Отрывок из книги
Sel kevadel jäi viimase koolikella helin ühele väikesele maakoolile ning selle õpetaja Viive Aherole tõesti viimaseks, kuigi vana õpetaja ise seda millegi lõplikuga oma elus ei seostanud. Koolimaja jäi ju ikka majaks ning õpetaja tiitlit ei saanud keegi talt ära võtta. Pikk suvine koolivaheaeg ootas ees ja sügiseni oli aega küll. Muretsemiseks polnud mingit põhjust, sest jäi ta ju vaid pensionile, mitte ei surnud ära, vähemalt tundis ta ise nõnda. Mapitäit tänukirju ning laste joonistatud kaarte kilekotti toppides võttis ta kingitud lilled sülle ja astus reipal sammul oma kodu poole, sest teha oli ju veel nii palju. Ainus mure tol momendil oli see, kuhu kõik need lilled ära mahutada.
Viimased tööaastad väikeses maakoolis olid Viivele olnud keerulised ja suvised aiatööd lausa katsumuseks. Aastaid oli tal juba üksjagu üle õige pensioniea ning nii mõnigi ettevõtmine polnud enam jõukohane. Kaugele arenenud seljahäda piiras suuresti liikumist ning sagedased koperdamised lõppesid pahatihti kukkumiste ja luumurdudega, kuid see ei tähendanud, et ta oleks end vana või haigena tundnud. Ei, seda mitte – ta vaim töötas endisel kiirusel, lihtsalt keha ei olnud enam nii võimekas kui nooremast peast.
.....
Vastu õhtut koputatigi Viive toauksele. Hirm, et läve taga võis seista mõni neist ropu suuga purjutajatest haihtus, kui ta nägi uksketiga piiratud ava vahelt kojas seismas talle juba tuttavat naisterahvast. Kuna enamus Viive toapõrandast oli veel avamata kolimiskastidest hõivatud, ei hakanud ta oma uut naabrinaist sisse kutsuma ning astus ise trepikotta, et kuulata, mida tulijal öelda oli.
„Ega Tommi tavaliselt polegi niimoodi,“ alustas naine ilma pikema sissejuhatuseta. „Aga tal oli eelmisel nädalal sünnipäev ja sõbrad muudkui käivad. Ega sellepärast pole vaja veel politseid kutsuda.“
.....
