Читать книгу Kevad saabub sügisel - Mart Kadastik - Страница 3

Linnupesa kätel

Baritoni lugu

Jüriöö tänaval, Haapsalu vaiksel kõrvaltänaval tohtis rahumeeli jalkat mängida. Ainsaks mureks olid maadligi aknad, mida pall võis juhtumisi tabada. Ühe sellise akna vastu pall tol pärastlõunal põrkaski, õnneks pehmelt. Erik jooksis palli järele ning jäi ammuli sui aknast sisse vahtima – toas võttis naabritüdruk Eda parajasti kleiti seljast.

Eda märkas piilujat, kuid ei sattunud kimbatusse. Naeratades astus ta akna juurde – nüüd juba päris alasti – ja avas selle. Eriku jalad olid justkui juured maa sisse ajanud.

„Kas ma meeldin sulle?” küsis Eda, kes oli Erikust vähemalt kaks korda vanem. Võib-olla rohkemgi.

Erik ei olnud pikatoimeline poiss, pigem püsimatu rüblik. Aga seekord jäi ta sõnatult seisma. Nii tumm oli ta viimati olnud siis, kui hävituslennuk – Haapsalu külje all paiknes sõjaväelennuväli – lendas sedavõrd madalalt ja nii kõrvulukustava möiratuse saatel üle majakatuse, et vanaema pidi lastelastele rahustavat suhkruvett tooma.

„Tule homme tagasi. Siis võid tuppa ka tulla,” ütles paljas neiu ja sulges akna.

Erik ei olnud kade poiss ning võttis järgmisele esitlusele kaasa oma noorema sugulase Hennu. Naabritüdruk ei lasknud ennast Hennust esiotsa häirida. Aga ühel päeval sosistas ta Erikule, et too võiks edaspidi üksipäini tulla. Olevat üks salaasi ajada, millesse ainult suuremaid poisse võivat pühendada. Eda lubas akna lahti jätta. Kui see päev saabus, mõtles Erik kodus välja hädise hädavale, kõmpis Hennu eksitamiseks sootuks teises suunas, ümber kiriku, kuni tuli suure ringiga Jüriöö tänavale tagasi ning hüppas Eda aknast sisse.

Eda pani ette mängida aluspükste jalast rebimise mängu. Võidab see, kel õnnestub teise tagumik esimesena paljaks võtta. Teisele haiget teha ei tohi. Eda reeglite järgi sai võitja õiguse puudutada ükspuha millist kohta kaotaja kehal. Seepärast pidid mõlemad mängijad kõik riided peale aluspükste juba enne mängu algust ära võtma.

Erik sai aru, et tegu on natuke nagu keelatud mänguga. Aga see tegigi asja põnevaks. Eda oli Erikust, tollal peaaegu kaheteistkümnesest poisist, suurem, raskem ja tugevam. Eriku keha oli tema vanuse kohta hästi arenenud, ta oli sitke ja osav, kuid küllap oleks tüdruk oma tahtmise saavutanud, kui ta vaid oleks tahtnud. Aga poisi kannikate nägemine teda ilmselt ei huvitanud. Eda oli jalga pannud lohvakad roosad aluspüksid, mida Erikul oli üsna hõlpus allapoole kiskuda. Eda punnis vastu ja siples, aga pigem selleks, et poisi võidul oleks tõelise vallutuse kaalu.

„Minu võit!” hüüdis Erik, kui oli tema eest põlvili pageda püüdval tüdrukul aluspüksid kintsudeni alla tõmmanud. Eda ei püüdnudki pükse üles tagasi tõmmata, vastupidi, ta pöördus ümber, tiris varvastega püksid päris alla ning jäi poisi ette lamama, jalad laiali.

„Sinu võit,” ütles kaotaja naeruselt. „Katsu mind nüüd sealt, kust sa tahad.”

Erik kangestus. Ta oleks tahtnud täiskasvanud mängukaaslast katsuda sealt alt, ligipääsmatust linnupesast, mille vaataminegi oli temaealistele kinos keelatud nagu Fantoomi-film. Aga ta ei jõudnud. Märgaine täitis tema aluspüksid. Erik teadis väga hästi, mis see on. Ta oli end paar korda varemgi näppinud.

„Erik, sa oled mees!” hüüdis Eda. „Ja mina olen järelikult naine, kui minu tussu sind niimoodi erutas!”

Erik oleks tahtnud maa alla vajuda. Kleepuv ollus püksis, põlvitas ta endist viisi tardunult tüdruku ees. Tal oli jube hea olla, aga samas kohutavalt piinlik. Tegelikult polnud ta tundnud nõksatusi alakehas mitte siis, kui jäi jõllitama tüdruku jalgevahet, vaid juba siis, kui tal õnnestus tüdrukult püksid jalast rebida. Võit oli erutanud.

Eda tõmbas roosad aluspüksid tagasi jalga.

„Ma ei vaata sind, Erik,” ütles tüdruk. „Ma keeran selja. Sina anna mulle oma püksid, ma pesen need püssirohust puhtaks, siis mine kööki ja katsu oma suurtükk kraanikaussi upitada. Said aru? Koju pead minema ainult dressipükstes. Sul ikka teised aluspüksid on seal? Kui homme tagasi tuled, saad need tagasi. Aga – see on ainult meie salamäng. Ei kellelegi sõnakestki.”

Erik, ikka veel sõnatu, tegi, nagu kästud.

Kui ta aluspükstele järele tuli, õpetas Eda talle, kuidas mehed naisi võtavad. Just nimelt „võtavad”, jäi Erikule hästi meelde. Eda oli võtnud oma jalge vahelt väikese punaka plekiga lapi ja näidanud poisile, kuhu too peaks oma tilli pressima. Eda pidi Erikut oma kätega juhatama, sest poiss kippus metsa ära eksima. Aga kohe, kui tüdruk oli puudutanud kivistunud elundit, järgnes plahvatus.

„Nüüd sa, poiss, tead, et jõuluvana ei ole olemas,” naeris Eda. „Aga on midagi veel imelisemat.”

Ehkki Erik ei jõudnud kordagi naabritüdruku salajasse ihukoridori, oli ta edaspidi siiski arvamusel, et just Eda oli temalt süütuse võtnud. Just Eda oli ta naiste juurde ja sisse juhatanud. Miks ta seda tegi, jäi Erikule mõistatuseks. Hiljem oli ta arvanud, et Edal võis olla mõni õnnetu romaan, et ta oli meeleheitel ja pettunud. Aga ta ei käitunud nagu hüljatud naine. Võib-olla oli ta ise süütu ja lootis avada ja avastada uut elu. Võib-olla lõi temas välja emalik instinkt väikest poissi õpetada. Võib-olla oli ta lihtsalt nümfomaan. Pedofiil ta ei olnud, oli Erik veendunud. Ta ei sundinud Erikut millekski. Tegelikult oli ta väga delikaatne. Ta oli hea.

Kui vanaema ja Henn oleksid vaid teadnud, milliseid elukogemusi Erik neil lõunatundidel kõigest mõni maja eemal hankimas käis!

Erikul ja Hennul oli täiesti erinev vereringe: Erik äkilisem, aktiivsem ja enesekindlam, Henn vaoshoitum, mõtlikum, kahtlevam. Kui Eriku tunnete diapasoon oli väga lai – raevukalt lüüriline, nagu iseloomustas teda muusikakooli õpetaja, siis Henn ületas elukünkaid ühetasase tonaalsusega. Tema tegelikest tunnetest ei saanud lähedasedki õiget aimu. Tõenäoselt tänu iseloomude erinevusele Erik ja Henn omavahel hästi läbi saidki: nad ei konkureerinud isekeskis mitte millegi pärast, kõige vähem tüdrukute pärast.

Erik oli Hennu solvumistega harjunud. Isegi aastate pärast, kui Henn töötas ajakirjanikuna ja Erik laulis teatris, tõmbus Henn mõne emotsionaalsema vestluse ajal ühtäkki süngeks nagu piksepilv ning lahkus toast. Nii juhtus, kui Erik võttis arvustada Hennu artiklit „Armastus või armutus?” Erik leidis, et too intrigandist naisõpetaja, kes laimas oma kolleegi ja õpilast keelatud suhte pärast, tulnuks vangi panna.

„Ma ei saa aru, miks sa seda pealekaebajat mõista püüad,” ütles Erik tasapisi hoogu minnes. „Tead, Puccini naine ajas kah ühe teenijatüdruku peale laimujuttu – Doria oli tüdruku nimi – et too amelevat tema mehega. Doria oli laimust vapustatud, võttis mürki ja suri. Pärast surma tehti lahang ja siis selgus, et tüdruk oli süütu. Kohus mõistis Puccini naise vangi. See ei ole ooper, see on päris elu.”

„Ma ei ole kellegi poolt. Ma ei tea, mis keemia selle õpetaja ja õpilase vahel tegelikult on,” sõnas Henn vaikselt.

„Kuidas ei tea!” tõstis Erik häält. „Ise ju kirjutasid, et ekspertiis tuvastas: koolitüdruk oli süütu. Ka tema võinuks end ära tappa. Ja see vana krõhva olnuks siis mõrvar, ei vähem ega rohkem – süütu lapse tapja.”

„Süütu võib olla mitut moodi.”

„Ma ei mõista. Sinu arust on süütu süüdi selles, et teda on süüdistatud,” ei leppinud Erik.

„Ma olen Puccini perekonnatragöödia kohta lugenud,” selgitas Henn. „See teenijatüdruk oli tõepoolest süütu, üks teine tüdruk aga mitte. Puccinil oli armuke, järelikult tema naise intuitsioon ei olnud täielikult vale.”

„Ikkagi ta laimas. Ja selle eest pandigi vangi,” jäi Erik jäigaks.

„Ei pandud. Puccini ostis ta karistusest vabaks,” sõnas Henn järk-järgult ärritudes. Ning läks toast välja. Nagu juhtus alati, kui ta tahtis mõttetuks muutunud jutuajamist katkestada, ilma et oleks öelnud, mida mõtles: „Minge te kõik…!”

Eriku ja Hennu emad olid õed. Mõlemad jumaldasid oma isa, kes oli Eesti ajal vürtspoodi pidanud ning võttis pärast sõda resoluutse seisukoha, et tema Vene korra ajal tööd tegema ei hakka. Ega hakanudki. Ta müüs kogutud trääni ja viimases hädas kuldmünte, mida oli parematel päevadel kõrvale pannud. Pieteeditundelised tütred nimetasid isa ärimeheks.

Põhiline tulu oli perekonda tulnud Eriku ja Hennu vanaema tööst: ta kasvatas koduaias tomateid. Tütardel oli napilt nelja klassi haridusega ema pärast häbi. Erikul ja Hennul oli vanaemast kahju.

*

Kui Hennule andsid inspiratsiooni raamatud, siis Eriku elu sisustasid muusika ja naised, erinevatel aegadel erinevas tähtsusjärjekorras. Ja kus mujal armastus ja muusika veel nii ehedalt ühtiksid kui mitte Haapsalu promenaadil, mida sümboliseerib Tšaikovski pink. Erik, tõsi küll, ei juhtunud Tšaikovski kivikõvale pingile istuma ei poisikesena ega ka kunagi hiljem.

Õige armatsemiseni Erik Haapsalus ei jõudnudki. Kirg kiskus teda tüdrukute maailma siseseinu avastama alles Tallinnas keskkoolis õppides. Maskuliinsed näojooned otsekui mõne antiikeepose kaanepildilt, oivaline torso, sõudja kopsumaht, lummav hääletämber, kitarrimänguoskus – Erik oli tüdrukute vaieldamatu lemmik. Ja ta teadis seda. Kuid see ei teinud temast poosetajat.

Üks paljudest tiirlemistest lõppes sellega, millega vahendite ja teadmiste puudust trotsivad vallatused ikka lõpevad – tüdruk, kõigi parameetrite järgi keskmine, jäi rasedaks. Lõpueksamite ajal oli Eriku tüdrukul juba raskusi enda äramahutamisega nagisevasse koolipinki. Abordist, mida klassiõde pooldanuks, ei tahtnud tulevane isa midagi kuulda.

Erik oli ühtaegu elumees ja aumees. Konservatooriumi laulmist õppima läks ta juba sõrmusega sõrmes. Mõne kuu möödudes selgus, et halastusabielud ei ole kooselu püsivaim vorm. Noori huvitavaid naisi, keda Erik enda külge laulis, oli teisigi. Enamiku muusikaline haridus sisaldas piisavalt taktitunnet, et Eriku noort perekonda mitte lõhkuma tulla. Küll aga oli Erik ise valmis teiste koosellu kutsumata külalisena sisse astuma. Armastust värvata, soov endaga naisi kaasa tõmmata oli tema elueliksiir. Ta ei kiiganud mööduvate iluduste poole vargsi, silmanurgast – ta vaatas vastutulijale otse silma. Kui neiu silmi maha ei löönud või vastas koguni naeratusega, registreeris Eriku aju signaali: ankur heita! Poodides ja teenindusasutustes, kus kliendile naeratamine on töötaja kohustus, sai Erik päeva jooksul kümneid lubavaid signaale. Ta oli nagu Marrakechi turukaupmees – põguski pilguheit tema poole tähendab ostjale paratamatut tehingut. Niiviisi osutusid müüjad Erikuga kohtudes ostjateks.

„Milline ilu!” õhkas ta kaubamajas üht rasedat müüjannat silmitsema jäädes. „Nii kaunist rasedust pole ma varem näinud!”

Noor müüjanna punastas.

„Võtaksin teid kohe naiseks, koos teie lapsega, keda te kaasas kannate,” moosis tiivaripsutaja.

„Mul on juba mees,” poetas rase neiu vabandavalt.

„Mis sellest, mul on naine ka,” naeratas Erik. Tema silmades hõõgus nakatav kutse: „Ole minuga!” Ja tõenäoselt olekski võõras müüjanna temaga kaasa tõtanud. Ainult tunnistaja kõhus segas. Veel sündimata lapse isa ilmselt mitte.

Ametlik lahendus Eriku abitule abielule saabus ilma lisaaja, vägivalla ja kohtuniku sekkumiseta – Eriku abikaasa võttis kaasa oma kaheaastase poja ning kolis kümmekond aastat vanema maalikunstniku juurde. Konservatooriumi lõpetas Erik vaba mehena.

Vabadus oli üürike, sest kaks aastat armeeteenistust ahistas Eriku võimalusi suhete loomisel. Muus osas oli pasunapuhumine vennasvabariigi muusikaroodus sürrealistlik, aga mitte väga jõhker elukogemus.

Paar aastat hiljem, kui Erik juba Tööpunalipu ordeniga akadeemilises teatris lauljana palgal oli, tabas teda elu kõige põletavam armuvalu. Miniatuurset ja rühikat Oljat, kes pärast koreograafiakooli lõpetamist sai teatris balletitantsija ihaldatud koha, märkas Erik teatrimaja pikas ja kitsas koridoris juba tema esimesel tööpäeval. Millised jalad, graatsilised nagu metskitsel, milline kael, uhke nagu luigel! Rusikasuurused rinnad üksnes suurendasid uue baleriini kütkestavust. Puhas silmarõõm!

Erik tänas saatust ja teatrikoridori. Need on kõikide teatrihoonete ametiruumides väga kitsad. Mõistagi on arhitektide eesmärgiks olnud rahaline, mitte kehaline kokkuhoid. Aga kuidas ka ei oleks, just kitsas koridor laseb kohtuda pilkudel, mille eest ei ole võimalik põgeneda, ja kehadel, mis tõmbuvad teineteise poole.

Erik teadis, et iga näitleja peab oma keha kolleegidega jagama. Kehad mängivad üksteisega. Keha ei ole teatris puutumatu, ei ole püha lehm, kellele otsasõitjat mõnes riigis surmanuhtlusega karistatakse. Näitleja keha võivad lüpsta kõik – publik, kriitikud, lavastajad. Keha on kasutamiseks. Ilus keha eriti. Verdi aegadel ei laenutatud teatrist mitte ainult kostüüme, vaid ka naisi, keda pärast nende tarvitamist kutsuti teatrilibudeks. Tsaari-Venemaal oli igal endast lugupidaval vürstil või krahvil baleriinist armuke. Aristokraadid ei käinud balletietendustel mitte kunsti nautimas, vaid armukesi valimas. Oli, kelle seast valida, sest hoolika selektsiooni tulemusena oli balletist kujunenud kaunite venelannade taimelava. Neiud, kes ihkasid baleriinikuulsust, pidid alati arvestama, et neile kleebib külge mõni rikas protežee. Tegelikult baleriinid seda ootasidki.

Erik oli mõistatanud, kas Olja ilu kannab endas vene baleriinide geneetilist koodi ning kas ka teda on kunsti juurde toonud unelm ihaldatud printsist. Ent kuivõrd silmapiiril ei olnud saagi pärast kisklevaid troonikandjaid, ülikuid ega maiste asjade valitsejaid, kes võinuksid baleriinile ainelist elukindlustust pakkuda, siis arvas Erik oma eduvõimalused olevat julgustavad. Tänapäeva teatris on tsunftisisene abielu pigem tava kui erand. Ja kombinaatteatris jätkus partnereid igale maitsele. Isegi teatri maruprintsipiaalne direktor oli otsustanud oma päevi näinud abikaasa asendada noorukese baleriiniga, 1967. aasta väljalaskega.

Erik oli tajunud, kuidas kehade lähedus loob võimalusi vabaneda pingetest, vaimsest erektsioonist, mida rolli minek ja rollis olek päevast päeva tekitab. Muidugi, kõige tõhusam rollist vabanemise moodus sisaldab endas alkoholi ja seksi, nii koos kui eraldi. Laulja jaoks on seksile tunnuslik pingutuse ja lõdvestuse rütmiline vaheldamine lausa kohustuslik harjutus. Aga kuhu see välja võib viia? Erik oli kuulnud orgiaist, mis päädisid kogu balletitrupi paigutamisega naha- ja suguhaiguste dispanserisse. Häbitusemülgas, arvustasid korralikud inimesed Eriku-eelset teatrit.

Erik Roos ei olnud viinavõtja ega pummeldaja tüüp. Ta ei öelnud pärast sauna ära pudelist õllest (see pidi olema toatemperatuuril, sest külm õlu kriibib häälepaelu), purju jõi end aga haruharva ja ainult erakordsetel asjaoludel. Ta jõi asja eest, mitte asja ees, teist taga. Etenduse eel ega järel ei napsitanud ta kunagi. Ta ei võtnud oma rolli ja grimmi kaasa suitsuvinesesse kõrtsi nagu üks paduandekas näitleja, kelle kehastatud Lenin kakerdas ühtelugu pärast etendust linna peal. Erikut olid määratud stressist vabastama naised, kelledest viimatine – vene baleriin Olja – oli mehe oma ilu ja sarmiga pahviks löönud. Isegi komplimendid, mis muidu olid Erikul kerged tulema, jäid nüüd talle kurku kinni.

Trooja kindlust piirati kavaluse ja salakavalusega aastaid. Erik jõudis sihile nelja kuuga. See juhtus otsekui iseenesest, kui ta oli Oljaga teatri ühiselamutuppa kahekesi jäänud. Nad lesisid ja jutlesid. Voodi oli kitsas ja kaks inimest ei mahtunud teineteise kõrvale kuigi hästi ära. Siis, tahtmatult, libises sulgkerge tüdruk Erikule peale. Võimatu oli meest mitte tunda. Ja Olja tundiski. Mees pressis tema sisse, läbi pükste. Hetke pärast istus Olja Eriku kõhu peal ratsukil ja asus tema särki ettevaatlikult lahti nööpima. Neiu pikad juuksed langesid mehe näole. Teise nööbi juures arglikud askeldused lõppesid. Mees ei mallanud enam oodata. Crescendo haaras ta oma võimusesse. Erik veeretas end põrandale põlvili ja pani pea voodis istuvale neiule sülle. Oljal oli seljas kodukittel. Selle hõlmade vahele, just sinna, kus pitsilised aluspüksid katsid häbet, peitiski Erik oma pea. Nüüd oli ta peateel, kus ei olnud enam ainsatki hoiatavat valgusfoori – miski ei takistanud edasiliikumist. Ta tõstis tüdruku kitlist välja. Ta oli veel suuteline eneseunustust talitsema ja viivuks nautima Olja alasti keha ilu.

Erik koges, et vene tüdrukud on teistsugused. Erilised. Et nende malbus varjab harukordset temperamenti. Et nad on musikaalsed isegi voodis. Erik tunnetas, et kehade ühinemise ajatut rütmi ei kontrollinud mitte tema, kogenud naistekütt, vaid see pisike neiu, kelle süütust sügavkülm Siber oli kiivalt hoidnud – nad liuglesid edasi-tagasi pika ja lühikese noodi nõksuvas vaheldumises. See vaatus lõppes enneolematult õndsa finaaliga. Mees tundis end nagu nõidusest pääsenud prints „Pähklipureja” viimases stseenis, do-mažoori akord kõrvus.

„Kas sa jätad mind nüüd maha?” küsis Olja. Baleriini hinges tuksles hirm, kas võtja ei osutu mitte Tšaikovski balleti alatuks Hiirekuningaks.

„Rumaluke,” ütles Erik ja suudles tüdruku paljaid õlgu.

Mõni kuu hiljem viis Erik, kes oli juba tõusnud hinnatud ooperisolistiks, vene neiu perekonnaseisuosakonda. Olja võttis kaasa oma kulunud vineerkohvri, kuhu mahtus ära kogu tema materiaalne elu, ning kolis abikaasa kahetoalisse kooperatiivkorterisse. Selle korteri oli Erikule ostnud tema isa, kui poeg Tallinnast Tartusse elama asus.

Abielu venelannaga, kes rääkis eesti keelt sama naljakalt nagu ENSV juhtkond, oli Eriku vanematele pettumus. Eriku isas oli olnud peidus tubli annus rahvuslust, mis ei takistanud tal – koos abikaasaga, mõistagi – suviti Musta mere ääres parteiliikme tagasihoidlikke hüvesid kasutamast ning pealtnäha ahtrast, kuid seesolijale rikkalikust kaubandusvõrgust kasti defitiitset Ararati konjakit tellimast. Konjak lisas kuraasi, kui oli vaja kaasa elada Tšehhoslovakkia jäähokimeeskonna sangarlikule võitlusele NSV Liidu vastu. Eriku isa oli tšehhide fänn. Ta oli MM-i ajaks ostnud uue värviteleviisori Rekord.

Vana Roos hoidis punast parteipiletit taskus nagu kinopiletit, mis tagas pääsu pimedasse saali kodumaiseid komöödiafilme vaatama. Hiljem nöökas Erik, kes polnud ühtegi erakonda kuulunud, et saali siseneti kunagi ükshaaval, aga välja tulid kõik korraga – nagu üks mees. Eriku isa, riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja asetäitja, lahkus kommunistlikust parteist enne teisi ja teistel põhjustel.

Eriku vanemad ootasid pikisilmi lapselast. Nad olid venelanna kuulumisega perekonda juba harjunud – potšti. Ka Jeesuse-ea ületanud Erik tegi järeltulija teemal naisega aina sagedamini juttu. Aga napilt kahekümnene Olja ei võtnud vedu. Naine oli pühendunud karjäärile. Edu tuli kohe, kui trupi senine esitantsijanna dekreeti siirdus – Oljast sai balletisolist. Tuli ka võimekas meespartner, pungitavate lihastega lätlane, kes Olja elastse keha mängleva kergusega pea kohale tõstis. Hopsti! Venelanna fantastiline õhuspagaat – harkis jalad ühel joonel – ei äratanud lätlases mingeid tundeid, sest lava taga ootas teda sõber Aleksei. Erik võis olla muretu. Olja niude-nimmelihaste lähem vaatlus oli tema ainuõigus.

*

Ja siis oli Olja kadunud. Üleöö. Läinud koos lätlasega Soome esinema ega tulnud enam tagasi. Lätlane naasis üksipäini ja viskas suurest vihast retuusid nurka. See pirtsakas tantsijanna oli tema karjääri ära rikkunud. Kaks nädalat hiljem tuli Oljalt kiri, Londonist. Ta palus andestust. Aga et ta on baleriiniks saamise nimel pidanud nii palju pingutama ja nii paljust loobuma – see on tõsi, tunnistas masenduses Erik –, siis ei võinud ta poolele teele pidama jääda. Olja ei näinud provintsiteatris perspektiivi – ka see on õige, pidi Erik möönma. Naist oli juba veidi aega tagasi kutsutud tööle Londonisse ja nüüd kasutas ta ainukordset võimalust, mille Helsingi-reis andis. Kõige valusam sõnum Erikule oli kirja lõpus. Olja teatas, et nende abielu oli viga. Ta oli olnud liiga noor. Ilmselt on seegi tõsi, tunnistas Erik endale ning jõi end maani täis. Olja kiri oli erakordne asjaolu, mis andis joomisele õigustuse. Südametemurdja süda oli murtud.

Kui KGB töötaja Eriku kodust üles leidis, oli tollel veel ränk pohmell. Ta oli kindel, et polnud esimene, kes Olja kirja oli lugenud. „Kunas te lahutuse sisse annate?” küsis ootamatu, ehkki tagantjärele mõeldes muidugi oodatud külaline. Repressiivseid tagajärgi Erikule tema naise ärahüppamine ei toonud – muudatuste tuuled juba puhusid. Õhus oli Mehukatti, banaanide ja jogurti aroome. Ka Eriku isa staatust ei saanud minia haihtumine enam mõjutada. Tormiliselt progresseeruv maovähk oli oma töö lõpule viinud.

Olja jäi Eriku ellu veel aastateks. Iga kord, kui ta mõne naisega voodisse sattus, kujutles ta end olevat koos Oljaga. Erik asus analüüsima, kas ehk oli ta ise midagi valesti teinud, midagi, mis tõrjus Oljat temast eemale. Ta jõudis ootamatule järeldusele: ta ei tundnud seda noort naist põrmugi. Elu oli Oljat karastanud visaks, aga küllap samavõrd ka kangekaelseks ja isekaks naiseks. Eriku meeled olid vastu võtnud üksnes baleriini hurmava välimuse, jättes iseloomu avastamise tulevikku. Aga nii see kord juba on, oli Erik veendunud, et mehed armuvad ainult naise kehasse või keha kasuks kõnelevatesse detailidesse. Isegi kõnnakus on enam ilmekust kui sõnades. Mõistagi, kui naise tarkus, töökus, sõbralikkus ja muud iseloomujooned toetavad esmast muljet, siis loob see suurepärased eeldused täiuslikuks harmooniaks. Kui mitte, võib mehe ja naise suhe kiiresti mõraneda. Ent kindlasti jääb suhe üldse sündimata, kui mehe süda ei ole naist nähes juubeldanud: see on tema, tema!

Mõne aja pärast jõudis Eriku kõrvu kuuldus, et balletitähte Oljast ei saanud. Inglastel oli tõsi taga olnud, Oljat ei tahetud tüssata, kuid Londonis selgus, et Eestist tulnud tantsija oskused ei luba teda lavale lasta. „Olja päkkade asend on kogu aeg vale olnud,” teadis nüüd ka akadeemilise teatri peaballettmeister. „Ilmaaegu tegime temast solisti.”

Tegelikult oli Olja karjääri lõpetanud hüppeliigese vigastus, mille ta oli saanud Helsingi-Stockholmi laeva sisetrepil kukkudes. Olja leidis endale Londonis tööd ettekandjana. Erik oli kuulnud, et mõne aja möödudes pöördus ta Eestisse tagasi.

Eriku lauljakarjäär oli sujunud üha ülesmäge, isikliku elu tagasilöögid olid töötahet pigem võimendanud. Ta suhtles peaaegu iga nädal oma pojaga ja toetas oma esimest naist rohkemgi, kui seadus kohustas, sest maalikunstnik oli otsustanud minna uut inspiratsiooni otsima.

Kuulsad ooperiloojad on armastajate duetid kirjutanud eeskätt sopranile ja tenorile, sest just kahe kõrge hääle ühinemine annab etendusele vajaliku dramaatilise värvingu. Nii ongi noori õnnetuid armastajaid – Romeot ja Juliat, Violettat ja Alfredot, Luciat ja Edgardot – läbi aegade kehastanud paksud tenorid ja silmatorkavalt korpulentsed sopranid, kes võiksid oma kangelastele olla tublideks vanemateks. Erik Roos oli elus suur armastaja, jätkuvalt heas füüsilises vormis, kuid baritonina jäi tema saatuseks mängida peamiselt negatiivseid kangelasi, kellest ta ise oli oluliselt noorem ja meeldivam: kasuahnet krahvi, silmakirjalikku preestrit, julma vangivalvurit, kurja deemonit. Iseäranis kaugele Eriku enda natuurist jäi kurva kuju rüütel Don Quijote, kelle kehastamise eest ta pälvis teatriühingu aastapreemia.

Rolle Erikule jagus. Ta oli teatri staar. Ta põlgas amatöörlust. Teda kohutas, et isegi teatri parimal tenoril lipsasid „kuked” sisse ja et kooriliikmeist ei tundnud mitmed noodikirja. Teda häiris ülepingutatud teatraalsus. Tema mäng oli loomulik, keha ei olnud krampis ning käed ei tolgendanud sihitult nagu paljudel lauljatel partneri etteaste ajal. Ta ei osalenud etenduses ainult häälepaeltega, vaid kogu kehaga. Ta valitses oma keha. Mis oli eelduseks teiste, eeskätt naiste kehade üle valitsemisel.

„Selleks, et üleöö korralikuks lauljaks saada, olen harjutanud kakskümmend aastat,” ütles ta ühes intervjuus tagasihoidlikult. Erik suutis range distsipliini ühendada vabameelse loovusega, kuid tema süda ja pea olid teineteisest helikindlate vaheseintega eraldatud.

Kodus, üheksakorruselises korterelamus, ei tohtinud õhtutundidel valju häält teha, seepärast jäi Erik koos kontsertmeistriga sageli poole ööni teatrisse hääleharjutusele. Kontsertmeister oli umbes kolmekümne viiene kena ja lustlik naine, kes olnuks valmis Erikuga seksima kas või tiibklaveri peal. Iga kord, kui nad olid koos läbi võtnud Mozarti „Armujoogi”, lootis kontsertmeister, et nüüd võtab Erik läbi ka tema. Seda ei juhtunud. Erikul ei olnud tuju. Või siis oli ta naiste valimisel nõudlikumaks muutunud. Või, mille peale naised ei tulnudki, pühendus töö ajal ainult tööle.

Kriitikuid vaimustas Erik Roosi hea karakteritunnetus, tema tundeküllane väljendusviis, tema intonatsiooni puhtus, tema kristallselge artikulatsioon, tema vokaalne ulatuvus. Saabus ka ametlik tunnustus: Erik Roosile omistati Eesti NSV teenelise kunstniku austav nimetus. Kuid tunnustus hilines – õues kärgatasid juba kõueraginad. Kui Erik Kadriorgu teenelise kunstniku tunnistusele järele kutsuti, oli tal raske mõista, milline riik teda tänada tahab. Hiljem selgus, et viimasel hetkel jagatud ENSV tunnustus osutus pigem raskendavaks asjaoluks, justkui vihjeks tulevastele ajaloouurijatele, et see mees on ilmselt kellelegi teeneid osutanud, kui ta juba teeneliseks nimetati. „Selline au ajab hauda,” lõõpis Erik. Tegelikult talle meeldis, nagu igale normaalsele teatriinimesele, olla tunnustatud.

Erik Roos abiellus kolmandat korda oma neljakümne neljandal eluaastal temast kaks aastat vanema naisega. See abielu ei ületanud seltskonnakroonika uudiste lävepakku, sest Eriku väljavalitu polnud telenägu, raadiohääl ega muidu seksikas kiisu, vaid pidas teatris juurdelõikaja ametit. Tal oli eelmisest abielust kaasa võtta kaks teismelist tütart. Kõik kolm mahutasid end nüüd ära Eriku uude kolmetoalisse korterisse. Naine oli elanud endiste omanike sugulastele tagastatud majas ja tõstetud sisuliselt tänavale.

Mida Erik küll temas leidis, küsiti siin ja seal. Teatris teati, et juurdelõikaja – rätsepast üks aste madalam amet – on südamlik, töökas, mõistev, arukas, normaalse väljanägemisega naine, ent millega ta ikkagi Eriku-suguse naistemehe ära võlus? Sest võlutud Erik oli. Õrn, pisiasjadeni küündiv soe hoolitsus, mida ta oma väljavalitu vastu üles näitas, üllatas kolleege.

Eriku abikaasa pihtimus tema sõbrannasid ei üllatanud: „Ta on mees, kes paneb naise tundma end printsessina. See ju ongi iga naise unistus.” Hääl ei olnud kaugeltki ainus südamete sulatamise moodus Eriku armuvõtete varamus. Hääl oli meeldiv kaasnähe, nagu aromaatne parfüümitester koos kiletatud naisteajakirjaga. Põhiline, millega Erik naisi vallutas, oli tema galantsus. Ta oskas alati leida sobiva hetke lillede kinkimiseks ja armurohuna mõjuvad sõnad kingituse hingestamiseks. Kui ta abikaasale – viimasele kindlasti, aga tõenäoselt ka eelmisele kahele – kevadel nartsissikimbu ulatas, sõnas ta luuleliselt: „Meenutagu need kaunid, truudust sümboliseerivad õied, et ilu elab üle ka kõige külmema talve ja kõige rängemad katsumused.” Erik nautis võimalust muuta teda ümbritsevaid inimesi õnnelikumaks.

Tädipoeg Hennule pajatas Erik:

„Jah, mul on olnud nooruses palju naisi. Oojaa! Aga nüüd vajan ma suhet ainult ühega. Vajan naist, kes vajaks mu käsivart, millele toetuda. Käsivart, mitte juurikat. Mõistad? Vajan naist, kes toob tuppa sisenedes kaasa sooja õhuvoolu, aga mitte tuuletõmbuse.”

„Mõistan,” mõistis Henn. „Aga mõistan ka neid, kes on eluaeg ühe naise küljes rippunud ja hakkavad vanas eas paljusid taga ajama.”

„Ei ole midagi naeruväärsemat kui noort tüdrukut taga ajav armunud vanamees,” sõnas Erik.

„Tagaajamine ei tähenda tingimata armumist,” õigustas Henn. „See on nagu viimane tiivasirutus enne mahakukkumist. Ja võib ka nii olla, et vanem mees naudib noore naise ilu üksnes esteetilises mõttes. Paitab silmadega, nagu väljendub mu tuttav literaat Andreas Wiik. Mis selles halba on?”

„Kui see ei ole naeruväärne, siis on see kurb.”

„Ka kurbus võib olla ilus. Kas sina oled nüüd õnnelik?” küsis Henn.

„Olen üleni õnnelik,” kinnitas Erik.

Ta oligi.

„Tead, miks ma ei vaja kahekümneaastast tibi,” ütles Erik. „Ma olen nii kõva täkk, et isegi vanemad naised ajavad mu perutama.”

„Tõesti?”

„Ah, see oli mage nali,” ohkas Erik. „Võib-olla olen seksist tüdinud. See pole enam oluline.”

„Ei usu. Erik, see, mis sa enne ütlesid, oligi kogu tõde,” sõnas Henn tähtsalt. „Sina ei pea naisi hindama nende vanuse järgi. Iga naine on sinu jaoks naine. Kas sa mäletad Eda, Haapsalu Eda?”

„Muidugi mäletan, aga tema…”

„Tema oli sinust ju palju vanem.”

Erik oli sõnatu. Nagu siis, kui ta esimest korda, ja esimest korda edutult, oli püüdnud naisterahvaga vahekorda astuda. Edaga.

„Mu praegusel abielul pole Edaga mingit pistmist,” tõrjus Erik.

„Me ei tea, mis me saatust mõjutab,” nohises Henn.

„Kogu tõde on see, et kui naised muutuvad aastate jooksul targemaks, siis mehed lapsikumaks,” võttis Erik otsad kokku.

„Võib-olla,” leppis Henn kompromissiga. „Aga sinu kohta see ei kehti.”

Erik oli varemgi endamisi juurelnud põhjuste üle, miks see vanem naine – mis vanem, eakaaslane ju! – oli talle meeldima hakanud. Võib-olla oli selles armusuhtes siiski ka vaevumärgatav piisk kaastunnet, mida Erik ei tahtnud endale tunnistada. Kaastunnet selliste naiste vastu, kes on üle elanud sünnitamise valud, pühendunult lapsi kasvatanud ega ole teeninud meestelt õiglast tähelepanu. Aga kas seda laadi kaastunne väljendab üksnes mehe omakasupüüdmatut lugupidamist nende sümpaatsete inimolendite vastu? Mitte ainult. Erik uskus, et meestel on kõigepealt vaja omaenda hingest kaastunne üles leida, sest see muudab nad tugevamaks. Just kaastunne andis elujõudu ja inspiratsiooni Eriku muusikapaleusele, valude laulikule Verdile, kelle kuulsad ooperid on loodud ennastohverdavate naiste – Gilda, Violetta, Leonore, Aida – auks. Erik võis suurustlemata üldistada, et ka tema armastas naisi. Peaaegu kõiki.

Ent kusagil väga sügavas hingesopis oli peidus veel üks tõde, mis Erikule haiget tegi. Olja. Eriku eelistused ei olnud lähtunud jaatusest, vaid eitusest. Olja eitamisest. Erik oli ajapikku märganud, et tema kolmas naine oli baleriini vastand, peaaegu kõiges. Ei parem ega halvem Oljast, aga temaga võrreldamatu. Ning just sellisena vaigistaski Eriku kolmas naine tema valu, aitas edasi elada. Erik armastas kõiki naisi, sest ta oli ilma jäänud ühe naise armastusest.

Otsekui vastukaaluks kodusele tuulevaikusele ägestus juhtiv solist teatris aina sagedamini. Eriti sageli prõmmis ta direktori kabinetis. Tema meelest oli administratsioon oma tasku täitmisele pühendunud, etendusi valesti planeerinud, repertuaari valikul puusse pannud.

„Kas see, mida me teeme, on kunst?” küsis ta kunstinõukogu koosolekul ärritunult. „Kas me vaimustame ja õilistame inimesi? See, mida meie teeme, on haige ekskrement!”

Erik oli läinud marru, kui Orffi „Kuu” peamine rekvisiit – Kuu – etenduse käigus laest kolinal alla sadas, mistõttu üks näitleja sai käele marrastuse ning etendus tuli kümneks minutiks katkestada. Kuud ei õnnestunudki enam oma kohale kinnitada. Erik ei nõudnud mitte ainult lohaka lavatöölise, vaid ka lavastusala juhataja vallandamist, sest etenduse katkestamine olevat enneolematu blamaaž. Mõned kolleegid toetasid Erikut avalikult, mõned pärast koosolekuid isekeskis, kõige rohkem oli käegalööjaid. Leiti, et teatris võib kõike juhtuda („Ei või!” oli Eriku seisukoht) ning ülemustega tüli norida on mõttetu („Ei ole!” kuulutas Erik).

Lisaks korralagedusele teatris tegi Erikut närviliseks veel üks asi: teda vaevasid rahamured, mida ta koduseinte vahel ei tahtnud tunnistada ega välja näidata. Kahetoalise korteri vahetamine kolmetoalise vastu oli võimalik ainult pangalaenu abil, mille pitsitust Erik oli järk-järgult aduma hakanud.

Aga pitsitus ei tulnud mitte ainult pangast.

Tädipoeg Hennu sünnipäevapeol lõi talle külge kunagi konservitehast juhtinud ärimehe Tambet Alveri abikaasa Kai. Ärimehel ei olnud sellest sooja ega külma, kui tema naine ooperilaulja põske paitas. Erik – vana kala naistega suhtlemisel – tundis poisikeselikku kohmetust. Kai oli just saabunud Baden-Badeni tervisvetelt. Ta oli puhanud ja erk.

„See on ikka midagi muud kui Haapsalu haisev muda või Laulasmaa kloor,” kudrutas ta. Kai ei olnud ise kunagi Haapsalu või Laulasmaa spaasse sattunud.

„Muidugi,” kiitis Erik viisakalt takka. Tema oli ainult Haapsalus käinud.

„Aga kas te teate, kus on kõige parem koht šopata?” patras Kai vahetpidamata edasi. „Arvate, et Helsingi? Jumal hoidku – igav ja üksluine linn. Pariis ja London on laialivalguvad – Lafayette rahvast täis, Harrods steriilne. Barcelona on liiga tujukas, kuigi kaubavalik on põnev. Teate, minu lemmiklinn on Viin, usute või mitte.”

„Usun küll,” kostis Erik segadusse aetuna. Viin oli juhtumisi Eriku unistuste linn. Kui ta saaks kordki elus Wiener Staatsoperit külastada, oli ta aeg-ajalt õhanud. Oojaa. Rahakott seadis Viini-unelmale tõkked ette.

„Milliseid brändipoode võite leida Kärntnerstrasselt!” jätkas ärimehe naine. „Valentino, Bonita, Gucci, Sisley, Palmers, Marionnaud. Fantastiline!”

Nüüd sekkus vestlusse ka Tambet Alver.

„Viin on vist ainus linn, kus ma koos naisega šoppamas olen käinud. Õudne viga!” jutustas ärimees õhinal. „Õnneks leppisime kokku, et läheme eri suundades. Mul oli vaja talle midagi jõuluks osta. Mõtlesin, et öösärgi. Aga õiget suurust oli võimatu valida. Small, medium või large – kust mina tean. Ju mul oli seal poes nii loll nägu ees, et müüja astus ligi ja pakkus oma abi. Tema number olevat nelikümmend – võrrelgu ma tema keha oma naise omaga ja tehku sellele vastavalt otsus. Silmitsen siis toda müüjat – oli sihuke tugeva kondiga Tirooli talunaine, uurin pealaest jalatallani, aga otsustada ei suuda. Ütlen müüjale, et kuivõrd tal on riided seljas, ei saa ma tema kehast suuremat sotti. „No nii palju fantaasiat peaks teil ikka olema,” ütles tema vastu. Ei olnud suu peale kukkunud. Mina ütlesin seepeale, et talle oleks parem, kui ma ei kujutaks midagi ette…”

„Kus teie sisseoste teete?” küsis Kai Teemusk-Alver äkitselt vahele. Ta pöördus Erik Roosi poole, nagu poleks ta oma meest olemaski.

„Noh… Põhiliselt Prismas ja Rimis.”

Seltskond, kes oli jäänud Alverite ostuelamusi kuulama, puhkes heatahtlikult naerma. Erik oli öelnud tõtt, aga ennast nõrkemiseni eksponeeriva Kai Teemusk-Alveri suhtes mõjus see vaimuka irooniana.

„Nojah, muidugi, laulja ei lähe Viini šoppama, vaid muusikat kuulama,” kädistas Kai ja istus Erikule lähemale.

„Jah, me käime Viinis joodeldamas,” püsis Erik lainel.

„Räägime siis muusikast. Kuidas teile Savonlinna ooperifestival meeldib? Minu meelest on see üks mõttetult üles haibitud üritus,” teatas Kai.

„Arvate nii?” kergitas Erik kulme. „Õigupoolest ma ei tea. Ei ole Soomes käinud.”

„Mida? Kas sa ei ole Savonlinnas käinud või ei ole Soomes käinud?” küsis ärimees Tambet ärevalt.

„Ei ole jõudnud Soome jah.”

Nüüd täitis ruumi piinlik vaikus.

„See ei ole võimalik, et sa ei ole Soomes käinud, ei ole,” kordas Tambet Alver silmi pungitades.

Järgmisel päeval kandis miljonär Eriku arvele viisteist tuhat krooni. Erik protestis. Mitte moe pärast, vaid päriselt, sest ta ei tantsinud kunagi kellegi pilli järgi. (Otseses tähenduses tegi ta seda muidugi iga päev.) Kuid annetaja bravuur ei vaibunud: „Vaatad koos naisega Savonlinnas neid etendusi, mida tahad, ööbid selles hotellis, kus tahad, ja kui tagasi tuled, laulad paremini kui varem. Seda ma tahan. Aga ära loodagi, et ma sind kuulama tulen. Elus on rohkem teatrit kui teatris. Teater mind ei huvita.”

Targem – kes tavaliselt on ka vaesem – andis järele. Erik avastas, et tegelikult ei olegi Tambet temast väga erinev inimene. Nad mõlemad otsisid naudinguid. Erinevatest kohtadest küll.

Too juulikuine nädal Soomes asendas Erikule ja tema abikaasale mesinädalaid. Isegi vihmane ja kõle ilm ei seganud nende andumist muusikale ja teineteisele. Kui külm niiskus hakkas meelisklusi ja kaisutusi segama, ostis Erik baarist kaks pitsi Finlandia vodkat. Nad olid joobes vabadusest ja õnnest. (Raha lugeva inimesena Erik siiski kahetses, et ei olnud Eestist märksa odavamat Viru Valget kaasa võtnud.) Erikut ei heidutanud, kui „Aida” etendus lausvihma tõttu pooleteiseks tunniks katkestati. Teatris võib kõike juhtuda, mõtles ta seekord.

Pärast etendust kohtas Erik nelja eesti lauljat ja tegi neile suureliselt viinad välja. Kolleegid olid tööl – nad laulsid sajasuises ooperikooris. Savonlinna festival on suveprojekt, see ei sega põhitööd kodus. Üks neist tagareas laulvatest kaasmaalastest oli Milanos professor Tozzi juures koolitatud bass. Ka tema, kolme lapse isa, pidi raha lugema.

„Mida hullem majanduslik olukord, seda suuremad on eeldused suureks kunstnikuks saada. Balzac kirjutas oma parimad romaanid siis, kui tema mööbel oli aresti alla pandud. Mul on veel voodi, laud ja toolid kodus alles, järelikult staariks ei kõlba,” porises bass.