Читать книгу Igavese elu tõend. Vaimudega suhtlemine kui surmajärgse elu tõend - Mark Anthony - Страница 5

Geronimo, põlisameeriklasest suur sõjapealik, on öelnud: “Me kõik oleme ühe Jumala lapsed. Päike, pimedus ja tuuled kuulevad kõike, mida me ütleme.”

Kuid kas meie kuulame Jumalat?

Jumal pöörab alati meile tähelepanu. Kahjuks ei pööra meie alati tähelepanu Jumalale. Jumala ja teispoolsuse sõnumid on kõikjal meie ümber – siis, kui me neid kuulame.

Olukorrateadlikkus on kõige sinu ümber toimuva tajumine – igalt suunalt, igal ajahetkel. See tajumus annab juhiseid selle kohta, mida järgmiseks teha. Olukorrateadlikkus on võime, mida väärtustavad eriti kõrgelt politseinikud, tuletõrjujad, parameedikud ja sõjaväelased, kuna selle abil saab teha kiireid otsuseid, mis võivad päästa elusid.

Spirituaalne olukorrateadlikkus tähendab selle tajumist, mis sind ümbritsevas vaimumaailmas toimub. Sellega käib kaasas avatus vaimudega kontakteerumiseks. Spirituaalne olukorrateadlikkus on väga kasutoov, sest võib muuta sinu elukäiku. Väljakutseteks on kontakti tunnistamine, selle reaalsuse aktsepteerimine ja saadavate suuniste usaldamine.

Olen õnnelik, et minu vanemad rääkisid mulle spirituaalsest olukorrateadlikkusest. Neil mõlemal olid selgeltnägijavõimeid ning nad suutsid vaime tajuda. Maast madalast õpetati mind tähelepanu pöörama nii nähtavale kui ka nähtamatule maailmale enda ümber.

Mind on õnnistatud neilt saadud õppetundidega mitmes mõttes. Advokaadina mõistan ma üksikasjadele tähelepanu pööramise tähtsust – advokaat, kes seda ei tee, jääb kohtuasjades kaotajaks. Meediumina on minu vanemate tarkus mulle õpetanud, et intuitsioon ja kontaktid vaimudega on kingitused Jumalalt, mida tuleb austada ja kalliks pidada.

2001. aasta maikuus läksin koos vennapoja ja vennatütrega New Yorki perekonna kokkutulekule. Otsustasin enne sündmuse algust koos nendega linna peal väikese tiiru teha. Oli ilus päikesepaisteline teisipäeva hommik. Sõitsime taksoga Manhattanile, et külastada nõbu Reedi, kes töötas Maailma Kaubanduskeskuse lõunatornis. Reed kohtus meiega kaksiktornide esisel väljakul.

“Siin sa oledki! Universumi keskpunktis!” hüüatas Reed. Ta oli meie külaskäigust elevil ja soovis meile näidata imeilusat vaadet, mis tema kabinetist avaneb. Sel hetkel näis Maailma Kaubanduskeskus olevat täis elu ja elujõudu, oma tuhandete igas suunas sagivate inimestega. Sellegipoolest olid minu teismelised nõod rohkem huvitatud rõivakauplustes ostlemisest kui maailma rahanduskeskuse külastamisest.

Kui ma selge sinitaeva all päiksekullas kiiskavaid kaksiktorne vaatasin, tabas mind äkki halb eelaimus – ja siis see juhtus.

Minu vaimusilma ees välgatas plahvatus. Hirm ja abitus tulvasid üle mu keha. Ma nägin tule- ja suitsupõrgut koos tohutute prügi- ja tolmupilvedega, mis minu suunas rullusid. Kohutav surmahirm neelas mind endasse, mu põlved värisesid. Tundsin, et hakkan kohe oksele. Katnud näo kätega, kummardusin ettepoole, et kusagilt tuge otsida. “Oh, Jumal küll!” karjatasin valjusti.

Minu vennapoeg ja – tütar nõksatasid seisma, jäädes mind ammulisui vaatama.

“Mis sul viga on?” küsis Reed murelikult.

“Ma … ma ei tea,” kokutasin vastuseks. “Ma nägin midagi – midagi kokku kukkumas.”

Mõne sekundiga nägemus hajus. Vaatasin uuesti kaksiktornide poole, ainult selleks, et näha neid päikesesäras taeva poole kõrgumas.

“Tead mis, Reed, kui midagi peaks sel ajal juhtuma, kui sa majas viibid, jääd sa lõksu. Mul on kahju, aga ma ei saa sinuga sinna üles minna.”

Reed oli pettunud. Minu vennapoeg kõõritas kahtlustavalt kaksiktornide poole.

“Jäta onu Mark rahule,” torkas vennatütar vahele. “Sa tead küll, milline ta on.”

Sain vennatütre diplomaatilisest ja tundlikust mõistvusest oma psüühiliste võimete suhtes lohutust. “Tänan,” sosistasin talle tänulikult.

Hetkemeeleolu vaibus ning me ütlesime Reedile, et kohtume temaga hiljem suguvõsa kokkutulekul. Minu vennatütar, kes ei jäta kasutamata ühtki võimalust sisseoste teha, vahetas kiiresti jututeemat. “Hei, vaata! Disainerkaupluse väljamüük! Onu Mark, palun, kas sa viiksid meid sinna šoppama?”

Nägin tema silmis Gucci helki ja olin rohkem kui õnnelik, et saan nende kahe ostuhimu rahuldada. Tõttasime kaksiktornidest eemale.

Neli kuud hiljem, 11. septembril 2001, viibisin Floridas oma advokaadibüroos ja valmistusin kohtukõneks. Äkitselt tõmbas üks meie töötaja minu kabinetiukse pärani ja lausa lendas sisse.

“Midagi hullu on juhtunud! Maailma Kaubanduskeskus New Yorgis põleb!”

“Mida ?”

“Kaks lennukit sõitis neisse sisse! Mõlemad tornid põlevad! Kõik uudised räägivad sellest!” tulistas ta järjepanu sõnu.

“Oh, issand!” ahmisin õhku. See oli kõik, mis ma suutsin öelda, meenutades õudset pilti, mida olin neli kuud varem kohapeal käies oma silme ees näinud.

Jumal küll – minu tädipoeg Reed!

Püüdsin palavikuliselt Reedile helistada, kuid tulemusteta. Helistasin tema naisele, emale ja õele. Mitte keegi ei saanud New Yorgiga ühendust – kõik telefoniliinid olid ülekoormatud. Kaks päeva hiljem õnnestus mul viimaks helistada – Reed oli elus.

Umbes aasta hiljem tuli Reed koos naise ja lastega Floridasse. Ühel pärastlõunal astus ta minu büroost läbi.

Kuigi ta oli terrorirünnaku üle elanud, ei teadnud ma seni täpselt, mis temaga oli juhtunud. Tema naine rääkis, et ta oli käinud traumajärgse stressihäire ravil. Kui ta teisel pool minu kirjutuslauda istet võttis, nägin enda ees täielikult muutunud meest. Vaatamata tema naeratusele, nägin ta silmis sügavat kurbust.

“Ma … Ma tahtsin sinuga rääkida – 11. septembrist,” ütles Reed. “Ma tean, et sina saad aru.”

“Mis siis juhtus?” Jäin pinevusega kuulama.

“See juhtus umbes kolmveerand üheksa paiku hommikul, olin oma kontoris. Kuulsin sellist heli, mida ma pole kunagi varem kuulnud – see pidi olema plahvatus. Ma tundsin, kuidas terve kontor vappus.”

Reedi nägu tõmbus pingule. Oma kogemuse jagamine oli tema jaoks silmanähtavalt raske.

“Jätsin kõik sinnapaika ja jooksin eesruumi. Üks meie sekretäridest karjus: “Just praegu põrutas lennuk vastu põhjatorni – see põleb!”

Kuulasin hoolega ja Reed jätkas.

“Ma ei suutnud seda uskuda! Me kõik seisime seal ja vaatasime aknast välja. See oli kohutav! Tuli levis kiiresti laiali – suurte suitsupilvede vahelt võis näha, kuidas põhjatorni tükid õhus keerlesid. Olime hirmust halvatud, me ei teadnud, mida teha.

Minu ülemus helistas turvameestele. Talle öeldi, et linnavalitsuse hinnangul saab kõik korda, ent kui keegi soovib hoonest lahkuda, siis parem lahkugu.”

Reed vaikis hetkeks ja jätkas: “See oli nagu “Titanicu” filmis – siis, kui laev jäämäega kokku põrkas ja reisijatele öeldi, et kõik on korras, kuid samas sa tead, et mitte miski pole korras. Ma mõtlesin korraks, et jään paigale, aga siis kuulsin ma midagi imelikku,” seletas Reed.

“Imelikku? Mis mõttes?” küsisin ma.

“Ühe sekundi jooksul kuulsin ma … ma kuulsin vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Mine nüüd! Kohe!”

“Sina ja vanaisa olite väga lähedased, eks ju?” Mul oli kahju, et ma polnud kunagi näinud vanaonu Theorini, kes oli juba kümne aasta eest surnud.

Omamoodi ma siiski tundsin teda, kuna mu isa oli mulle temast palju naljakaid lugusid rääkinud.

Reed peatus. “Kas see ei tundu sulle siis imelik?” Minu näoilme pani Reedi muigama. “No muidugi – sina ju näed surnud inimesi! Ilmselt suutis ka vanaisa Theorin neid näha.”

“Sa tead, Reed, et see võime on meie suguvõsas olemas. Niisiis, mis edasi juhtus?”

“Hea küll, aga päriselt ka – kes oleks saanud kõige toimuva juures üldse veel tööd teha?” küsis Reed retooriliselt. “See, et lennuk põhjatorni põrutas, oli mind niigi hirmule ajanud ja siis ma kuulsin kummitust ka veel! Ma teadsin, et pean põgenema.”

“Okei, mis siis sai?” küsisin Reedilt sügava ohkega.

“See oli midagi sürreaalset. Kõik olid paanikas,” kirjeldas ta. “Ma olin viimane, kes lifti mahtus – poolenisti ukse vahele litsutuna.”

“Miks, jumala pärast, pidid sa üldse liftiga minema?”

“Vist sellepärast, et meie majas oli üks maailma kiiremaid lifte! Tahtsin sealt kiiresti minema saada,” vastas ta, jätkates peale väikest pausi. “Lift sõitis mõned korrused allapoole – ja siis … siis hakkas kõik ümberringi rappuma ja värisema. Inimesed karjusid; me rüselesime liftis nagu segased.” Reed klammerdus tooli käetugede külge.

“Kas see oli siis, kui teine lennuk lõunatorni sisse sõitis?” küsisin ma.

“Jah. Lifti uksed läksid lahti ja siis – ma tean, et see kõlab hullumeelselt, aga …” kõhkles Reed.

“Lase edasi, Reed, pole midagi,” rahustasin teda.

“Kui lifti uksed avanesid, nägin hetkeks, võin seda vanduda, silmanurgast vanaisa Theorini,” kirjeldas Reed. “Ta viipas mulle. Ma teadsin, et pean liftist välja saama – hüppasin välja ja kukkusin põrandale. Minu sekretär Karen ja veel kaks naist kukkusid minu kõrvale. Teised jäidki lifti …”

Reed jätkas. “Lamasin näoli maas nende kahe naise kõrval. Kergitasin end ja karjusin neile: “Kuulge, tõuske püsti!’ Aga nad ei tõusnud! Nad lihtsalt jõllitasid mind tühja pilguga … ”

“Mis sai edasi?” Mu süda hakkas taguma.

“Vaatasin korraks seljataha ja …” Reed võttis hoogu, enne kui jätkas. “Siin kuulsin jälle seda heli – teist plahvatust – ja lift lahvatas põlema! Oh, Mark! Mul on siiamaani silme ees nende inimeste pilgud, kes sinna jäid! Minu sekretär … oh issand, ta lihtsalt karjus ja karjus ja lift – see lõõmas üleni leekides! Ma nägin, kuidas trossid, mis lifti üleval hoidsid, katkesid ja lift kukkus alla! Kõik karjusid … Lift kukkus alla nagu üks suur tulekera!”

Reed vappus üle kere. Ulatasin talle väriseva käega taskurätiku.

“Meie ümber keerlesid sädemed. Püherdasime Kareniga põrandal, et neid summutada – see oli õudne! Kogu see asi kestis ainult mõned sekundid … ” Reed tõmbas sügavalt hinge.

Püüdsin jääda rahulikuks ja objektiivseks kuulajaks, kuid mu süda murdus oma tädipoega kuulates. Minu oskused advokaadina pandi tõsiselt proovile.

“Ja siis … palun ära arva, Mark, et ma olen hull – kuulsin jälle vanaisa Theorini häält, mis ütles: “Aja end üles!””

“Sa ei ole hull, Reed, palun jätka.” Püsisin vaevu oma toolil.

“Ma tõusin üles ja aitasin Karenit ja veel kaht naist – ma ei tea, kes nad olid – ja me jooksime trepist alla … Olin ilmselt šokis! Ma tundsin, et mu keha liigub nii, nagu ma polekski seal, vaid kusagil eemal. Trepid olid tihkelt rahvast täis. Imelik oli see, et kuigi kõik olid paanikas, ei tõugelnud ega trüginud keegi.”

“Ja räägitakse veel, et newyorklased on ebaviisakad,” pistsin vahele, püüdes huumoriga pinget vähendada.

“Jõudsin fuajeesse. See oli uskumatu … Kaaraknad olid purunenud, marmorseinad pragunenud, liftid alla kukkunud, maalid ja skulptuurid sodiks muutunud. Lihtsalt kohutav,” jätkas ta.

“Viimaks sain majast välja.” Reed vaikis hetkeks. “Kõik oli kontrolli alt väljas! Inimesed jooksid ja karjusid; igal pool olid tuletõrjujad ja politseinikud. Karen kadus kuhugi rahva sekka – kaotasin ta silmist. Ja siis ma kuulsin …” Reed peatus ja tõmbas hinge.

“Mida sa kuulsid, Reed?”

“Hakkasin paremale jooksma, kui nägin, õigemini tundsin, et mind sikutatakse vasakule, ning nägin vilksamisi vanaisa Theorini. Ma pöörasingi vasakule ja kohe, kui paigalt sain, kukkus midagi otse minu kõrvale. Meetri-pooleteise kaugusele … kõik need pritsmed plärtsatasid minu peale – ja see heli, mida see kukkudes tegi! Mütsaki ,” ütles Reed, pisarad põskedel voolamas.

“Mis sulle äärepealt otsa kukkus, Reed? Mida sa kuulsid?” küsisin tõtakalt.

“Ma kuulsin mütsatust ,” vastas ta värisedes.

“Mütsatust?” küsisin juhmilt, taipamata, mida ta sellega mõtles.

“Mütsatust , Mark! Mütsatust!” kordas ta. “See oli inimene, kes minu kõrvale kukkus! Üks mees kukkus minust umbes meetri kaugusele! Kõik see kraam pritsis mulle peale!” Reed hakkas nuuksuma. “Iga kord, kui ma silmad sulen ja püüan magama jääda, kuulen seda heli … seda mütsatust .”

Tundsin, kuidas mu silmad vett täis valguvad.

“Kui poleks olnud vanaisa Theorini, oleks ta mulle otsa kukkunud!” nuuksus ta.

Meenutasin õudusega telerist nähtud pilti inimestest, kes olid hoonetesse lõksu jäänud, kui lennukid kaksitorne rammisid. Paljud hüppasid end surnuks, eelistades seda leekides hukkumisele. Reedi kogemus muutis kõik liiga tõeliseks.

“Ma olin paanikas. Tundsin, et hakkan oksele!” hüüatas Reed.

Minu kunagise eelaimduse üksikasjad meenusid mulle kogu nende võikuses.

“Pistsin jooksu ja sattusin rahvasumma keskele. Ma kukkusin ja minust joosti üle. Mõtlesin, et siia ma suren,” meenutas Reed. Ta värises kogu kehast, püüdes enesekontrolli säilitada.

“Kuid siis ma kuulsin uuesti, kuidas vanaisa Theorin mulle hüüdis, või ei kuulnud ka – see hääl oli minu peas: “Aja end püsti, poiss! Sa jääd ellu!””

Kuulasin kangestunult.

“Kuid ma ei suutnud üles tõusta! Inimesed astusid mulle peale, trampisid minu otsas,” kirjeldas Reed pisaratega võideldes.

“Siis tuli üks tuletõrjuja, noor latiino kutt, tõmbas mu püsti ja küsis, kas minuga on kõik korras. Ma nägin ta silmis hirmu,” lausus Reed kinnisilmi.

“Ta päästis su elu,” laususin leebelt.

“Jah, seda ta tegi, ja ma isegi ei tea, kuidas ta mind üldse rahvasummas nägi. Ma ei ole oma elus kellegi vastu suuremat austust tundnud kui tema vastu. Mitte sellepärast, et ta mu elu päästis, vaid sellepärast, et ka tema oli surmani hirmul, kuid tegi ikkagi oma tööd, hoolides rohkem teiste kui enda elust.”

Istusime mõnda aega vaikides, kuni Reed end uuesti kogus.

“Mark, sa pead mind uskuma. Kui poleks olnud minu vanaisa vaimu, ei oleks ma praegu siin. Ta oleks nagu taevast alla laskunud, käskides mul lahkuda, liftist välja hüpata, õiges suunas joosta – ma mõtlen isegi seda, et ehk saatis just tema noore tuletõrjuja mind päästma. Ma olen nii tänulik, kuid samal ajal tunnen end süüdi, et mina ellu jäin, aga …”

“Ellujääja süütunne?”

“Seda ütleb mu hulluarst ka, Mark.”

Reedi käed värisesid, kui ta taskust suitsupaki ja välgumihkli välja õngitses. Ma ei teadnudki varem, et ta suitsetab.

“Kuule, minu firmas ei ole lubatud siseruumides suitsetada,” laususin kõhklevalt.

“Ma pean närve rahustama,” vastas Reed sigaretti süüdates.

“Sa ei peaks suitsetama, Reed, see ei tee sulle head.”

“Oi, tõsi või? Arvad, et see tapab mu?” küsis ta suitsupilve tagant.

“Noh, see on ikkagi halb harjumus,” vastasin mitte eriti vaimukalt.

Reed tõmbas sügava mahvi, naeratas kergelt ja nähvas: “Suitsetamine ei saada sind põrgusse – see paneb sind lihtsalt haisema, nagu oleksid seal käinud.”

Tema naeratus hajus. “Ja mina olen seal käinud.”

Vaimudega suhtlemise tähtsus ja tähendus on mõõtmatud. Kontakt teispoolsusega võib olla mitmel viisil kasulik. Reedi jaoks päästis spiritistlik olukorrateadlikkus tema elu.

Minu sõbrale Emmale andis see teadlikkus tema elu lõpul selgust ja hingerahu.

Emma oli eakas naine, kes elas Lõuna-Aafrikas. Ta kuulis minu tööst meediumina ja minu vaadetest elu igikestvale olemusele ülemaailmse leviga raadiosaates antud intervjuust. See innustas teda mulle e-kirja saatma. Ma avasin tema e-kirja ja miski, või õigemini keegi nähtamatu, tekitas minus tunde, et pean temaga rääkima. Vastasin talle, kirjutades, et mulle meeldiks temaga pikemalt rääkida. Järgmisel päeval sain uue e-kirja juhtnööridega, kuidas ja millal temaga interneti vahendusel näost-näkku kõnelda saan.

Kui side sai loodud ja tema pilt ekraanile ilmus, olin jahmunud. Emma lamas haiglavoodis, mille peats oli nii palju ülespoole tõstetud, et ta näeks arvutiekraani ja saaks kaamerasse rääkida. Ta oli luukõhn ja habras. Mind üllatas, et nii haige inimene on näinud sedavõrd palju vaeva, et minuga vestelda.

Tema kõrval seisis noor mees, kiiskavvalges haiglavormis lõuna-aafriklane. “Ma olen siin, ma’am , kui te midagi vajate,” ütles ta Emmale, enne kui arvutikaamera vaatealast eemaldus.

“See arvutivärk on ikka vahva asi, eks ole?”

Emma naeratas kaamerasse.

“Ja-jah, muidugi,” vastasin.

“Mul on vähk. Nad ütlevad, et mulle pole enam kaua jäänud.” Emma sinised silmad sädelesid justkui trotsist vähi vastu, mis tema keha õgis. “Ma olen kojumineku suhtes täiesti rahulik. Ma ei ole kunagi surma kartnud. Ma tunnen lõpetatuse tunnet ja tean, et minu aeg on otsakorral.”

Imetlesin julgust, millega ta surma palge ees seisis, ning soovisin teda kuidagi aidata. Kuigi ma tean, et surm on pelgalt üleminek, on see siiski suurema osa inimeste jaoks hirmutav. Ent Emma – tõeline valguskiir – näis nii kartmatuna.

“Ma tunnen enda ümber vaime. Kui te saate seda teha, Mark, siis ma tahaksin teada, kes nad on,” palus Emma.

“Kas teile sobib, kui ma alustan seanssi palvega, sest usun, et palve tõstab vibratsioonisagedust?” küsisin Emmalt. Kui ta noogutas, sulgesin silmad ja palvetasin Jumala poole, et ta mind juhendaks. Seejärel tundsin, et side teispoolsusega on saavutatud.

Kui olin palvetamise lõpetanud, nägin interneti vahendusel Emma tungivat pilku ja tegin kohe algust. “Ma näen kolme naist enda poole tulemas. Kaks neist on teie suhtes vanema tasandil ja kolmas vanavanema tasandil – kõik nad on teie emapoolsed sugulased.”

Emma kuulas vaikselt.

“Neil on teiega väga lähedane suhe. Ma tunnen, et tegemist on ema, tädi ja vanaemaga. Teie emal või naisel, kes tundub teie emana, on väga heledad, peaaegu lumivalged juuksed ja helesinised silmad. Tema silmad on väga soojad,” kirjeldasin ma.

Emma noogutas. “Palun jätkake.”

“See, mida ma teie ema kohta tunnen, väljendub tema kätes. Tema käed on nii pehmed ja soojad. Ma tajun, kuidas ta oma käed teie poole sirutab ja teie käe endale pihku haarab. Ta ütleb, et saate temalt jõudu.”

“Emal olid nii armsad käed, need olid tõepoolest pehmed ja soojad,” kinnitas Emma.

“Teie tädi oli kõhnuke. Ta kandis prille ja tema juustes oli rohkem halli kui valget. Ta oli vaikne inimene, kes elas oma tunded läbi omaette ega näidanud kunagi pahameelt välja, kui tundis, et teda on halvasti koheldud. Vaikimine tegi ta tugevaks, kuid oli ühtlasi tema nõrkus. Ta ei näidanud kunagi kellelegi välja, kuidas kannatas. Ta kehastab mitmes mõttes väljendit “katkematu kannatus,” vahendasin ma.

“Tädi Justine,” ohkas Emma. “Üks õnnetu naine …”

“Tema sõnum teile on, et teispoolsuses pole kannatusi ning kogu valu, mida materiaalses maailmas taluma peate, on vaid väravaks rõõmsasse ellu teispoolsuses – vähemalt tema puhul oli see nii. Ta tahab, et ma teile seda edasi ütleksin.”

“Ja vanaema?” küsis Emma.

“Teie vanaema energia on hoopis teistsugune. Tundub, et ta oli oma laste suhtes väga nõudlik.”

Emma noogutas ja püüdis midagi öelda, kuid teda haaras köhahoog.

“Teie vanaema ei olnud kuri, vaid lihtsalt range ja distsiplineeriv. Ta soovis, et tema tütred saavutaksid elus rohkem kui ta ise, ning kannustas neid tagant, kuidas oskas. Tema võimukas iseloom hävitas teie tädi enesekindluse, kuid mitte teie ema oma. Teie ema oskas tema tugeva iseloomuga toime tulla.”

“Te tabasite nende iseloomu,” sõnas naine, võideldes pealetikkuva köhahooga. “Mis sõnumid neil minu jaoks olid?”

“Nad tegutsevad teispoolsuses ühtse kolmikuna. Nad on üksteisega rahujalal ja tundub, et nad on teie eest teie valus ja kannatustes hoolitsenud. Kõik nad soovivad teiega seda “kannatuste karikat” jagada, kuid teavad, et teie teekond ei ole lõpule jõudnud – pigem on see uue algus. Nad tahavad, et te seda mõistaksite ja valgusele keskenduksite ega kardaks mitte midagi. Järeldades rahust, mida nendest õhkub, on nad teispoolsuse “taeva” dimensioonis.”

Et Emma köha ägenes, tuli hooldaja taas kaamera vaateulatusse. Ta kummardus arvutiklaviatuuri kohale ja ütles leebelt: “Tänaseks aitab, miss Emma.”

Minu arvutiekraan tõmbus tumedaks. Mõni päev hiljem sain Emmalt järgmise e-kirja:

Tere, kallis Mark,

Ma tean, et te muretsete minu pärast. Pole põhjust – mul on olnud hea elu. Ma tahan teid teie seansi eest tänada. Info oli väga täpne. Olen väga tänulik! Aitäh teile! On nii lohutav teada, et nad on seal, kui ma teisele poole astun, ning et nad on mind kogu aeg aidanud. Taevas kõlab nii helgelt …

Ma usun, et me õpime kannatustest palju. Need teevad meid sügavamaks ja kaastundlikumaks teiste kannatuste suhtes. Ma ei tea, kuidas, aga tean, et pidin selle vähikogemuse saama, ja olgu siis nii.

Ma tunnen viimasel ajal suurt väsimust, kuid hakkan oma asju korda saama. Mul on kõrge palavik, mis muutub hooti väga tugevaks ja see mõjub kurnavalt. Püüan olla tugev ja palun Jumalalt ja tema inglitelt, et see ei kestaks liiga kaua. Ma igatsen oma kehast välja saada ja vaba olla.

Jumal õnnistagu teid!

Emma

Jätkasime kirjavahetust mõne kuu vältel. Emma e-kirjad muutusid aina lühemaks ja lühemaks, justkui näidates tema elujõu kahanemist. Viimaks lakkas kirjade vool sootuks.

Ühel hommikul, kui ma olin oma kontoris, tuli mul mõte hooldushaiglaga ühendust võtta. Kuna naine ei olnud minu pereliige, teadsin ma, et mulle ei antaks mingit infot. Just sel hetkel tundsin enda kõrval kellegi õrna ja armastavat kohalolu.

See oli Emma – ta oli lahkunud ja läinud teispoolsusse. See tegi mind kurvaks, sest olin kaotanud kellegi, keda pidasin enda sõbraks, kuid samas see rõõmustas mind, sest teadsin, et tema kannatused on nüüd läbi. Mul oli olnud au puudutada selle vapra naise südant – naise, kes läks oma surmale vastu täieliku rahu ja vaimuselgusega.

Spiritistlikul olukorrateadlikkusel on palju hüvesid. See võib olla kas väga intensiivne või vaevutajutav, kuid see on alati võimas. Kuigi Reedile ja Emmale saadetud sõnumid olid väga erinevad, tähendas teispoolsusele tähelepanu pööramine nende mõlema jaoks Jumala kingitust.