Читать книгу Suured ekspeditsioonid. 50 rännakut, mis muutsid maailma - Mark Steward - Страница 3

Apollo 11 ja maandumine Kuul

MILLAL

Juuli 1969

EESMÄRK

Inimene Kuul.

OHUD JA KATSUMUSED

Meeskonnal oli oht hukkuda õnnetuse, tule või päikesekiirituse tagajärjel ning nad riskisid Maale naasmisel isegi uppumisega.

OLULISUS

Apollo meeskond astus ehk isegi kõige olulisema „esimese sammu” inimkonna ajaloos. Apollo programm muutis täielikult selliseid valdkondi nagu astronoomia, lennundus, kosmonautika ja arvutustehnoloogia ning tõstis kosmoseteema eredalt meie ühisesse teadvusse.

Inimese esimene samm Kuul oli ühtlasi ka viimane samm kaheksa aastat kestnud inimajaloo kõige suurema ekspeditsiooni odüsseias. 20. juulil 1969 oli Neil Armstrong nelja päevaga läbinud surmavas ilmaruumis 384 000 km, mis võrdub üheksa korda ümber Maa sõitmisega. Apollo programmis, mis Armstrongi kosmosesse viis, oli kümne aasta jooksul vaja läinud 400 000 inimese oskusi ning oma teadmiste ja varustusega oli abiks olnud enam kui 20 000 ettevõtet ja ülikooli. Projekt läks maksma 24 miljardit dollarit ning oli kaugelt kõige suurem ja tehnoloogiliselt kõige leidlikum rahuaja saavutus. See oli ei rohkem ega vähem kui kõige pikem, ohtlikum ja hulljulgem ekspeditsioon, mis eales ette võetud. Tõuke selleks andis ühe mehe visioon.

Võidujooks kosmosesse

12. aprillil 1961 sai Vene kosmonaudist Juri Gagarinist esimene inimene kosmoses. Kõigest kaheksa päeva hiljem kirjutas Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy (kes oli ametis olnud vaid kolm kuud) memos riiklikule kosmosenõukogule järgmist:

Kas meil on võimalust Nõukogude Liitu lüüa, näiteks viies kosmosesse labori, tehes tiiru ümber Kuu või saata Kuule ja tuua sealt tagasi inimene? Kas on mõni muu olulisi tulemusi pakkuv kosmose-programm, mis võimaldaks meil võita? Kas me töötame praeguste programmide nimel ööpäev läbi? Kui ei, siis miks?

Presidendi sõnavalik – „lüüa” ja „võita” – andis selgelt tunnistust, et ta oli seadnud eesmärgi kosmosevõidujooks võita.

Rakett Saturn V stardib koos Apollo 11 missiooniga Kuu poole 16. juulil 1969. Astronaudid Neil Armstrong, Michael Collins ja Edwin Aldrin asuvad pildi keskel nähtavas koonusekujulises juhtimismoodulis.

Apollo suundub taeva poole

Selleks ajaks oli Ameerika Ühendriikide kosmoseprogramm Nõukogude Liidu omast maas. Kosmosse oli lennanud küll üks astronaut, Alan Shepard, kuid ta ei olnud jõudnud orbiidile. Esimene Nõukogude tehiskaaslane Sputnik oli ümber Maa tiirelnud juba 1957. aastal.

NASA-le tagati rahastus täiesti uue kosmoseprogrammi – Apollo – käivitamiseks. See oli pühendatud Kennedy välja öeldud eesmärgile „veel enne kümnendi lõppu viia inimene Kuule ning tuua ta sealt elusalt ja tervelt Maale tagasi”. Texasesse Houstonisse ehitati uus mehitatud kosmoselaevade keskus (hüüdnimega Kosmoselinn), mis tegeles kosmoselendude jaoks vajaliku väljaõppe ja uuringutega ning kus asus ka juhtimiskeskus. Floridasse Canaverali neemele rajati hiiglaslik stardikompleks, mis on tänapäeval tuntud Kennedy kosmosekeskusena.

Järgnevail aastail murdsid planeedi sajad parimad teadlased pead, üritades võimalikult kiiresti lahendada võimatuina näivaid probleeme, ehitada rakett ja kosmoselaev, mis viiks meeskonna orbiidile ja sealt edasi Kuule, maandaks nad seal ning seejärel kordaks kõiki neid samme vastupidises järjekorraks.

Programmi tabas selle alguses tagasilöök, kui 27. jaanuaril 1967 süttis Apollo 1 juhtimismoodul stardieelsel kontrollil ning astronaudid Virgil Grissom, Edward White ja Roger Chaffee hukkusid. Ent NASA võttis õnnetusest õppust ja kosmoselaeva joonised tehti ohutust silmas pidades ümber. 1968. aasta detsembris startis edukalt teine mehitatud Apollo missioon – Apollo 8. Sellest sai esimene mehitatud kosmoselaev, mis lahkus Maa orbiidilt, jõudis Kuuni, tiirles ümber selle ja naasis tervena Maale. Pärast veel kahte õnnestunud starti anti 16. juulil 1969. aastal stardiluba missioonile Apollo 11.

Nagu kilud karbis

16. juulil 1969 kinnitasid Neil Armstrong, Edwin Aldrin (hüüdnimega Buzz) ja Michael Collins end Apollo 11 juhtimismooduli Columbia toolide külge. See väike koonusekujuline kabiin pidi kolm astronauti viima pärast starti Kuu orbiidile, kaheksa päeva hiljem nad tagasi tooma ja ookeani sulpsatama. Juhtimismooduli alumisse otsa kinnitus silindrikujuline moodul, mis tagas neile tõukejõu ja elektrivarustuse ning täitis ka laoruumi ülesannet. Selle all asus omakorda kuumoodul Kotkas, mis pidi nad Kuule maandama.

Kõik astronautide eluks vajalikud moodulid olid kinnitatud hiiglasliku raketi Saturn V tippu. See 111 meetri kõrgune rakett oli Vabadussambast 18 meetrit kõrgem ning see on tänini pikim, raskeim ja võimsaim rakett, mis eales ehitatud.

ÜLAL: Kuumoodul tõuseb Kuult, taamal on horisondil näha Maa.

ALL: Kotkas maandus Vaikuse meres, mis asub Kuu ülaosas paremal.

ÜLAL: Times teavitab, et astronaudid on asunud koduteele.

ALL: New York tähistab Apollo 11 meeskonna kojusaabumist suurejoonelise konfetiparaadiga Broadwayl ja Park avenüül.

Apollo 11 meeskonna ametlik foto (vasakult): komandör Neil Armstrong, juhtimismooduli piloot Michael Collins, kuumooduli piloot Edwin Aldrin jun (e Buzz).

Võiks küsida, miks just Kuu? Miks seada see meie eesmärgiks? Samamoodi võiks küsida, miks ronida kõrgeima mäe tippu? Miks lennati 35 aasta eest üle Atlandi? Me otsustasime minna Kuule. Me otsustasime minna Kuule sellel kümnendil ja teha veel muudki, mitte sellepärast, et see on kerge, vaid seetõttu, et see on raske; sest see eesmärk aitab meil oma oskusi ja energiat koondada ja proovile panna; sest see on väljakutse, mille me oleme valmis vastu võtma, mida me ei kavatse edasi lükata ja mille me kavatseme võita…

John F. Kennedy, USA president

Raketi Saturn V ettevalmistamine ja stardiplatsile viimine, 1969.

Astronaudi jalajälg Kuu pinnal.

Reis maailmade vahel

Röögatusuured mootorid mürisesid üksteist minutit, põletades 2000 tonni vedelat hapnikku ja petrooleumi kiirusega 13 t/s, et kolme astronauti taeva poole hiivata.

Pärast kahte ja poolt tundi tippkiirusel 40 000 km/h ja orbiidile jõudmist andis järgmine rakett neile tõuke Kuu poole liikumiseks. Astronaudid veetsid järgmised kolm päeva läbi ilmaruumi kihutades. Neljandal päeval kadusid nad meie silmist, jõudes Kuu taha, kus käivitasid mootorid, mis viisid nad ettevaatlikult orbiidile 100 km kõrgusel tolmusest pinnasest.

Armstrong ja Aldrin ronisid Kotkasse ja jätsid Collinsiga hüvasti. Tema pidi jääma Columbiaga üksinda orbiidile seniks, kui kolleegid Kuu pinnal jalutasid. Maandumismoodul eraldus ja järgmised kaksteist minutit juhtis arvuti selle laskumist. Laskumise viiendal minutil kerkis missiooni kohale hirmuvari, kui Aldrin lasi arvutil nende kõrguse välja arvutada, kuid sai vastuseks vilkuva tõrketeate. Kas missioon tuleks katkestada? Insenerid siiski taipasid, millest viga tekkis, ning lubasid tõrketeadet eirata.

Cape Canaveralis on vaatamiseks välja pandud Apollo 11 juhtimismoodul.

Ent vaid paar minutit hiljem oli taas põhjust muret tunda. Armstrong nägi, et kraater, mille poole arvuti neid juhtis, oli täis suuri rahne. Ta läks üle käsitsijuhtimisele ja suunas mooduli kaugemale, kulutades selleks rohkem kütust. Kui Kotkas viimaks Vaikuse mere pinda puutus, oli moodulis kütust järel veel vaid 30 sekundiks.

Inimesed Kuul

Maandumine oli pehmeim, mida piloodid olid kunagi kogenud. Kuu külgetõmbejõud on Maa omast kuus korda väiksem ja astronaudid ei tundnud maandumisel müksu – nad said maandumise kohta kinnituse alles siis, kui süttis vastav tuluke.

„Houston, siin Vaikuse meri. Kotkas on laskunud!” ütles Armstrong, kelle tavapäraselt rahulikku häält varjutas rõõmujoovastus. Ent väljumise asemel veetsid Armstrong ja Aldrin järgmised neli tundi kokpitis puhates. Nad ühtaegu nii põlesid soovist moodulist väljuda kui ka kartsid seda. Kas skafandrid ikka kaitsevad neid? Kas nad saavad pärast taas lendu tõusta?

Lõpuks jõudis see hetk kätte. Neil Armstrong astus Kotkast välja, ronis redelit mööda alla ja astus Kuu pinnale. Maalt lahkumisest oli möödunud 109 tundi ja 42 minutit. Kuult edastatavat telepilti jälgis hinnanguliselt ligi 530 miljonit inimest, kes kuulsid ka, kui Armstrong ütles, et see on „…(üks) väike samm inimesele, kuid suur hüpe inimkonnale”. 20 minuti pärast järgnes talle Aldrin, kellest sai maailma ajaloos teine inimene, kes vajutas oma jalajäljed kuutolmu sisse.

Oma tegemiste edastamiseks seadsid astronaudid umbes 9 meetri kaugusele maandumismoodulist kolmjalale telekaamera. Pärast poolt tundi Kuu pinnal rääkisid nad telefonitsi president Nixoniga ning veetsid seejärel järgmised kaks ja pool tundi kiviminäidiseid kogudes, pilte tehes ja eksperimente ette valmistades. Lisaks Ameerika Ühendriikide lipule jätsid nad Kuule Nõukogude medali mälestamaks Juri Gagarinit, kes oli aasta eest lennuõnnetuses hukkunud.

Armstrong ja Aldrin olid Kuu pinnal kokku 21 tundi ja 36 minutit, selle aja sisse jäi ka seitse tundi und. Tõusurakett käivitus edukalt ja nad tõusid lendu, jättes maandumismooduli maha. Napilt vähem kui nelja tunni pärast põkkus Kotkas Kuu orbiidil Columbiaga ning kolm meeskonnaliiget olid taas koos. Columbia alustas teed kodu poole. Kolm päeva hiljem kukkusid Armstrong, Aldrin ja Collins kangelastena Maale tagasi.

Järgmine samm – tähtedele

See hämmastav saavutus innustas tervet põlvkonda, avades kosmose tehnoloogilised ja loovad võimalused. Apollo programmiga toodi Maale 382 kg kuukivimeid ja – pinnast, mis muutis meie arusaama Kuu geoloogiast ja ajaloost. Programm rahastas nii Johnsoni kosmosekeskuse kui ka Kennedy kosmosekeskuse ehitamist. Tänu Apollo programmile arenesid lennundus, telekommunikatsioon ja arvutustehnika tohutult.

Poliitiliselt pälvisid kosmosevõidujooksus otsustava võidu Ameerika Ühendriigid. John F. Kennedy mõrvati kuus aastat enne seda, kui tema unistus teoks sai, ning Nõukogude Liit sai lüüa, just nagu president oli soovinud.

Apollo 11 oli esimene pikas startide reas. Vaid neli kuud hiljem, 1969. aasta novembris, sai Apollo 12-st teine edukas kuumissioon. Apollo 13-t tabas teekonnal Kuule kurikuulus rike ning see pidi Kuud puudutamata tagasi pöörduma. Apollo 14, 15 ja 16 maandusid edukalt Kuul. 1972. aasta detsembris oli Apollo 17 kuues ja ühtlasi ka viimane Kuu pinnale maandunud mehitatud kosmoselaev. Kokku kõndis Kuul 12 Apollo programmi astronauti. Järgnevail aastakümneil pole ükski inimene enam Maa orbiidist kaugemale läinud.

Ekspeditsiooni üheks kõige ootamatumaks saavutuseks on aga tegelikult hoopis meie kodu pilt – pilt, mis avaneb meie looduslikult kaaslaselt, sinise Maa hämmastavalt õrnast ilust. See on vaatepilt, mida vähesed oskasid ette kujutada, kuid mis on lummanud kõiki seda näinud astronaute.

USA President Barack Obama tervitab 22. juulil 2014. aastal Ovaalkabinetis Apollo 11 astronaute Michael Collinsit ja Buzz Aldrinit (vasakul) ning Neil Armstrongi leske Carolit (istub, paremalt kolmas). Koos nendega istuvad NASA endine juht Charles Bolden ja Valge Maja rahvusliku julgeoleku ja rahvusvaheliste suhete osakonna juht Patricia Falcone.