Читать книгу Kevad saabub sügisel - Mart Kadastik - Страница 2

Tagasi punastesse kummikutesse

Ajakirjaniku lugu

Nad seisid liftis kuue-seitsmekesi, tihedalt üksteise kõrval, vältides puusade ja küünarnukkide kokkupuutumist, pilgud kinni aeglaselt vahetuvates korrusenumbrites. Liftis ei suhelda, sest inimesed seisavad liialt lähestikku, teistest vaid hingeõhu kaugusel. Sõnade asemel tõmbaksid tähelepanu huuled, hambad, igemed. Liftis on alati natuke ebamugav olla, eriti veel hommikumantlis.

Spaahotellides on hommikumantel isiklik töörõivas, mis muudab selle kandja umbisikuliseks grupiliikmeks. Individuaalsus väljendub mõnes halenaljakas detailis: kellele on käised lühikesed, kellel jääb mantlikoorma alt välja ainult peanupp. Need valgest froteest vammused, ühtemoodi kulunud ja ühte suurust, ei sobi õigupoolest kellelegi. Aga ühetaolisus ühtaegu ka kaitseb – märjad juuksed, meigita silmad ja õhetav nägu on just nagu endastmõistetav norm. Šikk ülikonnas härra tunneks end selles seltskonnas niisama totralt nagu auster hernesupis.

Toila spaahotelli lift liikus ägisedes ülespoole. Naised hoidsid hommikumantli rinnarevääre valvsalt koos, mehed pingutasid vöösõlme kõhu ümber. Ilmselt oli neil kõigil hommikumantli all paljas ihu. Aurusaunas, mullivannis või ujulas vettinud keha olnuks ju mõttetu katta kuivade aluspükste või rinnahoidjaga.

Henn Paavel tajus endal ühe naise pilku. Alates teise korruse peatusest, mil šampoonilõhnane soomlane ümahtas „Hyvää iltaa!” ja hommikumantlite vahelt välja pressis, jäi naine – vahest neljakümne viiene, kõhn, pikkade tumedate juustega – otse Hennu ette seisma ning teda silmitsema. Henn oli prillid tuppa jätnud ega näinud naise näojooni kuigi selgelt. Võib-olla sel põhjusel ei leidnud ta naise laubalt ainsatki kortsu.

Seitsmendal korrusel, Hennu korrusel, naine väljus. Henn järgnes talle ning vajus esimese reipa sammuga justkui läbi põranda – ta oli juba unustanud, et selles hoones ei peatu liftiplatvorm põrandaga samal tasapinnal, vaid veidi kõrgemal.

„Raisk!” prahvatas Henn ja piidles naist silmanurgast. Oli piinlik. Ta tõmbas hommikumantli hõlmad kiiresti kokku ning asus jalast lennanud plätusid varba otsa rihtima.

Henn muidugi teadis, et Toila hotell esindab nõukogude ehitusklassikat – endine kaevurite sanatoorium, kust pole mõtet otsida ei kompromissitut kvaliteeti, ainukordset stiili ega joovastavat luksust. Siin peadki end tundma kokkutõmbunult nagu šahtis. Ainult selle vahega, et kui kaevanduskäigud kaovad maa alla, siis hotell tõuseb pidurdamatu tornina pilvedesse. Nõukogude ajal oli viimane korrus ilmselt reserveeritud piirivalvuritele, kes võisid sealt pikksilmaga uurida meres suplevate näitsikute kehaehitust.

Liftist väljunud naine ei kiirustanud lahkuma.

„Vabandage, kas teie olete ajakirjanik Henn Paavel?” küsis ta tagasihoidlikult. Henn tardus soolasambana seisma.

Presidendikantselei mõõdupuu järgi võinuks Henn olla avaliku elu tegelane – teda oli vahetevahel kutsutud vabariigi aastapäeva tseremooniatele, kui mõni tõelistest VIP-idest oli oma eemalejäämisest aegsasti ette teatanud. Nimepidi teda teati, nägupidi märksa vähem. Ta arvas, et siin, Toilas, ümberringi võhivõõrad vene ja soome puhkajad, ei riiva keegi tema privaatsust. Seda ootamatum oli tolle keskealise naise pöördumine.

„Ma ei ole enam ajakirjanik. Kas ma võiksin teid ka tunda?”

„Ma ei tea.Te olete minust kirjutanud,” sõnas naine rahulikult. Henn tundis ärevust ligi hiilimas.

„Ma ei mäleta… Mida ma kirjutasin?”

„Te ei mäleta ilmselt jah. See oli… võib-olla juba kolmkümmend aastat tagasi.”

„Nii ammu! Ja teie mäletate?” küsis Henn ebalevalt.

„Ma ei saa seda unustada. Olen see seitsmeteistkümneaastane koolitüdruk, kelle… suhtest ühe vanema mehega, noh… õpetajaga… te kirjutasite.”

Hennule oli hoobilt selge, kes tema vastas seisab. Artikkel, mida hilisemate arusaamade järgi võis suureliselt uurivaks ajakirjanduseks liigitada, oli üks neist, mis Hennu nime tuntuks tegi. Henn uskus seniajani, et lugu oli üsna hea, aga ta ei oleks siiski tahtnud taas kohtuda inimestega, kellest oli kirjutanud. Liiati olukorras, kus teda katab selline lohmakas ja ilmetu rõivatükk nagu hotelli hommikumantel.

„Teie!?” imestas Henn siiralt.

„Jah. Nii vana ma nüüd olengi.” Naine kahmas sõrmedega läbi märgade juuste. Hooletu liigutus muutis ta kuidagi huvitavaks.

„Kas ma kirjutasin siis midagi valesti?” küsis Henn ettevaatlikult.

„Parem… kui te ei oleks üldse kirjutanud,” lausus naine. „Aga mis sellest ikka rääkida.” Ükskõiksus, mida naise hääl väljendas, kratsis Hennu hinge enamgi kui eeldatav rünnak. Ta ei saanud seda vestlust niisama lõpetada.

„Ma tahaksin teid mõista ja võib-olla mõistaksite ka teie mind paremini, kui me räägiksime sellest.” Henn otsis sõnu. „Kas teile sobiks õhtusöök Mio Mares?”

„Kui see ei ole teile probleem. Õnneks pole meie vanusevahe vist kuigi intrigeeriv,” nöökas naine.

Nüüd tajus Henn naise märkuses sarkasmi, pahatahtlikku vihjet kunagisele leheartiklile. Ent ta hoidis end tagasi, ei näidanud solvumist välja – uudishimu, aga vahest ka juba alateadvusse tunginud vajadus eneseõigustuseks ja lunastuse otsimiseks surusid selle alla.

Naine nõustus loobuma puhkepaketi hinna sisse kuuluvast buffet-õhtusöögist, mis oli niikuinii igava koolitoidu tasemel, ning õhtustama koos Hennuga keldrikorrusel asuvas à la carte restoranis, mis enamiku ajast seisis inimtühjana. Sobiv koht delikaatseks jutuajamiseks.

Henn rõõmustas, et tal jäi piisavalt aega paluda üht oma kursusekaaslast, kes oli aastaid töötanud kirjandusmuuseumis, läbi lapata ajalehe 1980. aastate arhiivikaustad, skännida kõnealune lugu ja meilida see Hennule.

„Kas sa tõesti ei mäleta täpsemalt, millal see lugu ilmus?” küsis kursusekaaslane, kes ülikoolis oli Hennule silma visanud. Seepärast Henn tema abivalmidusele lootiski.

„Kindlasti pärast Suslovi surma,” pakkus Henn.

„Suslov… Kunas tema suri?” torises muuseumitöötaja.

„Enne Brežnevit natuke.”

„Ja Brežnev – mis aastal tema suri?”

„Enne Andropovit ja Tšernenkot igal juhul.”

„Ütle ükski aastanumber!” ahastas kursusekaaslane.

„Kallike, ma tõesti ei mäleta, aga kindel on see, et pärast Tallinna olümpiaregatti ja enne IME ilmumist,” jättis Henn lahtiseks terve aastakümne.

Otsimistöö oli vaevarikas, sest nii vanu lugusid polnud keegi digiteerinud – otsida tuli suurtest pappkaustadest käsitsi, leht lehe kaupa. Aga Hennul oli oma kirjutist koolitüdruku ja õpetaja suhetest tingimata vaja uuesti lugeda. Võib-olla sisaldas lugu detaile, mis olid naise jaoks olulised ning mida ka Henn pidanuks mäletama. Kurat peitub detailides, kuid vahel võib nendes peidus olla ka jumal, teadis Henn ajakirjanikuna.

Oma mälu ei võinud Henn Paavel juba mõnda aega usaldada. Ta oli püüdnud leida algoritmi, mis seletaks ühtede seikade püsimist ning teiste üleöist kustumist, põhjust, miks unustamatud asjad lähevad meelest ning vanad mõttetused täidavad vabanenud ruumi. Henn ei leidnud oma mälus tuhlates seletust. Võimatu oli lükkida mälestusi vähegi loogilisse ritta. Aina vähem meeldivaid ja aina enam ebameeldivaid läbielamisi tõusis mälupõhjast üles. Ei mingit nurruvat nostalgiat.

Henn viskas end spaahotelli jäika voodisse pikali ning jäi lakke vahtima. Paneelide üleminekukohad oli lohakalt pahteldatud ja pragunesid. Akna kohalt laest koordus värv lausa lehtede kaupa. Oli kuulda, et WC-poti loputuskasti jookseb ikka veel vesi. Et see kast ükskord ääreni täis ei saa! Või on juba saanud, aga sulgur ei tööta.

Henn püüdis taastada oma esimest mälusalvestist. Ta uskus, et vanim mälupilt pärineb ajast, mil ta oli kolmeaastane. Või neljane. Sellele pildile oli jäädvustatud öösärgis ema unesegune nägu ja ahastav ohe: „Sa oled jälle voodisse pissinud!” See ei olnud kindlasti viimane kord, kui Henn pidi taas üle elama elu kõige häbistavamaid hetki: süüst puretuna seisma oma voodi kõrval ning ootama, kuni ema märjad linad kuivade vastu vahetab. Ema ei sõnelnud, aga ka tema vaikimises tajus poiss etteheidet. Ja Henn solvus selle etteheite peale, mida tegelikult ei tulnudki. Ta solvus võimaluse peale, et talle oleks võidud etteheiteid teha. Lõpuks solvus ta iseenda peale – et ta oli solvunud.

Hennu mõlemad vanaisad olid surnud siis, kui poiss lähenes neljale. Emaisa viis hauda südamerabandus. Hennul ei olnud silme ees ainsatki mälupilti ei matustest, leinariietest ega pisaratest. Aga ta mäletas sauna rõsket eesruumi, kus Haapsalu vanaisa surnukeha ärasaatmispäevani surnulavatsil hoiti, ja nurgas vedelevat köiepundart. Henn oli elutule vanaisale tähelepanu pööramata sinna hiilinud ning köied õue lohistanud. Köied olid rongi eest.

See rongimäng, kus miski ei sarnanenud veduri ega vagunitega, oli ainus Hennu mällu jäänud mudilasemäng. Selle juurde kuulus vanaema ehmatus: „Issake, mida sa tolmutad köitega! Need on taadi omad!” Köisi oli tarvis selleks, et kirst hauda lasta.

Noil aegadel ei pulbitsenud Haapsalu elu mitte lossipargis, vaid raudteejaamas ja selle ilmatu pikal perroonil. Imposantses, keiserlikule kõrgusele väärilises jaamahoones olid ootesaal, restoran ja kino, seal armuti ja tülitseti, tutvuti ja mindi lahku. Rongid, mis kaks korda päevas Tallinnast saabusid ja kaks korda päevas Tallinna väljusid, tõid Haapsallu lootuse – ja viisid selle endaga kaasa, kui vedur oli nina ümber pööranud ning end esimese vaguni eest viimase ette sättinud. Mahajääja kurbust oskas Henn põdeda juba väikese poisina. Ta võis lahekaldal – vanavanemate maja oli merele üsna lähedal – andunult jälgida, kuidas ähkivad auruvedurid raudteetammil edasi-tagasi manööverdasid. Rööpad viisid mere äärde välja, kuni tõke ette tuli. Haapsalu raudtee oli umbtee.

Raudteejaama pääses kodunt otse üle lahesopi, mööda laudteed. Iga aastaga kasvas sopp üha enam täis ja sama kiiresti mädanesid kõrkjate varju jäänud lauad. Päeva põnevaim osa oligi katkistest ja kõikuvatest laudadest ülehüppamine, mis lõppes Hennule pahatihti madalasse mudasesse merevette kukkumisega. Vanaema tõreles, aga ei vihastanud kunagi. Vanaema oli vagur inimene, kes oskas valmistada maailma kõige paremaid rummikooke – kahjuks tohtisid lapsed süüa vaid ühe tüki. Henn ei mõistnud, miks neid kooke nimetati Lumumba munadeks.

Haapsalus veetis Henn kõige enam aega raadioaparaadi ees istudes. Teda köitis raadio roheline silm, mis otsekui naelutas poisi pilgu enda külge. Rohelises silmas kujutles Henn end nägevat kuningaid ja kuningannasid, elevante ja lõvisid. Televiisorit veel ei olnud, Henn mõtles selle välja. Enamik Hennu mänge ei vajanud asju ega esemeid, tegevus käis tema peas. Seetõttu ta ei vajanud ka mängukaaslasi, ning teistel poistel olnukski võimatu tema kujutlustega haakuda.

Tartu vanaisast mäletas Henn vaid seda, kuidas ta koos isaga teda onkoloogiadispanseris vaatamas käis. Surivoodil, nagu tagantjärele võis oletada. Ei tema näost ega elust – vanaisa oli Eesti-aegne koolidirektor ja Nõukogude-aegne öövaht – ei olnud Hennu mällu midagi talletunud. Mis oli mälu poolt väga ebaõiglane valik, sest just Tartu-vanaisa olevat teda alatasa põlve peal hüpitanud. See-eest oli Hennul tollest haiglakülastusest selgelt meeles koridoris istuva pidžaamas mehe – järelikult haige – valjuhäälne tähelepanek: „Ise poiss, aga käib punaste kummikutega.”

Edaspidi keeldus Henn kategooriliselt punaseid jalanõusid kandmast ning tema vastuhakust tõusis kodus korralik tüli. Kogu täiskasvanuea oli ta hoidunud punastest särkidest ja pükstest, kartes kunagise alanduse kordumist. Elu esimese erkpunase rõiva – karvase kapuutsiga jope – ostis Henn endale alles pärast viiekümnendat sünnipäeva.

Henn ei mäletanud, et tema ema oleks teda mingil kombel suunanud naiselikkust avastama. Hennu ema ei olnud Mona Lisa tüüpi „malbe ja hurmav naine, kelle deemonlik naeratus väljendab kunstniku ja ema suhet”. Hennu ema hoidis pojaga suheldes asjalikku joont. Ta ei suudelnud oma poega huultele, nagu tegi seda Leonardo da Vinci ema, kes niiviisi „mõjutas tahtmatult oma poja alateadvust ja seksuaalset orientatsiooni” – kui uskuda Sigmund Freudi, kelle nime Henn noil aegadel kodus alatasa kuulis. Hennu isa uskus dr Freudi. Ta ei omistanud küll inimese igale liigutusele ja puudutusele freudistliku ettemääratusega seksuaalset tähendust, kuid ta tunnetas seksuaalsuses peituvat ahvatlusterohket, ohtlikult salakavalat, kõikehaaravat jõudu.

Hennu isa dr Paavel oli psühhiaater, kes hobi korras pühendus seksuoloogiale. Ta rääkis ühingu „Tervis” korraldatud loengutel avameelselt abielust, onaneerimisest ja orgasmist. Ta lükkas ümber mitmed Nõukogude seksuaalkäsitluse pehkinud postulaadid ja väitis julgelt, et masturbeerimine ei põhjusta mälukaotust ega impotentsust. Dr Paaveli käsitlus oli sama revolutsiooniline kui rinnahoidja leiutamine korseti asemele enne Esimest maailmasõda. Vanameelsed süüdistasid dr Paavelit moraalituses, justkui kartes, et tema innustusel võib käsikiimlus kui põlastusväärne kapitalistlik igand kulutulena levida üle kogu Nõukogude Liidu.

Hennu emale mehe loengud ei meeldinud. Ta tundis ennast seksiõpetuse elava eksponaadina, akvaariumikalana. Hennu isale omakorda ei meeldinud naise uhkeldamine oma abikaasa truudusega. Bridžilaua taga, veidi vindisena, naljatas isa, et truudus on juhuse puudus. Ema viskas selle peale pahaselt kaardid käest. Tavaliselt olidki talle sattunud üsna viletsad kaardid.

Hennule oli jäänud mulje, et ehkki isale meeldisid noored kenad naised – iseäranis Helgi Sallo „Horoskoobist” – ei olnud ta mingi ringitõmbaja. Ta oli perekonnamees. Nii et tegelikult täiendasid isa ja ema teineteist oivaliselt. Ning Hennule olid nad mõlemad ühtviisi armsad – hommikune tõsine ema ja õhtune lõbus isa.

Hennu ema – talle meeldis Kalju Terasmaa – oli läbinisti kohusetundlik naine, kes õpetas ülikoolis saksa keelt ja kirjandust. Teismelise tüdrukuna oli ta omal ajal olnud armunud rühikatesse ja galantsetesse Saksa sõduritesse ning see mõjutaski teda saksa keele kasuks otsustama. Saksa poisid tundusid talle eriti armastusväärsed sellepärast, et enne nende tulekut olid linna okupeerinud teistsugused sõdurid, kelle järel isegi Abessiinia armee jätnuks kasitud mulje.

Hennu isa, kellega ema ülikooli ajal abiellus, oli samuti Saksa sõjaväe karastusega. Selle „pleki” tõttu jäi dr Paavel reaarstiks, teda ei lubatud aspirantuuri, ehkki Hennu meelest oli tema isa psühhiaatrite seas üks normaalsemaid. Ta suri napilt viiekümnesena, põhjuseks insult. Rasvased praekartulid igal hommikul ning pakk filtrita Priimat iga päev olid tema veresoontes juba varakult ummistuse tekitanud.

Püüdlikkusele vaatamata ei jõudnud Hennu ema kõrgemale vanemõpetaja seisusest. Aga ta oli oma ametiga rahul. Esimese põlve haritlasena, väikelinnast tulnud – just nagu Tartu oleks suur linn! – pidas ta kõrgharidust ülimaks elueesmärgiks. Diplomita inimene oli tema silmis alaväärtuslik. Olnuks Hennu ema otsustada, oleks ta ka surnuaiad komplekteerinud asukate hariduse järgi. Läks teisiti. Kõrivähile alla jäänud naise viimne puhkepaik sattus olema tuberkuloosi surnud turuvarblase kõrval, lohutuseks abikaasa, kes teisel käel läbematult juba ootas.

Tuhastamine ei olnud ei äraläinute ega ärasaatjate esimene eelistus. Tol ajal.

Esimene inimene, kelle naiselikkust Hennu meeled tajusid, oli hoopis blond Eda. Tüdruk elas Haapsalus, Jüriöö tänavas, paar maja edasi Hennu vanavanemate puumajast, kus poiss veetis kõik oma lapsepõlvesuved. Kuni tomatite kasvatamisele pühendunud vanaema ära suri.

Eda elas räämas puumajas, mille vundament oli maadligi vajunud, nõnda et mööduja võis aknaid kinganinaga toksata. Sel kombel oli võimalik tüdrukut välja kutsuda, ilma et tema ema kedagi märkaks. Aga kui järele mõelda, kas Edal üldse oligi ema?

Eda ei olnud Hennu tüdruk. Henn kahtles, kas Eda üldse oligi enam tüdruk. Tema mälestustesse oli Eda jäänud pigem täiskasvanud naisena. Ta oli Hennu jaoks liiga suur ja rinnakas, peaaegu nagu ema. Edasse oli kiindunud hoopis Hennu tädipoeg Erik, kes suveks oli toodud Tallinnast Haapsallu hoiule, et vanemad võiksid rahuliku südamega Sotši puhkama sõita.

Erik, ulakavõitu poiss, oli Hennust neli aastat vanem, mis toona tähendas peaaegu kahekordset vanusevahet. Tema kutsuski Hennu kaasa, sest Eda pidi oma tisse näitama. Henn ei mäletanud, et kitsukeses toas oleks toimunud midagi nilbet. Poisid olid istunud kõrvuti vanal katkisel sohval ning hingetuina jälginud, kuidas Eda ülakeha korraks paljaks võttis. Ilmutas end nagu Haapsalu Valge Daam, ainult valgel ajal ja palju julgemalt. Tagasi vaadates oli Eda hetkelises eneseilmutamises Hennu meelest rohkem süütut ilu kui Moulin Rouge’i paljaste rindadega naiste korrapärases üles-alla hüplemises. (Pool sajandit hiljem Pariisis nähtud show valmistas Hennule pettumuse: isegi põllutöömasinate messilt võinuks leida rohkem erootilist pinget.)

Mõnikord tuli Eda poistega koos Paralepa randa ujuma, korra-paar käisid nad kolmekesi Promenaadi ääres paadiga sõudmas. Aastaid hiljem tundus Hennule päris hirmutav, et päästevesti ei nõudnud ega kandnud tollal keegi. Aga polnud ju ka Moskvitšidel ega Pobedadel turvavöösid.

Aasta pärast, kui Henn ja Erik olid jälle kord Haapsallu toimetatud, ei elanud Eda enam Jüriöö tänava majas. Henn ei saanudki teada, kuhu ta oli läinud.

Hennu ei viidud kunagi lasteaeda. Isegi ei proovitud. Ta ei olnud teab mis jonnilaps ega memmekas, aga küllap vanemad märkasid poisi vähest seltsivust ja leppisid tema iseolemise sooviga. Hennu käis hoidmas tädi Emmi. Raua tänava kodu Tartus oli Hennule kindlus, mis kaitses teda vaenuliku maailma eest. Veel pikki aastaid. Taevaskoja pioneerilaagri lärmis pidas Henn vastu ainult kolm päeva, siis kutsuti isa nurgas töinavale lapsele järele. Henn toodi tagasi kindlusse.

Nii kaugele kui Henn Paavel ennast mäletas, oli ta olnud häbelik. Ta häbenes oma päikesest punast nahka, mis suve jooksul mitu korda maha koorus, sellal kui teised poisid hoobilt pruunistusid. Ta häbenes oma tedretähti ja lontkõrvu. Ta ei sallinud oma lühikesi juukseid, mis lubasid kõrvadel nagu Kuremäe kloostri kuplitel kaugele välja paista. Õudusega meenutas Henn päeva, mil isa ta juuksuri juurde viis ja nõudis, et Hennu pea kaheksateistkümne kopika eest nulliga paljaks aetaks. Lehvima jäi üksnes pisike ruuge tukk nagu mõne pilatud riigi lipp. Hennu isa oli boheemluse, muu hulgas pikkade juuste kompromissitu vastane. Lõvilakk kuulus lõnguste, kraadede juurde. Hennu isa – karva- ja kriipsupealt pedantne – saatnuks ka Undi ja Kaplinski juukseid lõikama.

Hoolitsetud välimus oli Paavelite kodus normaalsuse tõend. Henn sai noomida, kui oli koolimütsi lohakalt kuklasse lükanud. Ja taskud ei olnud õmmeldud selleks, et sinna sisse käsi toppida. „Sa ei ole ometi tibla,” kurjustas isa. Hennu isa isiksuse moodustas vastuoluline koalitsioon vankumatust konservatiivist ja eelarvamustevabast liberaalist.

Lambad kannatavad pärast pügamist mitu nädalat depressiooni all. Ja hoiavad üksteise ligi – konsolideerivad oma alanduse. Inimene jääb oma häbiga üksi. Isegi kui inimesel õnnestub end teiste pilkude eest ära peita, ei suuda ta oma häbi varjata iseenda eest. Henn oli seda korduvalt kogenud.

Alates päevast, mil Henn sai õiguse ise oma soengu üle otsustada, oli ta eelistanud üksnes pikki, kõrvu katvaid juukseid. Välja arvatud päris viimased aastad, mil juuste kammimine oli kujunenud juuste sättimiseks ning meelekohtadel aina laienes süütult roosakas paljak. Aga juuste lõikamine jäi talle kogu edaspidise elu jooksul vastumeelseks toiminguks. Osalt põhjusel, et Hennu tülgastas sundus pool tundi järjest iseennast peeglist vahtida.

Ebameeldivuse pingereas järgnes juuksurile Pargi tänava saun, kus isa koos paarikümne teise mehega saunalaval vihtles ja leili viskas. Henn pidi istuma alumisel pingireal, kus õhk oli jahedam. Kõige alandavam oli juuste seebitamine ja nende pesukausis loputamine. Isa juhtis seda protseduuri tugeva käega, tõrkumist sallimata. Siis näitas isa, kuidas tuleb hoolikalt nokut pesta, nii et nahavoltide vahele mustust ei jääks. Saunaskäigu lõpp oli lõbusam. Isa istus riidekapi ette, ostis saunamehelt pudeli Žiguli õlut, lasi kehal aurata ja jutul joosta. Õlu muutis kõik saunalised justkui perekonnatuttavateks. Henn istus käterätikusse mähituna ja limpsis limonaadi.

Oma keha käsitles Henn kui üdini isiklikku, puutumatut varandust. Massidest ja massiüritustest, kus inimesed sulasid kokku närviliseks inimparveks, oli ta lapsepõlvest saati eemale hoidnud. Hennu heidutas rahvast täis liinibuss, traktorihäälne Ikarus, kus keha oli keha vastu surutud ning uksest välja pääsemiseks tuli kasutada põlvi ja küünarnukke. Talle ei meeldinud põrmugi, kuidas röntgeniarst oma külmi sõrmi mööda tema ihu üles-alla libistas. Samavõrd vihkas Henn seda, kui teised inimesed tegid oma intiimseid toiminguid tema juuresolekul.

Hennu vanemad ei mõistnud, miks poeg mõnikord mitu päeva järgemööda ilma nähtava põhjuseta mossitas. Sest nad ei teadnud, et poiss oli läbi praokile unustatud ukse pidanud pealt kuulma vanemate häälekat voodielu. Hennu solvas, et teda peeti eikellekski, tühjuseks, mille ees ei pea midagi häbenema. Ja veel oli Henn tähele pannud, et kui öö oli möödunud vaikselt – mille üle tema ärgates ainult rõõmustas – siis lonkis isa hommikul vannituppa hambaid pesema üsna tujutuna.

Elva järve rannal, kuhu vanemad pärast tööpäeva lõppu õhtupäikest võtma tõttasid, vahetas ta supelpüksid aluspükste vastu alati kabiini varjus. (Ujuma minekuks oli ta susped juba kodus jalga pannud.) Paraku oli kabiini alumine serv nii kõrgel, et ohutuks pükstevahetuseks pidi lühikest kasvu Henn ikkagi endale käteräti ümber mähkima.

„Jäta see tsirkus!” kurjustas ema. „Sul ei ole ju õieti nokutki, mida varjata.” See lause ei kinnistunud kogu eluks mitte ainult Hennu mällu, vaid valutas vana kuulihaavana ka tema hinges.

Isale oli püksivahetus sama avalik toiming nagu nina nuuskamine – ega taskurätt pea kogu nina ära varjama. Ta ei vajanud kabiini. Inimtühjas rannakäärus, põõsaste varjus, oli ta mõnikord päris paljalt peesitanud. Aga seekord asus isa Hennu poolele. „Meeste asjad ei ole sinu asjad,” ütles ta emale teravalt. Ema tõmbus kõrvale.

Hennu mäletamist mööda oli see vist ainus kord, mil isa ta lapsepõlve sugulistel ääremaadel mingit kasvatuslikku algatust ilmutas. Selle teema ammendas isa enda jaoks avalikel loengutel. Henn pidi leppima tädipojalt kuuldud õpetussõnadega. Üks Eriku soovitus oli talle eriti hästi meelde jäänud. „Kui tüdrukul on pahad päevad, siis ei ole vaja rasedaks jäämist karta. Võta ainult lapp eest ära,” oli Erik selgitanud Hennule, kes tollal käis seitsmendas klassis. Henn ei taibanud sellest jutust suurt midagi.

Hennu iseseisev elu oli alanud seitse aastat varem, ühel päikeselisel esimese septembri hommikul, mil isa oli õpetanud teda kingapealu sõlmima. Siis saatis isa ta tänavanurgani, kust oli näha punastest tellistest koolihoone, ning soovis pojale edukat esimest koolipäeva. Hennu ei viidud kunagi kooli ega tuldud talle järele. Sellegipoolest ei maksa järeldada, et vanemad oleksid poisi kasvatamise suhtes kuidagi ükskõiksed olnud. Hennu kõrvadesse jäi kogu eluks kumisema isa väsimatult korratud hoiatus, otsekui söögipalve enne igat laudaistumist: „Ära kiirusta, mälu toit hästi peeneks! Hästi peeneks!”

Alles nelikümmend aastat hiljem jõudis Henn arusaamisele, et oleks pidanud isa manitsust tõsisemalt võtma. Aga nagu elus ikka – kui mingeid asju aina üle korratakse, siis kaotavad nad oma mõju.

Kolmanda klassi poisina tõi Henn koju jõulukuuse – isa oli Leningradi täienduskursustele sõitnud. Kuuse toomine jäigi Hennu eluaegseks kohustuseks. Jõulud ilma kuuseta olid tema meelest mõeldamatud, niisamuti nagu detsember ilma jõuludeta. Noil aegadel oli jõulukuusega parasjagu sekeldust. Organite töötajad käisid akende taga piilumas. Parteilase koju jõulukuusk kindlasti ei sobinud, teiste suhtes oli võim sallivam. Pealegi olid kätte jõudnud juba 1960ndad. Hennu vanemad ei olnud partei liikmed, nemad jõulukuuske (mis mõni päev hiljem osutus näärikuuseks) peitma ei vaevunud.

Suurem probleem oli see, et kuused ilmusid poodide juurde müüki alles pärast 24. detsembrit, enne seda võis jõulupuu leida üksnes turult. Turuplatsilt koduni oli üle kolme kilomeetri.

Hõredate okstega rääbakad Hennule ei sobinud, ta tahtis parimat puud. Kohevad, äsja jalalt võetud märjad kuused olid aga väga rasked ning tavaliselt kaks korda pikemad kui Henn ise, mistõttu mööduvad inimesed imestasid: „Kuusk, kuhu sa poisi viid?” Poisist polnud näha muud kui saapad. Ega ta tahtnudki, et teda nähtaks. Ta häbenes.

Kui Henn higisena, okastest kraabituna ja valust värisevate kätega koju jõudis, selgus, et ligi meetri jagu kuuselatva tuli maha saagida – tuba osutus liialt madalaks… Ja nii igal aastal, sest lühemaid kuuski ei pidanud Henn väärilisteks nende tuba ehtima.

Hennule meeldis jõulukingitusi teha. Tavaliselt kinkis ta emale liniku ja isale kammi. Ta oli need ostnud nurgapealsest pudupoest kuuekümne kopika eest, mis ta oli jõulu ajaks kogunud. Kinkimine valmistas Hennule suurt rõõmu. Seevastu teistelt kingitust vastu võttes ei ilmutanud ta erilist vaimustust, valmistades oma tänamatusega kinkijatele rõõmu asemel meelehärmi. Tegelikult kingitus meeldis Hennule, kuid ta ei osanud oma rahulolu välja näidata. Ta ei osanud kraapsu teha, ei siis ega hiljemgi.

Kooliseinte vahelt oli Hennu ninna igaveseks süübinud poonimisvaha ja võimlahigi eemalepeletav hais. Tema jalatallad mäletasid kohutavat päeva, mil ta oli sussid koju unustanud ning pidi sokkide väel klassi minema. Pärast kooli lõpetamist ei olnud ta sinna klassiruumi enam kunagi tagasi läinud. Ta ei käinud kokkutulekutel ega soendanud üles vanu suhteid. Mingil hetkel pidi ta endale tunnistama, et suutnuks meenutada kõigest kolmandiku klassikaaslaste nimesid (tüdrukutel olid nagunii uued nimed) ning olnuks saavutus, kui ta neist omakorda kolmandikku nägupidi ära tundnuks.

Henn ei kuulunud nohikute ega eeskujulike viiemeeste sekka, keda ülbitsejad taga kiusasid. Pugejad istusid esimeses reas. Henn tuli 1. septembril kooli enne kella kuut, koos koristajatädiga, et hõivata koht viimases pingireas. Tal ei olnud seda kohta vaja mitte selleks, et oleks mugavam maha kirjutada, tüdrukuid patsidest sikutada või õpetajale vahele hõigata. Henn tundis end halvasti, kui keegi tema selja taga askeldas.

Henn jõi enne koolipidu koos teistega pudelist likööri ja kuulas underground-rokki, ehkki see ei viinud teda ekstaasi. „Ilias” ja „Odüsseia” erutasid teda rohkem kui Black Sabbath või King Crimson, mida olengutel kuulati klooretüüliga immutatud taskurätikust inspiratsiooni sisse hingates – maakera pöörles siis tõesti tajutavalt. Apteegist ostetud klooretüül lahutas Hennu iseendast, tõstis ta enda kohale, keerutas teda enda kohal. Päris naljakas. Aga kui uim nõrgenes, kukkus Henn enda otsa tagasi.

Kui eluvennad said klooretüülist innustust käsi tüdrukute püksi ajada, siis Hennu peataolek lõppes öökimisega. Liiati ei olnud talle päris selge, miks ja kelle aluspükste ja kannikate vahele peaks ta oma sõrmed pressima. Lõdvema kummiga tüdrukud olid hakkajate poiste poolt niikuinii juba kõrvale tõmmatud. Korralikele tüdrukutele olnuks aga pärast seda, kui Hennul tõesti oleks õnnestunud nende ihu puudutada, piinlik otsa vaadata. „Ka sina oled selline,” mõõtnuks korralike tüdrukute etteheitev pilk Hennu.

Korralikkuse mõõde muutus üsna jonguliseks ühel kooliekskursioonil Võrtsjärve äärde. Telki, mida Henn jagas kahe klassivennaga, hiilisid pimeduse saabudes kaks tüdrukut, keda võis pidada igatpidi eeskujulikeks. Tüdrukud pugesid Hennu kaaslaste magamiskottidesse. „Meie telgis oleks sulle rohkem ruumi,” andsid nad Hennule märku tema kohalviibimise ebasoovitavusest. Viies ratas veeretaski end kiiresti öhe. Henn ei roomanud tüdrukute tühja telki. Ta lõdises kogu öö rannal, peegelsiledale järveveele lutsukive visates.

Ühel korral kutsuti vanemad tema pärast kooli. Henn oli aiatööl kõva häälega küsinud, kui kaua nad peavad veel sitta vedama. Kooli tuli isa. Õppealajuhataja selgitas talle, et niisuguste ebasündsate väljendite kasutamine on lubamatu. Tegemist olevat põllumajandusliku tootega, väetisega, mille kohta äärmisel juhul tohib öelda sõnnik, aga mitte s… Isa oli seepeale öelnud, et tema teada sõnnik ongi sitt, ja küsis, kas õppealajuhatajal on sõnniku koostise kohta teistsuguseid andmeid. Rohkem kool Hennu vanemaid ei tülitanud.

Henn sai kõigiga normaalselt läbi, mõlemad leerid – nii eluvennad kui pugejad – respekteerisid teda kui oma. Peaaegu oma. Temast peeti lugu, sest ta ei teinud kellelegi liiga ega kaevanud kellegi peale. Henn jäi ainsana lohutama veriseks löödud huulega tuupurit – kaklust takistada käinuks talle üle jõu –, kuid ta ei andnud kunagi üles ka rusikameest. Teda võis usaldada. Tõsi, vahemehe positsioon oli habras ning selle säilitamine nõudis pidevat pingutust.

Koolielu oli täis tegevusi, mida Henn tahtnuks vältida: tööõpetus, joonestamine, matemaatika, võimlemine, tantsukursused, näitering, klassiõhtud, ekskursioonid. Ebaloomulik enesekontroll vangistas ta loomuliku oleku, ta elas ebameeldivaid tundeid ja hirme läbi juba pikalt ette, mõte eelnes kogemusele, muutes hapraks või hävitades seosed tegelikkusega – sellega, mis parasjagu toimus.

Henn hoidis eemale olukordadest, kus tema niigi nigel enesehinnang võinuks veel enam muserdatud saada. Kui tantsupeol kuulutati välja tüdrukute valik, kadus Henn saalist. Ta kartis alandust, kartis jääda ainsana seina äärde – viimaseks valikuks. Kui mõni vinniline tüdruk võttiski ta tantsima, siis kujutles Henn juba enne saalipõrandale jõudmist, kuidas tema puujalgne tantsusamm pilkeid teenib. Henn häbenes särki seljast võtta, eriti veel tüdrukute silme all, kui pidi klassikaaslastega ujuma minema. Ta ei olnud spordipõlgur, käis isegi kaasaegse viievõistluse trennis märki laskmas ja vehklemas. Kuid pingutuste kiuste ei arenenud tema luud ja lihased puberteedieas soovitud proportsioonis. Kõik energiavarud kulusid ära uute kõrguste vallutamisele. Kasvu järgi võinuks ta korvpallis vabalt ääremängija kohta täita. Sagedamini istus ta siiski väljaku ääres.

Kooliaeg tähendas Hennule halastamatut võitlust iseendaga ning lakkamatut laveerimist, et näida välja natuke targem, osavam ja tugevam, kui ta tegelikult oli. Ainult natuke, sest palju võib minna liiga paljuks.

Kooli lõpuks oli Henn Paaveli eluhoiak – olla nähtamatult nähtav – välja kujunenud. Ta ei tahtnud käia karja ees, aga ta ei tahtnud ka karjast kaugele maha jääda. Hennu vaist ütles, et kiskjad ei ründa karja, vaid sellest eemale jääjaid, eristujaid.

Kui ta sattus kinos või teatris esimesse ritta istuma, lasi ta end lamaskile nagu hambaravitoolis, et mitte takistada selja taga istuja vaadet. Esireas istumine oli Hennu jaoks ülepea vastumeelne ja riskantne. Mõnes etenduses pöördusid näitlejad ootamatult publiku poole või koguni tirisid kellegi lavale, et siis seda õnnetut saalitäie rahva ees naeruvääristada. Midagi hullemat oli raske ette kujutada. Pealesunnitud rollivahetus oli Hennule talumatu, igasugune poseerimine alandav. Peaaegu kõigilt grupipiltidelt vaatab Henn vastu tardunud ilmel, ümbritsetuna kaaslaste naeru lõkerdavatest nägudest. Just nagu näinuks tema ainsana, kuidas fotograafi selja tagant läheneb kohutava kiirusega tappev tsunami. Või vähemalt õppealajuhataja. Mõnelt Hennu meelest eriti tobedalt pildilt oli ta oma näo välja lõiganud. Tema visuaalne elulugu oli augustatud.

Henn lootis oma diskreetsuse tagasi teenida. Tema tuju ja eneseteadvust tõstis naeratus suvaliselt tütarlapselt, kellele ta oli viisakalt ukse avanud. Samas ärritas Hennu, kui bussis tema ees istuja oma istmega hoolimatult talle sülle vajus. Teda häiris kõrvalistuja, kes laiutas küünarnukiga käetoel, mis pidanuks võrdselt mõlemale istujale kuuluma. Nii paljud asjad ümberringi häirisid Hennu. Kuid haruharva võttis ta nõuks reageerida. Ta neelas nördimuse enamasti sõnatult alla.

Ühte Henn Paavel oskas ja tahtis – kirjutada. Ta luuletas. Riime olevat põiminud ka tema koolidirektorist vanaisa. Selle vahega, et vanaisale tuli vaim peale elu teisel poolel, Hennule noores eas. Henn kirjutas kriminulle ja näidendeid. Kirjutuslaud oli tema vabaduse väljak. Lõpetas töö, luges selle läbi ning viskas prügikasti või ahju. Rahulikult, mitte meeleheitehoos. Kooliajast polnud Henn ainsatki rida alles hoidnud. Ei paberil ega mälus. Ta oli perfektsionist. Ta nautis väljakutset kirjutada klassikaaslastele samal teemal kuus-seitse kodukirjandit, varieerides sõnu, lauseid, ülesehitust ja isegi kirjandi ideed. Ainult ühel korral paljastas eesti keele õpetaja tõelise autori.

Inimesed, kellel on loomupärane vajadus kirjutada, peavad tavaliselt usinasti päevikut. Henn oli elu ülesmärkimisest pärast paaripäevast püüdlikku kribimist loobunud. Päeviku pidamine hakanuks elule ette kirjutama, mida teha ja millal teha ja mida mitte teha lähtuvalt sellest, kas tegu võiks päevikusse sobida või mitte. Päevik tõusnuks ülemaks kui elu, võtnuks kirjutajalt elamise vabaduse.

*

Hennu eeldustega oli loomulik minna ülikooli ajakirjandust õppima. Kirjutas, rääkis ja mõtles – mida veel? Kui Hennult vastuvõtuvestlusel pinniti, miks just ajakirjandus, oli tal lihtne ausalt vastata: tahan kirjutada. Enamik tudengiks kandideerijaid kinnitas, et neile meeldib inimestega suhelda. Keegi ei öelnud, et talle meeldib inimesi aidata. Aga see ei olnud ju ka arstiteaduskond.

Ülikool päästis Hennu sõjaväe küüsist. Sõjavägi oma tölbi, väärikust vägistava distsipliiniga olnuks tema surm. Väljavaade sattuda sõjaväkke Hennu ülearu ei pelutanudki, ta teadis, et ei lähe sinna kunagi – pigem tapab end ära.

Ülikoolis jõudis Henn arusaamisele, et üle kõige armastavad ajakirjandustudengid iseennast. Nad olid tundlikud noored – tundetuil olnuks mõttetu ajakirjanikuks pürgida –, aga eriti tundlikud olid nad kõige selle suhtes, mis puudutas neid endid. Ka Henn oli enesekeskne, kuid ta oletas, et mitte pealetükkivalt. Kursuseõhtud, ehitusmalev, teadusseltsid, komsomolitöö – ta ei olnud kusagil aktivist või esiletrügija.

Juba kolmandal kursusel läks Henn Paavel palgalise korrespondendina lehetoimetusse tööle – noor perekond vajas sissetulekut. Henn oli ka ise imestanud, kuidas just tema, tagasihoidlik noormees, naisevõtuga nii varakult hakkama sai. Ja endale tunnistanud, et seesuguse otsustavuse taga polnud mitte kevadine seksuaaltung, vaid pigem ebakindlus, varajase sügise aimus. Mõju, mida talle avaldas ühe esimese kursuse bioloogi ilu – eriti tema suured silmad ja pringid rinnad – kasvas sama kiiresti kui hirm see tüdruk kaotada. Ingrid oli Hennu elus esimene tüdruk. Seepärast ei võinud Henn teada, kuidas üht tüdrukut endaga lahutamatult siduda. Ta tunnetas, et ümber piha hoidmisest üksi ei piisa. Niisiis veenis Henn Ingridit, et abielu on armastusele kindlaim pelgupaik. Seda keerulist ülesannet hõlbustasid mõned välised asjaolud – helesinised kuluvad Jamesi teksased, millised Henn oli ostnud ühelt tuttavalt, kes oli need püksid saanud Tallinnast meremeeste kauplusest, ning üks kolmekümne rubla eest täikalt ostetud ABBA vinüülplaat. Abba laulis „I Do I Do I Do I Do I Do” ja nemad suudlesid.

Oma pulmapeol istus Henn suurema osa ajast nagu kipskuju. Talle ei meeldinud sunduse peale avalikult suudelda, kui karjuti „Kibe!”, ja talle ei meeldinud pulmavanema labased naljad. Henn vabanes pintsakust ja pingest alles pärast pruutpaari pulmavalssi, mille tarvis ta oli aegsasti ise makilindile võtnud võimalikult lihtsa tantsuloo, eksikombel küll rumba.

Ajakirjanduspõllul ootas Hennu ees Laudalüürikuks kutsutud alkohoolik, ajalehe esikirjutaja, keda oli korduvalt leitud poriste vagude vahel magamas, viinapudel põues. Arstid olid populaarse ajakirjaniku auklikuks täksitud aju moodsa aparaadiga uurinud ning imestasid juba mõnda aega, kuidas see mees tähti ära tunneb. See, et ta suutis tähtedest sõnu, sõnadest lauseid ja lausetest ilusaid jutte kokku seada, oli ime.

Lõpuks enam ei suutnud.

Publitsisti koht jäi tühjaks.

Hennule avanes nüüd soodne võimalus. Tema lähenemisnurk oli uudne. Tal oli oma trump – võime näha inimestes neid külgi, mida aastatepikkusest ajakirjanikutööst ruineeritud ajakirjanikel oli raske märgata. Ülemus – heatahtlik laisk mehike – soosis Hennu ja andis talle koguni õiguse avada oma autorirubriik pretensioonika nimega „Tavatut tavalises”.

Henn kirjutas järjejutu raskesti kasvatatavate tüdrukute kolooniast. Ta kohtus nendega õues. Tüdrukud pakkusid Hennule suitsu. Henn ei olnud suitsumees. Kui olnuks, oleksid tüdrukud talle avameelsushoos välja lobisenud, kuidas nad kordamööda katlakütjale annavad. Uuuhhh… Hennul vedas, et ta ei saanud täit ülevaadet hukkaläinud tüdrukute sõnavarast. Ainuüksi ühe kolooniakasvandiku tähelepanek „Sul on lõua otsas päris isased karvad!” pani Hennu punastama. Kui teine tüdruk küsis, kas ta tohib noid udemeid katsuda, kiirustas Henn rindelt tagasi kaevikusse – direktori kabinetti. Järgmisel päeval ajas ta oma hõredavõitu habeme maha.

Varsti edutati Henn elu osakonna juhatajaks, just nagu võinuks toimetuses olla ka surma osakond. Ent see-eest oli parteielu osakond ning selle taustal oli elu osakonnal kindel tähendus ja otstarve.

Oma esimese täisküljelise portree kirjutas Henn Paavel konservitehase direktorist Tambet Alverist. Mees oli ainult neli-viis aastat Hennust vanem. Avaliku kuluaariarvamuse järgi oli ajastukohatult noor direktor jõuline ja sihikindel – küllap just seetõttu oligi ta edutatud viletsas seisus ettevõtet ära päästma. Kuivõrd Tambet Alver oli tipikas, siis pidi ta kahtlemata olema kalk tehnokraat ja pragmaatik.

Hennu ei huvitanud ei konservid ega nende tootja saavutused, ta otsis noores ülemuses inimlikkust, omadusi, mis üllatanuksid lugejaid. Ta tahtis rohkem teada kunstiinstituudi üliõpilasest, kellega direktor oli äsja abiellunud. Selle mõtte eest teenis ajakirjanik Tambet Alverilt sajatuse: „Annan vastu vahtimist, kui mu naisest ridagi kirjutate.” Märksa lahkem oli direktor meenutama oma lapsepõlve: kuidas ta kaheaastasena puuriida alla jäi, kolmeaastasena kaevu kukkus, nelja-aastasena nimetissõrme kaotas (sõrme lõikas otsast rohuhekseldaja tera). Mees oli nendest õnnetustest jutustanud kuivalt, muu hulgas, otsekui kinda kaotamisest. Ajakirjaniku käsitluses võttis aga lapsepõlv emotsionaalsed, kogu elu mõjutanud fataalsed mõõtmed. Näputa poisike oli sunnitud paljustki loobuma (korvpallitrenn, akordionitunnid), paljudes ettevõtmistes nägema rohkem vaeva kui tema kaaslased.

„Ma ei tunne ennast selles loos ära,” oli direktor telefonitsi ajakirjanikule kaevanud.

„Kõik oli ju õige,” ütles Henn. Ta oli alati vältinud loo ilmumiseelset näitamist inimesele, keda see kirjatükk puudutas. Henn kartis, et siis ei jõuaks tema lugu eales trükki. Objekt võtaks tarvitusele avaldamist takistavad abinõud. Liiati tundus igasugune kooskõlastamine – sisuliselt heakskiidu kerjamine – alandav.

„Noh, valet ei ole jah,” nõustus Tambet Alver. „Aga see lugu on ülearu lüüriline. Ma sulisen siin nagu helisev muusika.”

Henn oli oodanud rängemaid etteheiteid, sest tollaste kommete järgi pidanuks juhtivale kaadrile tõsiselt lähenema. Isiklikest asjadest ei räägitud, liigne siirus võis kahjustada rääkija renomeed. Tehasedirektoril ei ole ühte sõrme! No ja siis? Mis ta kelgib sellega!

„Hea küll. Näpuga ma teie peale näitama ei hakka,” muutus direktor omapärast huumorisoont ilmutades leplikumaks.

Toila hotellitoas mõtles Henn Paavel, et juhused joonistavad inimese eluloo. Kui ta ei oleks konservitehase direktorist lugu kirjutanud, vaevalt sattunuks ta mitukümmend aastat hiljem siia spaasse. Henn oli Tambetiga juba ammu „sina” peal. See mees oli Hennu elu mitut moodi mõjutanud. Ka pärast seda, kui Tambet Alver oli kõige oma esimese miljoniga Tallinna kolinud, kuna ei suuremad rahavood ega ka ärimehe arhitektist elukaaslane polnud soostunud Tartusse tulema.

Sekretär kinnitas portreeloo Tambet Alverist nööpnõeltega toimetuse kotiriidest autahvlile, kus külg külje kõrval, mõnikord üksteist ära varjates, seisid kolleegiumile meelepäraseks osutunud tööd. Henn ei näidanud välja rahulolu kiituse üle, aga kui tema lugu jäänuks kolleegidel märkamata, olnuks ta arvatavasti pettunud. Veel rohkem oleks noort ajakirjanikku kurvastanud, kui abikaasa ja vanemad poleks teda hea sõnaga tunnustanud. Ta vajas tugevat tagalat. Kodune heakskiit, eriti ema uhkus oma poja töö üle, oli õnneks garanteeritud.

Siis tuli aasta 1984.

Nüüd teadis Henn täpselt, et see oli 1984. aasta, sest lõpuks ometi saabus hotellituppa, õigemini tema tahvelarvutisse pretensioonika pealkirjaga loo „Armastus või armutus?” pdf-versioon. Kursusekaaslane oli olnud edukas jäljekütt.

Henn ei olnud kunagi oma artikleid kääridega välja lõiganud ega neid arvutimällu salvestanud. Nagu poisikesena loodud luuletused ja näidendid, nii jäi ka ajakirjandustöö sellesse aega, kuhu ta kuulus. Henn ei võtnud midagi kaasa. Pealegi oli ta endist viisi täiuslikkusetaotleja, rahulolematu peaaegu kõigega, mis ta oli kirjutanud. See-eest teiste kriitikat oli tal raske taluda. Isegi nüüd, mitukümmend aastat hiljem.

„Parem… kui te ei oleks üldse kirjutanud,” oli öelnud hommikumantlis naine, kellega ta pidi õhtul restorani minema. Henn ei mäletanud, et kunagi varem oleks teda tabanud sedavõrd karm, suisa purustav hinnang. Henn hakkas juba kahetsema, et oli selle naise õhtusöögile kutsunud.

Naise nime Henn ei mäletanud ega saanud seda teada ka artiklit üle lugedes – nimed olid välja jäetud. Jumal tänatud, kiitis Henn oma toonast diskreetsust. Aastate tagant hinnates tundus talle, et lugu oli hoolikalt tasakaalustatud: kõigile konfliktis osalejatele oli sõna antud, kõiki oli autor üritanud mõista, kedagi ei tambitud maha. Faktide õigsuses polnud põhjust kahelda, suurem osa neist oli võetud kohtutoimikust.

Artikkel pealkirjaga „Armastus või armutus?” oligi algselt mõeldud kohtuistungi ülevaatena. Kuid väljaspool kohtusaali avanes Hennu ees märksa keerulisem taust kui see, mis vaatas vastu toimikust. Henn – tollal alles kahekümne kuue aastane ambitsioonikas ajakirjanik – uskus, et just tema suudab mõista neid kummalisi suhteid, milledest läbinägemine käis kohtule üle jõu.

Too pikantne lugu algas sellest, et keskealine meesõpetaja kaebas kohtusse ühe oma kolleegi, pensionieas naisõpetaja. Meesõpetaja süüdistas kolleegi laimamises: naisõpetaja oli nii teistele õpetajatele kui õpilastele avalikult rääkinud meesõpetaja armusuhtest 17-aastase õpilasega. Naine oli tütarlast nimetanud armukeseks, meest liiderdajaks. Sama sisuga kaebekirja oli eakas õpetaja, vaieldamatu autoriteet aineõpetajana, läkitanud ka parteikomiteesse.

Kohtus kinnitas psühholoogiaekspert jutulevitaja pedagoogilisi möödalaskmisi. „See konfliktne inimene ei lähe ühestki asjast vaikides mööda, ei säästa teisi ega iseennast,” iseloomustas psühholoog õpetajat, kes üksiku inimesena elas õpilaste ühiselamus. Ta oli kooli kasvatuskomisjoni esimees. 17-aastasel tütarlapsel ei olnud mingit lootust varjata oma õhtusi jalutuskäike koos meesõpetajaga. Ega ta eriti üritanudki.

Kahtlustuste kasvades pidas õpilane paremaks kolida üürituppa. Aga üürileandja astus kohtus naisõpetaja poolele: „Mehel endal kaks last, aga alalõpmata käib autoga toda võõrast piigat sõidutamas. Ja kes teab veel, mida nad teevad.”

Meesõpetaja vastu rääkisid faktid, et ta oli hiljaaegu oma naisest lahku läinud ning et just tema oli tüdrukule toa üürinud. Iga kahe kuu tagant oli ta tüdruku uude kohta viinud. Küll olnud eelmine tuba liiga umbne, küll perelapsed liiga lärmakad.

Puhtamaid suhteid lubas uskuda neiu ema selgitus. Ema teadis, et see mees tema tütre eest hoolitseb. Ema oli meesõpetajale tänulik, sest ta ise elas Eestimaa teises nurgas.

Kohus andis meesõpetajale õiguse, toetudes kohtuekspertiisi tuvastatud faktile: neiu oli neitsi. Kohtunik, vanem meesterahvas, rõhutas seda fakti varjamatu mõnutundega. „Neitsi, järelikult seksuaalselt seni veel puutumata, nagu ekspert kinnitas, ja meil pole alust kahelda eksperdi hinnangus, sest mu arusaamist mööda ei ole neitsinaha tuvastamine, khmmm, väga keeruline ekspertiis. Järelikult süütu, täiesti süütu,” kõneles musta talaari kandja väärikalt.

Kohus otsustas, et sõnade „armuke” ja „liiderlik” kasutamine õpilase ja meesõpetaja suhtes on olnud laim.

„Armusuhet ei takista mingi membraan,” porises otsuses pettunud naisõpetaja kuuldavalt. „Ja ta võis selle sinna tagasi panna. Tänapäeval on kõik võimalik.”

Kohtuistungil vanamoeline naisõpetaja Henn Paavelile sümpaatset muljet ei jätnud. Ometi jäi ajakirjanik ka pärast kohut kahtlema meesõpetaja ja tema õpilase suhete siivsuses. Ta otsis asjaosalised enne loole punkti panemist uuesti üles ja vestles nendega ükshaaval, tundide kaupa.

Kibestunud naisõpetaja muutus Hennu silmis mõistetavamaks. „Inimese elu peab olema selline, et poleks midagi varjata. Selles asjas… ma usaldan oma intuitsiooni,” ütles kogenud pedagoog. Kooli vilistlased, kellega Henn rääkis, kiitsid vana õpetajat. Lõpuaktusel, ütlesid vilistlased, kingitakse talle rohkem lilli kui ühelegi teisele õpetajale. Ta on tüdrukutele ema eest, ta on imehea kokk ja valmistab õpilastele aeg-ajalt ühiselamu köögis toitu. Temagi oskab armastada, ja teda armastatakse.

Meesõpetaja muutus antipaatsemaks. Ta oli umbusklik, hoidus silma vaatamast. Ainus selge vastus tuli küsimusele, kas oli ikka arukas algatada kohtuprotsess, mis nii või teisiti neiule varju heitis.

„Laimule tuli piir panna. Muidu ei oleks ma enam saanud pedagoogina edasi töötada,” ütles protsessi võitja otsustavalt.

„Aga õpilane?” küsis Henn.

„Me saame hakkama,” vastas õpetaja.

Neiu klassikaaslaste hoiakud olid heitlikud. Enne kohut kinnitasid nad nagu ühest suust: „Ta on andekas tüdruk, palju lugenud, kinnise iseloomuga, ei saanud väga lähedaseks meile kellelegi, kuid niisugused armusuhted on tema puhul mõeldamatud.” Kohtusse ilmus neljast kutsutust vaid üks õpilane, temagi jäi oma tunnistuses ebalevaks. Ajakirjanikuga kokku lepitud kohtumisele ei tulnud enam keegi. Võimalik, et ringkaitses pedagoogid olid jõudnud laste ajud ära pesta – kolleegid mõistsid meesõpetaja moraalitu käitumise hukka. Ammu enne kohut. Ja ka pärast kohut.

Ja neiu ise? Tema mõistatuslikkus jäigi Hennu kõige enam piinama. Henn ei suutnud teda oma kasina elukogemuse najal läbi näha. Tüdruk oli kooljalikult kahvatu. Tark, selles polnud kahtlust. Manipuleeritav, allaheitlik? Arvatavasti mitte. Ta võinuks olla väga kirglik – noore mehena tajus Henn tüdrukus mingit salapärast jõudu, peidetud iseseisvuse võlu. Tema külmus oli kõrvetav ja erutav. Henn tajus, et on selle neiuga koguni lähedane.

Nii sisemiselt kui väliselt. Ka Hennul olid sisselangenud põsed, terav nina, pisikesed rahutud silmad.

„Kas ma peaksin teadma midagi, mida ma veel ei tea,” uuristas Henn käiku neiu hingekoopasse. Neiu ainult raputas pead.

„Kas te armastate seda meest?” küsis Henn otsekoheselt.

„Mis asi on armastus?” tuli vastus. Tütarlapse hajevilolek oli kadunud. Ta vaatas ajakirjanikule otse silma.

„Tunne… kahe inimese vajadus teineteise järele, vajadus koos olla,” otsis Henn sõnu.

„Mida te koosolemise all mõtlete?” ei jätnud neiu järele.

„Koos… teineteisega koos,” kugises Henn vastuseks midagi arusaamatut. Talle meeldis küsimusi esitada, mitte neile vastata.

„Te mõtlete vist voodis koos olemist,” ütles koolitüdruk. „Te mõtlete, et armastus on ainult voodis.”

Henn ei mõelnud enam midagi. Tema keel jäi kurgulakke kinni. Tema, viieaastase abielustaažiga ajakirjanik, oli korraga kimpus 17-aastase õpilase julgetele mõtetele reageerimisega. Aga ta ei tahtnud oma haprust välja näidata ning teatas elutargalt: „Armastus ei vaja voodit.”

„Loomulikult ei vaja,” teadis neiu. „Saab ka teisiti.”

Hennul kadus isu rohkem materjali koguda. Ta kirjutas kohtutoimikust ümber värvikamad lõigud ning põimis need kokku oma muljete ja järeldustega. Ilmus lugu „Armastus või armutus?”, mille moraal oli lihtne: kohtus kaotasid mõlemad osapooled. See lugu tekitas linnas enneolematut furoori. Kõik rääkisid ühe koolitüdruku romaanist õpetajaga. Henn sai ligi sada kirja. „Armastus või armutus?” kinnitati nööpnõelte abil autahvlile, kvartali lõpus premeeriti Hennu kahekümne rublaga. Henn ostis selle raha eest Saksa DV päritolu Zekiwa, pehmete vedrudega lapsevankri, mille kaubamaja osakonnajuhataja oli talle kui tuntud ajakirjanikule kõrvale pannud. Hennu aastane tütar ei teadnud armastuse armutusest sellal midagi. Henn ise ka ei teadnud.

Alles nüüd, aastakümneid hiljem, hakkas Henn taipama, et võib-olla kaotas selle artikli kirjutamisega ka tema ise. Kas sellele vihjaski naine pärast liftist väljumist? Kas kellegi käes oli siiski tõde, mis ei ühtinud kohtus mõistetud õigusega?

Henn Paavel sulges oma puutetundliku arvuti. Milline paradoks – tundlik arvuti. Kas maailmas üldse leidub midagi, mis oleks arvutist tundetum, ratsionaalsem, masinlikum?

Ta riietus kiiresti. Spaahotellis kõlbab ka teksade ja pulloveriga restorani minna. Halb, et kitsukesed standardtoad polnud varustatud fööniga. Ei saanud juukseid õiges suunas koolutada, need kuivasid nii, nagu ise tahtsid. Peaasi, et toavõti kiirustades lauale ei ununeks, nagu Hennul sageli oli juhtunud.

Õnneks oli õhtune lift inimtühi ega peatunud igal korrusel. Lift kolksus alla nagu tühi ämber kaevurakete vahel – lootusega, et peatselt tuleb vastu puhas, selge vesi.

Naine, kelle nime Henn ei mäletanud, ootas teda hotelli vestibüülis.