Читать книгу Minu Hispaania Elu nagu mustlaskaravanis - Marju Gellert - Страница 3

Tartu lennujaam. See on justkui piir koduse kindla jalgealuse ja tundmatu tuleviku vahel. Kes teab, kuhu me lõpuks välja jõuame? Kes teab, millal me tagasi tuleme? Jätame meid saatma tulnud, pisaraid valavate kallitega selleks korraks hüvasti ja asume seda müstilist „piiri“ ületama.

Teate seda ütlust, et mida väiksem koer, seda usinamalt ta klähvib? Tartu lennujaamas meenub mulle see alati. Lennujaam ise on väike ja hubane, kuid oma tööd võetakse seal tõsisemalt kui üheski teises lennujaamas, kuhu elu jooksul sattunud olen. Kindlasti on beebi riiete vahel narkolaadung, nii et peab ta ikka korralikult läbi otsima. Beebi smuutipakike sisaldab ilmselgelt mingit pommimaterjali, nii et analüüside tegemiseta siin küll läbi ei saa. Tundub, et meie aastane Aleksandr on väga väikese terroristi nägu, mis sest, et blond, sinisilmne ja habemeta. Lõpuks tunnistatakse meid õnneks siiski lennukõlblikuks ja võetakse järgmised õnnetud ohvrid ette.

Lennukis istudes on aega rahulikult mõelda ja oma vaim Eesti-lainelt Hispaania omale ümber lülitada. Kuulen tagapool hispaaniakeelset jutuvada ja tunnen, kuidas pisarad silmi valguvad. Hispaania keel puudutab alati mu hingekeeli. Ikkagi esimene armastus, mida olen juba pool elu oma südames kandnud! Ja siin ma nüüd siis olen – suundumas keskkonda, kus varsti ei kuulegi enda ümber muud kui lakkamatut español’i. Kuidas selline õnn küll üldse võimalik on?

Lõuna-Hispaanias Costa del Solis ehk päikeserannikul asuv Málaga on oma peaaegu 600 000 elanikuga Hispaania suuruselt kuues linn. Väikesest Eestist tulles just paras, mitte liiga suurlinlik, vaid piisavalt rahulik ja kodune. Siin on kõike: kuum päike ja pikad rannajooned, tuhandete aastate kaupa ajalugu, andaluusia kultuur, vahemereline köök, rikkalik loodus, põnevad üritused, pehme kliima. Málaga on ideaalne segu moodsast ja iidsest, eri kultuuridest ja rassidest, merest ja mägedest. Meeldivalt pehme kliima tuleneb strateegiliselt heast asukohast: ta on ühelt poolt piiratud Vahemere ja teiselt poolt mägedega. Mäed kaitsevad talvel põhja suunast tuleva külma eest, värske meretuul hoiab suvel eemal liigse kuumuse.

Eestlastele on tuntuim Málaga nimi ei keegi muu kui Hollywoodi täht Antonio Banderas, kes on siin sündinud ja kasvanud ning peab Málagat endiselt oma armsaks kodulinnaks. Pole sugugi võimatu teda kesklinnas jalutamas näha või kohata linna tähtsamatel üritustel nagu semana santa või Málaga filmifestival. Peale selle on Banderasel vanalinnas suursugune katusekorter ning ta osaleb uhkusega linna promokampaaniates. Täitsa oma säga! Muide, on üks teadmine, millega kohalike silmis kohe võrreldes tavaturistiga boonuspunktid saab – pikaaegseid málagalasi nimetataksegi boqueron’ideks ehk tõlkes anšoovisteks, mis on selle linna sümbolkala.

Kõige kuulsamaks on selle Vahemere-äärse linna teinud siiski hoopis geenius Pablo Picasso. Ta sündis siin 1881. aastal ning tema pronkskuju seltsis Plaza de la Mercedi väljakul saab igaüks puu vilus istuda ja jalga puhata. Näiteks peale Picasso muuseumi ja tema kodumuuseumi külastust.

Peale põneva ajaloo, hea kliima ja maailmas tuntud nimede on see linn kuulus ka kultuuri ja ürituste poolest. Näiteks samal ajal kui meie kolmekesi ootusärevalt Eestist Hispaania poole lendame, on Málaga juba nädal aega feria taktis tuksunud. Málaga feria märksõnad on rõõmsad flamenkoriietes inimesed, tänavad täis muusikat, laulu ja tantsu, Málaga magus vein Cartojal voolab ojadena, terve linn on täis kontserte ning nii vanad kui noored pidutsevad varajaste hommikutundideni. Siinne feria sai alguse juba 15. augustil 1491. aastal, mil tähistati esimest korda seni üle 700 aasta mauridele kuulunud Málaga vallutamist katoliiklike valitsejate Isabel I ja Fernando II poolt. Ajapikku on pidustuste kestus ja maht märgatavalt kasvanud. Nüüd on see üks Andaluusia tähtsamatest ja pikematest pidustustest, mis kestab lausa kümmekond ööd ja päeva.

Südaööl jõuame lennujaamast taksoga lõpuks oma esimesse Hispaania peatuspaika. Juht ulatab meile pagasnikust kohvrid ja kitarri ning unustab – kas meelega või kogemata – Artjomi nahktagi endale. Öises ligi 30kraadises palavuses ei pane me seda kohe tähele. Alles siis, kui ta on juba ära sõitnud. Vähemalt on laps alles, hea seegi!

Kohe peale hotelli sissekirjutamist otsime netist taksofirma numbrit, aga see ei õnnestu meil – hotelli wifi levib koridoris vaid ühe kindla koha peal ja isegi seal mitte just alati. Kuid vastuvõtutädi teeb kiirelt paar kõnet, ja leiab meile ise vajaliku numbri. Sellest hoolimata võtab meil ikka hea mitu päeva, et taksojuht on lõpuks nõus kümne euro eest selle neetud tagiga meie juurde sõitma. Ei ole aega ja ei saa aru ja muud sellised põhjused. Ja üleüldse, kellel ikka keset suve tagi vaja on! Päeval on ju 35, öösel 25 kraadi sooja. Kui tagi aga lõpuks tagasi saame, on selle põuetaskus olevast rahakotist sularaha maagilisel kombel ära kadunud. Vaat siis sõbralikke ja külalislahkeid hispaanlasi! Eks turistil tuleb võimaluse korral ikka nahk üle kõrvade tõmmata.

Kõigile viperustele vaatamata oleme me lõpuks siin. Málaga on Lõuna-Hispaania avastamata pärl, südasuviselt kuum ja peab parajasti oma augustikuiseid feria-pidustusi. Meil ei olegi muud tegutsemisplaani välja mõeldud – ainult nädalaks broneeritud hotell ja nimekiri mõnede netist leitud odavamate korteritega. Raha kahjuks puuga seljas ei ole, nii et selle nädala jooksul on vaja kindlasti püsivam elukoht leida – augustikuised hotellihinnad pole siin just väga rahakotisõbralikud.

Seega läheb kuulus feria de Málaga meist seekord mööda – alustame kohe esimesel hommikul usinalt koduotsinguid. Enamik minu nimekirjas olevatest korteritest on selleks ajaks juba turult läinud. Paljudele telefonikõnedele üldse ei vastatagi, sest on ju feria viimased päevad ja peale selle on august Hispaanias ka üleüldine puhkusekuu. Kolme korterit õnnestub meil siiski vaatama minna – ja ega muud üle ei jäägi, ühe neist peame ära võtma. Esimene on ülipisike ja selle kõige suurem miinus on kitsas akendeta magamistuba. Ei kujutle ennast sellises kongis kohe kuidagi rahulikult magamas. Päike ja valgus – tulime siia ju ikkagi neid otsima.

„Aitäh, mõtleme natuke!“ ehk teiste sõnadega – kui midagi vähegi paremat leiame, siis on vastus kindel ei.

Teise üle võib täitsa mõelda. Sealsamas Picasso kuju lähedal. Kuid kuna meil on kohe-kohe Eestist esimesi külalisi oodata, eelistame võimaluse korral vähemalt kahte magamistuba. Ja külalisi hakkab meil ju loomulikult tihti ja palju käima! Seega jätame sellegi korteri tagavaravariandiks. Kolmas on valikus olevatest kõige suurem, kuid kesklinnast paar sammukest eemal, sellises linnaosas, kus turiste eriti näha ei ole. Tundub ladinaameerikalik naabruskond olevat. Või ütleme siis otse välja – üsna agul. Aga korter on seest kena ja heas korras ning mis põhiline – külalisi mahub meile palju. Sobib! Selle võtame! Hinna poolest ka kõige soodsam: 420 eurot kuus. Mida veel tahta! Kui nüüd ainult kiiresti sisse kolida saaks…

Muidugi ei lähe kogu see korteriotsing, maakleritega suhtlemine ja lepingu sõlmimine ludinal. Ka seetõttu, et andaluusia aktsent ei ole sugugi sama mis õpiku hispaania keel. Andaluuslased räägivad kiiresti ja sõnalõppe välja ei häälda. Jutukate inimestena tahetakse võimalikult lühikese aja jooksul võimalikult palju juttu ära rääkida. Vahepeal tekib tunne, et midagi juba nagu saaks aru, aga no ega ikka ei saa küll! Räägime me üldse ühel ja samal teemal?

Ja inglise keelega ei ole isegi mõtet üritada. Esiteks võib inglise keelt rääkivaid hispaanlasi tikutulega taga otsida ja ka siis tühjade kätega jääda. Isegi lennujaama taksofirmas ei leidunud ühtegi sellist töötajat, mis siis veel muust rääkida. Teiseks tekitab juba küsimus „Kas te inglise keelt räägite?“ hispaanlases üldjuhul kohe korraliku vastuseisu ja soov abivalmis olla kaob. Eks neil ole inglaste kohta üsna palju negatiivseid näiteid ka: vanemad inglise immigrandid, kes ei ole aastakümnete jooksul isegi hola’t selgeks saanud, või turismireisil briti daamid, kes jätavad hotelli kaebekirja, sest „ümberringi oli liiga palju hispaanlasi“. Meie eestlastena mõistame hispaanlaste sellist suhtumist muidugi väga hästi ja proovime oma jutud ikka kohalikus keeles aetud saada.

Omanik tahab korterisse enne võtmete üle andmist veel koristaja kutsuda, kuid meie oleme ju kokkuhoidlikud idaeurooplased:

„Pole hullu, me koristame ise! Meil saab hotellis ka aeg juba läbi ja…“

Ja nii ongi meil meie Hispaania-elu esimene, kolmekuune üürileping allkirjastatud ja võtmed käes. Viie päevaga korter leida – sellist vedamist pole ma hiljem enam oma silmaga näinud. Otsitakse ikka kolm-neli nädalat ja tihti tekivad igasugused ootamatud takistused. Näiteks kohaliku töölepingu või tagatisraha puudumine. Meil ei ole hetkel veel isegi NIE-ehk välismaalase ID-numbrit ega kohalikku pangakontot. Nendeta meid Hispaania jaoks põhimõtteliselt ei eksisteeri. Ja loomulikult ei käi see paberimajandus siin siuh-säuh-valmismeetodil nagu Eestis. Järjekorrad on lõpmatud, ankeedid pikad ja hispaaniakeelsed ning alati on lõpuks midagi ikka puudu, nii et tuleb järgmisel päeval uuesti otsast alata. Samas olen ma selle kõigega juba varakult arvestanud, nii et lõpuks tundub, et meil läheb isegi kuidagi liiga kergelt kogu see paberimäärimine – olen netist palju hirmsamaid lugusid lugenud.

Nii mõnigi kord taban end mõttelt, et kogu see hispaanlaste kohta pidevalt käiv bürokraatiajutt ja manjaana-klišeed on üleüldse sulaselge ülekohus. Kui vaja, suudavad nad vägagi kiirelt ja efektiivselt tegutseda. Või kes teab, ehk on mul lihtsalt vedanud?

Näiteks käin ükskord pangas uuel pangakaardil järel ja kohtan maailma kõige toredamat rööprähklemistädi. Ta istub seal oma laua või leti taga ja räägib mobiiliga, sisestab vahepeal arvutisse midagi ja proovib helistajaga üheskoos milleski selgusele jõuda. Samal ajal viipab ta mind juba oma laua juurde toolile istuma. Laon siis tasakesi ajaviiteks oma dokumendid letti. Tubli pangatöötajana võtab ta minu asjad kohe töösse ja jõuab telefoniga rääkimise ajal kuskilt tagaruumist lausa mu uue pangakaardi välja otsida. Kui ta neid ümbrikuid seal lahti harutab, heliseb ka lauatelefon. Lihtsalt imeline, kuidas ta suudab ühe käega hoida kõrva juures mobiili ja õlaga lauatelefoni toru ning mõlemaga korraga-kordamööda rääkida. Ning siis veel vaba käega minu asju teha pluss vahepeal välisukse avamise nuppu vajutada, kui näeb, et mõni klient on panga ukse taha tekkinud. No lõpuks ta ütleb ikka mobiili, et oodaku korraks, tal teine kõne ka. Ning samal ajal suudab ta sujuvalt minult allkirja võtta ja mulle uue pangakaardi ulatada ega unusta isegi ei passi ega NIEt tagastada. Äkki on see hoopis robot… aga selleks on ta ikkagi kuidagi liiga armsalt sõbralik, inimlik ja hispaanlaslik.

Oleme paari nädala jooksul koos lapsega rannas ja poes olles ning muid asjatoimetusi ajades veel midagi väga hispaanialikku tähele pannud – siinne rahvas jumaldab lapsi ja näitab seda muidugi julgelt välja ka.

„¡Qué rubio!“, „¡Qué guapo!“ – kui blond!, kui ilus! – ja kõik need tutiplutid, mis ametiasutustes, tänaval suvaliste möödujate poolt või poejärjekorras meile, või täpsemini küll Aleksandrile, osaks saavad.

Küsin ükskord meie tuttavalt hispaania noormehelt Albertolt, kas talle tundub ka, et siin armastatakse lapsi kohe eriliselt palju.

„Ei tea, ma pole sellele nagu mõelnudki…“ vastab ta, ise samal ajal nagu muuseas Aleksandrit lõbustades. Kuigi tüüp on palju ringi rännanud, mõnda aega isegi Eestis elanud, ei ole ta seda ise tähele pannud. Minu arust erinevad kaks kultuuri ses suhtes üüratult ja vahet on kohe märgata. Hispaanlastele on see nii loomulik ja iseenesestmõistetav, et kui seltskonnas on laps, saab ta tohutult tähelepanu, ja mitte ainult vanatädikestelt, vaid kõigilt, ka noortelt, ka meessugupoolelt. Nii me siis läheme mööda tänavat, meie Artjomiga käsikäes ja Alberto rõõmsalt käru lükkamas. Hispaanlased!

Korter olemas, dokumendid korras – nüüd saame lõpuks turisti kombel, fotokas kaelas, linnaga tutvuda ning rahuliku südamega palmi alla puhkama ja hinge tõmbama minna! Kas kujutate ette septembrit, mil päike paistab, rannahooaeg on alles täies hoos ja sügisest ei ole veel haisugi? Linn elab oma värvikirevat elu. Kohvikud on rõõmsalt juttu vadistavat rahvast täis, tänavad ei ole isegi keskpäevase siesta ajal sugugi tühjemad, sest septembris pole ju enam palav, kõigest 25 kraadi. Randa jätkub veel nii kohalikke kui ka turiste, vastupidi oktoobrile, mil hispaanlaste jaoks on ilm juba pisut liiga külm ja 20kraadise soojaga lähevad käiku ammu igatsetud kampsunid, mantlid ja talvesaapad.

„Coca-Cola, Fanta, cerveza, aguuuuuaaaaa¹!“ kõlab mööda randa külmakottidega ringi marssivate ja jooke müüvate meeste lauluhäälne kutse.

„¿Masaje?“ pakuvad massaaži iga natukese aja tagant mööduvad pisut pilusilmsed naisterahvad. Kui politseid näevad, viskavad nad kohe mõne päevitaja taha pikali peitu, ka siis, kui massaaž parasjagu pooleli on.

Panen endale kohe kõrva taha, et kui muud tööd ei leia, siis ei jäägi vist muud üle, kui samamoodi rannas joogimüüjaks hakata. Kuidas me siin ära elama hakkame, on hetkel muidugi vägagi aktuaalne küsimus. Kõige odavam variant oleks olnud skvottida. Nii mõnigi kuulsam või vähem kuulsam eestlane on seda proovinud. Noh, leiad mõne lagunenud ja mahajäetud maja ja kolid aga rõõmsalt sisse. Mööblit saab prügikastide kõrvalt, süüa toidupoodide juures asuvatest prügikastidest, kuhu visatakse säilivusaja ületanud tooted, ja heategevuslikest supiköökidest. Samas mina näiteks ei ole ikkagi piisavalt punk sellise elu jaoks, nii et kui vähegi võimalik, siis seda teed ei läheks. Seega ei mingit palmi all jalakõlgutamist, raha on vaja teenida!

Igasugustes Facebooki gruppides – „Eestlased Hispaanias“ ja muud sarnased – on tihti arutlusel, kas siin on üldse võimalik tööd leida. Arvamused jagunevad üldjuhul kahte leeri – on neid, kes tulevad ja leiavad ja saavad hakkama. Teised on loomulikult sellised, kes hurjutavad, et ärge jumala eest siia tulge, sest tööd ei ole hispaanlaste endigi jaoks ja küll te varsti jälle, saba jalge vahel, tagasi Eestisse kolite. Mina tahaks ikka see esimene variant olla.

Kõige lollikindlam on muidugi niiviisi kolida, et kaugtöö on olemas. Teine popp variant on ettekandjaks hakata. Kevadsuvel pole võimalik, et keegi selles valdkonnas tööd ei leia. Ja eriti libedalt läheb neil, kes inglise keelt oskavad – see on siin päris suur eelis hispaanlastega võrreldes, eriti turismipiirkondades. Mõned kohad eelistavadki just välismaalasi palgata. Kolmas hea variant on inglise keele õpetajaks minna. Iga keskmise eestlase inglise keel on kordades parem kui siinsete ametlike inglise keele õpetajate oma. Ausalt! Nii et polegi tegelikult ime, et hispaanlased võõrkeeli ei räägi. Kui ma mõtlen, millega mu tuttavad välismaalased siin Málagas peale kõige eelneva veel leiva lauale toovad, tulevad esimesena pähe sellised variandid: transport (nii turistide edasi-tagasi vedu kui ka kauba või mööbli transport), massaaž, majutusteenused, maalimine ja igasugune muu kunst, tantsutrenn. Ja muusika! Mind paneb lausa imestama, kui palju siin mõned tänavamuusikud teenivad! Muidugi on veel ka ettevõtlus. Selles valdkonnas loomulikult hiinlastele võrdseid ei leidu, iga nurga peal on mõni hiina poekene püsti pandud. Eestlased, lätlased ja venelased on jällegi tublid hoopis baaride-pubide asutamises. Ning üks vanem eesti proua tegeles siin Málagas lausa kerjamisega. Ma ei teagi, kuhu ta nüüd kadunud on… Võibolla otsis mõne sellise linna, kus teisi eestlasi ei ole? Kui sellist linna üldse eksisteerib.

Artjomil õnnestub aga ühel hetkel täiesti ootamatult giidiks saada. Jalutame kolmekesi vanalinnas, kui meie juurde sõidab üks Málaga linnatuuri pakkuv tüüp. Sellise jalgrattaga, millel kaarik taga – istu aga peale ja tema veab ringi ning näitab ja jutustab kõigest vaatamisväärsest.

„Kas teil giide ei ole juurde vaja?“ küsime tema käest hoopis naljaga vastu.

„Oh ei, praegu küll mitte, aga saada oma CV sellele e-posti aadressile ja kirjuta juurde, et Eduardo soovitas,“ vastab ta sõbralikult ja ulatab Artjomile firma visiitkaardi.

Ja juba nädala pärast sõidabki Artjom samamoodi sellise kaarikuga ringi ning määrib samuti turistidele linnatuure pähe. Võõrkeeleoskus on siin kulla hinnaga ja nad ei saanud ju nii heal kandidaadil ometi minna lasta. See töö on Hispaaniasse kolijale ideaalne: päike, värske õhk, trenn, pidev aktiivne suhtlemine ja keeleõpe.

Minul on aga e-riigist tulnuna lapse kõrvalt kodus tegelemiseks enda meelest geniaalne idee – teeks e-poe. Nii ma siis istun päevad läbi arvuti taga, tõlgin Google’i abiga tootekirjeldusi hispaania keelde ja ehitan veebilehte. Oh, kui ma vaid teaksin, et see kõik on tühi töö ja vaev – hispaanlased tahavad poodi ikka kohapeale minna, kõike oma käega katsuda ja möödaminnes juttu ka ajada. Siin ei ole ju tegu eestlastega, kes eelistavad mugavalt kodust asju tellida, et ei peaks jumala eest poemüüjale tere ja aitäh ütlema. Aga nagu öeldud – seda ma veel ei tea ja tühi töö tahab tegemist.