Читать книгу PS. Pariisist - Марк Леви - Страница 8

Porte de la Chapelle’i juures sõitis Saab diagonaalselt üle kolme sõidurea, ignoreerides teiste autode vilkuvaid esitulesid, lahkus ringteelt ning sõitis maanteele A1, mis viis Roissy Charles de Gaulle’i lennuvälja poole.

„Miks mina pean alati talle lennuväljale vastu minema? Me oleme juba kolmkümmend aastat sõbrad, aga Arthur pole mind kunagi lennujaamast ära toonud. Ma olen liiga hea. See on minu probleem. Kui mind poleks olnud, poleks tema ja Lauren isegi mitte koos. Kas näidata üles natukenegi tänulikkust on liiga palju palutud? Ilmselt on!“ pomises Paul Barton, vaadates end hetkeks tahavaatepeeglist. „See tähendab, muidugi, ma olen nende Joe ristiisa, aga keda nad veel oleks saanud paluda? George Pilguezi? Haa! Palju edu sellega.

Tead, kui see kutt mu taga veel korra vilgutab, siis tõmban pidurit! Ma pean selle endaga rääkimise järele jätma. Aga jällegi, kellega ma siis peaksin rääkima? Oma romaanide kangelastega? Jumal küll – ma kõlan nagu mingi vanamees. Vähemalt saavad nemad oma laste või lastelastega rääkida. Ma peaksin selle asja korda ajama, lapsi saama. Enne kui olen vana ja seniilne.“

Ta vaatas end jälle tahavaatepeeglist.

Saab sõitis tolliautomaadi juurde ja Paul haaras masinast pileti. „Tänan,“ ütles ta harjumusest ja sulges akna.

Saabuvate lendude tabloo näitas, et lend AF 83 maandub õigel ajal. Paul niheles ja kõndis kannatamatult edasi-tagasi.

Pagasi kättesaamise alalt hakkasid saabuma esimesed reisijad, aga ainult mõned. Ilmselt esimesest klassist.

Kui Paulil ilmus esimene romaan, otsustas ta arhitektikarjääri ootele jätta. Ta oli avastanud kirjutamises kujuteldamatu vabaduse. Seda ei saanud ette arvestada; ta lihtsalt nautis kirjutamise protsessi – täita lehekülg lehekülje järel – peaaegu kolmsada lehekülge, kuni kirjutas LÕPP. Igal õhtul leidis ta end oma loo haardest. Ta ei käinud enam peaaegu üldse väljas ja õhtust sõi oma arvuti ees.

Öösiti oli Paul osa kujuteldavast maailmast, kus ta oli õnnelik koos tegelastega, kellest olid saanud ta sõbrad. Kui ta kirjutas, oli kõik võimalik.

See kõik algas siis, kui ta esimene romaan oli vaid paberivirn kirjutuslaual.

Pauli elu muutus tervenisti mõni nädal hiljem, kui Arthur ja Lauren olid end tema juurde õhtusöögile pressinud. Õhtu edenedes sai Lauren kõne ühelt haigla administraatorilt. Et mehed saaksid jätkata vestlust elutoas, küsis Lauren Paulilt luba rääkida tema kabinetis.

Telefoniga rääkides leidis Lauren käsikirja ja hakkas seda lugema. Ta oli nii haaratud, et kaotas vestluses järje.

Pärast kõnet professor Krausiga jätkas naine lugemist. Möödus üle tunni, enne kui Paul pea kabineti ukse vahelt sisse pistis, et vaadata, kas kõik on korras, ja leidis naise omaette naeratamas.

„Oh, vabandust, kas ma segasin sind?“ hüüdis Paul, nii et Lauren võpatas.

„Sa ikka tead, et see on võrratu, eks?“

„Sul ei tulnud pähe luba küsida, enne kui lugema hakkasid?“

„Kas ma võin selle koju kaasa võtta ja lõpuni lugeda?“

„Ära vasta mu küsimusele küsimusega.“

„Sina alustasid! Nii et ma siis võin selle koju kaasa võtta?“

„Kas see tõesti meeldib sulle?“ küsis Paul, kahtlus hääles.

„Jah, tõesti meeldib!“ vastas Lauren, lehti kokku korjates.

Seejärel võttis Lauren käsikirja ja läks tagasi elutuppa, möödudes Paulist ühtki sõna lisamata.

„Ma ei mäleta, et oleksin lubanud!“ protesteeris Paul, kui ta naisele järele jõudis.

Ja seejärel ütles ta tasa, et ärgu Lauren seda Arthurile mainigu.

„Jah? Mis jah?“ sekkus Arthur püsti tõustes.

„Ma ei mäleta,“ ütles talle Lauren. „Lähme. Kas oled valmis?“

Ja enne kui Paul sai mahti midagi öelda, seisid Arthur ja Lauren juba maja ees, tänasid teda toreda õhtu eest ja olidki läinud.

Ilmusid teised reisijad, seekord oli neid palju. Vähemalt kolmkümmend, aga ikkagi mitte need, kellele ta oli vastu tulnud.

„Mis nad seal teevad, võtavad tolmuimejaga lennukit üle? Jumal küll, juba neile mõtlemine toob nii palju mälestusi. See paneb mind mõtlema, mis mul tegelikult vajaka on, kui kodu meenutan. See maja Carmelis... Mulle meeldis seal nädalavahetustel käia, nendega koos olla, vaadata rannal päikeseloojangut. Sellest on peaaegu seitse aastat, kui Pariisi kolisin... Skaip on parem kui mitte midagi, aga see pole ikkagi sama kui külaskäigud. Tegelikult ma peaksin tõesti Laureniga oma pidevatest migreenidest rääkima – see on tema ala. Ei, ta tahaks, et läheksin kontrolli. See on ainult migreen. Naeruväärne – iga peavalu ei tähenda veel ajukasvajat. Ja kui see on kasvaja, siis ma arvan, et saan niikuinii varem või hiljem teada. Kas nad kunagi selle lennuki pealt maha ka tulevad?“

Sellel saatuslikul ööl oli Green Street inimtühi. Pärast Ford Focuse parkimist avas Arthur Laurenile ukse ja koos ronisid nad trepist üles väikese Victoria-aegse maja ülemisele korrusele, kus nad elasid. See oli ebatavaline, et paar jagas sama korterit, enne kui nad olid teineteisega kohtunud, aga see oli hoopis teine lugu.

Arthur pidi lõpetama mõned visandid ühe suurkliendi jaoks. Ta palus Laurenilt vabandust ja suudles teda, enne kui oma arhitektilaua taha istus. Lauren ei kaotanud aega ja läks voodisse ning jätkas sealt, kus ta oli Pauli romaaniga pooleli jäänud.

Mitu korda arvas Arthur, et kuulis teiselt poolt seina naeru. Iga kord vaatas ta kella ja võttis siis jälle pliiatsi. Hiljem, kuuldes seekord nuukseid, tõusis ta püsti, avas vaikselt magamistoa ukse ja leidis oma naise voodis midagi lugemas.

„Mis see on?“ küsis ta murelikult.

„Ei midagi,“ vastas naine käsikirja sulgedes.

Ta haaras voodi kõrvalt laualt pabersalvräti ja ajas end istukile.

„Kas sa ei ütleks mulle, miks sa nii kurb oled?“

„Ma pole kurb.“

„Kas sa said mõne patsiendi kohta halbu uudiseid?“

„Ei, häid uudiseid, tegelikult. Väga häid uudiseid.“

„Kas sa nutadki nende heade uudiste pärast?“

„Miks sa voodisse ei tule?“

„Mitte enne, kui sa mulle ütled, miks sa ikka veel üleval oled.“

„Ma ei usu, et võin sulle seda rääkida.“

Arthur seisis otse Laureni ees, olles otsustanud temalt ülestunnistus välja pressida.

„Asi on Paulis,“ purskas naine lõpuks välja.

„Mida, kas ta on haige?“

„Ei, ta on kirjutanud...“

„Mille ta on kirjutanud?“

„Ma tõesti peaksin temalt luba küsima...“

„Pauli ja minu vahel pole saladusi.“

„Tegelikult on. Ära selle pärast muretse. On juba hilja, tule voodisse.“

Järgmisel õhtul, kui Paul oli tööl, helistas talle Lauren.

„Ma pean sinuga rääkima. Mu vahetus lõpeb poole tunni pärast. Saame kokku kohvikus haigla vastas.“

Hämmeldunult pani Paul jaki selga ja lahkus kontorist. Ta põrkas Arthuriga lifti juures kokku.

„Kuhupoole sa lähed?“

„Oma naist töölt ära tooma.“

„Kas ma võin sinuga kaasa tulla?“

„Kas sa oled haige või on midagi muud, Paul?“

„Lähme, hiljem selgitan.“

Kui Lauren haigla parklasse ilmus, tormas Paul tema juurde ja seisis tee peale ette. Arthur seisis hetkeks seda pealt vaadates ja otsustas siis nende juurde minna.

„Ma räägin sulle kodus,“ ütles Lauren. „Ma pean Pauliga rääkima.“

Jättes Arthuri üksi, astusid nad kohvikusse.

„Kas sa lugesid läbi?“ küsis Paul, olles ettekandja minema saatnud.

„Jah, eile öösel.“

„Ja sulle meeldis?“

„Väga. Ma märkasin tegelikult üsna mitut asja, mis käisid minu kohta.“

„Jah, ma tean. Ma oleks ehk pidanud... sinult luba küsima.“

„Ausalt öeldes, poleks see paha teinud küll.“

„Igatahes, keegi peale sinu pole seda lugenud, niisiis...“

„Noh, sellest ma tahtsingi sinuga rääkida. Sa pead saatma selle kirjastusse – ma olen kindel, et see avaldatakse.“

Paul polnud sellega arvestanud. Esiteks, ta ei uskunud hetkekski, et ta romaan võiks mõnda kirjastust huvitada. Ja isegi kui peaks huvitama, polnud ta kindel, et talle meeldiks, kui keegi võõras ta kirjutatut loeks.

Lauren kasutas kõikvõimalikke argumente, aga Paul ei muutnud meelt. Välja minnes küsis Lauren, kas ta võiks nende saladust Arthuriga jagada. Paul teeskles, et ei kuule teda.

Kodus ulatas Lauren käsikirja Arthurile.

„Võta,“ ütles ta. „Räägime siis, kui oled selle läbi lugenud.“

Seejärel oli Laureni kord kuulata, kuidas Arthur korduvalt naerab, ja oodata vaikuses järgmist emotsiooni. Mitu tundi hiljem tuli Arthur elutuppa.

„Noh...?“

„Noh, see lugu on põhimõtteliselt inspireeritud meist, aga mulle see tõesti meeldib.“

„Ma ütlesin, et saatku see kirjastusse, aga ta ei tee seda.“

„Ma saan sellest aru.“

Pauli loo kirjastamisest sai noorele arstile kinnisidee. Kui ta Pauli nägi või temaga telefoni teel rääkis, küsis ta alati üht ja sama: kas ta oma käsikirja on juba ära saatnud? Iga kord ütles Paul ei ja käskis Laurenil selle kohta pärimine lõpetada.

Siis, ühel pühapäeval, hilisel pärastlõunal, helises Pauli telefon. See polnud Lauren, vaid toimetaja New Yorgis asuvast kirjastusest.

„Haa-haa, väga naljakas, Arthur,“ ütles Paul ärritunult.

Üllatunult ütles helistaja, et ta oli just lõpetanud romaani lugemise ja see oli talle väga meeldinud ja ta tahaks kohtuda autoriga.

Nad jätkasid mõnda aega vestlust, rääkides küll teineteisest mööda, ja Paul muudkui viskas nalja. Algul oli toimetaja rõõmsameelne ja siis vihane ning soovitas Paulil järgmisel päeval ta San Francisco kontorisse tulla; siis ta näeb, et see pole nali.

Äkki tärkas Paulis kahtlus.

„Kuidas te mu käsikirja enda kätte saite?“

„Üks teie sõber saatis selle mulle.“

Ja pärast seda, kui toimetaja oli andnud Paulile aadressi, kus nad kohtuvad, kõne lõppes. Paul kõndis oma korteris edasi-tagasi, kuni ei suutnud seda enam välja kannatada, hüppas oma Saabi ja sõitis läbi linna San Francisco Memorial Hospitali.

Kiirabiosakonnas küsis ta kohe Laurenit. Õde mainis, et ta ei näe eriti haige välja. Paul vaatas teda vihaselt ja urises, et kõik hädaolukorrad pole meditsiinilist laadi. Kui talle Laurenit kahe sekundiga kohale ei tooda, siis ta korraldab stseeni. Õde hakkas turvamehele nägusid tegema. Katastroof sai napilt ära hoitud sellega, et Lauren nägi Pauli ja tuli tema juurde.

„Mida sa siin teed?“

„Kas sul on kirjastajast sõber?“

„Ei,“ ütles naine pilku kõrvale pöörates.

„Kas Arthuril on?“

„Üldse mitte,“ pomises Lauren.

„Kas see on jälle mingi su trikk?“

„Ei. Seekord mitte.“

„Mida sa teinud oled, Lauren?“

„Ma ei ole midagi teinud. Otsus on ikka veel sinu teha.“

„Täpsusta. Palun.“

„Ühel mu kolleegil on sõber, kes on kirjastuses toimetaja. Ma andsin talle käsikirja, lihtsalt et keegi erapooletu avaldaks oma arvamuse.“

„Sul polnud õigust seda teha.“

„Mulle tuleb meelde, et sa kunagi tegid minu heaks midagi, mida ma polnud sinult palunud, ja ma olen tänaseni selle eest sulle tänulik. Kõik, mis ma tegin, oli selleks, et anda saatusele... lihtsalt väike müks. Nagu ma ütlesin, see on ikkagi täielikult sinu teha, otsuse teed sina.“

„Mis otsuse?“

„Kas sa tahad seda, mida kirjutasid, teiste inimestega jagada. Sinu lugu võib tuua nende ellu natuke rõõmu. Ja tänapäeval on see suur asi. Igatahes ma pean nüüd tööle tagasi minema...“

Lauren pöördus kiirabiosakonna poole tagasi.

„Muidugi, ära mind täna, ükskõik mida sa ka teed,“ lisas ta.

„Mille eest?“

„Mine sellele kohtumisele, Paul. Ära ole nii kangekaelne. Ja juhul, kui sa seda arvad, siis mina pole Arthurile sõnakestki lausunud.“

Paul läks kohtuma toimetajaga, kes oli ta romaanist huvitatud, ja nõustus tolle pakkumisega. Iga kord, kui ta kuulis sõna romaan, oli tal raske seostada seda looga, millega oli täitnud öid siis, kui ta polnud eriti õnnelik.

Romaan ilmus kuus kuud hiljem. Päeval pärast selle saabumist raamatupoodidesse sõitis ta liftis koos oma kahe arhitektist kolleegiga ja mõlemad hoidsid käes ta raamatut. Nad õnnitlesid teda ja Paul, olles šokis, ootas, kuni nad välja läksid, enne kui vajutas alumist nuppu. Ta läks kohvikusse, kus sõi alati hommikust. Barista palus temalt autogrammi raamatusse, mille oli ostnud. Pauli käsi värises pastakat hoides. Ta tasus arve, läks koju ja hakkas oma romaani üle lugema.

Iga leheküljega vajus ta toolis pisut sügavamale, soovides, et saaks sellesse sulada ega peaks kunagi enam välja tulema. Ta oli pannud sellesse raamatusse osa endast, osa oma lapsepõlvest, unistustest, lootustest ja ebaõnnestumistest. Seda taipamata, seda ettegi kujutamata loevad seda ühel päeval võõrad inimesed. Või isegi veel hullem, inimesed, kellega ta koos on olnud, koos töötanud. Paul, kelle vali hääl ja sõbralik käitumine varjas peaaegu patoloogilist ujedust, istus pärani silmi ja abituna, soovides vaid olla nähtamatu, justkui oma raamatu tegelane. Paul vajus talveunne – ja oli sunnitud sellest välja tulema alles siis, kui Arthur uksele koputas ja ta peiduurkast välja ajas. Vastupidiselt Paulile oli Arthur rõõmus raamatu vastuvõtu üle ja tõi häid uudiseid.

Loo originaalsus oli köitnud meedia tähelepanu. Maureen, arhitektuuribüroo assistent, oli teinud kena kausta ajaleheväljalõigetega. Enamik kliente olid juba raamatut lugenud ja helistasid ning soovisid õnne.

Üks filmiprodutsent püüdis Pauli büroost kätte saada ja – Arthur jättis kõige parema viimaseks – City Lights Bookstore, mille püsiklient ta oli, teatas, et romaan läheb nagu soe sai. Hetkel piirdus Pauli edu Põhja-Californiaga, aga raamatumüüja oli kindel, et sellise tempoga levib see üle kogu maa.

Restorani terrassil, kuhu ta Pauli oli viinud, rääkis Arthur sõbrale, et ta peab habet ajama ja pöörama oma välimusele suuremat tähelepanu, samuti vastama toimetaja kõnedele (vaene mees oli jätnud kontorisse juba kakskümmend sõnumit) ja eelkõige rõõmustama õnne üle, mis talle oli sülle langenud, selle asemel et nina norus ringi käia, justkui oleks keegi surnud.

Paul oli päris tükk aega vait, hingas seejärel sügavalt sisse ja mõtles, et avalikkuse ees minestamine teeks olukorra veel hullemaks. Viimane tilk karikasse oli üks naine, kes ta ära tundis ja segas nende söömaaega ning küsis, kas see romaan on autobiograafiline.

Tõsisel toonil ütles Paul sõbrale, et ta on viimastel nädalatel selle üle palju mõelnud ja et ta annab büroos ohjad Arthurile üle. Pauli kord oli võtta aasta loomingulist puhkust.

„Mille jaoks?“ oli Arthur mõnevõrra vapustatud.

Et ära kaduda, mõtles Paul. Et end loengust säästa, tuli ta välja vettpidava ettekäändega: selleks, et kirjutada järgmine romaan, või vähemalt üritada seda teha. Kuidas võiks Arthuril midagi selle vastu olla?

„Kui sa seda tõesti tahad. See tähendab, sa tegid ju minu heaks sedasama, kui mul olid rasked ajad ja ma põgenesin Pariisi. Niisiis... kuhu sa täpsemalt lähed?“

Paul polnud ise sellele üldse mõelnud ja haaras sõnasabast kinni:

„Pariisi. Sa rääkisid sellest nii palju. Valguse Linn, kõik need imed, bistrood, sillad, melu, naised... Kes teab, kui mul on õnne, võib-olla leian üles selle imelise floristi, kellest ma nii palju olen kuulnud.“

„Võib-olla,“ vastas Arthur tõredalt. „Aga ega kõik nii imeline polnudki, eks ma püüdsin ka ju muljet jätta.“

„Sellepärast, et sa olid tollal segaduses. Ma lihtsalt vajan uut keskkonda... et midagi muuta, et loomemahlad saaksid voolama hakata.“

„Kui sa tõesti tahad sellepärast minna, siis on mul sinu pärast hea meel. Ja millal sa lahkud?“

„Sööme täna sinu juures õhtust. Sa võid kutsuda Pilguezi ja ta naise, nii et kogu punt oleks koos, et hüvasti jätta. Ja homme sõidan Prantsusmaale!“

Pauli plaan kahtlemata kurvastas Arthurit. Paul teadis, et vana sõber oleks tahtnud vastu vaielda või püüda teda veenda, et büroo jaoks oleks parem, kui ta mõne kuu ootaks. Kui nende rollid oleks olnud vastupidised, siis Paul oleks muidugi teinud kõik, mis tema võimuses, et aidata, teades, et töö teeb end ise.

Pärast hüvastijättu läks Paul koju, olles äärmiselt häiritud. Mis talle ometi pähe tuli? Pariisi kolida! Üksi!

Ta kõndis mööda oma korterit edasi-tagasi ja püüdis välja mõelda selle hullumeelse ja ootamatu põgenemise plusspooli. Arthur oli seda teinud, miks siis mitte tema? Teine argument, mis oli isegi veenvam kui esimene, puudutas pariisitaride võlusid. Ja kolmas oli lõpuks see, et tegelikult ta võiski ju püüda teise romaani kirjutada... mida ta ei avaldaks... või avaldaks vaid välismaal. Sel moel saaks ta San Franciscosse naasta, kui asi on maha rahunenud. Kui kõik oli öeldud ja tehtud, jäi kõlama vaid üks argument: kirjanik... ameeriklane... vallaline... Pariisis!

Ja Pariisis, kus Paul oli nüüd elanud viimased seitse aastat, oli ta kirjutanud veel viis romaani. Kasvav valvsus pariisitaride suhtes, kelle tujud ta leidis olevat arusaamatud, sundis valima tsölibaadi. Või ehk täpsemalt öeldes: tsölibaat oli valinud tema.

Ta viis romaani polnud nii edukad, kui ta oli lootnud. Ei Euroopas ega Ühendriikides. Mingil põhjusel olid need aga väga populaarsed Aasias, eriti Koreas.

Viimased viis aastat oli Paul olnud romantilistes suhetes oma korealasest tõlkijaga. Kaks korda aastas oli Kyong tema juures nädal aega külas, ei kunagi pikemalt. Naine armastas vaikust, aga Paul just seda koledal kombel kartis. Vahel kujutas ta ette, et oli hakanud kirjutama just selleks, et täita vaikust, samamoodi kui tint täitis tühja lehekülje. Paul ja Kyong veetsid igal aastal koos neliteist ja pool päeva, kaasa arvatud sõidud lennujaama ja tagasi.

Kui Kyong oli tema juures, veetis Paul tunde teda vaadates, ilma et oleks aru saanud, kas naine on väga ilus või näib ta ilus vaid tema silmis. Kyongile meeldis, kui Paul teda ihaldaval pilgul vaatas, ja mees oli temasse armunud rohkem, kui tahtis tunnistada. Ainus probleem oli see, et kui nad koos olid, ei suutnud Paul leida õigeid sõnu, ehkki sõnade leidmine ei oleks tohtinud olla talle probleem – ning samuti naine.

Kuigi nad teineteist eriti tihti ei näinud, olid kummalgi oma harjumused. Kui naine oli Pariisis, meelis Paulile käia Rue Apollinaire’il kinos, justkui see oleks olulisem kui film, talle meeldis jalutada üle Pont des Arts’i silla ja süüa Berthillonis jäätist, isegi keset talve. Tundus, et Kyongile meeldis kõik see rohkem kui Pauli romaanid, ehkki just need olid nad kokku viinud.

Kyong jäi Pauli mõtetesse, kui teda Pariisis polnud, ja oli nii isegi rohkem kohal. Miks ta naise järele nii väga igatses?

Kohe, kui Paul oli käsikirja lõpetanud, alustas Kyong oma esimest nädalast külaskäiku. Ta ei tundnud üldse väsimust, mis oleks iga normaalse inimese puhul, kes on äsja kaksteist tundi reisinud, olnud loomulik, tema nägi välja alati värske ja puhanud. Pärast lihtsat hommikusööki, mis koosnes munast majoneesiga, saiaviilust ja klaasist shandy’st (mis oli võib-olla reisiväsimuse imeravim – Paul arvas, et peab seda kindlasti millalgi proovima), mida naine samuti alati sõi ühes ja samas kohvikus Rue de Bretagne’i ja Rue Charlot’ nurgal, läksid nad Pauli korterisse. Kyong käis duši all ja istus seejärel Pauli laua taha ta uut käiskirja lugema. Paul istus voodi jalutsis ja vaatas teda. See oli vaieldamatult täielik aja raiskamine, sest lugemisel jäi naise nägu ilmetuks. Paulile tundus, et küsimus, kas naine tahab olla ta käte vahel, sõltub sellest, kuidas ta romaani hindab. Justkui naise pakkumine „sõprus ja võib-olla midagi rohkemat“ tuleks tõlkida „rohkemat, kui su peatükid mulle meeldivad“. Seetõttu – selle asemel, et oodata sõnaselget tagasisidet tõlkijalt, kes vastutas ta põhilise sissetuleku eest (sest Paul elas oma koreakeelsetest tõlgetest) – istus Paul liikumatult paigal kuni hetkeni, mil naine talle andus.

Paulile meeldis kirjutada ja elada välismaal. Talle meeldisid Kyongi külaskäigud kaks korda aastas. Kui poleks olnud tõsiasja, et selle hind oli üksindus kogu ülejäänud aasta, oleks ta arvanud, et ta uus elu on peaaegu täiuslik.

Klaasuks avanes ja Paul ohkas kergendunult.

Arthur lükkas pagasikäru ja Lauren lehvitas.