Читать книгу Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma - Mark Steward - Страница 5

Juri Gagarin: mees, kes kukkus Maale

MILLAL

1961

EESMÄRK

Esimene inimene Maa orbiidil.

OHUD JA KATSUMUSED

Gagarini rakett oleks võinud stardil plahvatada; kui tagasipöördumiseks mõeldud mootorid oleksid tõrkunud, oleks ta võinud orbiidile tiirutama jääda; ta oleks võinud atmosfääri sisenemisel ära põleda; tema katapulteerumine kapslist ja langevarjuga laskumine oleks võinud ebaõnnestuda.

OLULISUS

Gagarini ekspeditsioon oli unikaalne saavutus, mis tähistas ühtlasi kosmosevõidujooksu algust, algatades Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu üha tulisema rivaalitsemise teadus- ja tehnoloogiavaldkonnas.

12. aprill 1961

Kolhoosnik hoolitseb parasjagu koos tütrega vasika eest piiritus Venemaa stepis, kui neile astub ligi ebamaise väljanägemisega kuju. Ta kannab ereoranži kombinesooni, tal on peas valge kiiver ja ta lohistab enda järel mitme meetri pikkust nööri ja kangast.

„Ärge kartke,” ütleb kuju neile, „ma olen nõukogude inimene nagu teiegi, kes on just tulnud kosmosest. Ma pean leidma telefoni ja Moskvasse helistama!”

See võõras oli esimene meie planeedilt lahkunud inimene, 27-aastane puusepa ja lüpsja poeg Juri Gagarin, kes oli veetnud eelnenud 89 minutit Vostok 1 pardal Maa ümber tiireldes, saavutades kiiruse kuni 27 400 km/h ja maksimaalse kõrguse 328 km. Ükski inimene polnud seni veel Maast kaugemale rännanud ega kiiremini liikunud.

Vaid mõned minutid enne kolhoosnikega kohtumist oli ta pidanud taluma tohutut kuumust ja ränka ülekoormust, kui autokabiinist vaevu suurem Vostok 1 kapsel end läbi Maa atmosfääri pressis. Nüüd oli ta rahulik ja ootas koos üllatunud ja erutatud kolhoosnikega helikopterit, mis viiks ta juhtimiskeskusse. Peagi paisatakse uudis Nõukogude riigiraadiosse ja Gagarinist saab maailma kõige kuulsam mees.

Mõtlik Juri Gagarin vahetult enne Vostok 1 starti.

Teade Gagarini vägiteost NLKP häälekandjas, ajalehes Pravda.

Kosmosevõidujooks algab

Juri Gagarini maailmamuutev missioon oli esimene auhind kahe ülivõimu – Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide – vahelises võidujooksus. Kosmosevõidujooks oli võitlus kosmose vallutamise nimel Ameerika Mercury projekti ja Venemaa Vostoki programmi vahel. Külma sõja kaht vastaspoolt kihutas takka kihk olla esimene riik, kes saadab inimese kosmosesse, ning see sundis neid matma programmidesse tohutuid rahasummasid. 1961. aasta kevadeks olid mõlemad riigid mehitatud kosmoselennu lävel.

ÜLAL: Gagarinit esitleti Nõukogude kangelasena paraadidel kogu maailmas. Pildil paraad Prahas 1961. aastal.

ALL: Venemaal Moskva näitusekeskuses on vaatamiseks välja pandud Vostoki rakett.

Suur osa Vostok 1 kosmoselaevast koosnes kütusemahutitest, mida oli vaja Juri Gagarini orbiidile saatmiseks. Pildil on näha, kuidas mahutid heideti küljest, kui neis olev kütus oli ära kulutatud.

Ajaloo kulg oleks võinud olla hoopis teistsugune. Ameeriklased olid 24. märtsiks kavandanud Alan Shepardi juhitud Freedom 7 suborbitaallennu, kuid otsustasid enne seda teha veel ühe mehitamata katselennu. Selleks ajaks, kui Shepard viimaks 5. mail 1961 kosmosesse jõudis, oli tema koht ajaloos juba hõivatud.

Tõele au andes oli Gagarini lend ümber Maa tõesti inimkonna esimese kosmosesammu vääriline saavutus. Shepard oleks teinud vaid mõne minuti kestnud suborbitaalse lennu, kuid Gagarini teekond viis teda tiiruni ümber planeedi, kus ta nägi 89 minuti jooksul nii päikesetõusu kui ka – loojangut.

Vostok 1 oli mehhaanilise jõu kehastus – selle mootorite tõukejõud oli 4800 kN ja Gagarin pidi taluma missiooni võtmehetkel kuni kuuekordset raskusjõudu. Vostok 1 läkitamiseks läbi Maa atmosfääri kosmose tühjusse läks vaja raevukat energiapurset. Orbiidile jõudnud, jätkas Vostok 1 teekonda itta üle Venemaa steppide ja Siberi taigade ning võttis seejärel suuna üle Vaikse ookeani Lõuna-Ameerika lõunapoolseima tipu poole. Sealt kulges teekond põhja poole üle Atlandi ookeani, Aafrika vihmametsade ja kõrbete kuni Maale naasmiseni emakesel Venemaal.

Esimene inimene kosmoses

Vostok 1 missioonipäeva hommikul oli Gagarin Kasahstanis Bajkongõri kosmodroomil raketile pääsu oodates rahulik. Temaga oli kaasas varupiloot German Titov. Kaks tulevast kosmonauti olid enam kui aasta jooksul koos töötanud ja Vostok 1 piloodiks saamise nimel üksteiselt mõõtu võtnud. Otsusest Gagarini kasuks anti neile teada 8. aprillil, vaid neli päeva enne missiooni algust. Mõlemad mehed osalesid spetsiaalselt ülesfilmimiseks korraldatud korduskoosolekul, kus Gagarin pidas kohmaka kõne ja Titov vaatas pealt.

Üheks Gagarini kasuks rääkinud teguriks oli tema väheldane kasv. Kõigest 1,57 meetri pikkusena oli tal vaja vähem ruumi. Samuti oli ta Titovist veidi kergem, mis oli samuti kaalukeeleks missioonil, kus iga sentimeeter ja gramm on arvel.

Gagarini valimist dokumenteerinud telekaamerad ootasid teda nüüd Vostok 1 niigi kitsukeses sisemuses. Filmilindile jäädvustati stardiprotokolli täitva stardimeeskonna järgi ootava piloodi rahulik nägu.

Kell 9.07 kohaliku aja järgi oli aeg minna. Leekide ja suitsu kakofoonias pressis kosmoselaev end ülespoole, kannustatuna Gagarini hüüdest: „Поехали!” (Läksime!). Kõigest kümne minutiga oli kosmoselaev kulutanud kütuse kõikidest rakettidest, mis seejärel irdusid, ning kosmose poole tõusis väike kapslike, mis asus tegema tiiru ümber maakera.

Gagarin raporteeris märkimisväärse asjalikkusega regulaarselt oma edusammudest. 89 minutiga – seda on vähem, kui kulub ühe jalgpallimatši mahapidamiseks – oli täistiir tehtud ja algas missiooni vahest kõige ohtlikum etapp. Vostoki kapsli naasmisel Maa atmosfääri pidi maailma esimene kosmosemees taluma rappumist ja kuumust. Esimene oli tingitud hõõrdumisest, kui kiirelt langev kapsel põrkas vastu Maa atmosfääri välimisi kihte, kuumus aga tekkis atmosfääri sisenemisel, kui kiirelt liikuv õhk hõõrus vastu kapsli seinu, tõstes sellega sisetemperatuuri. Terra firma poole langev Gagarin koges arvatavalt 8 G suurust ülekoormust enam kui 38 °C keskkonnas.

Umbes 7 kilomeetri kõrgusel maapinnast avanes Vostoki luuk ja kaks sekundit hiljem Gagarin katapulteerus ning alustas langemist Maa poole, kus teda ootas ees kohtumine üllatunud kolhoosnikega.

Tema teine missioon

Gagarin oli maailmas esimene inimene, kes meie planeedilt lahkus, ja – veelgi olulisem – esimene, kes ka naasis. Tema nimi sai tuntuks kõikjal üle maailma ning peatselt pärast kosmoselendu korraldati Nikita Hruštšovi isiklikul juhtimisel tseremoonia Gagarinile Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse andmiseks.

Teekond kosmosesse oli Gagarini jaoks alles tema sõitude algus. Nõukogude Liidu valitsus võttis kosmoseprogrammi populaarsusest viimast ning korraldas esimese kosmonaudi jaoks maailmareisi. Gagarin einestas Ühendkuningriigis koos kuninganna Elizabeth II-ga, osales Kuubal Fidel Castro kõnekoosolekul, osales vastuvõttudel Soomes, Islandil, Ungaris ja Brasiilias ning põikas sisse Kanadasse, kus veetis öö Pugwashi külas Nova Scotia provintsis.

Sellele järgnesid reisid Prantsusmaale, Afganistani, Kreekasse, Egiptusse ja Sri Lankale. 1965. aastal pöördus Gagarin tagasi piloodiameti juurde. Ta töötas Tähelinna kosmonautide väljaõppekeskuses, astus õhujõudude inseneriakadeemiasse ning omandas kosmoseinseneri paberid. 27. märtsil 1968 oli ta tavapärasel treeninglennul, kui lennuk Moskva lähistel alla kukkus ja ta koos lennukis olnud instruktoriga surma sai. Gagarinile, kellest jäi maha naine kahe tütrega, korraldati riiklikud matused ja urn tema tuhaga asetati Kremli müüridesse.

Tema tähelepanuväärne reis meie maailma kohale kestis kõigest 89 minutit, kuid tema saavutuse pärand elab igavesti.

Esimest korda nägin Maa kuju. Võisin hõlpsalt eristada mandrite piirjooni, saari, suuri jõgesid, maastiku pinnamoode, suuri veekogusid. Silmapiir on tumesinine ja läheb sujuvalt üle mustaks… mind valdavaid tundeid saab kirjeldada ühe sõnaga – rõõm.

Juri Gagarin

See monument rajati Venemaa steppi Gagarini maandumise kohale.