Читать книгу Minu Hispaania Elu nagu mustlaskaravanis - Marju Gellert - Страница 2

Marju Gellert
Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis

Osa tekste on varem ilmunud autori blogis www.seitsmemaajameretaga.com,

lehel www.puhkamalagas.com, Postimehes ja Delfis

Autoriõigus: Marju Gellert ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Anna-Maria Penu

Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-54-7 (trükis)

ISBN 978-9916-605-55-4 (epub)

ISBN 978-9916-605-56-1 (epub)

www.petroneprint.ee

Aitäh emale ja isale, et olete minu kaugele-kaugele seitsme maa ja mere taha kolimise ära kannatanud.

Aitäh Liinale, Karinile ja Siretile, et mind vahel utsitate ja julgustate.

Ja aitäh Hispaaniale kõige selle eest, mida siit kaante vahelt lugeda saab.

SAATEKS

Ma olen see tüüpiline juhtum „läks trumm, mingu ka pulgad!“. Juba see, et ma abiellusin vene juurtega mehega, tähendas, et siin ei anna enam mingi nipiga midagi päästa. Tundus täiesti loogiline pühkida kodumaa tolm jalge alt ja mugavuspagulaseks hakata. Anonüümselt on mulle mõlemat ette heidetud palju rohkem, kui tahan kõva häälega tunnistada. Isegi oma pulmas kuulsin endalegi üllatuseks lauset: „Kas siis eesti meest ei leidnud!?“

Aga armastus on pime, ei tunne piire ega küsi, kas tohib tulla.

Nii et eesti meest ma tõesti ei leidnud. Abiellusin hoopis ühe Annelinna poisiga, kelle maailmavaade kattus imeliselt minu omaga ja kelle loomingulist ellusuhtumist olin ammu oma ellu igatsenud. Juhtumisi on Artjom oma pere noorim, kolmas poeg. Ja teate ju küll, kuidas see lugu vene muinasjuttudes edasi läheb: see noorim pojake võtab oma moonakoti selga ja läheb laia maailma õnne otsima.

Niisiis ei olegi midagi imestada, et üsna pea otsustasime koos Hispaaniasse kolida. Riiki, mille vastu olin tõmmet tundnud juba ligi 15 aastat. Need lõunamaised lõhnad, värvid ja teistsugune elulaad – mu hing ihkas seda kõike kogeda, lähemalt vaadelda, sellega üheks saada. Ma võin ju enesekaitseks öelda, et kolisime tervislikel põhjustel, ja kõik ilmselt leebuksid, kas või õige pisutki. Olin enne kolimist kümmekond aastat reumaga võidelnud. Aga tegelikult kimbutas mind siiatuleku kinnisidee juba tükk aega enne reumadiagnoosi saamist. Ma ei saa midagi parata, et just see maailmanurk on koht, kuhu tunnen end kuuluvat, kus mu hing laulab, kus inimeste elurõõm ja elustiil mind nakatab, ning kus olen nagu oma säga. Siin tunnen indu rohkem näha, rohkem teha, rohkem ennast ja maailma avastada, oma meeled sellele värvikirevale elule fokuseerida. Just siinses mõnusas keskkonnas kujutan end ette ka oma lapsi kasvatamas.

Vastupidi anonüümsetele kommentaatoritele on minu pere olnud alati toetav ja mõistev, mille üle olen ääretult tänulik ja pisarateni õnnelik. Mõeldes Eestile ei igatse ma musta leiba, metsi-soid-rabasid, kiiresti toimivat IT-riiki… Igatsen hoopis oma vanemaid ning õdesid-vendi. Nüüd, olles oma juured juba Hispaania pinda ajanud, mõistan, et minu otsus ja teekond on olnud neile hoopis raskem katsumus kui mulle endale. Lohutuseks oskan öelda vaid seda, et oma esimesed 30 eluaastat elasin ju Eestis – seda oli kaugelt rohkem, kui mul tegelikult plaanis oli. Tundub aus oma järgmised 30 aastat Hispaaniale anda. Unistused on ju vaja ometi kinni püüda!

Nüüd aga soovitan õigele lainepikkusele saamiseks panna mängima The Doorsi „Spanish Caravani“, võtta raamatu kõrvale tassike teed või, veelgi parem, pokaal Riojat, end mugavalt tugitooli sättida ja lasta mu jutustusel end sujuvalt meie teekonnale kaasa viia.

Málaga, 2020

EELLUGU

Ühel märtsikuu ööl umbes 20 aastat tagasi maandusin ma perega Hispaanias. Lendasime puhkusereisile, mida mu vanemad nüüd kohe kindlasti sisimas natuke kahetsevad.

„Siia kolin ma elama!“ õhkas kohe ja pikalt mõtlemata 15aastane mina, kui oli astunud lennukist sumedasse lõunamaa öösse.

Esimene lennureis, esimene lõunamaareis. Need lõhnad, need värvid, see soe ja sume öö ning mingisugune müstiline äratundmine kusagil hingesopis. Ma olen armunud, esimesest silmapilgust, esimesest sõõmust! Minu elu esimene armastus ei ole keegi tüüp, vaid midagi hoopis mõõtmatumat – Hispaania. See on selline mõnus naiivne suhe – ma ei tea, kas me saame ja jääme kokku ja kas Hispaania hakkab mind kunagi üldse vastu armastama. Aga esialgu see ei loe! Me veedame koos toreda nädala, ja Eestisse tagasi lendan nii, et Hispaania on juba kindlalt südames ja pea hullumeelseid plaane täis.

Ma olen tihti kuulnud, et kaugsuhe ei pruugi püsima jääda. Vajub ajapikku ära, tunded lahtuvad, tuleb keegi uus ja lähem. Kuid minu tunded Hispaania vastu ei vaibunud. Eks ma nägin ikka vaeva ja panustasin ise ka. Terve gümnaasiumiaja läksin igal sügisel suure hurraaga flamenkotrenni. Ja iga kord jätsin trenni paari kuu möödudes pooleli, sest just nii mõjus mulle Eesti kõle ja külm sügis, mis mind iga kord maha murdis. Füüsiliselt mõne külmetushaigusega, ning vaimselt väsimuse ja energiapuudusega. Tekkis selline tüütu apaatia, soov end kookonisse tõmmata ja teki all kevadet oodata. Palun päikest ja värve! Karud magavad talveund – miks ei võiks inimesed sama teha?

Kui ma olin juba viis aastat järjest sel viisil flamenkoga alustanud, tundus kuuendal veidi imelik end jälle kirja panna. Tartu-suguses väikeses linnas pole piisavalt palju flamenkoõpetajaid. Tol ajal oli neid kõigest kaks. Ma eeldasin, et mõlema silmis olen ma juba ette teada poolelijätja. Niisiis läksin hoopis hispaania keele kursustele.

Kui mul ülikooli esimesel aastal reuma diagnoositi, sai unistus soojale maale kolimisest veel ühe tagapõhja juurde. Ühes vanas nõukaaegses „Tervise teejuhis“ soovitatakse reumahaigetel paremasse kliimasse kolida. Bingo! Niisiis korrutasingi sealtpeale kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, nagu mingi katkine grammofon, et peale ülikooli lähen Hispaaniasse, sest Eesti kliima on mulle kui reumaatikule täiesti vastunäidustatud.

Aga peale ülikooli tuli ajutine töö ja siis poiss-sõber ja teine töö ja järgmine poiss-sõber ja igasugused projektid. Minek lükkus muudkui edasi, alati oli midagi olulist pooleli, mis vaja enne ära lõpetada. Samal ajal õppisin tasapisi hispaania keelt ja vaatasin tasulisi Hispaania telekanaleid. Ja unistasin. Lugesin Hispaanias elavate inimeste blogisid ja reisijutte, Hispaaniaga seotud raamatuid. Ma ei oska enam isegi öelda, mitu korda ma Anna-Maria Penu „Minu Hispaania“ läbi lugesin. Helen Eelranna päikeseküllane „Mida te kogu aeg lõkerdate?“ sattus mu öökapile samuti liigagi tihti. Ja vaatasin oma kahte hispaaniakeelset telekanalit, jälgisin ilmateadet, uudiseid. Minu eriline lemmik oli saade Hispaaniasse kolinud välismaalastest. Sobis ka vastupidine variant – hispaanlastest, kes laia maailma rännanud. Mind hakkas üha enam piinama mõte, et kui tänapäeval on maailm valla ja reisimine tegelikult imelihtne, siis tuleb end ju proovile panna, maailma avastada, seigelda, et mitte lõpuks vanana kiiktoolis kurvalt mõelda, et kui ma vaid oleksin julgenud… Kiiktool, muide, oli mul juba olemas.

Aeg aga muudkui lendas. Ühel hetkel olin ma abielus, mul oli sündinud esimene laps ja sain aru, et nüüd ongi see „nüüd või mitte kunagi!“ kätte jõudnud. Ma olin nagunii lapsega kodus, nii ei ole ju tegelikult vahet, kas seda „kodusolekut“ teha Eestis või kusagil mujal. See oli ideaalne aeg, et minna ja proovida, kas meile üldse meeldib, kas saame hakkama, kas leiame oma koha Hispaanias, kas sobitume sellega. Äkki on liiga kuum? Ehk on hispaanlased liiga lärmakad? Liiga pealetükkivad? Või hakkame juba mõne kuu möödudes kodumaad igatsema? Rahulikult halli ja mõtlikku. Kas elu ilma musta leivata on võimalik? Küsimusi oli palju.

Minu abikaasa Artjom oli plaaniga nõus, sest ka temal kripeldas hinges tõsiasi, et maailm on veel täiesti avastamata. Pealegi olin ma teda Hispaania-pisikuga nakatanud ja ta oli juba mitu aastat ajaviiteks flamenkokitarri õppinud. Seega tundus täiesti loogiline oma oskusi kohapeale täiendama minna. Niisiis – kohe kui meie pisike Aleksandr sai aastaseks – julgesime oma hullu eksperimendi lõpuks ette võtta.

Sellel kergelt sügisese hõnguga augustipäeval seitse aastat tagasi kohvreid pakkides avastan end mõtlemast, et sügise algus on alati mõnusalt värske ja värviline, kuid samas ka nostalgiline. Uued algused, uued trennid, uus energia, tagasilinna-teema. Aga ühel hetkel need värvid kaovad, külm ja niiskus poevad naha vahele ja enam ei taha nina soojast kodust väljagi pista. Igal aastal olen endale öelnud, et see on nüüd küll viimane kord!

Kas nüüd siis viimaks õnnestubki enne sombust sügist plehku panna? Kas nüüd algab tõesti minu elus üks hoopistükkis uus ja teistsuguste värvidega maalitud peatükk?

Esialgu tundus, et aega on küll ja küll, tahaks juba kiiremini minna. Alles nüüd hakkab mulle vaikselt kohale jõudma, et ongi täitsa päriselt minek. Olen vist sellesse mugavasse unistamise tsooni tukkuma jäänud ja nüüd, kui on vaja ennast päriselt liigutada ja minekujulgus kokku võtta, on veidi raske end sealt välja vedada. Hirmus on ju! Kuidas me niimoodi väikese lapsega teise Euroopa otsa põrutame? Ja nagu alati – nii palju asju oleks vaja enne ära teha. Viimased pakkimised, viimased asjatoimetused, viimased sõpradega kohtumised. Aeg ei anna armu – pesemata kohvitassid jäävadki kiiruga lõpuks kraanikaussi.

Mina lapsehoolduspuhkusel ja Artjom palgata puhkusel, asume lõpuks kahe kohvri, kitarri ja lapsega teele. Uueks kodukohaks valime Málaga, sest kui mõned aastad tagasi Hispaanias ringi reisisime, oli just Málaga see linn, kus me end kõige selgemalt elamas nägime. Valikus oligi ainult Lõuna-Hispaania, sest uskusime, et siin on rohkem flamenkot, ehedust, päris Hispaaniat. Ikkagi Andaluusia! Ja muidugi parim kliima. Eestlasele on loomulikult ka meri tähtis – kui juba, siis juba, eks ole!? Meie puhul jäid kohe välja igasugused turistilõksud ja kuurortlinnad – me ei ole lihtsalt kumbki seda tüüpi glamuuriinimesed. Marbella – ei, aitäh! Läheme ju siiski eeskätt kultuuri ja hispaanlaste pärast, tahame sukelduda päris ehtsasse ja värvikirevasse Hispaaniasse, mis sest, et peale selle oleme natuke ka kliimapagulased. Aga ainult kliima pärast kolides lendaksime ilmselt veelgi kaugemale lõunasse, näiteks Kanaari saartele.

Nii et, Málaga, siit me tuleme!