Читать книгу Minu Madeira. Atlandi pärl - Marita Tambelt - Страница 7

Külm ja vihmane november Tartus. Brr...

Istun Tartu ülikooli keeltemajas ja kordan katalaani keeles sõna „laulma“ pööramist. Suure tõenäosusega ei hakka ma selle keelega oma erialal tulevikus midagi peale, kuid eri keeled on mind alati paelunud ja nii jätkan ma kordamist: canto, cantes, canta, cantem, canteu, canten. Tundub, et bakalaureuseõppes õpitud ladina keelest on kasu ja sõnad hakkavad vaikselt meelde jääma. Tunnen, kuidas mitmekeelses perekonnas kasvamine on keelte õppimisele taas kord kõvasti kaasa aidanud.

Vahetult enne loengu algust võtan hetke ja vaatan kiirelt meilid üle. Postkastis on üks sünnipäevakutse Berliini sõbrannalt, telefoniarve, järgmise nädala sünkroontõlke praktikumide ajad ja lennufirma uudiskiri. Suvine õppereis Berliini on oma töö teinud ja nüüd saan igal nädalal postkasti viimase hetke reisipakkumisi. Igal muul juhul kustutaksin spämmi kohe ära, kuid enne kustutamist märkan, et pakkumine on ei kuhugi mujale kui Berliini ja seda võileivahinnaga. Mõtlen endamisi, et universum saadab mulle signaale, ehkki suurema tõenäosusega on Baltikumi lennufirma otsustanud, et olen nende tihe lendaja. Aga äkki peaksin tõepoolest sõbrantsile üllatuse tegema ja Berliini lendama? See on üks mu lemmiklinnu Euroopas ja väike vaheldus enne eksamisessi kuluks ära. Avan kirja ja veel enne kui Berliini pakkumiseni jõuan, vaatab mulle vastu hoopis edasi-tagasilend Funchali, Madeira pealinna (jah, eks ma vaatasin neid lende ka vahepeal). Kumb paremini kõlab: tuuline ja külm Berliin versus päikeseline paradiis keset ookeani? Eesti olematu suvi ja käesolev trööstitu talv mõjutavad paratamatult järgnevat impulsiivset mõttekäiku. Oleme noortevahetusest saati jumalanna Claudia ja tõmmu Ruiga paar korda meile vahetanud ja nii mõnelgi korral on kumbki mind külla kutsunud.

„Jaa, muidugi tule. Minu juures ei saa ööbida, aga Ruil on suur korter, seal saaks. Tule-tule, meie ju Eestis käisime, nüüd on sinu kord,“ moosib Claudia, kui uurin kiirelt Facebookist, kuidas seal parasjagu ilm on ja kas tal oleks öömaja pakkuda.

Loeng peaks viie minuti pärast algama ja katalaani keele õppejõud Hector avab ukse, et meid klassiruumi lasta. Panen näoraamatu kinni ja teen oma elu kõige vähem läbimõeldud otsuse: ostan pikemalt mõtlemata edasi-tagasipileti. Vähem kui kahe nädala pärast lendan nädalasele puhkusele. Kuid Berliini sõbranna peab natuke ootama, sest sel korral lendan ma Saksamaalt veidi maad edasi Atlandi ookeani keskele.

„Misasja? Nüüd kohe lähedki või?“ ei ole ema ja kasuisa mu järgmiseks hulluseks veel päris valmis.

„Nojah, ainult nädalaks ju...“ püüan ma lööki kuidagi kergendada.

Ka sõbrad ei saa päris täpselt aru, mis putukas mind hammustanud on, kui teatan, et võtan nädala ülikooliõpingutest vabaks ja käin korraks Madeiral ära. On ju täiesti tavaline november, täiesti tavaline koolinädal. Võib-olla on see pinge eelseisvate eksamite pärast, võib-olla ilma tõttu, aga olen otsustanud minna kõigi imestunud pilkude kiuste. Sätin kõik loengutega seonduva nii, et saan vahetult enne äralendu asjad ette ära tehtud, keerukad sünkroontõlke praktikumid plaanin aga detsembris järele teha. Nii ei jää mul midagi olulist vahele ja saan tagasi tulles uuest energiast laetuna eksamiteks õppida.

Odav edasi-tagasilend Tallinnast Funchali hõlmab mitut vahemaandumist ja lennukite vahetamist. Tallinn–Helsingi, Helsingi–Lissabon, Lissabon–Funchal ehk kokku umbes 18 tundi reisiaega, lennujaamades passimist ja rämpstoidu söömist. Õnneks on Helsingi–Lissaboni lennul Portugali lennufirma TAPiga üllatavalt normaalne (loe: seni parim) toit. Kuigi lennuhirmu maandamiseks saab juba Lissaboni lennul paar klaasi veini võetud, pakutakse seda mulle Funchali lennul uuesti, justkui see oleks vesi või tee. Kohalikke saareelanikke täis lennul tundub see olevat täiesti normaalne nähtus. Kõik naudivad punast veini ega lase end turbulentsist segada. Kuna tegemist on riigisisese lennu, mitte tšarteriga, olen ma sellel ainus valge luik ja iga natukese aja tagant silman kedagi mind salaja piilumas. Minu kõrval istuv vanem naisterahvas kardab lendamist vist isegi rohkem kui mina ja loeb kaelas rippuvat suurt risti peos hoides vana testamendi miniversiooni. Raamat ise ei ole suurem kui suitsupakk, ent üllataval kombel loeb naine seda ilma prillideta hea mitukümmend minutit enda ette pomisedes. Või on ta selle lõigu ehk ammu pähe õppinud? Õnneks kostab varsti kapteni hääl, mis ütleb, et hakkame maanduma, ja hoiatab ühtlasi ette, et maandumine võib külgtuule tõttu olla natuke hüplik. „Natuke“ on selle kohta vähe öeldud, sest kapten peab maandumiseks tegema lausa kaks katset: esimesel korral on külgtuul nii tugev, et maanduda ei õnnestu. Teisel korral hoian juba kangestunult käepidemetest kinni, kuid õnneks käib kerge põnts ja olemegi kohal. Maandudes ohkab nii mõnigi kaasreisija kergendatult, sest sellise tuulega võib kapten teha otsuse maanduda hoopis lähedal asuvale Porto Santo saarele või Lissaboni tagasi sõita. Alles hiljem loen omaalgatuslikult internetist, et Madeira lennujaam on üks keerulisemaid ja ohtlikemaid kogu Euroopas. Võtan selle info vastu kerge filtriga, sest alati on mingi lennujaam või rada, mille kohta kohalikele meeldib rääkida õuduslugusid ja mainida, et just see pisike lennujaam on maailma kõige ohtlikum. Nii on ka Madeiraga. Sel korral läheb siiski õnneks ja maandume ilma suuremate viperusteta.

Samal ajal kui Eestis sajab vihma ja puhub külm tuul, astun mina päikeselisel Madeiral kilukarbisuurusest lennukist välja. Lennukitrepist alla kõndides paitab mind kerge soe tuul. Teate küll, see kergelt niiske briis, mis annab märku, et oled jõudnud soojale maale, kus koduste kaskede ja kuuskede asemel kasvavad palmid ja päikesekaitsekreemi kasutamine on igale põhjamaalasele sama kohustuslik kui veejoomine. Jep, siin ma nüüd olen. Aga... mis nüüd edasi?

Rui lubas mulle autoga lennujaama vastu tulla. Korraliku üleplaneerijana kirjutasin talle veel enne õhkutõusmist saabumise kellaaja ja lennunumbri ja isegi seda, mis mul seljas on, et ta mind kohe kindlasti ära tunneks. „Triibuline pusa. Teksad. Seljakott on suurem kui ma ise,“ üritasin sõnumis juba ette vabandada oma hiiglasliku pagasi pärast. Ma ei ole päris kindel, kas kõiki matkakotti pressitud esemeid vaid ühe nädala jooksul ka päriselt vaja läheb, kuid olen valmis kõigeks. Kodus eeltööd tehes avastasin, et troopika asemel ootavad mind saarel ees võimalikud vihmahood ja heal juhul kuni 18 kraadi sooja, seega pakkisin peale plätude ja päevitusriiete kaasa ka kaks soojemat pusa, veekindlad jalanõud, pikad püksid ja vihmajope.

Seisan oma matkakotiga keset saali ja vaatan, kuidas kõik minuga samal lennul olnud inimesed oma kompsudega ükshaaval pisikesest lennujaamast välja siblivad, kuid tõmmust projektikaaslasest pole kusagil märku. Heidan ema tuttava käest laenatud päevinäinud matkakoti põrandale ja sätin end ootama.

„Okei, rahune maha – siin maal on hilinemine täiesti tavaline nähtus,“ üritan mitte närvi minna ja kohaliku elutempoga kohaneda. Poole tunni möödudes püüan helistada nii Ruile kui ka Claudiale, kuid tulutult, sest kumbki neist ei vasta. Tore on. Hakkan närveldades mõtlema, kuidas omal käel linna jõuda ja kust võiks leida mõne asjalikuma hotelli või hosteli juhuks, kui lahkelt öömaja pakkunud seltsiline välja ei ilmugi. Tegelikult mõtlesin selle tagavaraplaani välja juba Lissabonis Madeira lendu oodates. Impulsiivsed otsused ei ole mulle võõrad ja tean, et uisapäisa tehtud käigud võivad ohtralt tagasilööke tekitada, seega on tark jätta plaanide b kuni z jaoks piisavalt aega, raha ja külma närvi.

Ühtäkki saan pärast tunnist kärsitut ootamist sõnumi: „Ciao! Jään natuke hiljaks, jalka kestis kauem. R.“ Ohkan korraga nii kergendusest kui ka tüdimusest. Tundubki, et kellaaegadesse suhtutakse siin väga loominguliselt, ja mul ei jää muud üle, kui sellega siin ja praegu leppima hakata.

Õhtupäike lausa kisub õue ja sätin end pikemalt mõtlemata lennujaama murulapile pikali. Mul on ju ometi puhkus ja kuidagi tuleb see ootamine endale võimalikult mugavaks teha. Kui Eestis näeb palme vaid botaanikaaias, spaas või ilusalongi tapeedil, siis siin on palmid ja muud taimed, mille nime ma aimatagi ei oska, otse lennujaama muruplatsil. Ja kuna tegemist on populaarse päikesereiside sihtkohaga, on kogu rohelus siin korralikult hooldatud: juba lennujaamast paar meetrit eemal on pärast kuuma suve kõik taimed täielikult kuivanud, asutuste juures aga sirab päike rohelistelt lopsakatelt taimedelt vastu. Kohe murulapi kõrval kasvavad mingid eriskummalised sabaga agaavid: taime keskelt on välja sirutatud pikk karvane voolik, mis meenutab kangesti mõne linnu kaela. Kohe agaavide kõrval kasvavad värvilised kuninglikud strelitsiad ehk rahvakeeli paradiisilinnulilled, mis on ühtlasi ka Madeira rahvuslilled.

Selle roheluse keskel lamades võtan koti taskust pleieri, vajutan mängima esimese ettejuhtunud laulu ja sulen silmad. Minu mõnus logelemine lõpeb aga ootamatult, kui keegi mu päikese varjutab. Teen silmad lahti ja üritan ereda päikese kiuste aru saada, kes see ootamatu kuju on. Paksust materjalist sinises vormis üsna tõsise olemisega politseihärra vehib kätega.

„Siin ei tohi magada, palun lahkuge,“ käsutab onu vigases inglise keeles, endal nägu sama punane kui taamal paistvad hibiskid. Ma ei oska kohe midagi vastu öeldagi, seega korjan oma kodinad hästi hoolitsetud murult kokku ja hakkan vabandaval ilmel ja sammu kiirendades lennujaama tagasi kõndima. Kuulen siis kaugelt kedagi mu nime hüüdmas. Ühe pisikese musta VW Polo taga lehvitab seesama erekollase dressikaga tõmmu madeiralane Rui, kes suvel oma kodusaarest suure õhinaga lugusid jutustas.

„Ciao, Marita! Hüppa peale, meil on kiire!“ karjub ta veel enne, kui auto juurde jõuan.

„Tere sullegi. Pole ammu näinud. Teil on päris soe siin. Kuhu meil täpselt kiire on?“ vastan lihtlausetes, sest siinse palavuse käes ei ole ma enamaks veel suuteline ja olen pikast ootamisest natuke tusane.

„Funchal asub siit umbes 20 kilomeetri kaugusel, aga me ei sõida sinna. Läheme enne randa, seal on täna pidu,“ jätkab Rui vatramist, nii et ma ei saagi midagi vahele öelda.

Olen küll pikast reisist veidi räbal ja väsinud, kuid palmid ja rand kõlavad pärast külma Eesti sügist eriti hästi ja ma ei lase end kaua veenda. Kerin autoakna alla ja alustame sõitu linna poole. Tee lennujaamast pealinna on üsna korras, kui välja arvata mõned suured kaljutükid, mis on turvavõrgust hoolimata tee peale lennanud.

„Rui, miks selle saare nimi Madeira on?” küsin aja sisustamiseks, et autosõit päris vaikuses ei kulgeks. Rui on küsimuse üle silmanähtavalt õnnelik ja kasutab juhust, et paarkümmend minutit pikk sõit mulle võimalikult informatiivseks teha. „1419. aastal sattus meresõitja João Gonçalves Zarco tormi tõttu Atlandi ookeani keskel ühele täiesti asustamata saarele. Kuna tugeva tormi ajal ligi tuhande kilomeetri kaugusel maismaast saar leida oli nagu õnnistus, nimetas ta selle saare Porto Santoks, mis tõlkes tähendab püha sadamat. See on see saar seal,“ seletab ta ja näitab kuhugi mere poole vahetult enne, kui tunnelisse sõidame, ja jätkab: „Aasta pärast jõudsid meresõitjad koos Zarcoga aga oma püha sadama lähedal asuvale teisele saarele ja nimetasid selle paksu metsa tõttu puidu- või metsasaareks ehk siis Ilha da Madeiraks. Põllumajanduse viljelemiseks tuli neil aga maa viljakasvatuseks sobivaks muuta ja nad võtsid selle tarbeks maha ohtralt saarele omaseid loorberipuid. Räägitakse, et mets pandi seejärel põlema ja põleng kestis lausa seitse aastat.“

„Ei tea küll, kas nad ka ise samal ajal saarele jäid, kui metsale tule otsa panid?“ küsin ma korraks vahele, kuid tundub, et ta ei pane mu küsimust tähelegi.

„Kas saar ka päriselt seitse aastat põles, ei tea keegi, kuid nagu sa näed, ei ole paljud taimed siit pärit, vaid on imporditud,“ selgitab Rui edasi.

„Tegelikult on väga kahju, et loorberipuid ja teisi Madeira liike nii väheks on jäänud. Kohalikud tahtsid saare floora kiiresti mitmekesisemaks ajada ja panid metsa kasvama eukalüptipuud. Jama on selles, et nad ei mõelnud kordagi selle peale, et eukalüptid on kiire kasvuga ja võivad kasvada kuni 50 meetri kõrguseks. Loorberid jäävad neile oma 15 meetriga kõvasti alla ja saavad seega vähem vett ja päikest ning kuivavad kokku,“ räägib ta tõsisemaks muutudes.

„Funchaliga on aga selline lugu, et see tuleb sõnast funcho, mis tähendab fenkolit ehk apteegitilli. Al-liide seal tähendab aga, et tegemist on fenkoliistandusega. Kui esimesed pioneerid siia elama tulid, tituleerisid nad selle Funchaliks, kuna kogu piirkond olevat apteegitilli täis olnud. Tegelikult on see ka praegu väga populaarne, näiteks tehakse sellest kommi,“ selgitab elav Wikipedia Rui ühe käega rooli hoides ja teisega suitsu pahvides.

„Saar ise on päris suur ja siin elab vähemalt kolmsada tuhat inimest. Kui sa kaardi pealt vaadanud oled, siis tegelikult on Madeira Aafrikale palju lähemal kui Portugali maismaale. Näe, näe, vaata – sealsamas paistabki Maroko!“ näitab ta nüüd näpuga ookeanis paistvatele saarekogudele. See kolmesaja tuhande inimese jutt on ilmselge liialdus, kuid ma ei hakka teda siinkohal parandama.

Ma ei ole teps mitte veendunud ka muus, sest viimati kaarti vaadates ei tundunud saar ikka nii Aafrika lähedal olevat, kui ta siin praegu väidab. Aga enne kui ma küsima jõuan hakata, saan oma kahtlustele vastuse, kui ta kõkutades jätkab: „Ha-hah-haa, nali. Pfft, sa oleks pidanud oma nägu nägema. Need seal on Desertase saared. Aga seal kedagi peale lindude ei elagi, need on asustamata.“

„Hah, jah,“ panen kuuldu endale kõrva taha ja teen peas märkuse, et kõike ei tasu siin ilmselgelt tõe pähe võtta.

„Kuule, Rui. Mis taimed need on ja miks neil saba on?“ hakkan uurima, kui jälle sabaga agaavidest mööda sõidame.

„Meie nimetame seda agave-dragão’ks ehk tõlkes loheagaaviks^[1.], aga tegelikult on sellel vist mitu nime: lõvisaba, rebasesaba või luigekael. Kas teadsid, et agaavidest tehakse tekiilat?“

„Mhmh, aga kas siis nendest ka?“ uurin edasi.

„Ei, nendest siin tekiilat ei saa. Näe – napsu teeme me sellest seal!“

Vaatan nüüd mööda teed looklevat, kivikestest laotud aiaga piiratud istandust ja seal askeldavaid põllumehi. Rui selgitab, et see veidi bambust meenutav taim on hoopis suhkruroog, millest valmib suhkur, melass ja aguardente ehk suhkruroonaps.

„Aguardente ongi see, mis poncha sisse käib. Kohe varsti saad proovida,“ pilgutab ta silma ja keerab raadio seejärel valjemaks, kui seal hakkab mängima järjekordne tantsulugu.

Mõnekümneminutilise läbi juustuaukude (nii nimetab Rui saare kaljusid läbivaid tunneleid) sõidu järel jõuamegi palmidega tikitud rannikuäärt mööda randa, kus tundub käivat kõva pidu. Kuna tänav on inimesi triiki täis, ei saa me pikalt edasi sõita. Rui pargib auto suvaliselt rollerite ja teiste autode vahele risti. Kogu tänav tantsib kahe palmipuu alla pargitud diskori muusika saatel, käes plasttopsid kurikuulsa poncha’ga. Korraga surub üks blond neiu mulle kätte sellesama oranži joogi ja lööb enda omaga kokku.

„Terviseks!“ ütleb ta kerge lõunamaise aktsendiga eesti keeles kihistades ja tunnen nüüd tuttava näo ära. „Terviseks“ on vist välismaalaste eestikeelne lemmiksõna, sest sellest hetkest alates käivad kõik peolised ringi ja löövad naerdes oma jooke kokku justkui väikesed lapsed, kes on just mõnd vägisõna esimest korda öelda proovinud, ainult et „terviseks“ asemel on rannabaari sumina keskel kuulda vaid üks sõna – „seks“. Jumalanna Claudia on oma tuttavatele minust juba rääkinud ja hakkab nüüd suure õhinaga mind kõikidele tutvustama.

„Jaa, see on see Marita, kellest ma rääkisin. On ju, tal on nii ilusad silmad. Aga loomulikult tuleb ta nädalavahetusel peole. Ei, ta pole Poolast. Ta on Eestist. Noh, see on peaaegu nagu Soome, seal lähedal. Seal on talvel vahel isegi miinus 20 kraadi!“ tutvustab ta uustulnukat rõõmsalt nagu mõnd muuseumieksponaati.

Pidu võtab tuure üles ja kogu melu keskel tunnen ühtäkki, kuidas 18tunnine reis ennast tunda annab. Jätan tänaseks uute tuttavatega hüvasti ja suundume Ruiga läbi Funchali öömaja poole. Kesklinnas asuv merevaate ja terrassiga korter on nagu filmist pärit, ehkki ööpimeduses ei saa ma veel aru, milline ümbruskond täpselt on. Näen kuuvalguses kõrguvaid mägesid ja pean juba plaani, kuidas puhkuse ajal võimalikult palju aega looduses veeta. Minu plaan läheb läbi ja veel enne magamaminekut lepime kokku, et läheme järgmisel päeval mägedesse matkama, sest siin on neid tõepoolest palju. Vajun väsinuna õhkmadratsile magama, hällilauluks sääskede pinin ja banaaniistandust valvavate koerte haukumine.

Esimene hommik saarel algab suure ehmatusega: Rui unustas mainida, et tal käib koristaja, ja ühtlasi mainida koristajale, et talle tuleb külaline. Unesegasena näen uduselt inimkogu toanurgas minu musti riideid kokku kogumas. Hõõrun silmi ja näen kogukat naisterahvast mulle vastu naeratamas.

„Tere, mina olen senjoora Cecilia. Ma hakkan kohe pesu pesema, viskan need ka pesumasinasse, sobib?“ küsib ootamatu külaline. Noogutan ebalevalt, ehkki ma ei saanud vist päris täpselt aru, mida ta just portugali keeles ütles. Järgmisel hetkel nopib ta nagu muuseas põrandalt mu eilsed reisiriided ja mustad sokid ning tõmbab kirjutuslaualt nagu muuseas lapiga tolmu.

„Ei, ei ole vaja, aitäh,“ žestikuleerin jutu täpsustamiseks kätega õhus nagu liikluskorraldaja, mille peale Cecilia vaid naeratab ja omaette ümisedes toast väljub. „Hei, kus sa nendega lähed nüüd? Ei, päriselt ka, ma pesen need ise ära...!“ hüüatan ma veel järele ja saan aru, et ilmselt arvas ta mu võimsa kätevehkimise peale, et palusin tal toast lahkuda.

Tõusen õhkmadratsi kriuksudes ehmatusest toibudes istukile ning helistan kiirelt koju, et endast märku anda. „Ei, moskiitod ei ole veel ära söönud... Jah, korter on normaalne ja ilm ilus,“ seletan emale, kellele minu üksinda reisimine ookeani keskel asuvale saarele täiesti võõra inimese koju ei ole olnud vist kõige rahustavam mõte.

Kell on alles kaheksa, kuid kuulen, et Rui on juba ärkvel ja toimetab. Sätin end ka kähku minekuvalmis ja kui lühikeste pükste ja särgi väel toast välja tulen, hakkab ta laginal naerma.

„Ma tean, et sa oled külmast Eestist, aga meil on ikkagi talv siin praegu,“ soovitab ta heaga soojemalt riidesse panna, sest kuigi Funchalis näitab 18 soojakraadi, on mägedes vähemalt poole külmem ja vihmasem.

Marsin tagasi tuppa ja otsin välja oma niinimetatud Eesti suveriided: pikad püksid ja vihmajope. See tundub olevat parem kombinatsioon, kuid salaja viskan matkakotti ka päevitusriided – ei tea, äkki sõidame mõnest rannast mööda või...

Tegelikult on Madeira kliima üsna etteaimamatu ja kuigi suvel saab peaaegu iga päev nautida pilvitut sinist taevast ja lõõskavat päikest, on talv natuke ootamatum. Alates oktoobrist hakkavad ilmad jahenema ja sellega koos sagenevad ka vihmahood. Kuigi niiske on siin kogu aeg, on detsembris ja jaanuaris sajud kõige tihedamad ja hommikul kodust väljudes võiks kaasas olla nii vihmavari kui ka päikeseprillid – ilm võib siin vaid mõne hetkega muutuda.

Pärast kahetunnist sõitu kitsastel mägiteedel ja tunnelites jõuame matka alguspunkti Queimadase metsaparki Santanas, mis asub saare põhjaosas. Matk ise on ligi 13kilomeetrine (olenevalt sellest, kus alustada, võib info matka pikkuse kohta erineda) ring mööda levada’sid ja tunneleid ning kulmineerub Caldeirão Verde järve ja sinna laskuva joaga. Levada’d on Madeira saarele omased akveduktid, millega juhitakse mägijõgede vesi saare lääne- ja loodeosast kuivemasse lõuna- ja kaguossa, kus on näiteks suhkruroo või banaanide kasvatamiseks soodsamad paigad kui mägedes. Pikkuselt on neid saarel kokku üle kahe tuhande kilomeetri. Esimesi kanaleid hakati mägedesse käsitsi uuristama 15. sajandi teises pooles, kui Madeira suhkrurookasvatus õitsele oli puhkenud ja töö kiirendamiseks toodi akveduktide ehitamiseks kohale orjad, kes raskema osa ära pidid tegema. Tol ajal oli see saare kõige ohtlikum töö: kuulduste järgi kukkus peaaegu iga päev mõni tööline kaljuserva levada’t uuristades kuristikku ja kadus igaveseks. Pärast suhkrutööstuse allakäiku jäi ehitus aga pooleli ja nii ei ole neid sellest ajast peale kuigi palju edasi arendatud. Samas on enamikku teid pidi siiski võimalik mõnusat jalutuskäiku nautida ja ise metsas ekslema ei pea: suunaviidad, kaardid ja erinevad rakendused võimaldavad olenevalt raskusastmest endale just paraja matkaraja valida.

Juba paari kilomeetri järel mõistan, miks Rui mul soojemalt riidesse soovitas panna – temperatuur on karge kümme kraadi ning tibutab udupeent vihma nagu troopilises metsas. Ainult et vihm on külm ja päike ei jõua läbi kõrgete eukalüptipuude maad soojendama. Metsaõhk lõhnab tugevalt eukalüpti järele. Ahmin seda mõnuga sisse ja täidan kopsud värske õhuga. Korjan maast paar värskemat eukalüptilehte ja pistan taskusse – tahan seda lõhna veel pikka aega endaga kaasas kanda. Mets ise on aga kaunis kummaline: kaardu ja allapoole vajunud, viltu kasvavad puud-põõsad tekitavad pea kohale omamoodi okstest tunneli. Siin-seal on kuulda lindude siristamist ja aeg-ajalt raksatab mõni suurem kivitükk mäest alla. Jalgealune on juurtest läbi kasvanud ja iga samm peab olema täielikult läbi mõeldud. Ehkki mõnes kohas on tee piisavalt lai, et mugavalt kahekesi kõrvuti kõndida, on paaris kohas vaja end ka rohkem koomale tõmmata, et mitte alla kuristikku veereda. Teeraja kõrval saadab meid aga pidev levada-vulin.

Tunni pärast jõuamegi järve äärde, mille vesi on mõistagi jääkülm, kuid mis sugugi ei takista mind sinna sisse kalpsamast. Samal ajal kui Rui meie matkalõunat lahti pakib, hüppan ma salaja suurema kivimüraka taha, tõmban selga bikiinid (see oli ikkagi väga hea mõte!) ja jooksen kiljudes järve. Esimesed paar sammu teravatel kiviklibudel on piinarikkad, paar meetrit sügavamal ma neid enam ei tunnegi. Külmast veest kisuvad jalad krampi, kuid ma ei anna alla, sest unistus joa all ujumisest on suurem. Minu kaasmatkaja ei oska aga muud teha kui natuke piinlikkust tundes naerda.

„Appi, järjekordne hull turist on mägedesse lastud,“ hüüab Rui teistele mööduvatele matkalistele ja teeb näo, nagu ei tunneks mind. Mina aga sulistan rõõmuga edasi ja joonistan mõttes oma nimekirjas ühele unistusele linnukese juurde. Tehtud!

Tegelikult on 18. sajandil kivisse raiutud Caldeirão Verde levada ühendatud ühe teise, Caldeirão do Inferno matkarajaga, kuid seda me seekord ette ei võta. Esiteks tähendaks see veidi rohkem kõndimist, kui mu ketsid vastu peavad, ning teiseks on juba paar matkalist sealt nördinult tagasi tulnud, teatades, et tee on libe ja mudane ning parem on sinna oma nina mitte pista. Kuulame sõna ja pärast üürikest suplust (tegelikult ei olnudki nii külm, pidime lihtsalt edasi liikuma, et enne pimedat tagasi jõuda) hakkame ringiga auto poole tagasi kõndima. Jõuame napilt enne korralikku äikesetormi linna tagasi.

Paar järgmist päeva veedan ma saare eri piirkondades matkates ja uusi kohti avastades. Matkarajad on siin küll enamasti tähistatud ja vahelduva eduga ka hoolitsetud, kuid siiski leidub teid, mis on kinni kasvanud, ja tunneleid, mis on kokku varisenud. Mõni aasta tagasi olid Madeiral mitmes piirkonnas mudalihked, mis viisid minema maju, autosid, inimesi ja isegi karjamaal parasjagu heina nosinud lehmad. Kui üldiselt on Madeira üsna ohutu koht ning mürgiseid roomajaid ja ohtlikke kiskjaid siin ei leidu, on siinsed ilmastikutingimused vahel lihtsalt etteaimamatud – mitmekümne mikrokliimaga saar tähendab, et hommikul välja minnes võiks endale kaasa varuda nii plätud kui ka vihmakeebi.

Peale laastavate mudalihete on saarele tüüpilised ka kuumast ja kuivast kliimast tingitud ulatuslikud metsapõlengud. Pikemates põlengutes hävivad muidu vulkaanilist pinnast kinni hoidnud puud-põõsad, mistõttu on põlenud piirkond veel aastaid ebastabiilne ja murenenud pinnas võib halva õnne korral lihtsalt jalge alt kaduda. Selleks soovitatakse veidi keerulisematele matkaradadele kaasa võtta kohalik giid või vähemasti keegi, kes tunneb piirkonda ka ilma kaarti lugemata ja oskab juba kaugelt ära tunda, kuhu minna ei tasu. Midagi hullu neid radadel pole, aga ära eksida ei ole seal kuigi mugav, kuna helikopterid sinna turiste päästma ei tule. Saarel lihtsalt pole neid ja nii tullakse kadunud metsalisi otsima jalgsi, mis võib võtta päevi, kui mitte nädalaid.