Читать книгу Havanna. Subtroopiline deliirium - Mark Kurlansky - Страница 4

Süda on narr,

mis värve ei tunne.

José Martí, „Versos Sencillos“ (1891)

KUI MA PEAKSIN kunagi väntama vanamoodsat film noir’i – küünilise, intriige, vägivalda ja äkilisi pöördeid täis süžeega, mida võetakse üles pimedatel ja pahaendelistena mõjuvatel, uduseid musti ja valgeid pooltoone täis tänavatel –, siis valiksin võtteplatsiks Havanna.

Mustvalge filmi eelistamise põhjus ei pruugi Havannat tundvatele inimestele kohe mõistetav olla. Havanna on Kariibi mere linn, täis kollaseid ja roosasid ja türkiissiniseid maju, mis seisavad punaka alatooniga sinise taeva ja alati taustalt paistva säravsinise, Golfi hoovuse tekitatud tumedate koobaltsiniste triipudega mere taustal.

Vaade Habana Viejale merelt, väljaandest Illustrated News, 23. juuli 1853

Mõnikord, nagu ennekõike ameeriklased on aeg-ajalt tähele pannud, võib Havannat ümbritsev meri koidueelset taevast peegeldades omandada kannikesekarva tooni. Ernest Hemingway, kelle jaoks „kannikesekarva“ liialt ilutsev sõna olnuks, kirjeldas Golfi hoovust „peaaegu lillana“. Kuid habaneros ehk Havanna elanikud ei ole merest rääkides nii poeetilised ja mul õnnestus leida vaid üks inimene, kes Havannat ümbritsevat merd kannikesekarvalisena kirjeldas; see oli kahekümnenda sajandi keskpaiga havannalasest poeet ja romaanikirjanik José Lezama Lima, kes kirjutas:

Kannikesekarva meri ihkab jumalate sündi,

sest siin sündimine tähendab kirjeldamatut prassingut.

Šotlane John Muir, kellest sai tuntud Ameerika loodusteadlane ja ehk koguni esimene keskkonnakaitsja, külastas Kuubat 1868. aastal, samal aastal, mil ta esimest korda Yosemite’i nägi ja selle kuulsaks tegi. Muiri silmis oli Havanna kollane linn: „Sadama ühes servas kerkis kollaseid taimi täis linn; teises servas kõrgus kollase krohviga kaetud, ligistikku asetsevate ja rägastikku moodustavate majade mets.“ Muir leidis kollast kõikjalt. Mägi, mille tipus Morro kindlus sadama sissepääsu üle vahti peab, oli kaetud kollase umbrohuga.

Niisamuti nimetas 1859. aastal Havannat külastanud Briti romaanikirjanik Anthony Trollope seda „armetuks kollaseks linnaks“. Ja sellisena maalis linna Ameerika impressionist Childe Hassam. New Yorgis, Uus-Inglismaal ja Prantsusmaal värvidega heldekäeliselt ümber käinud mees viibis Havannas 1859. aastal ja tema maalidel on näha lõõskavvalges päikesevalguses pastelseks luitunud kollaseid maju – armetut kollast linna. Tema Havannat kujutavatel maalidel on isegi varjud tuhmid, pastellsiniseks summutatud, ning ainsateks ehedateks küllastunud värvilaikudeks on punakuldsed Hispaania lipud. Hassam armastas lippe.

Nüüdisaegne Kuuba kirjanik Pedro Juan Gutiérrez, kes igasugu lüürilisi ilustusi teadlikult väldib, tegi erandi päikeseloojanguaegse Havanna suhtes, kirjeldades seda „kauni kuldse linnana videvikuvarul“, ja vastab tõele, et iga kord, kui päikesekiired maapinnaga peaaegu paralleelse nurga all linnale langevad, muutub Havanna kuldseks linnaks.

Kuulsat hispaanlasest poeeti Federico García Lorcat armastatakse Havannas tema poisiliku sarmi ja traagilise eluotsa pärast – fašistid lasid mehe Hispaania kodusõja puhkemise aegu maha. Traagiline lõpp läheb Havannas alati peale. Aga 1930. aastal kirjutas mees: „Havannas on esindatud Cádizi kollased, karmiinpunaseks üle minevad Sevilla roosad ja kalasoomustena kergelt helendavad Granada rohekad toonid.”

Kas need kirjanikud nägid sama linna, mida nägin mina?

•

Üheks nende kirjanike poolt edasi antud ja minu kogetud muljete erinevuse põhjuseks on tõsiasi, et nemad nägid Havannat kõigepealt mere poolt, vähemalt linna esimeste kirjeldajate puhul.

Havanna asub Kuuba saare põhjakaldal, linnast viib mööda peamine laevatee, mis ühendab Põhja-Ameerikat Euroopaga ning kulgeb mööda Kariibi merd Mehhikosse ja Lõuna-Ameerikasse. Havanna ja Puerto Ricos asuv San Juan, mis paikneb Põhja-Ameerikast ja Mehhikost palju kaugemal, on ainsad suuremad Atlandi ookeanil asuvad Kariibi sadamad. Suurem osa Kariibi mere sadamatest paikneb nende asukohaks olevate saarte Kariibi mere poolsel küljel, kus laevad peavad Atlandi ookeanile jõudmiseks rinda pistma reetlike saartevaheliste väiladega.

Prantslased teadsid, kus asub sadamale sobiv koht, ja rajasid tänase Haiti kunagise pealinna Cap-Haïtieni saare Atlandi ookeani poolsele küljele, kuid pärast aastatel 1791–1804 aset leidnud Haiti revolutsiooni sai pealinnaks Kariibi mere poolsel rannikul asuv Port-au-Prince. Kuubal seevastu tegid hispaanlased esimese hooga vea, rajades saare pealinna Kariibi mere poolsesse Santiagosse, kolides selle alles hiljem ümber Atlandi-poolsesse külge Havannasse. Havanna on sadama jaoks ideaalne asukoht: pika ja kitsa lahesuudme kaudu pääseb pikka, laia ja tuulte eest kaitstud Havanna lahte.

Laht ja selle rannapoolsed alad asuvad Havanna vanas osas, mis kannab praegu nime Habana Vieja ja oli kunagi linna süda, paik, kus iga külaline kõigepealt maabus, kus asuvatesse hiiglaslikesse laohoonetesse paigutati saarerahva rohke suhkru- ja tubakasaak, et see laevadele lastida ja välismaale vedada, ja kus tolliametnikud omakorda saarele toimetatud kaupu kontrollisid.

Raamatus „Kellel on ja kellel pole“, ainsas Hemingway teoses, mille tegevuskohaks on Havanna ja mis ilmus 1937. aastal, leiab tegevus aset Habana Vieja idaküljel asuvates rannakvartalites, dokkides ja ladudes, lastimisfirmades ning tahumatutes kohvikutes ja baarides. Tollal elasid rannakvartalites tööd otsivad vaesed, seinte ääres magavad tänavahulgused, mere- ja hämaramehed ja nende mõrtsukalikud käsilased.

Tänapäevase Habana Vieja taastatud koloniaalmajade piirkonda külastavad turistid peaksid sellesse kunagi nii kuulsasse kanti jõudmiseks üksnes paremale pöörama ja kvartali või paari jagu kõndima. Aga peaaegu mitte keegi ei vaevu seda tegema, suuremal osal turistidest pole aimugi, et selles kandis asuvad nii rannakvartalid kui ka sadam. Hulgused, gangsterid ja suurem osa meremehi on samuti kadunud.

Tänapäeval saabuvad inimesed siia lennukiga ja neile avaneb meritsi saabumisega võrreldes Havannast hoopis teistsugune pilt. Lennukid lendavad enne laskumist madalalt üle väljaspool linna asuvate suurte, roheliste ja heas korras farmide. Takso sõidab konarlikul teel mööda mõnest mitte eriti kõrgest ja Havannas erandlikust kõrghoonest, millest ühes on endale koha leidnud suur riiklik psühhiaatriakliinik, ja üksluistest hallidest või roostetriibulistest, türkiissinistest ja kõdunevatest roosadest majadest, mis meenutavad liiga kauaks õue jäetud sünnipäevatorte. Ühelt küljelt teisele tuigerdav takso toimetab teid üllatavalt lühikese aja jooksul – eeldusel, et tegemist on uuema ja parema tervise juures oleva autoga – mööda ookeanikaldal kulgeva Malecóni-nimelise tee lookeid otse Havanna kesklinna, jõudes pärale sellise kiirusega, et on raske uskuda end kahe miljoni elanikuga linnas viibivat.

Sinine ja tühi ookean on näha peaaegu kõigist paigust linnas. Paate, eriti lõbusõidupaate, aga ka kalapaate tabab pilk väga harva. See näib ebaloomulikuna, sest otse loomulikult on meres kala. Kaldalt on näha Hemingwayd paelunud marliini püügiala, kalarikka Golfi hoovuse tumedat triipu. Mehed ja poisid seisavad kala püüdes lainemurdja servas. Mõnikord ulbivad nad suurema saagi nimel sisekummidega pisut kaugemale. Selle eest ootab neid pargo, kohalik suur riffahven. Hemingway kasutas pargo’st rääkides kala ameerikapärast nimetust ja väitis, et seda saab püüda sadamat valvava Morro kindluse lähedal asuvatelt kaljudelt. Kohalikud kasutavad selle püüdmisel söödana võrku sattunud prügikala või kalmaare. Aga siin on esindatud ka paljud teised Kariibi meres elavad, enamasti veealustel kaljudel toitu otsivad kalaliigid, kellest paljud kannavad kentsakaid rahvapäraseid nimetusi, näiteks pez perro, koera näoga kala, tobeda välimusega eenduvate esihammastega peletis.

Aga paatidest kala ei püüta. Isegi linnaga piirnevas Cojímaris, Havanna „kalurikülas“, ei taba pilk ainsatki paatining vähesed allesjäänud kalurid on vanapoolsed, nad ei käi enam kala püüdmas, kuid on tulvil mälestusi, mõnikord kalalkäikudest koos Hemingwayga. Sellist paatide puudumist saab põhjendada erinevate asjaoludega, alates kütusenappusest ja lõpetades teooriaga, mille kohaselt kõik kasutuskõlblikud paadid on Floridasse seilanud. Ja tegelik põhjus ongi tõenäoliselt seotud Florida lähedusega, kuna Kuuba lõunakaldal on tegutsev kalalaevastik täiesti olemas, ehkki kala asemel keskendutakse seal ennekõike homaarile ja koorikloomadele.

Alates 1959. aasta Kuuba revolutsioonist ja sellele 1960. aastal järgnenud USA kaubandusembargost pole erilist meritsi liikumist Havannasse ja Havannast enam toimunud. Isegi ajal, mil Kuuba ja Nõukogude Liidu vahel olid tihedad sidemed ja Ida-Euroopast saabusid korrapärased tarned, polnud liikumist kunagise sagimise taastumiseks iialgi piisavalt.

Tegelikult sai Havanna lahest sumbunud ja rüve paik ja kuni 1980ndate aastate keskpaigani, mil Kuuba sai Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt raha sadamapiirkonna puhastamiseks, voolasid selle vetesse nii jõgedest kui ka reoveekaevudest pärit tohutud heitveekogused. Saastamisel andsid oma osa lahe idakaldal asuvad tapamajad, pärmivabrik, kaks viinavabrikut, parkalitöökoda ja Regla naftatöötlemistehas. Ka Havanna lahes kolm aastakümmet kestnud puhastustööd pole selle kasutamisele kuidagi kaasa aidanud. Tegelikult kasutatakse sadamat 1991. aastal aset leidnud Nõukogude Liidu lagunemise järel veelgi vähem.

Olukord võib siiski muutumas olla. Niipea kui president Barack Obama oli 2015. aastal teada andnud suhete soojendamisest Kuubaga, hakkasid Ameerika ettevõtjad vaatamata sellele, et kaubandusembargot pole ikka veel lõpetatud, visandama plaane laevaühenduse loomiseks Kuubaga. Ometi pole loota, et vana sadam ja rannikuäärsed kvartalid veel kunagi endiseks saaksid. Kui elu ka peaks sadamas taas kihama hakkama, saab sellest kaubasadama asemel tõenäoliselt turismisadam.

Legend, mille kohaselt oli kunagi tegemist Kariibi mere kõige parema sadamakohaga, mis andis ühtlasi tõuke Havanna rajamiseks, on praeguseks veidi aegunud. Väiksemate laevade päevil pakkus sügava vee ja kitsa sissepääsuga sadam – see on umbes kilomeetri ulatuses vaid kolmesaja meetri laiune – nii kaitsmise kui ründamise seisukohast suuri sõjalisi eeliseid. Laevastikku takistada üritav ründaja pidi üksnes sadama sissepääsu juures laeva uputama ja keegi ei saanud enam sisse ega välja. Sadam pakub endiselt ideaalset tormivarju orkaani korral, kuid pole nüüdisaegsete laevade jaoks piisavalt sügav ja linnast läände ehitatakse juba suuremat süvaveesadamat. Vana sadama sissepääs on liiga kitsas, ja kuigi Regla on endiselt sobiv paik kaupade toimetamiseks Kuuba idaossa, on Habana Vieja poolses küljes asuvad tänavad kaupade autoga vedamiseks liialt kitsad.

•

Just Habana Vieja kitsastel rahvarohketel tänavatel, sealses piiratud ruumis minu film noir’i tegevus toimukski. Valgus on siin nii tuline, et mõjub valgena, ja see muudab omakorda varjud väga tumedaks. See troopiline linn ehitati eesmärgiga võimalikult palju varju pakkuda ja kitsad tänavad on sisuliselt pimedad. Tegelikult on Habana Vieja tänavad sedavõrd kitsad, et veel hiljuti riputati päikese eest kaitsmiseks nende kohale ühest tänavaservast teise ulatuvaid varikatuseid.

Varikatused O’Reilly tänaval Habana Viejas pakkusid poekülastajatele varju. 1871

Kuid Havanna mustvalgena kujutamiseks on teisigi põhjuseid. USA embargo tõttu on puudunud pikka aega värvifilm ja selle töötlemise võimalused, niisiis tegid riigi juhtivad fotograafid, teiste seas Raúl Corrales ja Alberto Korda, üksnes mustvalgeid ülesvõtteid. (Korda, tõeline habanero, kes sai kuulsaks oma mustvalge portreefotoga Che Guevarast, ütles, et temast sai fotograaf soovist naistega tutvuda.)

Ka üks parimatest Havanna romaanidest mõjub otsekui film noir. Värvid ei tule Alejo Carpentier’ „El acosot“ („Tagaajamine“) lugedes mõttessegi. Tõsiasi, et linn loeb üheks suureks habanero’ks Carpentier’d, kes sündis Šveitsis prantslasest isa ja venelannast ema lapsena, suri Pariisis ning rääkis hispaania keelt prantsuse aktsendiga, on otsene tõend Havanna asukate avatusest välismaalaste suhtes. Suurem osa habanero’dest ei oska isegi kahtlustada, et ta pole siin sündinud.

„Tagaajamise“ tegevus toimub 1950ndatel aastatel, Fulgencio Batista diktatuuri ajal, ning on lugu poliitaktivistist, kellele salapolitsei agendid Havannas jahti peavad. Tegemist on ühega mitmest Carpentier’ romaanist, mis ajendasid kolumblasest Gabriel García Márquezt ja teisi Ladina-Ameerika kirjanikke pöörduma niinimetatud maagilise realismi poole. Kuid vaatamata raamatu maagilisele õhkkonnale toimub selle tegevus Havanna tänavatel ja niisiis on see tulvil julget realismi. See annab edasi seda, milline linn välja näeb, milline on selle õhustik ja ennekõike lõhnad. Aeg-ajalt esinevad siiski ka mõned vihjed värvidele: „Mees järgnes majadele mäkerdatud värvidele ja liikus edasi, ookerkollaste juurest tuhakarva hallide, rohelise juurest mooruspuumustjate toonide juurde, möödudes uksekaarest, mille kohal rippus purunenud vapp, jõudes järgmiseni, mida ehtisid määrdunud küllusesarved“. Ja just selline ongi Havanna alati olnud: ehitud, ent korratu, meenutades raseerimata meest narmendavas sabakuues.

Ehk vihjab film noir’ile raamatu süžeeliin või tõsiasi, et tegevus toimub peamiselt öösel, jättes mulje, otsekui leiaks jaht aset mustvalges linnas. Havanna tõelist olemust tabas Carpentier 1970. aastal avaldatud raamatus „La Ciudad de las Columnas“ („Sammaste linn“): „Vana linn … on varjude linn, üles ehitatud varjudest“. Havanna ehitajateks, selle varjude maailma loojateks olid kuumal maal varju otsivad eurooplased.

„Tagaajamises“ võimendab pimedus lõhnataju. Nagu kõik troopilised linnad on ka Havanna täidetud magusate, hapukate ja kirbete lõhnadega, millest paljud on ebameeldivad. Abi oleks prügi sagedasemast äraveost, kuid ninna jäävad ka muud lõhnad. Carpentier kirjutas „vaeste köökide lehast“. Ta mainis koguni „termiitidest järatud paberi lõhna“. Tuhnige linna vanima väljaku Plaza de Armase lettidel seisvates vanades, kasutatud ja pisut narmendavate lehtedega raamatutes ja teiegi saate seda lõhna tundma.

Mitte keegi ei suudaks linna selle lehale vaatamata südamest armastamata sellest niivõrd üksikasjalikult kirjutada, nagu seda teeb Carpentier. Nagu Nelson Algren kunagi Chicago kohta kirjutas: „Enne millegi kohta vingu üles võtmise õiguse ärateenimist peate seda kõigepealt veidi aega armastama.“ „Tagaajamine“ oli Carpentier’ kummardus pimedale ja tahumatule linnale.

Mustvalge Havanna on inimeste mällu sööbinud ka Walker Evansi fotodelt. Isegi Carpentier viitab ühele neist oma „Tagaajamises“. Evans viibis Kuubal aastal 1932 või 1933 seoses tellimusega illustreerida raamatut, mis jäigi ilmumata ja kandis pealkirja „The Crime of Cuba“ („Kuritegevus Kuubal“). Aga Hemingway seltsis hotellis Ambos Mundos aset leidnud kolm nädalat kestnud pildistamis- ja joomisseansi ajal, mille kirjanik kinni maksis, tegi Evans oma mustvalged meistriteoseks osutunud ülesvõtted Havannast. Need pildid ei kujuta suure majanduslanguse aegset vaesust nagu ta Ameerikas tehtud fotod, vaid üksnes tänavaid, mis on täis lootusetult lõhkirebitud maailmas head nägu teha üritavaid inimesi.

Linna on ka ehtsate film noir’ide võtteplatsina kasutatud; heaks näiteks on 1959. aastal valminud mustvalge ekraniseering 1958. aastal ilmunud raamatust „Meie mees Havannas“. Tõsiasi, et raamatu autor Graham Greene kirjutas ka filmistsenaariumi, teeb sellest ühe neist haruldastest ekraniseeringutest, mis linateosele aluseks olnud raamatule au teeb.

Lugu räägib Briti päritolu tolmuimejate müügimehest, kes veenab Briti salaluuret, et tolmuimejate joonised kujutavad hoopis Kuuba mägedes asuvaid relvasüsteeme. Ta kavatseb panna britid endale maksma, et saadud raha eest oma tütar Šveitsi erakooli saata. Võib ju väita, et lugu on film noir’i jaoks liiga koomiline. Fidel Castro, kes võttemeeskonnale Havannas filmimiseks loa andis, kaebas, et linateos näitas Batista julgeolekutöötajaid liiga heas valguses. Aga lool on ka tumedam pool, mis keskendub piinata armastavale salapolitsei agendile, kel on inimnahast portsigar, ja selles on stseene, mis kujutavad inimeste mahalaskmist tänavatel – laskudega kaasnevad dramaatilised valgussähvatused pimeduses. Põhimõtteliselt on Greene’i raamat komöödia, kuid romaanist võetud lauset kasutades „jätab keegi alati tragöödia toimumispaika vedelema banaanikoore“.

Esialgu pidi lugu toimuma 1938. aastal Eestis, kuid autor mõistis, et okupatsioon oleks spioonikomöödiale ehk liiga sünget tausta pakkunud. Hiljem otsustas kirjanik, et komöödia tegevus toimub „fantastilises Havannas“, kesk „külma sõjaga kaasnevaid absurdsusi“. Ta põhjendas seda nii: „Sest kes suudaks läänemaailma kapitalismi püsimajäämises olulist eesmärki näha?“ Aga nagu Castro mainis, polnud kuubalaste endi jaoks Batista diktatuuris midagi naljakat. Ameeriklaste organiseeritud kuritegevusega tihedat koostööd tegevat mõrvarlikku kleptokraatiat iseloomustasid samaaegselt nii armetu vaesus kui ka sädelev rikkus. Välismaalaste mälestustes on toonane Havanna otsekui romantiline bordell, kus ilusad inimesed elegantselt riides käisid ja kuulsates ööklubides head muusikat kuulasid. Aga habanero’d mäletavad seda terroriajastuna, kus süütuid, koguni kangelaslikke inimesi peksti, mööda tänavaid lohistati ja nii päevavalguses kui ka ööpimeduses mõrvati.

Tegelikult on Havanna, pikka aega lustlikkuse poolest tuntud linn, täis meenutusi oma traagilisest ja keevalisest ajaloost. Erinevates piirkondades ehivad linnatänavaid mälestustahvlid ohvritele, keda Batista käsilased neis paigus tapsid. On kohti, kus asusid orjabarakid, milles orje otsekui laokaupa hoiti ja veel 1870ndatel aastatel rikaste lõbustamiseks välja pandi. Üks selline barakk seisis Habana Vieja servas ja teine linna kunagisel idapiiril, kus asub nüüd keskseks kvartaliks kujunenud Vedado. Sadama sissepääsu juures asuvate maaliliste kivimüüride kõrval seisid kunagi sõjaväelaste poolt juhitud keskused, kuhu omanikud orje toimetasid, et asjatundjatel neid peksta või füüsiliselt moonutada lasta; nende karjed jätsid külma kõhuga möödakäijad ükskõikseks. Läänepoolse baraki lähedal tähistab mälestustahvel kivimurru asukohta, kus Kuuba ajaloo keskne kangelane José Martí 1869. aastal teismelise Hispaania poliitvangina jalaraudu kandes sunnitööd tegi. Hispaaniasse välja saadetuna kirjutas ta Hispaania rahvale adresseeritud kirjas: „Otsata valu: sest valu, mida põhjustab vangipõli, on kõige karmim, kõige laastavam valu; see tapab teadvust, hävitab hinge, jätab armid, mis iialgi ei kao.“

Ahelais vangid Plaza de la Catedralil Martí sunnitööl viibimise ajal. Harper’s Weekly, 3. detsember 1871

Morro jalamil asuvad kuueteistkümnendast sajandist pärit La Cabaña kindlustusehitised, turistide lemmikpaik, kus filmikangelase välimusega Che Guevara oma tribunale korraldas ning laskekomandol nii palju inimesi hukata lasi, et Castro mehe ametist kõrvaldas ja temast hoopis riigi panga presidendi tegi. Teisel pool sadamasuud seisab La Punta,kus mässaja Narciso López 1852. aastal avalikult surnuks kägistati. Havannas on igal valguslaigul mõni tume plekk.

•

Havannas on palav ja siin elades omandab keskse tähtsuse kuumusega toimetulemine. „Kuumus on otsekui kõikjale tungiv kuri tõbi,“ kirjutas Leonardo Padura Fuentes oma kaasaegse mõrvamüsteeriumi „Máscaras“ (ingliskeelse pealkirjaga „Havana Red“ ehk „Havanna punane“) sissejuhatuses. „Palavus laskub otsekui kitsas veniv punasest siidist hõlst, mis keerdub ümber kehade, puude ja esemete, tilgutades neisse meeleheite ning aeglase ja kindla surma tumedat mürki.“ Raamatu keskne tegelane, politseileitnant Mario Conde, küsib: „¿Pero cómo puede hacer tanto calor, coño?” See on Havannas igavene küsimus: kuidas, kurat, saab siin nii palav olla?

Detsembris saabub üle mere Floridast jahedam õhk, mis tekitab murdlainetust ja paneb vee Malecóni vastas vahutama. Jaanuaris ja veebruaris langeb temperatuur väga meeldiva kahekümne kolme kraadini ja paljude meelest on see linna külastamiseks kõige parem aeg. Aga palavust tundmata ei saa teile osaks ehedat Havanna-kogemust.

Habanero’d teavad täpselt, milliseid tänavaid mööda liikuda, ja piirduvad nendega, mis kulgevad meretuulele võimalust andes ranniku suunas. Varju leiab igalt poolt, Havanna elanikud väldivad päikest nii palju kui vähegi võimalik. Nad sillerdavad higist ja on seetõttu tuntud kui sagedased kümblejad.

Havanna ei sobi higi suhtes tundlikele inimestele. Higilehk on üks paljudest Havannat määratlevatest lehkadest ja läbiv teema sisuliselt kõigis Havannat puudutavates kirjatöödes. Kõik Padura kriminaalromaanide tegelaskujud higistavad. Nad higistavad ka Cirilo Villaverde suurepärases üheksateistkümnenda sajandi klassikaks kujunenud romaanis „Cecilia Valdés“.

Higi astub üle linnas tugevalt välja kujunenud klassivahedest – kõik higistavad. „Tagaajamises“, kus higi on vaat et üks kesksetest tegelaskujudest, kirjeldab Carpentier jõukat hästi riietatud naist teatris: „Karusnahad, mida nad kuumust trotsides kandsid, katsid nende kaela ja dekoltee higipiiskadega.“ Rikkad inimesed higistavad lihtsalt peenemas riietuses.

•

Suurem osa Havanna kultuuri kesksetest kujudest on vähemalt mingil hetkel elu jooksul kogenud kas sunnitud või vabatahtlikku väljasaatmist. Ja siit lahkunud habanero’d tajuvad oma linnale mõeldes alati valusat nostalgiat, kuna teist sellist kohta ei ole olemas.

Havanna nõidus näib inimesi pöördumatult tabavat. Pole ainsatki inimest, kes linna selle külastamise või seal elamise järel unustada suudaks. Kuuba ajalugu ei sarnane mitte ühegi teise riigi ja kindlasti mitte ühegi Hispaania koloonia omaga ning Havanna ajalugu ja kultuur eristuvad selgelt ülejäänud Kuuba omast.

Havanna asukatel on raskusi ülejäänud saare ja veel enam ülejäänud maailma ette kujutamisega – suhtumine, mis on tuttav enamikule New Yorgi ja Pariisi elanikest. Nende jaoks ei eksisteeri väljaspool linna reaalset elu.

Kuigi Kuuba on saar, näevad Havanna elanikud oma linnas saart saarel. Ja tegelikult see peaaegu oligi nii. Kuni üheksateistkümnenda sajandini oli Havanna müüridega ümbritsetud linn Havanna lahte lõikuva poolsaare tipus, seda ümbritses kolmest küljest vesi ja neljandast peaaegu sirge linnamüür. Müür kulges sadama sissepääsust alates otse piki vanalinna läänepoolset serva kuni teise laheservani välja. Maismaaga ühendas linna üksnes müüriga eraldatud serv ja seitsmeteistkümnendal sajandil soovitas koloniaalvalitsus kaevata piki müüri vallikraavi, mis Havanna sõna otseses mõttes saareks muutnuks.

Aga see polnud vajalik. Alates kaheksateistkümnendast sajandist andis La Cabaña kindlusemüüril seisva kahuri kärgatus kell üheksa õhtul teada linnaväravate sulgemisest. Inimestel oli lubatud ööseks Havannasse jääda. Just seda paljud tegidki, kuid kahuripaugu järel ei pääsenud keegi enne koitu ei linna ega linnast välja. Tänapäeval ei ole enam müüri ega väravaid, kuid igal õhtul kell üheksa tulistavad kaheksateistkümnenda sajandi mundritesse riietatud sõdurid endiselt sadama sissepääsu juures asuvast kahurist paugu, mida saadab trummipõrin, tuletades sel moel inimestele meelde, kui isoleeritud elu pealinnas endiselt on.

Havanna isolatsioonis pole peaaegu kunagi midagi positiivset nähtud. Havanna juhtiva kahekümnenda sajandi poeedi Dulce María Loynazi jaoks vihjas sõna isla alati üksindusele:

Kõikjal merest ümbritsetuna

olen otsekui tuulde klammerduv saar.

Pole vahet, kas karjun või palvetan,

keegi ei kuule mind niikuinii.

„Nadie escucha mi voz si rezo o grito.” Keegi ei kuule mu häält, pole vahet, kas ma karjun või palvetan. Ehk seetõttu ongi habanero’d kogu oma piinarikka ajaloo jooksul alati nii valjusti karjunud ja palvetanud. Saarel asuval saarel tuleb selleks, et sind kuuldaks, kõvasti vaeva näha.

Ja ometi on Havanna – ehk sellesama jonnaka põikpäisusega, mis paneb kinokülastajaid pidama romantiliseks film noir’i, olgugi tegemist läbikukkunud inimeste kurbade lugudega – vaatamata kõigile lehkadele, higile, lagunevatele müüridele, eraldatusele ja keerulisele ajaloole maailma kõige romantilisem linn. Sellest on kirjutatud arvutuid armastuslaule. See linn on alati peibutav.