toite. Tihti ka oma või teiste luuletusi ette kanda ja vahel koos laulda. Robert Burns (rahvasuus ka Rabbie Burns) sündis 18. sajandi teises pooles ning teda peetakse tänaseni Šotimaa rahvuspoeediks. Burnsi kuulsaimate luuletuste hulka kuuluvad nii „Auld Lang Syne“ (praeguseks eriti kuulus lauluna) kui ka luuletus „Hiirele“. Neist esimene ei ole täielikult originaallooming, kuid sai Burnsi osava sule all oma tänapäevaks tuntud kuju. Kusjuures, Eestis on tolle laulu viis tuntud „Küünlavalguse valsina“ filmist „Waterloo sild“ (1940) ja ka Vennaskonna esitatud versioonina, mis tudengite seas teada. Lauluvormis on kindlasti tegemist Šotimaa mitteametliku rahvushümniga, mida lauldakse tihti just vana-aastaõhtuti. Laulu sõnad keskenduvad aasta jooksul lahkunud lähedastele ja sellele, kuidas armastus nende vastu jääb kestma. Laulu meloodia on mažoorselt kibemagus. Maitse poolest mitte väga kaugel sellest viskitarretisest, mille ma oma esimese Burnsi pidusöögi jaoks valmistasin.

Vana-aastaõhtu tuli ja läks Soho teatris kabareeprogrammile kaasa elades. Vahetult enne südaööd kandis õhtu peaesineja Lady Rizo oma seksikalt majesteetlikul moel ette Miley Cyruse megahiti „Wrecking Ball“. „Auld Lang Syne“ see just polnud, kuid möödaniku saatis emotsionaalselt ära küll. 2014. aasta oli saabunud.

Mõned nädalad hiljem, 25. jaanuaril astusime koos elukaaslasega oma Ida-Londonis elavate sõprade uksest sisse, kaasas pudel Robert Burnsi nimelist viskit, suur karp magusat, viskist aeglaselt tilkuvat tarretist ning valik kaua otsitud ja valitud tekste, mida pidulikul üritusel ette kanda. Nimelt kantakse Burnsi päeval traditsiooniliselt ette laule ja luuletusi või räägitakse lemmiklugusid möödunud aastast. Meid juhatati elutuppa, mis oli täis neoonroosat mööblit, plastmannekeene ja sünteetilisi karvavaipu. Šotimaast ja tartanist oli asi kaugel. Aga nagu parimate paikadega maailmas ikka, on ka Šotimaa midagi rohkemat kui lihtsalt füüsiline koht kaardil; ta on meeleseisund ja seega alati ligipääsetav, kui talle vaid võimalus anda.

Istusime sohvadele ja ootasime teiste külaliste saabumist. Küünlad põlesid. Tuppa kogunes üha rohkem inimesi. Meil ei olnud kaminat, aga meil oli Youtube’i neljatunnine kaminatulevideo. Oli hämar ja hubane. Äkitselt pani keegi pimeduses mängima torupillimuusika ning kõigi tähelepanu pöördus justkui lavastatult uksele. Seal seisis peo korraldaja Andi, käes suur ahjuvaagen kahe aurava haggis’ega (üks lihaga, üks taimetoitlastele) ja teine kuuma kaalikapudruga. Andi selja taga seisis tema elukaaslane Aaron, juuksed püsti peas nagu Peeter Paanil ning käes ilmatuma suur pott, mis oli ääreni täis kartuliputru. Toidud toodi torupillimuusika saatel madalale diivanilauale ning üks Andi sõpradest astus uhkel sammul elutuppa, viskipudelid käes. Ka viskide sissetoomine on Burnsi sünnipäeval südant ja neelu soojendav traditsioon. Edasi läks kõik nagu juturaamatus; sellises, mida ma veel kunagi lugenud ei olnud. Andi haaras laualt suure noa, ütles meie ühise lihavormikuninga terviseks toosti ning lõikas sellesse auravasse lambarupskipalli sumpsti! sisse. Kogu toas levis kuumalt mahlane ja isuäratav lõhn. See ei olnud mul küll esimene kord haggis’t süüa, kuid see oli esimene kord maitsta taimetoitlaste haggis’t (maitses täpselt sama hästi kui lihane versioon). Haggis’el on mingil põhjusel kummaliselt põneva ja isegi natuke vastiku toidu maine, kuigi tegelikult on ju tegu lihtsalt verivorsti-sarnase asjaga. Iga inimene, kes armastab kruupe, juurvilja ja pajaroogi, leiab haggis’ele kindlasti koha oma talvises menüüs.

Kui esimene nälg kustutatud, oli aeg kokkutulnud naisperele toost öelda. Selle oli ette valmistanud üks meeskülalistest, kes kandis oma pika ja lausa professionaalselt riimuva kodutöö silmade särades ette. Kõik aplodeerisid. Ja valasid klaasidesse viskit. Edasi hakkas kohalviibijate ring liikuma päripäeva ehk käes oli aeg, mil iga külaline sai ette kanda oma eelmise aasta või üldse kogu oma elu lemmikluuletuse, lugeda katkendeid lemmikraamatutest, rääkida mõne põneva seiga jne. Sellesse õhtusse mahtus ühesõnaga kõike: Puškinit, Prantsuse filosoofe, kõnesid oma vanematest ja sõpradest, keda me imetleme, ise tehtud limerikke. Kaalikad krõmpsusid ja viskipudelid tühjenesid. Keegi oli kirjutanud eraldi luuletuse, kus mainiti ära kõikide kokkutulnute nimed. See luuletus pidi tegelikult olema toost kokkutulnud meesperele. Ma olin pikalt mõelnud, mis on see kõige ilusam lause, mida ma teistega jagada tahaksin. Sain alles nende inimeste – kellest ma tundsin vaid poolt tosinat – keskel istudes kindlalt aru, mida lugeda. See oli ka kogu Burnsi õhtusöögi lühim sõnavõtt – täiusliku elamise tunde kirjeldus Valdur Mikita „Lingvistilisest metsast“: „Räägitakse, et täiuslik elamise tunne on selline, mida kogeb inimene, kes langeb lõpmatult aeglaselt tagurpidi sirelitesse, käes puust mõõk.“

Sellisele elamise tunde sõnastamisele ei saa sõnadega midagi suurt lisada. Ainuke asi, mis selle definitsiooniga aga tõeliselt sobis, oli minu viskitarretis, mis mõjus kohati isegi tõhusamalt kui originaalkraam. Arvan, et sama tunnet oleks edasi andnud ka meie toidulauast puudunud klassika cranachan – magustoit, milles kohtuvad paljud koostisosad, mida Šotimaal armastatakse: koor, kaerahelbed, vaarikad ja viski. Õiget cranachan’i saabki ainult Šotimaal, kuna see kõige õigem maitse tuleb kohalikust koorest ja marjadest. Sel viskisel õhtul ei teadnud ma veel, et Burnsi pidusöögist saab minu uus traditsioon ja üks aasta oodatumaid päevi. Veel ei teadnud ma ka seda, et paari aasta pärast saabun ma peole koogiga, kuhu panen sisse kogu oma armastuse Šotimaa vastu, kogu oma viskikollektsiooni lõpu, suure koguse musta pipart ja ingverit ning mis saab ühe õhtu vältel vist legendaarsemakski kui Robert Burns ise. See oli kook, mida ma ei ole kunagi samamoodi teha suutnud.

Ja kui ka viimane peokülaline oli oma teksti ette lugenud – selleks oli Andi üks vanimaid sõpru, kes luges ette paar aastat varem kirjutatud raamatu alguse –, oli aeg teha Skype’i-kõne USA idarannikule, kus viibis Aaroni tüdruksõber lauljatar Raquel. Pärast klassikalist dialoogi „Kas sa kuuled mind, kas sa näed mind?“ võttis Raquel välja akordioni ning hakkas mängima „Auld Lang Syne’i“. Andi jagas kõikidele paberil kätte laulusõnad ja varsti lauliski kogu lõbus seltskond pisarsilmi (poolenisti härdusest, poolenisti piinlikkusest) seda vana šoti rahvaviisi.

Ameerika filosoof ja kultuuriajaloolane Walter J. Ong on kirjeldanud, kuidas mitte ükski teine tajuvaldkond ei seisa talletamise ja stabiliseerimise vastu sellisel määral nagu heli. Helilist stoppkaadrit ei ole olemas. Heli haihtub ja kaob kiirelt. Kui peatada hääle liikumine, ei jää midagi alles. Kui meie „Auld Lang Syne“ lõppes, püsis ruum pikalt peaaegu ehmunult vait. Ja kohe kui ajalukku kas või natukene sisse piiluda, hakkab olevikust piilujale tunduma, kuidas šoti kirjandus, luule ja ka muusika tõukuvad tihti kõik sellestsamast, haihtumise vastandsoovist.

Tolle aasta kevadel mõtlesin palju vabadusega seotud elutungile. Mida on vaja inimesel kogeda või õppida, et ta hakkaks tundma, et liiga palju asju tema elus on liiga kergelt planeeritavad ja dokumenteeritavad? Mida on vaja, et mõista, et ükski kaasinimeste loodud struktuur ei ole piisavalt võimas, et pakkuda meile midagi jäägitult uut ja tundmatut? Mõni meist peab selleks käima meditatsioonilaagris või jõuab oma vabaduse piiride kompamiseni õnneliku juhuse kaudu. Mõnel läheb selleks pudel viskit ja suvine lavastuse prooviperiood ürgmetsas.

Oma rännakutel otsin ma tihti seda läbivat joont, mis tooks minu jaoks kokku inimesed ning maastiku nende ümber ja sees. Vahel on selleks pika traditsiooniga rahvausund, vahel hoopis geomeetria, mis kordub kõikjal, vahel legendid või muusika. Legendide ja muusika vahelised piirid ristuvad niikuinii. Jah, vahel saab selleks muidugi olla ka poliitika, kuid mitte siinsel saarel. Šotimaad seob nähtamatu ja suitsuse niidina kokku korralik viski.

Šoti viski (Scotch whisky) on linnase- või teraviljaviski, mis on tammevaadis laagerdunud vähemalt kolm aastat. Kuigi ka kümme aastat on Šoti viski puhul ametlikult veel noorukiiga. Ja muidugi on see viski valmistatud eranditult Šotimaal. Šoti viski on erakordselt puhta ja kompleksse maitsega. Kogu Šotimaa kliima soodustab viski erilise maitse sündi – nii puhas vesi kui ka õhk, nii kohalik turvas kui ka vaadid, milles jooki laagerdatakse, nii niiskus kui ka talvine külm. Kõik need elemendid annavad oma panuse, et sünniks maitse, mis tekitab joojas tunde, nagu annaks sõõm turbavärvi jooki talle tagasi kadunud teadmised elu saladuste kohta. Kui Šotimaa mägismaal ringi kõndida, jõuab jalutaja varem või hiljem mõne pulbitseva jõeni, millest vaatavad välja sakilised kivikuhilad. Vesi kivide ümber on eriliselt vahune ja meenutab alati sügist. Jõed, mida Šotimaal kas jalgupidi vees või silla abil ületada, meenutavad nii oma värvilt kui ka loomult eri tüüpi viskit. Siin tundub tegelikult kõik, mis voolab, ürgse ja vähemalt poolenisti metsiku jõuna.

2014. aasta suvi jõudis kätte ja minu esimesed kaks aastat doktoriõpinguid laagerdusid möödanikku. And speaking of! Sain pärast Burnsi pidusööki elukaaslaselt kingiks pudeli pehmet ja paitavat viskit. Iga kord, kui mul kirjatööst suurem alapeatükk valmis sai, valasin endale järgmise kauaoodatud sõõmu. Nii kestis viski suveni. Ma olen suhteliselt aeglane kirjutaja.

Kuigi teoreetilised õpingud olid suveks läbi, ootas loominguline pool alles ees. Oma teise aasta loomingulise tööna olin dramaturg Anne Türnpu lavastusele „Metsik, metsik linn“. Tulime nukuteatri näitlejate ja valitud muusikute-kunstnike seltskonnaga suve keskel kokku, et otsida linna- ja loodusruumi sarnasusi.

Keskendusime lavastust luues kindlale teemale – tahtsime uurida tähenduse sündi juhuse kaudu, meediate (muusika, etendajad, visuaalmaastik) ristumiskohtades. Minu kui dramaturgi peamine ülesanne oli panna lavastust läbivate rütmide järgi kokku looliin ehk mitte suruda lugu stseenide semantilisest tähendusest tõukuvasse narratiivi. Kontsertetendust luues kasutasime ka luulevormist tuntud struktuure, tehnikaid ja elemente, näiteks erinevatele ruumidele omaste rütmide riimumist, absoluutset kontrat, pildi võimendamist seda ümbritsevate elementide kaudu ja muud sarnast. Minu jaoks lisas kõigele täiendava uurimistasandi ka kontrastselt erinev koht, kus lavastust eri aegadel ette kanti – alguses Kütioru ürgmetsas Lõuna-Eestis ja hiljem Tallinna Katusekinos.

Lavastusprotsessile näitlejatelt ja etendustele publikult saadud tagasiside andis mõista, et kui lisada olemasolevale ruumile ootamatult uus element, võib inimese ruumitaju muutuda nii tugevalt, et pühkida täielikult sellele eelnenud arusaam. Kütioru metsafoon hakkas kord tööle süütu metsa, kord ohtliku tundra, kord hullumeelse metropolina. Arusaam ruumist muutus täielikult just hetkedel, mil erinevad meediumid lõid koostöös uue tähenduse. Ma ei olnud sellist asja varem teadlikult jälginud ega sõnastanud. Järsku sain aru, et sarnase struktuuri järgi käib ka igasugune looduse kogemine, ka uute tähenduste sünd jalutades või matkates. Äkitselt jõudis minuni mõistmine, et töö ja kooli ja restaureerimistöödega alustamise kõrvalt oli üks kogemise vorm minu elust peaaegu täielikult läinud. See oli hetk, kus igatsus tundmatuse järele võttis minus korralikult võimust.