Читать книгу Apollonia lugu. Depressioonist Ärkamiseni - Maris Rom Fletcher - Страница 4

Areng on taaskord juba mõnda aega sinna maale toppama jäänud, kus tuleb lihtsalt läbida suurem seisak ja hiiglaslik aina kasvav hirmupundar. Jah, tean, juba sellega puhtalt silmitsi seismine on õudne ja õõvastav, aga selle taga ootab ju juba ammu teadaolev ja veelgi suurem maise ja ebamaise Külluse sünergia. Lihtsalt käega löömine ja allaandmine või siis jätkamine senisel viisil pole enam juba ammugi mingi lahendus.

Ma olen taas üle pika aja siin, et aidata Apollonial oma eluteel õige suund võtta.

Olen keset Eestimaa ürgmetsa, kus ühes väikeses maakodus asub minu inimene – Apollonia, kes on taas, kuid siiski uutmoodi nüansiga teadmatuses ja kerges, kuid pidevas depressioonimeeleolus ja see teeb mind murelikuks, sest ta kannatab, aga tahan, et ta oleks õnnelik. Seekord on siiski teistmoodi kammitsev üldine seisak ta elus. Selline igavlev pigem. Põhjus on milleski muus kui enne, aga ta pole veel saanud sotti, mis see täpsemalt on. Mina tean, see on suurest hirmust tingitud mugavustsoon, mis ta hinge kammitseb.

Ta on varem läbinud mõõduka depressiooni, aga nüüd on tal uus depressioon tekkinud, sest on saavutanud oma elus küll taaskord kõik, mida vajas, aga ei tea nüüd tegelikult, mis kogu materjaliga peale hakata, kuidas sealt sellega edasi minna sellisel moel, et see looks Küllust ka edasi talle endale ja kõigile teistele kõigi kõige kõrgema heaolu nimel. Jah, ta on vaaginud erinevaid ideid, aga ta on siiski selle kindla otsingul. Ta pole veel tabanud märki, mis on tegelikult nii lihtne ja ilmne tema ees.

Täpselt viis aastat on möödunud sellest, kui Apollonia esimest korda avastas ja aktsepteeris, et tal on mõõduka depressiooni tunnused. Jah, ta on sellest juba läbi murdnud, tal on selle vastu juba väärt abiks olnud „tööriistad”. Aga ta teel on uus kangekaelne hirm, mis takistab teda lõpuni välja minemast ja seepärast ma olengi taas siin talle eriti lähedal, et toetada. See tähendab, et on suurematele muutustele eelnev aeg. Ja ta juba tunnetab seda, sest ta on seda tundmatust ehk mind varemgi kogenud ja usaldanud. Tihti see ongi olnud talle endalegi üllatavaks paradoksaalseks „päästerõngaks” ehk oma elu ära elanud, nüüd liigselt tõkestava tammi paisu tagant läbipääs, kui lihtsalt usaldavalt lasta endal oma hirmutundest läbi kukkuda.

Seekord tulin, et hoolikalt maksimaalse hoolivusega kogu oma täiuses maist Apolloniat eriti lähedalt zuumida. Tulin teda tunnetama, vaatlema ja suunama teda tema elu peateele tagasi, sest aeg on taas käes suuremaks sügavamaks elumuutuseks, mida ta on eelnevalt enda jaoks hingena valinud ja vajab juba ammugi, aga mida on vahepeal unustanud sügavale oma alateadvuse rüppe, sest hirmud pimestavad ja igapäevaelu rutiinne rütm segab taas vahele. Seega ta on taas eksinud oma elu kõrvaltee tupikusse. Jah, ta küll liigub, aga mitte selles suunas ja juba uuel tasandil ja viisil, nagu võiks ja kõrgel kokkulepe oli. Aeg juba ammu käes ja Looduse vastu ei saa.

Tal on uus ja seekord täiesti teistsugune depressioonimeeleolu peale esimest depressioonilainet. See on uutmoodi igavlev kurbus, rahulolematus ja uued hirmud, mis on vanadega omavahel seotud, aga vajavad sügavamat tähelepanu. Hetkel on veel temas sume teadmatus. Tal on vajalikud „tööriistad” depressioonist läbi minemiseks, aga siiski taas on selle kangekaelse seisaku märgid üles kerkinud. Eks selle depressiooniga peabki valvas olema, kui see on Sind varem suuresti kimbutanud, sest isegi kui saad sel korral min-gist osast üle on sel kombeks end uue nurga alt meelde tuletada, et selle omanik saaks seeläbi aina tugevamaks ja teadlikumaks ning läbiks selle kui sibulakoore efekti läbi elu.

Mis siis nüüd teisiti? Põhjus on milleski muus, aga ta pole veel saanud selgust, mis see on. Üksinda ongi seda raskem ju teha. Selleks tulingi, et see koos välja selgitada. Jah, seekord kõik küll teisel moel kui varem, aga siiski tupik on tupik ja see kammitseb igaüht, sest elu peab liikuma ja ringlema kui puhas värske vesi ja õhk.

Seekord pole ta küll minu abi otseselt palunud, on iseseisvalt pusinud, aga ta hing sisemiselt karjub selle muutuse järgi vähemalt lausa paar aastat juba ja ka tervikpilt koos kõikide märkidega näitab, et aeg ei anna enam siiski oodata. Aeg on juba ammu küps tõelisteks tegudeks ja üldiselt uuel tasandil edasiliikumiseks ning ma pean nüüd sekkuma või muidu see kestab ja ta hing närbub vaikselt, sest ta allasurutud eluenergia ja vägi tahab voolata kui jõgi.

Ja kuigi algselt ta arvas, et need tupiku ajad on nüüd möödas, siis tegelikult ta tunnetab seda isegi, et vajab taaskord minu abi, aga ei suuda seda uskuda, et ta on selleni taas jõudnud, nagu me kõik aegajalt, sest elu Maal on eelkõige arenguline protsess – vahel valu-, vahel võlukeskne, aga vajab alati pidevalt liikumist, voolamist, arengut.

Apollonia on taas hirmuseisakus kinni ja see ei aita teda eriti. Ma ei käi tihti tema juures otseselt kohal, aga kui ta siiski peale mitmekordset proovimist ise oma sasipundart lahti ei suuda harutada, siis suunan teda aeg-ajalt ja ta kuulab mind õnneks enamasti. Nii ka täna. Tunne on õige. Õige aeg on käes. Ta on valmis.

Oot, aga kuidas ma seda võiksin seekord teha? Seekord on ju täiesti teisiti ja ülevaatlikum, kokkuvõtvam temaatika. Ta on juba palju teadlikum ja oskuslikum sellest ise välja pääsema ja seda ka otseselt ilma minuta, sest tal on juba läbi eelnevate kogemuste vastavad energeetilised abivahendid, aga mis tal puudub on sügavam tervikpilt ja seda ma talle ka täna pakun. Täismahus. Nii täismahus, kui täna võimalik on. Lähenen vilksamisi, ei sekku liialt, aga samas toetan täiega. Uus lähenemisviis.

Samas nüüd teda uurides, kuidas jõuaks mu sõnum paremini temani, sest ta tundub viimasel ajal nii argirutiinis olevat, et mõtlen, kas ikka jõuan tema tuumani. Kas ta ikka püüab mu vibratsiooni kinni, et siis omakorda saaksin teda aidata?

Püüan nüüd häälestuda tema essentsile, tema vibratsioonile, tema tõelisele olemusele inimkehas, saan temaga taas justkui üheks, nagu aastaid tagasi seda tegin tema edasijõudnud kodustes meditatsioonides, kui vibreerusime ühes.

Hea, kui ta saaks nüüd üldpildina kogeda kogetut kergelt läbi minu ülevaatlikuma maailmavaate ja meelde tuletada seda, kuidas ta on juba uskumatult kaugele jõudnud ja kuidas ta minevikus selleni üldse jõudis, sest see loob talle praegu olevikus uusi seoseid ning annab omakorda hingejõudu juurde, et nüüd tulevikku jõulisemalt ja teadlikumalt luua – tunda uuesti rõõmu ja vabadust läbi oma eneseteostuse. Ta vajab seda, sest nüüd on ta justkui argises igapäevarütmis selle kergelt unustanud. Ta on ju jõudnud nii kaugele ja nii uskumatul moel, et see on peaaegu tema jaoks ebareaalne, ainult et täiesti reaalne. Nii reaalne, et see temas võitis osati tagasi isegi usalduse elu vastu vahepeal, mis on tema puhul uskumatu ime. Seda kõike aga ainult seeläbi, et ta otsustas olla avatud ja kuulas oma hingesosinaid õigel ajal. Minu tunnustus selle eest kohe kindlasti.

Ja nüüd kogen taas mina läbi tema silmade ja tema läbi minu kõrgemalt poolt ülevaatlikkusega, et ka see saaks olema sama või isegi rohkem rikastavam kogemus meile mõlemale. Et me oleksime kui tervik, mis toetavad, kaitsevad, julgustavad, täiendavad teineteist. Lõppeesmärk on, et ta näeks end ja oma elu senisest veelgi avatumalt, ausamalt ja terviklikumalt, et minna aina tugevamalt, kindlamalt ja täisväärtuslikumalt edasi oma elu peateel, sest elu ongi üks suur elukestev areng. Igal hingel omas rütmis ja viisil.

Apollonia teab, et vajab eneseteostuse kallale asumist ja mina ootan seda juba ammu tema poolt, teades tema veel siiani rakendamata täispotentsiaali, aga alateadlikud hirmud takistavad teda ja seepärast tõttasingi juba kannatamatusest ise appi.

Näen teda, seda maist Apolloniat, kes pidevalt agaralt aina õpib ja areneb läbi elu minult ja teistelt kaasteelistelt ning kellelt õpin siin Maal ka ise kogemusi juurde.

Nüüd aga häälestun tema vibratsioonile, et saaksin temaga telepaatilise kinesteetilise suhtluse püsiühenduse. Hetkel on ta nii argimõtetes, stress ja igavus on võtnud oma osa tema tähelepanust, sest tunneb, et tema vastutus on suur ja lai, iseenda, oma kodu ja pere ees, aga ehk avab ta oma hinge minu abile nüüd, kui ta isegi tunneb, et üksinda ja täpselt endist viisi edasi minna on keerulisem ja vaevalisem.

Enne kui tema põhjaliku sisetööga läbi mu ülevaatliku vaatevälja pihta hakkame, teen viimase maksimaalse häälestumise... Kes ja milline täpsemalt on Apollonia Air, kellest see lugu räägib...

Ta on sündinud 25. mail 1985. ehk puupühvli aastal. Ah, seepärast ta ongi siis pidevalt oma teel aina sisetööna arenemas ja kasvamas ning on kui end Päikese suunas sirutav puu. Pühvel on ju ka täiega tööloom.

Kusjuures ka mina olin vargsi tema sünnimomendi juures.

Praegu on ta 32-aastane, iseenesest pealtnäha selline täiesti lihtne ehedalt hooliv asjalik koduperenaine, aga samas nüüdseks ka juba väga sügav spirituaalselt maagiline küps power-naine. Apollonia on ilus ja hingestatult tugev. Ta on siiani justkui elanud alati ennastunustavalt kõigile teistele, olles oma kodu heaolu- ja armastuseruumi looja ja hoidja, aga on hakanud viimastel aastatel oma isikliku heaolu eest ise suuremat vastutust võtma.

Ta nimi – Apollonia – pärineb kurikuulsast maffia perekonnaga triloogia filmist „Ristiisa”, mida vaatas tema isa, sealt kuuliski esmakordselt seda nime ja see jäigi oma erilisuses meelde… Kui aastaid hiljem sündis tütar, otsustaski ta selle erilise nime kasuks.

Hetkel on Apollonial pikemat aega olnud oranžikas-punakad lühikesed, napilt õlgadeni sirged, aga alati kergelt tuule poolt sasitud juuksed. Talle meeldib aeg-ajalt oma juuksevärvi vahetada. Originaalis on tal helepruunid juuksed. Tal on rohekas-pruunid suured ilmekad ausad, samas uudishimulikud, süvatasandil kõike läbinägevad silmad, väiksem nöpsnina ja täiesti looduse poolt loomulikud lopsakad, alati huulepalsamiga niisutatud huuled. Kui ta naerab või naeratab, on see tihti nakkav ja lööb kogu laiaulatusliku ruumi särama ja justkui avarduma. Isegi siis, kui tal oleks samal ajal kott peas, säraks ta kogu oma ümbruskonnas miilide kaupa välja. See lihtsalt on tema külluslikult eeterliku energia dünaamika.

Tema näol on kergelt mõned tedretähnid. Ta eelistab 100% naturaalset loomulikkust meigile, aga kui meigib, siis kergelt. Tal on väga hele ja tundlik nahk, mis ei armasta otsest kõrvetavat päikest ja millel palju väikeseid sünnimärke siin-seal.

Tal on naiselikud pikad sõrmed ja kael. Ta kätest ja südamest hõõgub soe loominguline vägi. Ta on keskmist kasvu ja haldjalik-naiseliku kehaehitusega. Ta keha on painduv, nõtke ja tegelikult on üldine tervis läbi elu olnud keskmisest tugevam ja vastupidavam. Harva on ta elus olnud haige.

Üldiselt on ta selline kerge slaaviliku nüansiga naiselik küps naine, aga samas on ta üks neist vähestest, kes justkui jääbki alati välimiselt nooreks. Justkui mingi vanus jäigi peatuma teatud eluperioodil. Ja kuigi hingeliselt pidevalt areneb edasi, siis kontakt oma Sisemise Lapsega jääb, sest teab, et see on maagilise elu Allikas. See tegelikult ongi nii, sest ta on alati kogu elu tugevas ühenduses kõige muu hulgas ka oma Vaba Sisemise Lapsega ja siis ju loomulikul viisil murekortse liialt ei tekigi.

Tal on varieeruv riietumisstiil läbi aegade. Ta stiil on pigem mugav, kvaliteetne ja sügavavärviline. Ta ei püüagi end riietega peenutsevalt väljendada. Tema luksus on pigem mugavus ja kvaliteet eelkõige. Talle meeldib üldiselt kanda nii sõnumiga T-särke koos teksadega, aga suviti ka kergeid lendlevaid õhulisi värvilisi kleite. Kodus armastab ta aga viibida enamiku ajast pidžaamaga või hommikumantlis, sest mugavus, mitte glam on tema luksus. Jah, just mugavus ja kerge tunne ongi see, mida ta eelistab eelkõige oma riietumises. Ta ei järgi kunagi trende, vaid alati oma sisetunnet. Seega eelistab end riietada vaid originaalset stiili ehk vastavalt oma olemuse, hetke meeleolu ja päevasündmuse toimuva järgi. Eelistab erinevaid sügavaid värvitoone ja naturaalseid materjale oma heledal ülitundlikul nahal. Vahel lihtsaid tegumoode, vahel armastab loominguliselt spontaanselt lisada mingi meeleoluka viguri, mis erineb massist ja rõõmustab teda ennast. Talle meeldib omavahel miksida nii taaskasutust kui uut.

Ta armastab ja eelistab läbi aegade taaskasutust, sest see läheb tema eluväärtustega paremini kokku ning sealt maailmast on ta leidnud selliseid kvaliteetseid vintage aardeid, mida kusagilt mujalt ei leiagi. Aga vahel meeldib talle kombineerida hoolega valitud väärt taaskasutuspoodide leide koos uute, poest pärit kvaliteetsete stiilsete riietega. Aga elu on tal pidupäev, kui leiab taaskasutuspoest täielikke kvaliteetseid pärle, mis kestavad aastaid tema garderoobis kõige lemmikumate hulgas. Ta on läbi elu saanud siiski rohkem komplimente just taaskasutusest leitud riiete kohta, ilma et inimesed seda ise teadsidki ja ka inimeste poolt, kes muidu ise pole taaskasutuse fännidki. Talle meeldib ostelda ja oma maakoju ka netist tellida.

Ta jumaldab kanda erinevaid vääris- ja poolvääriskividest ehteid ning need sobivad talle imehästi – kaunistavad ja maandavad samal ajal. Talle meeldib selline maine, praktiline, samas loodusliku ilu ja värvide kombinatsioon, sest see väljendub ka temas endas tervikuna hästi. Üks ta suurimaid „pärle” on ka Inglismaalt tellitud vintage smaragd kihlasõrmus, mida ta väga armastab.

Jah, ta võib kohati olla väga tujukas, vajadusel teravalt sõnakas ja häälekas, eriti mis puudutab ebaõiglust või ebaausust ja kui vaja endast nõrgemaid, nooremaid kaitsta. Samas hindan ma seda temas, et ta oskab nüüd piire seada. Samuti ühendab meid ka see väärtus, et ta on ise alati õiglane, lõpuni välja üdini ausameelne ja tõetruu ning eelkõige iseenda, aga ka teiste vastu täielikult aus, mis polegi alati nii kerge, kuid siiski vajalik. Muu variant ei tule kõne allagi tema puhul. Mis muidu asjal mõtet? Ta abikaasa, kes tunneb teda hästi, tõi kord lausa võrdluse, et Apollonia lisanimi võiks olla Ausus, sest ta on ju selle sümbol. Temale see meeldib, aga see konkreetne ausus ei meeldi just kõigile. Mulle meeldib, et ta julgeb olla ise ja julgeb jääda endaks igas olukorras.

Ta on kärsitu ja kohutavalt kannatamatu ning ta ei salli kangekaelset kollektiivset ebateadlikku lausrumalust, kuigi vahel on ka ta enda meel must ( jah, vahel ei pääse sellest keegi). Kui ta on pike-mat aega magamata olnud ja pole olnud võimalust seda tasa teha, siis muutub ta üpris rahulolematuks ja nipsakaks „kaktuseks”, sest uni on talle oluline.

Ta on kohati väga keeruline isiksus. Pidevalt liigagi muutuv ja arenev, avatult enda arvamust avaldav, kui miski talle väga korda läheb, liigagi tihti ennastunustavalt hooliv ja armastav teiste suhtes, vahel liiga kergekäeliselt usaldav, vahel liiga emotsionaalne, südamlikult kaastundlik, vahel aga liiga ülitundlik. Ta võib olla ka kohati väga kangekaelselt kohutavalt lapsik, nagu ka kõik inimesed, kel pole olnud ideaalne lapsepõlv. Tal on raskusi distsipliiniga ja ka liiga rangete põhjendamatute reeglite järgimisega. Nendega, mis on juba ammu iganenud.

Emake Loodus on talle olnud emaenergia asenduseks elus ja juba see teadmine on teda kosutanud, sest ei tunne end seeläbi nii üksinda. Ta vajab nii heal kui halval ajal enda laadimiseks palju üksinda omaette kvaliteetaega looduses.

Ta ei vihasta tihti ja lihtsate asjade üle, aga kui, siis asja eest ja nii, et on ikka korralikult, aga õiglaselt. Ta on võimas kui loodusjõud ja ta ei karda seda kasutada ehk liigutada mägesid, kui nii on väga tarvis. Kuid see on erandkorras nii, sest muidu on ta introvert.

Kui oled tema usaldust kuritarvitanud, hoiab Sinust distantsi ja täiega. Ta ei vihasta palju ega tihti, aga ka ei eita, et võib samas mõnes asjus olla eriti pika vihaga. Aga alati asja eest ja õnneks on väga üksikud seda tema poolt kogeda saanud.

Kuigi paljusid millegipärast häirib tema liigne optimism, positiivsus ja üldse ükskõik, mida ta teeb. Seda on liiga palju mõne jaoks – ta on liiga tänumeelne, liiga sensuaalne ja spirituaalne, liiga naiselik, liiga ebamaine, ta naerab liiga avatult, liiga mitte minu moodi, liiga nii, liiga naa… Ta vahel kahtleb liiga palju endas ja tal on ebakindluse ja mittepiisavuse tundmise hetki elus ette tulnud, aga peamiselt on ta vankumatu enesekindla olemisega. Aga mis mulle tema juures eriti meeldib, ta jääb ikka tõeliselt truuks iseenda tõelisele olemusele. Jah, aimatav on jäägitu kontakt ja usk iseendasse ning oma tõesse. See on see, mis meid tegelikult tõeliselt omavahel ka ühendab, aga selle mõistmine on vähe sügavamat sorti, kuid reaalne. Veel meeldib mulle kogu tema sügavamapoolne sisu. See meid seob.

Pealtnäha on ta väga lihtne, asjalik ja praktiline koduperenaine, aga tema seest ja tema ümbert voogab iseeneslikult väga omanäoline huvitav dünaamiline puhas soojus ja maagia. Selline, mida pole varem täpselt samasugust nähtud ega nähtagi. See on Maapealne tõeline puhas defitsiit. Pealtnäha lihtsa koduperenaise sees elab tegelikult täielik müstiline sisekosmos, mis kutsub aina avastama. See ongi tema essents ehk eripära ja tuumolemus. Kui muidu on ta pidevalt muunduv, siis see tuumosa temast on jääv läbi elude. See kõik rõhutab ja toob esile tema tõelise olemuse. See seob ja komplimenteerib seda kõike. Temas on seda miskit, mis on pigem intensiivselt tunnetatav kui silmaga pealtnäha nähtav. Ta lihtsalt on selline eeterlik. Miskit, mida ei olegi võimalik sõnadesse seada. See on lihtsalt tugev tunne. See on tema energeetika, tõeline olemus ja karakter, mis särab seest väljapoole, isegi kui ta on puruväsinud. See tema võlujõud, mis on meis kõigis, aga tema on valinud luua sellega lihtsalt tugevama kontakti endas. See eristab teda üldsusest, võib-olla pisut masinlikult zombistunud hallist inimmassist, hullunult kohe iga trendi järgi pimesi jooksjatest, aga ka kommertsist ja isegi mõnes mõttes standardsusest. Ta särab keskmisest eredamalt, sest on oma tõelise olemuse, Universumi saladuste ja sünkroonsustega otsekontaktis ja seeläbi ka kontaktis sellega, mida tõeliselt vajab siin elus, sest vahe millegi tahtmise ja tõelise tegeliku vajamise vahel võib olla tegelikult üüratu, kui asja sügavuti uurida. Igatahes on ta elus alati juba varakult olnud iseseisev, isepäine ja oma eluviisiga tüüp, sest elu on teda algusest peale niimoodi lihtsalt voolinud ja kandnud ning talle tegelikult sobibki nii.

Osa sellest eelpool kirjeldatud hingejõu kogust koosneb kingitusena tema esivanematelt. Suur osa on ka ta enda eelmiste elude varamu ja mõõdukas osa praeguse elu Uue Aja energia Valgustöö. Ta on on seest väljapoole kumavalt soe ja õrnalt sillerdavalt särav. Seda eriti siis, kui on omas elemendis, tegemas oma asja. Ta on väga põhjalik. Veel on ta üldiselt usaldusväärse, sõbraliku ja heatahtliku olemusega ning kas mainisin – üdini naiselik, hetki nautlev, mänguline ja elavaloomuline. Ta on vahel sissepoole, vahel väljapoole suundunud, oleneb olukorrast ja inimestest. Ta on üpris avatud hingega ja autentne oma loomuselt, eriti oma inimestega, aga muidu üldiselt oma põhiloomuselt on ta kindlasti värvika sisemaailmaga introvert ehk pigem oma sisemaailmale, enesearengule ja oma lähedastele keskendunud. Ta pole väga kergekäeliselt pealiskaudselt uusi tutvusi loov ja usaldav.

Väga suure osa oma elust on ta olnud iseseisev individualist. Samas tema loomuses on olla ka keskmisest rohkem pühendunud, väekalt hooliv ja armastav enda ja teiste suhtes – ta hoiab ja väärtustab neid niigi väheseid oma inimesi väga. Ta on oma kodu heaolu- ja armastuseruumi looja ja hoidja. Ta on ka kallistaja tüüp. Ta hindab suhetes ennekõike kommunikatsiooni, teineteise kuulamist ja mõistmist. Hingelist kontakti ja lähedust.

Ta pigem väldib suuri rahvamasse, sest üks ta hirme on ka inimeste ebateadlikkus. Vahel on ta elu osas liigagi usaldav. Vahel on tükiks ajaks kogu usalduse elu suhtes kaotanud, sest sai kõrvetada, aga alati tuleb see usaldus tagasi, sest elu õpetab ja viitab, et on siiski usaldusväärne. Samas tema lakkamatu uudishimu ja kirg siin elus on mõista ja avastada sügavuti elu, olu, Universumi saladusi, iseennast, teisi inimesi ja nendevahelisi suhteid ning leida vastuseid oma küsimustele. On pikk tee käidud, aga on veel palju avastada, vaadelda, uurida...

Kõikjale, kuhu ta läheb ja kõigiga, kellega kohtub, loob ta oma aura ja sõnadega muutust ja transformatsiooni. Kuigi pealtnäha see kohe esmalt nii positiivne ei tundugi, sest enne korda on ikka kaos. See tegelikult võimas muster on tema kui Valgustöötaja aura sisse pikitud, et loob kaoses korda. Aga teisiti poleks tema puhul võimalik. Ta ei tee seda tahtlikult. Lihtsalt ta on ise valinud Tõeenergias läbi elu vibreerida ja see mõjutab tahes-tahtmata ka ümbrust. Nüüdseks teab ta juba värskelt sellest korduvast mustrist. Teab, et teeb koostööd ja on ühenduses Looduse tasakaalujõududega. Nii suurt vastutust kõigile siin Maal ei anta.

Tema isiklik peamine armastuse keel on sõnad, sest usub, et sõna jõud on suur. Kuulamine ja kommunikatsioon on tema jaoks viimasel ajal elu alus, aga ka kvaliteetaeg üksinda või lähedastega. Huvitav, aga tema ema kinkis talle kõige kiuste just vastupidist – palju kriitikat ja palju glamuurseid ebavajalikke kingitusi. Ta on end ise kasvatanud end tunnustama, positiivselt kinnitama, julgustama, toetama, armastama.

Ta on elus juba hingeliselt palju läbi elanud, aga on aina keskmisest suurema täie kire ja pühendumusega pidev elukestev enesearendaja ja iseõppija. Tal justkui ei lähe päevagi mööda ilma ja igas eluhetkes on tal õppimise ja kogemuse sensorid aktiivsed ning ta kogub neid elamusi, tarkusi, praktikaid ja paneb need oma alateadlikku elutarkuse varasalve ning mis peamine, rakendab oma igapäevaelus aktiivselt, sest teab, et vaid siis need kinnistuvad ja loovad uusi toetavamaid harjumusi ja uskumusi paremini. Ta vajab seda elukestvat arenguprotsessi, muidu tema hing närbub, kui ta ei saa nii. See on millegipärast kujunenud tema hingetoiduks. See tema spetsiifika, mida temas vist muuta polegi võimalik, sest kui see ära võtta, siis pole ta enam see. Ta on seeläbi iga päev justkui uus. Ta teadlikult aina taasloob ka end uuesti. Ta pole kunagi täpselt sama kui oli eile jne... Ja talle on see lihtsalt puhas nauding, kui mõni tema elu kui terviku üks mosaiigiosake taas õigele kohale sai asetatud, sest sai mõne teadlikkusekillu võrra mõnest raamatust või eluolukorrast rikkamaks. Ta pelgab teadmatust, seeläbi püüdleb aina teadlikkuse ja tundmatuse poole elus. Ta uudishimu eelistab olla pigem teadlik, isegi kui miski algul ebameeldiv. Võiks öelda, et ta on tohutult julge, kiire ja vahel lausa drastiliselt hüppeliselt arenguvõimeline iseõppur, sest ta lihtsalt on valinud olla sellele avatud. Ta ei näe muud võimalust. Elu ja ta oma hing on algselt valinud just tema seda tegema. Kuna tal on mingi enesearengu pidev sõnulseletamatu tung, siis õpib ta alati nii enda kui teiste eksimustest läbi elu, et ennetada valu ja kannatusi ise elus loomast. Tegelikult on see automaatika olnud juba lapsest saati tema hingekutse, endalegi teadmata, miks.

Ta on igati asjalik, järjekindel, laiahaardeline, sihikindel ja eesmärgikindel. Jah, kindlasti pole ta kunagi olnud allaandja tüüpi, pigem täielik ellujääja. Tal küll on oma nõrkusehetki, kus nutab peatäie, aga seejärel tunneb end taas veelgi tugevama. Ta on pigem mõistlikult julge kui hulljulge, või siis kabuhirmul. Samas vahelduvate ettetulevate hirmudega. Kellel siis neid Maal poleks. Aga pigem on ta see, kes tahab võita ehk ületada oma hirme, kui jäädagi neisse kinni takerduma või neid koguda. Ta võtab selle eest ise vastutuse, eriti nüüd.

Ta pole väga sportlik tüüp, aga on oma loomult olnud igapäevaelu rütmis siiski üpris aktiivne ja liikuv. Samas oskab ta ka puhata ja nautida, aga on asjalik, kui tarvis. Tema jaoks peab sport olema nauding, mitte liigne rassimine või rapsimine. Ta eelistab iga kell loomulikult puhtas looduses lihtsalt pikka maad käia, tehes samal ajal kosutavat liikuvat meditatsiooni – nii kaks ühes ajakasutus. Aga talle meeldib looduses ka lihtsat maandavat tervisekõndi kõnnikeppidega teha. Ka ujumine on talle nauding. Ühesõnaga loomulik ja rahulik liikumisviis on tema eelistus. See on lihtsalt tema, kes järgib igas valikus oma ürgset sisetunnet – kerguse ja raskuse tunnet.

Kui kunagi niisama passimine häiris teda ennast, siis nüüd ta leiab, et see on vajalik kvaliteetne patareide laadimise aeg. Tal on see osa elust nüüd küll tasakaalus, kuigi varem polnud. Talle on ajapikku oluliseks saanud aktiivsuse-passiivsuse tasakaal oma elus. Seda on talle elu ja oma keha väga konkreetselt selgeks teinud.

Ta on ülitundlik, kinesteetiline ehk tunnetuslik-kogemuslik natuur, mis on nii tema nõrkuseks kui ühtlasti ka tugevuseks, aga samas suuremalt jaolt siiski tema tugevuseks, kuna oma loomult on ta hingeliselt kirglik ja tugevalt heatahtejõuline tüüp.

Ta on väga kirglik ja pühendunud, eriti asjade vastu, mis teda huvitavad ja mis meeldivad siin elus.

Tema usaldusväärseks kompassiks on saanud omaenda intuitsioon ja hea asi on see, et ta ei eita, vaid on hakanud rohkem usaldama seda, mida tunnetab ja mida näeb. Nüüd aina enam kui kunagi varem. Meie suhtlus ongi käinud intuitsiooni teel.

Ta on oma east hoolimata üpris elutark ja loomulikult intelligentne mitmekülgne nooruslik vana hing, kes ei pea liiaks oma elu igapäevaelus järgida julgelt ka oma vankumatult tugevat intuitsiooni.

Ta meel on aus, helge ja selge, samas konkreetne ja teadlikult loov. Ta hing on soe, sügav, avardunud, kaastundlik ja astraalrändav, kui nii tarvis. Elu on teda niimoodi voolinud.

Ta on igavesti vaba ja loominguline hing, kes loob ise oma Külluse siin elus. Raha pole otseselt olnud talle elus kunagi kõige tähtsamaks, samas on ta oma ellu justkui võluväel kõik vajaliku kiirelt manifesteerinud.

Talle meeldib end vastavalt vajadusele, kas vabalt ja loominguliselt või siis kohati konkteetselt ja otse väljendada. Jah, ta on väga väljendusrikas, eriti kui teemaks on tõde ja õiglus (kuigi see pole alati nii julgelt ta elus olnud). See on tema üks põhivajadus, kas kõneledes või kirjutades. See suur osa tema loomusest, sest sõnad on ju tema armastuse keel, mida on otsustanud iseendale ja ka maailma külluslikult jagada.

Ta on elanud ja elab ausalt, avatult ja ülevoolavalt, väljendades oma emotsioone ja tundeid – nii kurbi, vihaseid kui rõõmsaid, tänulikke. Ei kavatsegi neid enam liialt peita, alla suruda, sest teab, et nii on palju ausam, tervislikum, tervendavam, elamisväärsem ja tugevusele rohkem ruumi tegev. Kui tarvis, oskab ta neid ka teadlikult tehniliselt tasakaalustada ja vabastada.

Talle meeldib aeg-ajalt vahel ka igapäevastele asjadele lapsemeelse kergusega mänguliselt ja loominguliselt läheneda, sest see loob loomulikku kergust ja rõõmustab tema hinge, mis toob esile parima temas ning ta usub veendunult, et tegelikult ei tohi elu liiga tõsiselt võtta. Kuigi vahel langeb isegi sinna lõksu, aga õnneks peamiselt hoolivate meeldetuletustega. Veel hindan ma tema siirast ülevoolavat tänutundelisust. Ta oskab elu nautida hetkes siin ja praegu. Ta ei võta mitte kui miskit ega kedagi siin elus iseenesestmõistetavana. Loomulik iseeneslik tänutundlikkus räägib mulle inimesest juba üldiselt paljut.

Mis tema puhul eriti erutab on see, et ta on valinud jõudsalt ja teadlikult olla ise see muutus siin elus, mida näha tahab. Seda nii iseenda, teiste kui kogu maailma suhtes. Ja ta teeb seda hingeliselt kirglikult ja selgesihiliselt ning isegi kui vahel eksib, siis ta võtab teadmiseks eksimuse ja püüab uuesti paremini. See meeldib mulle tema juures ja ei võta seda tavalisena. Olen kursis, et sellega saavad hakkama vaid tõeliselt tugevad inimesed ja see nõuab suurt tõhusat tööd.

Ta on peale emaks saamist totaalselt võimas ja ehe Valgustöötaja. Jah, see on nüüdseks juba kulunud ja leierdatud sõna, aga see, kes

Apollonia on ja mida ta on oma senistel viimastel eluaastatel teinud, on olnud just nimelt sellesisuline ja ei miskit muud.

Valgustöötaja on siis see, kes töötleb ja transformeerib läbi oma sugulaste põlvkondadevahelised rasked korduvad teemad, et nii tema kui ka tema kõik järeltulijad saaksid vabamalt, kergemalt hingata ja elada selles maapealses paradiisis, mis vahel polegi kohati nii lilleline. Seda saab teha vaid sellise laiahaardelise Armastuseruumiga inimolend, kes on tugev ellujääja ja mitte kergesti allaandev tüüp, sest paljud lähevad vaid pealtnäha kerget teed pidi – aina süüdistades ja läbi mitmete elude vanu mittetoimivaid mustreid pimesi korrates.

Aga Apollonia hing tunneb niimoodi ebamugavust ja raskust. Ta ei leia, et see on õiglane nii tema kui tema järeltulevate põlvete suhtes. Vaja on ise olla see muutus siin elus nüüd või muidu pole kogu asjal mõtet. Karmaring tuleb ise peatada ja alustada dharmalise ehk sügavalt pühendunud eesmärgistatud eluviisiga, sest see on õigem ja kergem tunne, isegi kui algul läbi raskuste, aga siiski see toimib paremini ja vabastavalt.

Seda otsust ja valikut hindan tema juures, sest see pole sugugi kerge tee. See on suhteliselt järjepidev, teadlikkust nõudev ja loov, vastutusrikas ja töömahukas, aga kui ise süütada ja kanda oma hinges valgust ka läbi hingelise pimeda öö ja maailmapoolse negatiivsuse, siis muutud Valguskandjaks ehk justkui Maa peal kõndivaks majakaks ja Apollonia tunneb, et selleks ta siia ilma ju sündiski, et sellest kõigest raskest ja ebameeldivast armastusega läbi lõigata, isegi kui elu vahel räsib. Vaid see viib edasi.

Seda enam teravamalt tunneb ta kõike seda alates ajast, kui sai ise emaks. Ta ei saa lihtsalt teisiti ja seepärast abistan teda. Tahan, et ta jätkaks nii sellisel moel. Hindan seda selget mõistust, konkreetset südikust, hingelist kirge ja südamlikku empaatiat.

Üleüldiselt on Apollonia küll täiesti ainulaadne individualist, aga samas ühtlasi on siiski temasarnaseid siin maailmas veel palju. See on nii, sest ta on transtsendentaalne.

Tema üks unikaalsusi on ka see, et kuna ta ise on arenguline tõe ja õigluse otsijast ja Valgustöötajast kangelanna, siis tema auras pulbitseb tõe-seerumi energia, mis ulatub kaugele, mõjutades iseeneslikult kõiki ja kõike tema ümber. See puhastav alateadlik protsess ergutab enda ja teiste elu muutustele, mis viivad edasi. Seepärast ongi nii, et kui ta kuhugi läheb või kellegagi suhtleb, toob see tihti momentaalseid, algul suuri hirme või reageeringuid üles, sest ebateadlikkus, valed, illusioonid ja eitused tulevad hooga otse pinnale. Aga nende aktsepteerimisel on võimalik asemele positiivseid külluslikke toetavamaid muutusi luua. Igatahes tõstab ta nii enda kui teiste elus automaatselt halastamatult tõe energeetika iseeneslikult üles.

Tema elueesmärk on depressioonist peamiselt omal väejõul välja ronida, olles uutele senitundmatutele võimalustele avatud. Olla üldiselt õnnelikum, rahulolevam ja luua heaolu iseendale ja oma perele. Sest on kursis, et peamiselt naise energia loob ja hoiab suhtes ja peres Armastuseruumi algse põhituuma. Naistel on see vägi ja võime ning seda väge tuleb konstruktiivselt, elutargalt, armastuse ja austusega hoida. Ta on seega teadlik enda vastutusest kui ainukese naisena perekonnas. Samas suurt inspiratsioonikujundit pole tal elus selles vallas olnud. Tema missioon on võtta vastutus iseenda hirmude ja heaolu eest. Saada ka igapäevaselt paremaks inimeseks, olles ise see muutus siin elus, mida näha tahab. Ta tahab elada oma elu dharma, mitte karma järgi. Tegelikult ka jagada endasse või sahtlisse kogumise asemel avatult kõikide huvilistega kõike seda väärtuslikku, mida ta on juba oma sisetööna oma eluteel saavutanud ja mis on talle palju jõudu ja ahhaa-elamusi andnud – seda kõike uskumatut, mida ta on kogeda ja teada saanud, mida õppinud (kõik teadmised, oskused, anded, kogemused jne). Ja ta on nuputamas, kuidas oleks see võimalik nii, et sellest tegelikult ka suuremale üldsusele kasu oleks.

Ta tahab olla ise oma elu peremees, oma saatuse sepp ja vabaneda oma hirmudest, mis ei lase elada oma tingimustel. Ta kogub end selleks, et sellest ühtäkki läbi minna.

Üks peamisi eluteesid on tal ka see, et teadlikult jama kullaks muuta ehk kogemuse sügavam mõistmine läbi oma kohaloleva teadlikkuse. Ta on läbi aja olnud üpris paindlik natuur. Temas on tugevalt transformeeriv ja loov usk paremasse ja see toimib läbi elu. Aga ka kõige tugevamad vajavad vahel kerget abi või toetust, eriti need kusjuures, kes arvavad, et ei vaja ja ei küsigi ja siis murduvadki oma liigses kangekaelsuses. See on ilmselge korduv eluline muster, mida olen näinud palju generatsioonide kaupa.

Apollonia on Jack Air’iga abielus olnud 7 aastat ja nende kooselu on kestnud pikemalt, juba alates 2004. aastast. Nende kakskeelses peres on lisaks kaks toredat ühist Uue Aja last – Sander Air ja Lucas Air. Nende perre kuuluvad ka kaks Siberi Husky koera – Martell ja Vincento, kes on kusjuures poolvennad. Lisaks on neil oma perefirma.

Just Eestimaa loodusega on Apollonia olnud alati seotud ja tal sellega seoses väga suur loomuomane magneetiline armastus ja päris kodutunne. Seepärast on nende pere hiljuti valinud elama asuda otse keset mereäärset ürgset Eestimaa metsa. Enne seda elasid nad ehitusbuumi ajal keset põldu kahepereelamus.

Ise on ta ka muide pärit looduskaunist, aga muidu tüüpiliselt depressiivsest Eestimaa väikelinnast ja lihtsast keskmisest Eestimaa perekonnast. Suhe emaga oli keeruline läbi elu. Ta oli peres üksiklaps. Vanemad töötasid palju ja olid eemaldunud. End ja oma elu on ta just selliseks, nagu see on, vankumatult iseseisvalt kujundanud ja üles töötanud ning see ütleb mulle tema kohta palju.

Tal on intensiivselt võimas sügavuti tervendav aura, mis võimeline energeetiliselt tervendama nii iseennast, oma lähedasi ja kogukonda. Selle võnkesagedus on hea tahe ja armastus, mis on tegelikult kogu maailma alge. Tema on neist haruldastest, kes on siiski suutnud seda originaalsena säilitada siin elus ka läbi kõikide kogu välismaailma hirmu- ja draamamängude. Ta pole selle kõigega kaasa läinud ja oma Tõelist olemust ära kaotanud.

Emake Loodus on olnud talle justkui ema eest. Nii maandav, rahustav, vaikne ja samas väljendusrikas, tugev, toetav, julgustav, kosutav, külluslik ja imeline. Nii jõuduandev, hooliv, hoolitsev, hoidev ja armastav. Alati hinnanguteta kohalolev ja täielikult kuulav. Selles ta tunneb ja loob endas Armastusetasandi voo.

Ja kogu loodu ehk Universum ongi teda tegelikult läbi elu eriliselt hoidnud, sest ta on elus endalegi teadmata loomuldaselt järginud Loodusseadusi. Ta on imetlenud, väärtustanud, siiralt hoolinud ja hoidnud, nautinud ning austanud kogu loodut. Loodus kaitsebki neid rohkem, kes teda austavad ja armastavad, kes hoolivad ja kellel süda õige koha peal. Olen ka ise alati seda tema juures imetlenud.

Tema armastab Loodust ja Loodus teda. Armastus nende vahel on suur. Loodus kaitsebki neid rohkem, kes seda teevad. See, kui süda õige koha peal, loob head karmat, ükskõik, kust Sa tuled, kus oled olnud ja kuhu lähed, oled Sa hoitud, isegi kui see ei tundugi alati nii. See peegeldab Sulle vastavalt tagasi. Nii ka temaga.

Muuhulgas, kas juba mainisin, et ta on meie kui hingegrupi, eesotsas oma esivanemate hingede poolt väljavalitu, muutmaks tõhusamalt mittetoimivaid hirmu- ja karmamustreid, sest ta suudab ja oskab seda paremini kui ei keegi muu. Õigemini tema vibratsiooniga toimib see elus pealtnäha iseeneslikult isegi. Tal on ka minu totaalne poolehoid selleks.

Üleüldiselt ma lihtsalt armastan teda tema südikuse, kui ka kogu tema defitsiitse olemuse tõttu ja punkt.

∞

Ahjaa, aga kes mina olen üldse, võid juba nüüdseks ehk mõtiskleda? Vabandan, et asusin kohe asja kallale ja unustasin end esmalt täiesti tutvustada.

Me oleme tegelikult Üks. Mina olen tema ja tema on mina. Tegelikult on ta osake minust ja mina olen osake temast. Nimelt, täpsemalt on tema maine hing minu naisenergia otsene elav väljendus. Mina olen tema Jumal ja tema minu Jumalanna. Minu kohta on Maa peal kasutusel mitu väljendit, aga põhimõte jääb ikka samaks.

Kas ehmatasin Su nüüd täiesti ja lõplikult ära? Kui mitte, võin edasi rääkida. Küll julgemad jätkavad...

Mina olen Frederich! Kui Apollonial on teisigi Kaitseingleid elus, siis mina olen Apollonia isiklik peakaitseingel, tema hing, tema hingeenergia, kogu Universum temas ja tema ümber, tema holistiline Teejuht, tema kõrgem teadlikkus, tema üliteadvus, kõiketeadev ja terviklikult nägev aspekt temas, osati kindlasti ka tema energeetiline õpetaja, kes suhtleb telepaatiliselt otse läbi tema südame ja kes paiskab tema eluteele külluslikult sünkroonsusi ja märke. Olen samas ka tema Tuleviku Mina, tema südame- ja elutarkus ning puhas intuitsioon ja tema isiklik universaalse tõe meeldetuletaja.

Olen Apollonia kui kogu terviku üks, aga kogu mängu määrav, aspekt – tema Kõrgema Mina aspekt. Kõrgem Mina on inimese vaimolevus, vaimenergia olemus. See on ego- ja illusioonivaba kõige autentsem ja tõelisem osa meist kõigist, mis on ühtlasi ühenduses ka kosmilise teadvusega. See ongi meie Kõrgema Jõu esindus. Mõni on saanud sellega otseühenduse nagu Apollonia, mõni osati või vilksamisi kord. Kõigil on see küll olemas, aga paljud pole sellega mingit ühendust saanud ja ei saagi selles elus.

Ühtlasi olen samal ajal ka Apollonia enda küpse meesenergia esindaja. Olen tema teda ennast abistav Looduslik tasakaalujõud. Meid ühendab peamiselt selge terav mõistus, hingeline kirg ning lahutamatu sügavalt südantsoojendav hoolivus. Arhetüübilt olen pigem Sõdalane ja Maag.

Olen teda suuresti kaitsev, väestav, abistav ja suunav meesenergia, kes on temaga alati kas kaugemalt või siis lähedamalt ühenduses läbi südamekeskuse ja tugeva intuitsiooni ning läbi kõikide elude kogemuse. Ta pole sellest kogu elu teadlik olnud, aga viimastel aastatel küll. Me võime telepaatiliselt suhelda otse ja konkreetselt hingest hinge.

Olen Apollonia kõrval tema teekonnal, et ta mõistaks neid elusündmusi ja maist elu sügavamalt, mida ta muidu tavamõistusega nii hästi ei adu ja seeläbi võib ise muidu kannatada. Näen loo pilti terviklikuna, dünaamiliselt ja läbi kõikide osapoolte pilgu ning seeläbi saan teda aidata mõnes kohas, kui ta on sellele avatud.

Mul on võimalus alati näha kogu elu Maa peal terviklikult ja lihtsalt vaatleja rollis.

Ma pole just tihti kogu aeg temale liiga lähedal, aga vaatlen teda alati kaugusest, sest usaldan tema võimekust. Olen alati tema kõrval olemas olnud just kõige olulisematel või keerulisematel hetkedel – nii tema sünnihetkel kui ka siis, kui ta läbi elu nuttis või rõõmustas, kui tal oli raske aeg 2012. aasta depressiooniperioodil ja ka täna nüüd siin, kus ta on jõudnud taas suuremasse sasipuntrasse oma elus.

Vahel sekkun elumängu, aga seda vaid siis, kui tõeliselt äärmiselt vaja, nagu ka täna. Tahan ju, et ta oleks õnnelik ja ei kannataks. Mul on aus ja siiras, seletamatult suur tung tema eest hoolitseda ja hoolida ning õnneks on ta sellele ka ise avatud. Vahel see aga ei tundu talle nii, sest tema ei näe alati tervikpilti nagu mina ja vahel ta ei tunneta või siis unustab minu olemasolu, aga silma hoian ma tal ja ta tegemistel siiski alati peal.

Minu peaeesmärk on tuletada talle argirutiinis aeg-ajalt meelde tema elueesmärki ja tõelist olemust just siis, kui ta on peateelt kõrvale kaldunud. Muul ajal ma teda väga ei tülita, sest usaldan, et ta saab peamiselt suurepäraselt ise hakkama. Usun temasse täielikult. Kuigi depressioon on teda kimbutanud nüüd juba teist korda.

Usaldan seda maist kogemuslikku poolt, et ta saab üldiselt elus täiesti ise edukalt hakkama, läbides oma õppetunde edukalt, tehes tarku valikuid. Aga kui ta vahel harva millegipärast ikka korduvalt eksib peateelt kõrvalteele (mis ikka tuleb igal inimlikul inimesel vahel ette) ning on juba nii eksinud ja räsitud, ilmun justkui ei tea kust mina – tema Kõrgem Mina. Tema jaoks, kas selge konkreetse sisetundena, ilmun tema unenäos, meditatsioonis, mingi targa inimõpetaja, sõnumitoojana tänaval, kes tuleb ja läheb hetkega peale sõnumi edastamist, või siis lihtsate korduvate mustrite näol elus. Vot nii tulen ja suunan jõulisemalt, sest nii on siis lihtsalt vaja, sest katseaeg sai läbi, mis oli eelnevalt tegelikult meil juba kokku lepitud, aga maisusesse sukeldununa me ei märka ega mäleta seda.

Seepärast mul ongi kombeks suhelda tavaliselt pigem korduvate märkide sünkroonsuste teel elus, meelerännakus, aga ka telepaatilisel teel, argitoimetusel, valitud raamatu sisu kaudu või hetkes muusika sõnumi kaudu. Võti on elada nii, et usaldada just hetkes siin ja praegu. Igapäevaelus minu inimese zombistumisel läheksid aga kõik mu sõnumid lihtsalt tuulde kaotsi ning maine elukogemus ja elurikkus kaotaks suuresti.

Ma näen ja vaatlen alati kõrgustes tervikpilti pealt, aga kõige raskematel eluhetkedel või siis, kui Apollonia emotsioonid teda liialt ei sega, tulen ma lihtsalt eriti lähedale ja olen konkreetsem, suhtlen temaga selgemini ja jõudsamalt läbi tema intuitsiooni, et ta ei kalduks oma elu peateelt oma hirmude tõttu kõrvale. Lisaks, peale minu on temaga ka tema paar lisakaitseinglit, aga minul on tema elus kõige määravam ja olulisem roll. Nemad on otse tema läheduses kogu aeg, iga päev ja hetk. Kindlasti lähemal ja rohkem kui mina ning suhtlevad läbi sisetunde või siis meelerännakus, kui Apollonia on häälestunud kõrgematele vibratsioonidele ehk on muutunud teadvuse tasandil.

Mina pigem ilmun ootamatult, väga intensiivselt, tunnetuslikult ja kogemuslikult tema lähedale, kui tal on oma elus käes tõeline kriisiolukord või vastupidi, ta on tõstnud oma maist energiat hoopis minuga võrdsele eluvibratsiooni tasandile.

Me oleme alati olnud ühenduses nii selles elus kui ka eelnevates ja kindlasti ka tulevastes, aga seda peamiselt energeetiliselt. Vahel meie rollid vahetuvad, aga meie side jääb teineteist raskustes, aga ka rõõmus toetavaks. Vahel kohtume mõlemad ka inimestena põgusalt. Aga meie vastastikku toetuslik jõud ulatub telepaatiliselt ka erinevate dimensioonide vahele.

Olen tema teine pool ja tema minul. Me oleme oma olemuselt liigagi palju sarnased, samas on meil ka mitmeid erinevusi – alustuseks, tema esindab naisenergiat, mina mees jne... Mina olen peamiselt jõulisemalt kirglik, tema rahulikum ja me pidevalt täiendame teineteist. Aga meie suurim ühtne seos on see, et me oleme Üks, justkui Kaksikleek. Meid seob meie tuumolemus, meie tõeline olemus. See on see, mis jääb samaks ja rändab oma naturaalse loomuolemusega läbi elude. Ainus, mis muutub on pidev meie hinge kogemuste täienemine ja areng. Aga tõelisus, see sisemine algolemuse läte, see maskita olek, jääb elust elusse läbi elude meisse ja mina olen talle selle meeldetuletus.

Lihtsalt vahel sünnin erinevate kogemuste saamiseks mina Maale hoopis naisena ja vahel Apollonia mehena ehk me võime vahetada rolle, aga terviklikult moodustume me ju kõik unisex energiate dünaamikast ehk tegelikult on meis kõigis ürgsed nii mees- kui naisenergiate alged korraga olemas. Igasugune sisemine vastupanu takistab, seega õnnega on koos see, kes seda adub ning sellega ühenduse loob ja aktsepteerib, sest sellega võib võita nii mõnegi olulise otsetee elueesmärgini ja muuta oma elu Maal külluslikumaks paradiisiks. Mis põhiline, selle dünaamika mõistmine ja aktsepteerimine loob suuremat tasakaalu meis endis ja meie ümber.

Tahtsin veel lisada, et tegelikult pole Apollonia väga erand selles osas, sest meil kõigil on oma Kaitseinglid ja oma isiklik Kõrgem Mina, oma Teejuht elus. Kõigil. Ka neil, kes pole nendega nii otseses ühenduses või kes ise veel ei tunneta seda. See on nii, oled Sa sellest teadlik või mitte. Kinnitan seda.

Meie kohtusime ja tutvusime reaalselt esmakordselt keset tema eelmist depressiooniprotsessi tema järjekordses koduses meditatsioonis ja unenäos. Ta meditatsioonid olid selle ajaga juba palju rohkem edasijõudnud ja sügavamad mõõtmed võtnud. Kui päris algul jõudis minu hääl ja pilt temani ähmasemalt vaiksema, pea olematu sosinana, siis hiljem tugevnes see jõuliselt avanedes, fookus teravnes ja kõik selgines kuidagi loogiliselt. Lõpuks tunnetas ta intensiivselt isegi minu kohalolu. Kogu ta keha vibreeris tugevasti esile tulnud Tõe energias ja kundalini ärkamises.

Spirituaalne praktika nagu meditatsioon, tänutunne, täielik kohalolek hetkes siin ja praegu, keskendumine iseendale ja üleni oma keha tunnetamine või lihtsalt oma hingamise kuulamine ja jälgimine aitab meil omavahel paremini ühenduses olla ja suhelda, aga vahel, kui väga vaja, olen sekkunud ootamatult äkitsi ilma mediteerimisetagi ka keset argitoimetusi. Aga üldiselt, ilma teatud teadlikult tõstetud vibratsioonita on meil keerulisem vabalt kontakteeruda nagu ka kõigil teistel.

Apollonial on ka see eelis, et ta juba on oma tõelise olemusega loomulikul viisil pidevalt kontaktis, see ju loomulikult samuti seob meid. See on kõrgevibratsiooniline armastuse energiaga eluviis juba iseenesest ehk pingutamatagi.