Читать книгу Minu Madeira. Atlandi pärl - Marita Tambelt - Страница 6

Esimene kokkupuude paradiisisaare elanikega.

Aasta on 2012. Kevad. Istume sõpradega Meriti sauna eesruumis ja arutame jäätisekokteilide kõrvale, mida keegi suvel teha plaanib. Esimene suulise tõlke magistriaasta on ju peaaegu seljataga ja olen kohe terveks suveks taas vaba hing. Nagu kooliajal, kui tunnistuse kättesaamine tähendas vabadust, päikest ja puhkust. Mul on plaanis keelekümblusreis Berliini, et vähest koolis omandatud saksa keele oskust lihvida ja sellest tulevikus tõlgiametis kasu lõigata. Sõbranna Merit räägib aga õhinal ühest Euroopa Liidu inimõiguste-teemalisest noortevahetusest, mida ta suvel korraldab, ja uurib, kas keegi meist tahaks osaleda. Sinna on veel palju aega ja ütlen kokteili klaasist kõrrega luristades, et miks ka mitte, terve suvi on ju ees.

Kooli, tööle, koju, magama ja hommikul sama asi otsast peale. Vahetpidamata sessi ja tõlketöö vahel keereldes jõuab suvi kätte kiiremini, kui arvasin, ning ühtäkki avastan end juuli lõpus Koerust, kus noortevahetuse punt paariks päevaks peatub, et teha lähemalt tutvust kohalike noorteühenduste ja Eesti eluga. Seltskond on päris kirju ja ehkki enamiku puhul suudan aimata, kus ühe või teise osaleja väike linnake Euroopa kaardil asuda võiks, on ühe neljase seltskonna puhul päris keeruline arvata, kust nad küll võiksid pärit olla. Kaks heledapäist, ent päikest saanud nahaga neiut võiksid vabalt olla Prantsusmaalt, tõmmu neiu ja noormees nende kõrval võivad olla aga Hispaaniast. Lähemalt uurides selgub, et nad kõik on pisikesse Eestisse lennanud hoopis Madeira saarelt.

„Madeira – kas see on kuskil Hispaanias?“ küsin ebalevalt ja saan kohe aru, et neile on see ülim solvang. Nagu see, kui mõni välismaalane ütleb Eesti kohta, et ah, eks see kuskil seal Venemaal on.

„Madeira. See on üks Portugali saar,“ teatab erekollases pusas tõmmu noormees ülitähtsalt ja solvunult.

„See on kõige ilusam saar maailmas, sa pead kindlasti kunagi külla tulema,“ siristab vahele tema kõrval seisev blondide kiharatega neiu, kes võiks välimuse poolest olla mõne Vana-Kreeka jumalanna järeltulija.

Selge. Madeira. Saar. Istun õhtul Koeru võõrastemaja hoovis ja püüan olematut levi trotsides guugeldada, kus see paradiisisaar täpsemalt asub. Saare pindala – 801 ruutkilomeetrit. „Ehk siis väiksem kui Hiiumaa,“ mõtlen endamisi ja kujutan ette veidi ajast maha jäänud troopilist saart. Ainult et elanikke on seal pisikesel Eesti saarest väiksemal alal kuidagi palju rohkem – Wikipedia andmetel veidi üle 260 000. Ja sinna veel juurde hooajalised turistid. Kuidas nad kõik ära mahuvad?

„Ei tea, kas seal põliselanikke ka on? Või illegaalset pärlikasvandust? Kullakaevureid äkki?“ hakkab ideemootor peas tööle. Uuriksin hea meelega neid asju veel edasi, aga kuna telefoniakul on täna teised plaanid ja ma ei taha oma lollide küsimustega endale järjekordselt vett peale tõmmata, sukeldun Meriti korraldatud kultuuriõhtusse, kus iga riigi meeskond tutvustab oma kodukoha delikatesse.

Isehakanud antropoloog jälgib mängu põnevusega. Madeiralased on külakostiks kaasa toonud erinevaid maiustusi ja küpsetisi nagu fenkolist valmistatud lutsukommid ja väga tummise maitsega kuiv meekook, kuid kõige enam pakub multikulti seltskonnale huvi hoopis poncha, mida tõmmu noormees parasjagu sauna eesruumis valmistab. Poncha jaoks segatakse kannus kokku kange suhkruroonaps, hea ports sidruni- ja apelsinimahla ning vesi, mille järel hakkab peale üks korralik klopsimine ja keerutamine kummalise puidust nuiaga. Põhimõtteliselt näeb see välja nagu uhmrinui, aga küsin kindluse mõttes kohalikelt üle, millega tegemist on ja miks seda sama hästi lusikaga segada ei võiks.

„O caralhinho,“ vastab noormees ja kukub laginal naerma.

Kordan joogimeistri järel „caralhinho“, mille peale pistavad kolm portugali piigat veelgi kõvemini naerma, ja mõistan, et ma ilmselt hääldan seda endalegi teadmata kuidagi valesti. Teine (ja tõenäolisem) variant – sõnal on ilmselgelt mitu tähendust. Mu kahtlused kinnitatakse õhtu jooksul, kui saan teada, et kohaliku joogi poncha valmistamiseks kasutatav uhmrinui ehk caralhinho tähendab ühtlasi ka väikest peenist. Tore. See on üks nendest faktidest, mis enam meelest ei lähe, olgugi et selle asemel võiks sama mäluruumi kasutada näiteks fakt, et Madeira kuulub Euroopa Liitu või et pealinn Funchal on oma nime saanud fenkoli ehk apteegitilli järgi (sellest ka traditsioonilised kommid).

Nädal aega hiljem on projekt läbi ja valmistun keelekümbluseks kirevas Berliinis. Tundub, et olen leidmas viisi, kuidas eluplaadile paar seiklusrikkamat lugu pressida – tuleb lihtsalt aega võtta. Suve lõpus tagasi tulles leian oma postkastist aga kaardi. Kellelt küll? Enne kaardi pööramist silmitsen pikalt postkaardil olevat pilti: ürgsena näiv mets, värvilised lilled, mägijärveke ja sinna vuhisev võimas kosk. Kaardi pöördel on aga lühike sõnum „Wish you were here. Beijinhos^[1.], Claudia“. Jumalanna on mulle kaardi saatnud. Äkki peaksin ikka minema ja selle saare üle vaatama?

1 Beijinhos – musid. (portugali k) [ ↵ ]