Читать книгу PS. Pariisist - Марк Леви - Страница 9

Mia avas silmad ja sirutas end. Tal läks mõni hetk aega, et aru saada, kus ta üldse on, nii geograafilises kui emotsionaalses mõttes. Ta ronis voodist välja, avas magamistoa ukse ja läks Daisyt otsima. Aga korter oli tühi.

Köögiletil ootas teda hommikusöök ning selle juures vanal savitassil oli kiri:

Tundus, et sa vajad und. Kui valmis oled, tule restorani.

Mia pani kannu tulele ja sammus akna juurde. Päevavalgel oli vaade veelgi vapustavam ning tänavad olid tulvil kunstnikke ja kohalikke elanikke, kes läksid turule, kaugemal katuste kohal märkas ta Sacré-Cœuri kiriku kuplit. Ta mõtles, mida hakata peale nii selle päevaga kui ka järgmistega. Ta vaatas ahjukella ja püüdis ette kujutada, mida David praegu teeb; kas ta on üksi või võtab Mia puudumisest viimast. Kas ta tegi õigesti, et lahkus, lootes, et mees hakkab tema järele igatsema? Kas poleks olnud parem jääda ja proovida kinni püüda seda, mis oli läinud?

Mia ei teadnud, mida ta tahab, küll aga seda, mida enam ei taha. Ootamist, vaikust, kahtlusi. Ta tahtis tagasi saada oma elutahte ega tahtnud enam ärgata pidevas ärevuses.

Taevas oli hall, aga vähemalt ei sadanud. See on hea algus. Ta otsustas, et ei lähe Daisy juurde; selle asemel kõnnib Montmartre’il ringi, astub poodidesse sisse, võib-olla isegi laseb mõnel karikaturistil endast pildi joonistada. Täielik kitš, muidugi, aga just seda ta tahtiski teha. Prantsusmaal tunnevad teda ära vähesed. Ta kavatses võtta oma vabadusest kõik, mis võimalik.

Mia soris oma reisikotis, leidis sobivad rõivad ja andis seejärel järele kiusatusele oma parima sõbra korterit lähemalt uurida. Ta heitis pilgu valgeks värvitud raamatukapile, mille riiulid ägasid raamatute raskuse all. Ta näppas sigareti pakist, mille keegi oli kohvilauale jätnud, otsides vihjet, mis oleks paljastanud selle omaniku. Kas see oli mees? Sõber? Armuke? Kummaline, et Daisy polnud midagi öelnud. Paljas mõte sellest, et Daisy jagab kellegagi oma elu, tekitas Mias jälle soovi Davidile helistada, minna tagasi aega, kui mehele oli silma jäänud algaja näitlejanna. Ilmselt polnud see Davidi esimene armulugu, aga see, et ta seisis abituna kõrval, kui see välja tuli, oli leebelt väljendudes julm kogemus. Rõdul läitis ta sigareti ja jälgis, kuidas see sõrmede vahel põles.

Ta läks tagasi korterisse ja istus Daisy laua taha. Arvutiekraan oli lukus.