Читать книгу Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma - Mark Steward - Страница 1

Tehnoloogia areng on meie maailma näiliselt väiksemaks muutnud. Mõne äpi abil saame tõlkida lause üheainsa nupuvajutusega, reisimine on odavam ja uusi paiku võib avastada nutiseadme ekraani toksides. Ometi on mõned asjad jäänud samaks sellest ajast peale, kui varased maadeavastajad rännuteele asusid, kaasas vaevu rohkem kui kaart: avastusretkeks vajalik julgus, väljakutsete veetlus ning vaimne ja füüsiline vastupidavus, mida läheb vaja, kui õnn peaks selja pöörama. Maadeavastamine on midagi palju enamat kui pelgalt kaardile lipukeste lisamine. Reisikogemused muudavad meid endid ja kõiki neid, keda teel kohtame.

Aastatega olen taibanud, et reisida ja uusi kohti avastada on kõige parem jalgsi. Miski ei tee meid võõra maa ja kultuuriga paremini tuttavaks kui rännakud mööda sealseid teid ja radu. Arvukad maadeavastajad, kes enne mind ringi rändasid, ei saanud kasutada helikoptereid ega muid seadeldisi, mis elu kergemaks teevad. Just need rajaleidjad on olnud mulle innustuseks, käisid nad siis Niiluse kaldail või vallutasid Himaalaja tippe, tungisid läbi Aasia džunglite või marssisid läbi tundmatute kõrbete.

David Livingstone’i teekond Niiluse lättele ajendas mindki ette võtma üheksa kuu pikkust ekspeditsiooni maailma pikima jõe kallastel. Just selliste reiside kirjeldused juhtisid mind noore mehena sellele teele – algul sõdurina, hiljem juba omaenda ekspeditsioonidel, millesarnaseid polnud veel keegi ette võtnud. Livingstone’i eeskujul kirjutasin ka enda reisimuljed üles, üsna sarnasesse märkmikusse nagu temal. Aga minu päralt oli lisaks veel tehnika, millest tema undki ei osanud näha, näiteks filmikaamera. Me talletasime ühiseid kogemusi, mida lahutasid 150 aastat.

Olen kogemustest õppinud, et ka tänapäeva ekspeditsioonid pole ohutud. Helikopteri kutsumise võimalus võib tekitada küll turvatunde, kuid igaüks, kes kaugetes paikades matkab või ronib, riskib oma eluga. Looduses on ohte tänapäeval niisama palju kui sada aastat tagasi, olgu need siis tugevad tuuled, pakane või kõrvetav kuumus. Loodusnähtused võivad viia traagiliste tagajärgedeni – seda teab igaüks, kes on vaadanud sarja „Matk Niiluse ääres”. Mõnede varasemate maadeavastajate – Amundseni, Shackletoni ja Nanseni – suurimaks väljakutseks said poolused. Raskusi tuleb ette igal juhul, kuid just sellistel puhkudel tuleb välja, mis puust inimene tehtud on. See raamat on pühendatud haruldastele ja vapratele inimestele, kes tulid võitjateks ränkades oludes, kui püüdsid tõestada midagi olulist – nii maailmale kui ka iseendale. Riskid on suured, kuid tasu veelgi suurem.

Raamatus kirjeldatud lood moodustavad inimsaavutuste pika rea, millel on olnud tänapäeva maailmale tohutu mõju. Ükski kosmoselähetus pole köitnud maailma tähelepanu nii nagu Apollo 11 maandumine Kuul, ning ükski reis pole teadusele rohkem tulu toonud kui Charles Darwini omad. Mõnikord on need lood nii rabavad, et tunduvad ulmena, näiteks Challengeri reis maakera sügavaimasse punkti. Mulle isiklikult meeldivad kõige rohkem pikad maismaaretked, nagu tegi kartmatu prantslanna Alexandra David-Néel, kes ületas 1924. aastal keset talve Himaalaja mäestiku ja sisenes kohalikuks maskeerituna keelatud Tiibetisse. Tema saavutus võib olla küll vähem tuntud, kuid väärib ometi tunnustust.

Maailmas on palju paiku, mis vajavad uurimist, ja ees ootab rohkelt elamusi. Seepärast usun, et kuuleme veel mitmetest suurtest ekspeditsioonidest, mis on vähemalt niisama muljetavaldavad kui selles raamatus kirjeldatud. Loodan ka ise jätkata oma eelkäijate, maadeavastajate vääriliselt.

LEVISON WOOD