Читать книгу Suvi sulab talvel - Mart Kadastik - Страница 2

Värskel raamatul on meloni lõhn, mille läägust hajutavad oliivi ja vahest isegi sidruni vaevutuntavad aroomid. Aga valitsev on ilmselgelt magusus. Erutav magusus.

Henn Paavel oli asjaolu, et raamatutel on lõhn, avastanud alles nüüd, mil ta hoidis käes oma esikromaani esimest autorieksemplari – armastuse lõhnadega immutatud raamatut. Huvitav, et ühteviisi intensiivselt lõhnavad nii kõvad kaaned kui kakssada pehmet lehekülge. Lõhnab elu järele, mõtles autor rahulolevalt. Koltunud, ära koolnud raamat haiseks. Või lehkaks kopituse järele. Nagu keldrivaim või pööningukummitus – saatus, mis on tabanud nii paljusid raamatuid, ja tabab veel.

Hennu raamatu kaaned olid esialgu nooruslikult kangekaelsed ega lubanud nende vahele liimitud lehekülgi möödaminnes lehitseda. Kaas kiskus raamatut kinni. Kaant tulnuks elastsemaks muljuda, köidet lõdvestada, aga autor hoidus vastsündinu kallal vägivalda tarvitamast. Ta surus oma raamatu veel korraks õrnalt vastu nina ja nautis oivalist lõunamaist lõhnatukset.

Henn otsustas oma debüütromaani paigutada ärklitoa raamaturiiulile Undi ja Vetemaa kõrvale. Ent seal ei olnud vaba ruumi – eesti nüüdiskirjanduse riiul oli ülekoormatusest niigi ohtlikult längus. Verivärske trükis saanuks haiget, kui Henn oleks asunud teda meeleheitlikult eesolijate vahele pressima. Ta tõstis Muti eest ära – „Kooparahvas” oli kõige paksem. Teabekirjanduse sekka, ajutiselt.

Veider küll, aga ka Mutt – õigupoolest tema kaks aastat vana raamat – lõhnas meloni järele. Henn oli nõutu. Kõik lõhnasid täpselt samamoodi, ka Unt ja Vetemaa ja isegi Kõusaar, nagu nuusutamisel selgus. Ei ole võimalik! Melonhoolia, leiutas Henn, see sõna pidi iseloomustama seletamatult koordineeritud haistmisaistinguid – kõik, mida inimene kätte võtab, lõhnab ühtemoodi.

Seletus saabus siiski õige pea. Asi polnud ei raamatutes ega ninasõõrmetes, vaid Hennu sõrmedes, mida ta enne oma esikteose esimest puudutamist oli hoolikalt pesnud meloniekstrakti sisaldava lõhnaseebiga.

Henn pesi käed lõhnaseebist puhtaks.

Ta oli natuke pettunud, et tema raamatul oli küljes üksnes tavaline isikupäratu trükivärvilõhn. Aga lõhn seegi. Igal juhul ergastavam kui arvutiekraanilt hingiv ükskõiksus. Henn ei lugenud e-raamatuid. Tema aju ei olnud veel läbistanud digitaalne transformatsioon. Ta oli kiindunud elavatesse raamatupoodidesse.

Henn nautis raamatupoodides askeldavate huviliste asjalikkust, õhus hõljuvat salatsevat sosinat, põrandate ettevaatlikku naginat, müügilettidele laotud vaimsete püramiidide suursugusust. Raamatupood on alati täis mõtet, mõtles Henn, tunnistades samas, et inimesed, kes seda poodi külastavad, langetavad pahatihti kõige mõttetumaid otsuseid, alludes osavate turustajate ja eksitavate müügiedetabelite survele.

Kolm päeva pärast seda, kui kirjastus oli Hennu romaani müügivõrku saatnud, söandas ta raamatupoodi sisse astuda. Esimesena pärast uste avanemist, sest ta ei tahtnud, et võimalikud lugejad hakkaksid teda kahtlustama edevas soovis jälgida oma debüütteose kaubanduslikku käekäiku. Ta astus otsesuunas uudiskirjanduse leti juurde. Ei midagi. Tema raamatust polnud jälgegi, lõhnast rääkimata. Siis siirdus ta arglikul sammul sinna, kuhu olid reastatud kõige edukamad raamatud – niinimetatud müügihitid. Ta peatus mõõdukas kauguses. Ikka põhjusel, et võõras pilk ei leiaks teda oma kirjandusliku esiklapse poole piilumas. Aga seegi kartus oli asjatu, sest „Top 10”-vitriinil uhkeldavate trükiste seas Hennu raamatut ei olnud.

Henn Paavel, endine tubli ajakirjanik ja nüüdne algaja kirjanik, oli rusutud. Ta tundis, kuidas selg kühmu vajus.

„Saan ma teid aidata?” ilmus Hennu kõrvale kena heledapäine müüjanna. Mees püüdis end uuesti sirgu ajada. Peaasi, et teda ära ei tuntaks.

„Ei… vist… või vist siiski,” sõnas ta ebalevalt ning jäi kiikama nimesilti müüjanna rinnal.

Müüjanna kohmetus kergelt.

„Ma tahaksin osta Henn Paaveli romaani – mis selle nimi nüüd oligi, ahjaa, „Armastuse armutus”. Kust seda leida võiks?” päris Henn ääri-veeri.

„Te ei saa seda kusagilt leida. See raamat müüdi kahe tunniga läbi,” raporteeris müüjanna soravalt.

„Tõsi või?” ei suutnud Henn oma üllatust varjata ja laiutas heameelses imestuses käsi. „Kahju. Kui ei ole, siis ei ole… Olevat huvitav raamat.”

„Te siis ei olegi seda ise lugenud?”

„Mis tähendab ise?” muutus Henn valvsaks.

„Kui ausalt öelda, siis üks raamat mul on,” tunnistas blondiin. „Seda ma teile ära ei anna. See on minu enda oma. Henn Paavel, kas te kirjutaksite mu raamatusse oma autogrammi?”

Henn sattus segadusse. Ta tundis, nagu oleks teda tabatud iseenda aiast õunavarguselt. Aga hetke pärast asendus piinlikkus tänulikkusega. Henn oli tänulik müüjannale, kes – nagu Henn nüüd tuvastas – oli kutsuvalt pikkade ripsmetega noor naine.

„Tsss…” Romaani autor vajutas salakavalal ilmel sõrme suu peale, et mitte pälvida paari poodi astunud ostja tähelepanu. „Teile ei ole võimalik ära öelda.”

Ehkki Henn Paavel oli sel kevadel saanud juba viiekümne seitsme aastaseks, juhtus see olema esimene kord kogu tema elu jooksul, mil keegi temalt autogrammi küsis. Kui just mitte arvestada grupipilte, mille taha klassikaaslased üksteise nimesid kogusid. Henn oli olukorra erakordsusest raamatupoes sedavõrd liigutatud, et jättis müüjanna isikliku raamatu tiitellehele luulelise pühenduse: „Kui see raamat ei oleks juba valmis, kirjutaksin siia sisse Teie kaunid silmad. Aga need inspireerivad mind kirjutama järgmist romaani.”

Vanema mehe ja noore naise suhted, millest Henn Paaveli esikromaan rääkis, erutasid ühteviisi mõlemat sugupoolt. Naised pidasid raamatut meestekaks, sest peategelaseks oli vanem meesõpetaja, kes armus oma õpilasse, 17-aastasse tüdrukusse. Meeste meelest oli tegu naistekaga, sest ühte meest vahetasid omavahel kaks naist – tüdruk ja tema ema. „Armastuse armutus” pakkus seksuaalseid purskehetki ja intrigeerivaid mõistatusi rubriigist „Kes on kes?”, ning päädis peategelase ajurabandusega. Elegantne surm annab raamatule elu.

Henn tajus, et tal oli õnnestunud vältida literatuurset liblikapüüdmist ja tabada tegelikkuse närvi. Romaani aluseks oli tõestisündinud lugu. Henn tunnetas, et luule ja lüürika muusad ei olnud teda veel tõeliselt puudutanud ja seetõttu ei jätkunud tal söakust üksnes väljamõeldistele toetudes romaani kirjutada. Samas oli ta surmani tüdinud dokumentalistikast, see tähendab ajakirjanduse prükkarlikkusest, mille eest ta ju oligi ilukirjandusse pagenud. Ta oli kusagil vahepeal, nagu alati.

Ajakirjandus tuli talle järele. Sedapuhku üsna veetleval moel. Teda tahtis intervjueerida päevalehe nädalalõpulisa noor reporter, kes kõneles kerge vene aktsendiga, mis lisas sarmi nii rääkijale kui eesti keelele. Mõistagi ei suutnud Henn keelduda, ehkki oli pisut solvunud, et teda oli valitud usutlema toimetuse ilmselt kõige noorem ja kõige kogenematum ajakirjanik, kelle nimi – Elena Karpova – tekitas Hennu mälus ainult ühe seose: äkki on see naisajakirjanik malekorüfee Anatoli Karpovi sugulane?

Malenuppudel oli Hennu hinges seniajani kindel koht. Isa oli teda varakult mängima õpetanud ja isa oli ainus, kellega ta nõustus malet mängima. Kellelegi teisele ei soostunud Henn kaotama ning isegi isale alla jäädes oli ta haledalt nutma puhkenud. Psühhiaatrist isa oskas mõnikord ka sihilikult kaotada.

Kohtumine endise malemaailmameistri nime kandva ajakirjanikuga oli kokku lepitud Tallinna vanalinna romantilises kohvikus C’est La Vie. Muidugi oleks Henn võinud ajakirjaniku Tartusse kutsuda, aga vaevalt oleks neiu seda kurnavat sõitu ette võtnud. Tõenäoselt oleks toimetus sel juhul kasutanud oma Tartu freelancer’it, mehiselt pundunud pensionieelikut, kelle hingeõhkki häirinuks Hennu. Ta otsustas ise Tallinna sõita, liiati oli väikesel kirjastusel, mida Henn justkui juhtis, Pärnu maanteel kaks tuba koos kahe töötajaga. Arusaadavalt ei soovinud intervjueeritav raamatupidaja ja tehnilise toimetaja kõrvu uudishimust kikki ajada. Leheintervjuul, ehkki see avatakse järgmisel päeval tuhandetele silmadele, on diskreetne iseloom. Midagi jääb alati ainult kahe inimese teada. Seepärast valiski Henn C’est La Vie.

Naise intelligentselt kelmikas hääl oli Hennu ettekujutusvõimet virgutanud, kuid ometi näis kohvikuuksest sisse hüpanud päikeseprillidega neiu talle pigem viirastuse kui tõelisusena. Noor ajakirjanik ei olnud keegi muu kui sünkmusta hobusesabaga Jõhvi strippar, kellele Henn oli läinud sügisel Toila spaas edutult külge ajanud.

Maikuu oli juba õues ning nüüd oli naine oma kohevad tumedad juuksed soojadele tuultele avanud. Tema oktoobrikuise solaariumipäevituse oli välja vahetanud ehe kevadine õhetus. Ta oli veidi pikem, kui Henn mäletas, ilmselt seetõttu, et spaas libisetakse paljajalu või plätudel, linnas aga tipivad noored naised kõrgete kontsadega kingades. Ühte stiilijoont hoidis neiu nähtavasti aasta ringi: kui Toilas kandis ta valget trikood, siis C’est La Vie’sse sisenes valges pükskostüümis kaunitar. Ta nägi välja pigem sulni ingli kui ennast eksponeeriva striptiisitarina, kelleks Henn oli naist umbropsu pidanud. Nii inglid kui striptiisitarid sobinuksid Hennu topless-fantaasiates erootikabaaride, ööklubide ja varieteede metalltorude külge väänlema, aga naisajakirjanikud – olgu pealegi voolujoonelise kehaga – eales mitte.

Ajakirjanik andis Hennule aega kimbatusest välja tulla.

„Elena.” Neiu ulatas hapra käe.

„Henn.” Mees oli alati peljanud, et tema klaverimängijasõrmed ja kitsas pihk ei anna käepigistusele vajalikku tugevust, mida naised tõenäoselt ootavad. Et tervituses oleks maamehelikku jõudu, surus ta käesirutaja sõrmed hetkeks valusalt kokku. Võib-olla liigagi valusalt.

„Mina teadsin teid juba varem,” märkis Elena.

„Enne mida? Enne Toilat? Kui see kohtumine teil veel meeles on…” lausus Henn väheke punastades.

„Muidugi on. Tõtt-öelda nägin teid Toilas esmakordselt. Ma ei teadnud, kes te olete. Aga nüüd, pärast seda, kui juhtusin nägema teie intervjuud televisioonis, tundsin teid kohe ära,” täpsustas noor naine.

„Jah, ilma televisioonita ei ole inimesi olemas,” nöökas Henn. „Nüüd siis selgus, et romaanikirjanik on üks kerglane ligitikkuja.”

„Miks nii? Võib-olla kogusite materjali, noh, ainest oma romaani jaoks,” leidis Elena kombeka seletuse.

„Aga vahest oli mul teiega tõsi taga,” ütles mees.

„Teilt on kindlasti juba sada korda küsitud, aga ma pean ikkagi sellest otsast alustama: kust tuli idee selline romaan kirjutada?” põikas Elena Hennu jutuseadest kõrvale.

„Toilast,” vastas mees napilt.

„Toilast? Hästi ei saa aru,” muutus ajakirjanik ärevaks.

„Kas te diktofoni ei kasuta?” päris Henn vahele.

„Täna mitte. Piirdun oma mälu ja märkmetega, kui te ei pahanda. Te saate seda lugu enne ilmumist lugeda. Ja ma loodan, et te ei kaeba mind kohtusse, kui teie sõnade järjekord natuke muutub.”

„Ei ole probleemi. Ka mulle pole lindistamine kunagi meeldinud. Intervjuu ei tohi olla ülekuulamine, mille eesmärgiks on kahtlustatav süüdistuskoorma all laiaks litsuda. Hea intervjuu aluseks on kahepoolne usaldus,” dotseeris Henn. Ta oli ju ikkagi kolmkümmend aastat ajakirjanikuleiba söönud.

„Niisiis saite romaani idee Toilast,” kordas Elena.

„Jah, kohtasin seal – täiesti juhuslikult, muide – ühte inimest, noh, ütleme otse – ühte naist, kellest olin kunagi ammu artikli kirjutanud,” rääkis Henn.

„Jaanika prototüüpi?” järeldas ajakirjanik. Ta oli „Armutu armastuse” hoolikalt läbi lugenud.

„Ma ei tohiks päris nii öelda,” vabandas Henn. „See raamat on ikkagi ilukirjandus.”

„Mõistan, mõistan,” leppis Elena. „Aga, nii-öelda off the record te kohtasite naist, kes inspireeris teid seda armastuse lugu kirjutama.”

„Kas see oli armastuse lugu?” elavnes Henn.

„Kas see siis ei olnud armastus noore tüdruku ja vana õpetaja vahel?”

„Ma ei tea,” ohkas Henn.

„Nüüd olen ma segaduses,” teatas Elena nõutult.

„Teate, romaanis on nende suhe tõesti armastuse moodi, kuigi isegi seal ma ei tea, kas Mo… see tähendab Jaanika tunded ikka on siirad, aga raamatust on väga palju välja jäänud asju, mis päriselus on nende inimeste vahel juhtunud või ei ole üldse juhtunud, ja seepärast on mul väga raske hinnata selle armastuse tõelisust… objektiivselt,” otsis Henn sõnu.

„Mina tean ainult seda, mis on raamatus kirjas, ja see on üks väga ilus armastus, mille katkestas mehe surm,” esitas noor naine oma kristallselge tõlgenduse.

„See mees elab, nii-öelda off the record,” ühmas Henn.

„Jah? Las elab, niisamuti nagu elab teie romaanis nende armastus,” jäi Elena oma versioonile kindlaks.

„Noh, süütuse oli sellelt naiselt siiski keegi teine mees võtnud,” poetas autor lugejale juhtlõnga. „See on mustvalgel kirjas.”

Elena lükkas kohvitassi kõrvale ja jäi käsipõsakil mõttesse.

„Heureka! Teie!” plahvatas ta äkitselt. „Teie ju seksisite temaga oma raamatu lõpus!”

„Jätke ometi!” tõrjus Henn vaguralt ning heitis silmanurgast häbeliku pilgu üle kohvikusaali. Õnneks ei olnud kuuldekaugusel ainsatki külastajat. „Ma ju ütlesin, et see on ilukirjandus.”

„Kas teil tõesti ei ole midagi ühist tolle ajakirjanikuga, kes tõi õpetaja ja õpilase vahekorra avalikkuse ette ja kes – ju siis materjali kogumise käigus – ise koolitüdrukult süütuse võttis?” ei andnud Elena enam järele.

„No midagi ilmselt on, aga ma ei ole kas või juba selle pärast romaani-ajakirjaniku prototüüp, et minul ei ole selle naisega eales mitte mingisuguseid isiklikke ega intiimsuhteid olnud,” kinnitas Henn. „Te ei usu?”

„Kuidas ta teid seal Toilas siis inspireeris?” võttis Elena õrritavama hoiaku.

„Niisamuti nagu teie,” ütles Henn rahulikult.

„Mina? Mismoodi?” välgutas ajakirjanik silmi, jäädes põnevusega mehe vastust ootama. Uus teema ei olnud talle sugugi vastumeelne.

„Näiteks tätoveeringuga õlal, mis on praegu varjatud, või tumelillaks värvitud varbaküüntega, mida ma praegu ei näe, või lõua alla krõnksu tõmmatud põlvedega, mis praegu on laua alla peidetud,” jutustas Henn kasvava häälevärinaga. „Või sõnadega, et meestel ei ole vanust, kui nad on mehed. Mäletate?”

Elena naeratas ja vaikis.

„Tol õhtul jälgisin ma oma hotellitoast seitsmendalt korruselt, kuidas te Jõhvi bussi peale läksite ja pimedusse kadusite,” jätkas mees avameelselt. „Nii vähe oligi ühel kahekümne viie aastasel neiul vaja näidata või öelda, et mind akna alla naelutada.”

„Ma olen peaaegu kolmkümmend,” ütles Elena.

„Koguni?”

„Teate, mul on on natuke ebamugav,” niheles Elena. „Te nagu riietaksite mind praegu lahti. Kõhe hakkab.”

„On juba soe aastaaeg,” jätkas Henn valitud kursil. „Teate, kelleks ma, hull mees, teid seal spaas pidasin?”

„Noh?” Naine liigutas õlanukke üles-alla. Mitmemõtteliselt, mõtles Henn.

„Seda on päris piinlik meenutada…”

„Ärge kartke, ma ei lähe katki! Öelge!” Elena muutus ajakirjanikule kohaselt uudishimulikuks.

„Arvasin, et olete… strippar, professionaal.”

Noor naine kahistas naerda.

„Tätoveeringu pärast?” uuris ta.

„Ei. Te rääkisite, et käite tööl nii Helsingis kui Tallinnas,” põhjendas Henn.

„Mis sellest? Ma olen hariduselt semiootik.”

„Tõesti? Seda poleks küll osanud arvata,” imestas Henn. „Ükski märk ei viidanud sellele, et te võiksite olla märgiteadlane.”

„Ma ei olegi teadlane,” lisas Elena.

„Kes te siis olete?”

„Semiootik.”

„Selge,” taandus Henn. Juba varemalt oli tal ettekujutus semiootikutest kui universaalselt haritud humanitaaridest, kellega ühiskond ei oska midagi mõistlikku peale hakata. Nad, rõhuvas enamuses naised, võivad leida tööotsa mis tahes alal, veel sagedamini aga ei leia nad seda mitte kusagilt.

„Semiootikud suudavad kõik keerulised maailmaasjad lahti seletada, aga ma ei ole veel kuulnud semiootikust, kes oskaks öelda, misasi see semiootika õigupoolest on,” noris Henn heatahtlikult. „Milliseid märke te Soomest otsisite? Põhjanaela?”

„Töötasin ühes turu-uuringute firmas, mis korraldab tarbijaküsitlusi nii Tallinnas kui Helsingis,” tutvustas Elena oma CV-d. „See on Soome firma.”

„Miks te Soomest ära tulite?”

„Isiklikel põhjustel, võiks öelda,” salatses noor naine.

„Ja ajakirjandusse tulite…” puuris Henn edasi.

„Kah isiklikel põhjustel,” jäi Elena endiselt suletuks.

„Eks me elamegi isiklikel põhjustel,” mõtles Henn valjusti. „Eesti keel ei ole ilmselt teie emakeel.”

„On küll. Mu ema on eestlanna,” ütles Elena.

„Tõesti?” väljendas Henn justkui kohustuslikku imestust.

„Kas teate, kelleks mina teid Toilas pidasin?” küsis ajakirjanik ootamatult.

„Kardan sellele mõeldagi…”

„Politseinikuks,” kuulutas naine.

„See on küll uskumatu. Mul pole ju mingit macho-mehe… konfiguratsiooni.”

„Politseinikud ei olegi atleetvõimlejad,” lausus Elena teadvalt. „Neid ühendab pidev pinge, ärevus. Ilmselt kardavad pihta saada. Või mööda lüüa. Teie higistasite seal Toila infrapunasaunas samamoodi.”

Henn ei osanud selle peale midagi öelda.

„Te vist solvusite?” ehmus naine. „Ma ei mõelnud midagi halba, ausõna.”

„Olge nüüd,” uratas Henn. Tegelikult oli tema eneseuhkus valusa löögi saanud, sest Elena oli tabanud tema mitut nõrka kohta korraga.

„Elena, mul on väga kahju, aga ma pean nüüd minema. Pikk teekond Tartusse veel ees,” püüdis Henn naeratada.

„Te elate Tartus?”

„Jah. Kas selles on midagi imelikku, et inimesed elavad ka väljaspool Tallinna?”

„Ei, ma lihtsalt arvasin, õigemini lootsin, et äkki me saaksime veel korra kokku,” seletas naine lepitava leebusega. „Ma ju kukkusin oma intervjuuga läbi, nägite ise. Vaid kaks avaldamiskõlbulikku lauset, kui sedagi. Oleksin pidanud küsima teie tulevikuplaanide kohta ja mida kõike veel.”

„Järgmisel nädalal olen linnas tagasi,” rahustas Henn. „Kuivõrd ma olen kaassüüdlane, sest just mina juhtisin teie intervjuu õigetelt rööbastelt kõrvale, siis olen meelsasti nõus teiega jälle vestlema. Kui viitsite Tartusse sõita, siis minu pärast kas või homme.”

„Härra Paavel, vabandage, ühe küsimuse pean siiski kohe ära küsima,” sõnas ajakirjanik tõtates. „Vanemtoimetaja palvel. Ma ei saa seda küsimata toimetusse tagasi minna.”

„See on vist väga tähtis küsimus,” aasis Henn.

„Jah, teie romaan on ühiskonnas käivitanud elava diskussiooni. Kõik arutavad, miks vanemad mehed ikka noori naisi vajavad.”

„Kus see teie küsimus nüüd oli?” kangestus Henn.

„See oligi küsimus: miks vanemad mehed vajavad noori naisi?” rõhutas Elena peaaegu ametlikult.

„Andke see küsimus tagasi oma vanemtoimetajale, kes, miskipärast kujutan ette, on vanem naisterahvas, kelle mees on jalga lasknud,” kihvatas Henn. Ajakirjandus algab nutikatest küsimustest, teadis ta. Rumal küsimus mõjub muidu mõistliku jutu keskel kohatult nagu maasikapeenrale istutatud kõrvits.

Ajakirjanik tõmbas huuled torru. Temaski on solvuja isekust, mõtles Henn. Selline isekus meeldis talle.

„Huvitavam küsimus on see, miks noored naised vanemaid mehi… mõnikord eelistavad,” pakkus Henn. „Me võime seda teinekord arutada, aga mu meelest valivad naised mehi, mitte mehed naisi.”

„Kuidas nii?” imestas Elena.

„Mehed võivad naist üksisilmi vahtida ei tea kui kaua, aga ainult siis, kui naise pilk jääb mehel peatuma, hakkab asi susisema. Tekib nii-öelda seksuaalne pinge,” arendas Henn usinasti oma teooriat.

„Kohe seksuaalne?” ergastus Elena. „Kas teie arvates tähendab naise pilk alati kutset seksile? Ka naine võib teinekord lihtsalt uudistada, ei rohkemat. See ei ole sugugi aus, et mehed võivad naist vahtida silmad punnis, aga kui mehest mööduv naine ei löö silmi maha, siis on ta kindlasti lantimise peal väljas. Lantijad on ikkagi mehed.”

„Mehed on ainult antennid,” ei andnud Henn järele. „Nad võtavad vastu signaale ja see on loomulikult väga tähtis roll, kuid signaale saadavad naised. Suhe tekib siis, kui signaal tuleb lainepikkusel, millele antenn on häälestatud.”

„Millele teie antenn on häälestatud?” küsis Elena.

„Praegu teie signaali otsimisele.”

„Te siis arvate, et ma olen saatnud teile signaali?” mõistatas naine.

„Jah, arvan küll, isegi kui te ise ei ole sellest teadlik,” kinnitas Henn.

„Te olete päris enesekindel mees,” täheldas Elena.

„Üldsegi mitte,” lausus Henn. „Enesekindlana püüavad end näidata ebakindlad mehed.”

„Sel juhul ütleksin, et te olete oma ebakindluses üsna veenev,” ütles Elena. „Ma küsiksin veel, kui tohib, kas te vaatate noori naisi… kuidagimoodi nagu kirjanduslikke objekte, tulevasi tegelasi, või nagu päris naisi ka? Saate aru, mida ma mõtlen?”

„Ei saa.”

„Küllap saate,” otsustas Elena ise. „Mulle tundub, et te kogute kogu aeg elulist ainest, järgmise romaani tarvis.”

„Teie ju kutsusite mind välja, mitte vastupidi!” protestis Henn malbelt. „Ja see… aines, nagu ütlesite, on liiga hea raamatukaante vahele matmiseks. See aines on väärt elamist.”

„Okei, okei,” loobus Elena väitluse edendamisest.

„Kas me siis saame veel kokku?” ilmutas Henn püsivust.

„Ma võtan teiega ise ühendust,” ütles Elena.

Lahkudes hoidis Henn noore ajakirjaniku sõrmi oma peos märksa pehmemalt, kuid mitte lõdvalt.

„Tšau!” hüüdis Elena niisama vallatlevalt nagu sünkmusta hobusesabaga Jõhvi strippar kaheksa kuud tagasi. Henn märkas naise kõrgeid kulmukaari ja pisikesi kõrvalesti, mida ehtisid tagasihoidlikud tilgakujulised kõrvarõngad – pikad rippuvad tilbendised ei olekski Hennule meeldinud. Huvitav, spaas pani ta tähele üksnes valge trikooga kaetud kuuma keha. Kevad on nüansirikkam.

*

Sel aastal oli kevad roosa, mitte roheline. Isegi Ingrid Paaveli vanapoolne ülemus härra Mats Eriksson või Mats Johansson – Hennule ei jäänud kunagi meelde, mis on tema abikaasa rootslasest bossi õige nimi – kandis roosasid vabaajapükse. Roosa oli tänavune moevärv.

Härra Mats, kelle kureerida oli rahvusvahelise ravimifirma Balti divisjon, külastas Tartut paar korda aastas. Mõistagi mitte oma vabast ajast. Tartus asus ravimifirma Eesti kontor, mida juhtis Ingrid Paavel. Kohusetundlik Ingrid sai tööga sedavõrd hästi hakkama, et tema Rootsi ülemus ei pidanud Eestit väisates oma alluvaid ega iseennast tööjuttudega ülearu häirima. Avara silmaringiga rootslane oli ostnud maamaja Muhu saarel ja tavaliselt ta sealt kaugemale ei jõudnudki. Härra Mats pühendus lagunema kippuva elamu kõpitsemisele ja kui rahva jutte uskuda, siis pisut ka naabrinaise kõditamisele. Ravimifirma juhi enda abikaasa ei tulnud kordagi mehega Eestisse kaasa. Põhimõtte pärast, selgitas härra Mats, ehkki keegi ei mõistnud sellise põhimõtte mõtet.

Et ülemerereisidel oleks rohkem töise komandeeringu jumet, palus härra Mats Ingridit saata ettenähtud aruanded just selleks päevaks, mil ta praamiga Muhumaal randus. Loomulikult oleks rootslane noid aruandeid võinud lugeda ka Stockholmis. Aga tõenäoselt ei lugenud ta neid ei siin ega seal, sest haruharva esitas ta mõne küsimuse, millest võinuks välja lugeda eelnevat tutvumist materjaliga.

Kena mees, leidis Ingrid. Kergats, arvas Henn, kui nägi rootslast õhtusöögile saabuvat roosades pükstes ja mustas pintsakus, mille lühidus andnuks isegi Charlie Chaplini kuuele silmad ette. Õhtusöök Antoniuse hotelli restoranis – üks väheseid söögikohti Tartus, mille külastaja võis olla kindel vähemalt selles, et punast veini ei serveerita jääkülmalt ega valget veini supisoojalt – oli vältimatu rituaal, mis aitas sisustada härra Matsi otstarbetut Tartu-visiiti. Henn punnis küll vastu – miks peab tema ravimifirma üritusel kaasas tolknema? –, kuid andis viimaks järele, kui Ingrid oli teda lausa anunud kaasa tulema. Naine ilmselt pelgas, et terava silma ja veel teravama keelega linlased võinuksid tema õhtust koosviibimist võõramaise mehega hinnata millekski muuks kui töiseks kohustuseks.

Väheusutav, et Ingrid ülemuses potentsiaalset ahistajat nägi, ehkki rootslase mõningad ebaskandinaavialikult galantsed maneerid – roosapüks palus naisterahval esimesena uksest sisse astuda – viitasid võimalusele, et härra Matsi võrdõiguslikkuse-käsitluses võib leiduda ohtlikku paindlikkust. Samas, nagu oletas konservatiivsete rõivastumiskommetega Henn, demonstreerib ravimifirma ülevaataja oma roosade pükstega jõulist üleolekut patriarhaalsetest eelhoiakutest, mis jagavad inimkonna kaheks sootunnuste alusel. We are a team, nagu seisab meeldetuletusena peaaegu iga soliidse Skandinaavia firma seinal. Järelikult on härra Mats siiski ohutu, hoolimata oma viikinglikult esiletungivast alalõuast ja puhmas kulmudest.

Lahkel rootslasel polnud selle vastu midagi, et seekord said nice dinner’ist firma arvel osa kolm inimest. Hennu kohalolek tõi vestlusteemadesse värsket vaheldust. Pärast ühist heietamist Eurovisiooni lauluvõistluse ebaõiglase hääletussüsteemi üle võisid mehed kümmekond minutit isekeskis arutada Tre Kronori edu põhjuseid viimastel jäähoki MM-võistlustel.

Siis räägiti poliitikast – sisserännanute märatsemisest Stockholmis. Henn väitis, et raha kulutamine lõimumise pühale üritusele ja immigrantide innustus uude keskkonda sulanduda on isegi eeskujulikul Rootsimaal pöördvõrdelises vahekorras. „Põhjus on lihtne,” üldistas Henn. „Mida suurem on võõramaalaste osakaal, seda väiksem on nende huvi kohalikku keelt õppida ja üldse põliselanike järgi joonduda. Probleem on kriitilises massis.”

Härra Mats jäi selles väitluses põhjamaiselt vaoshoituks. Tema poliitilise korrektsuse nivoo sõltus Dry Martini ja Prantsuse veini kogustest. „Meie, rootslased, peame sissesõitnutele rohkem tähelepanu pöörama,” võttis ta sensitiivse keskustelu kokku ja komberdas oma hotellituppa tagasi, enne kui alkohol oli tema läbipaistmatut ilmavaadet destilleerida jõudnud. Järgmisel korral kannab ta lillat kapuutsiga dressipluusi, heitis Henn ravimiärimehele muige järele.

Maiõhtu tervitas Hennu ja Ingridit harukordselt sooja õhuga. Henn võtnuks takso, aga naine arvas, et pärast kolmekäigulist õhtusööki oleks kasulik pisut jalutada. Hea mõte, toetas teda heatujuline abikaasa, ning võttis naise käevangu. Ülikooli tänaval, Werneri ees ja kunagise Marksu-maja vastas, kui Paavelitest olid möödunud nappide seelikutega kilkavad tüdrukud, vabastas Henn oma naise akadeemilisest haardest ning võttis pihku tema sõrmeotsad. Ingrid luges sellest liigutusest välja lähenemissoovi. Tegelikult oli Henn naisel käe alt asjalikult kinni hoides tundnud end otsekui kõndiva mälestussambana, Pirogovi büstina. Kesklinnas kevadõhtut nautivate noorte keskel leevendas tema piinlikkustunnet üksnes pimedus.

„Facebooki põlvkond,” iseloomustas Henn lustivaid noori. „Ingrid, mu meelest sul ei ole Facebooki kontot?”

„Ei, mul ei ole selleks aega.”

„Mul aega oleks, aga mul ei ole midagi tarka ja tähtsat iga päev maailmale teada anda,” ütles Henn. „Ja kui oleks, siis ma ei tahaks seda jagada terve ilma ega ka nende pseudosõpradega. Facebook tapab privaatsuse. Ehkki, jah, trükitud raamatuga usaldan end võõraste meelevalda veelgi rohkem.”

„Iga põlvkond elab omamoodi,” arvas Ingrid.

„Raamatu puhul ma tunnen, et see on läbinisti minu oma. Teised võivad seda lugeda, aga nad ei saa seda mult ära võtta. Facebook võtaks mult kõik ära.”

„Ära siis mine Facebooki,” soovitas naine.

„Ei lähe jah,” kinnitas Henn. „See on päris koomiline, kuidas isegi vanad inimesed riputavad sinna üles pilte tühjast-tähjast, peaaegu et oma nina nuuskamisest ja vetsus käimisest. See on mingi massipsühhoos, üks ism igal juhul. Nartsissism või ekshibitsionism. Või nudism. Või koguni eskapism. Põgenemine reaalsuse eest. Jaapani turistide kombel, kelle kogu energia kulub nähtu jäädvustamisele, nõnda et nad ei märkagi, kus maal nad õigupoolest viibivad. Elamise peamine eesmärk on elu üles võtta. Ja tuttavatele näidata. Aga see on ainult illusioon, et elu on võimalik ülesvõetuna kaasa võtta või üle anda.”

„Pilvi ka ei saa katsuda, aga vaadata on neid ikkagi huvitav,” ilmutas Ingrid Jaapani turistide suhtes mõistvust. „Kunagi võib täna tehtud pilte või filme olla huvitav vaadata.”

„Jaapanlased lähevad koju ja hakkavad kohe vaatama,” teadis Henn. „See selleks. Mu raamatus vähemalt ei ole pilte. See vist ongi suurim erinevus Facebookist.”

Mida lähemale jõudis kell keskööle, seda pikemaks kasvasid kesklinnas lõkerdavate tütarlaste jalad.

„Sa võid mu ümbert kinni võtta,” pakkus Ingrid.

„Nii purjus ma nüüd ka ei ole,” tõrjus Henn naljaga pooleks. „Ingrid, me oleme varsti kuuekümneaastased.”

„No ja mis siis? Kas kael on juba kangeks jäänud noori tüdrukuid vahtides?” itsitas naine.

„Tüdrukuid…” pobises Henn. „Mina ei ole Picasso.”

„Jälle see sinu valehäbi! Mul on sellest isegi hea meel, kui sa teisi naisi vaatad. Sihvakad sääred on ju vaatamist väärt,” lustis Ingrid.

„Tahtsid vist öelda, et kui ma ei vaataks, siis ma nagu polekski mees,” muhatas Henn.

Mees oli salamisi tõesti piielnud nägusaid tudengineiusid, kes olid Raekoja platsi kohvikutest ja baaridest välja valgunud. Aga ta ei olnud märganud, et Ingrid oli teda ennast vargsi silmanurgast vaadanud. Mõni aeg tagasi võinuks seesugune sõnavahetus viia Hennu solvumiseni ja seejärel närvilise vaikimiseni. Sel kevadel oli teisiti. Raamatu edu oli kinkinud talle meelerahu ja enesekindluse, mis puhus ka vahepeal hingetuks elatud abiellu uut hingamist.

„Ütle mulle ausalt, mis sind naise kehas kõige enam paelub? Jalad, rinnad?” küsis Ingrid tavatu otsekohesusega.

„Jalad on pilgupüüdjad küll, aga neid ei maksa üle tähtsustada, sest olulisel hetkel lükatakse nad ikkagi kõrvale,” vuristas Henn pikemalt mõtlemata.

„Meeste naljad,” pilkas Ingrid.

Henn ei mäletanud, et nad oleksid Ingridiga sel kombel intiimasjadest rääkinud. Alati, kui vestlusse sugenes seksi hõngu, oli ta teemat vahetanud. Sel õhtul mitte.

„Mulle meeldivad naiste paljad õlad, kust rinnahoidja pael üle jookseb,” tunnistas mees.

Ingrid oli üllatunud.

„Kas sina vaatad ka noori mehi?” päris Henn.

„Vaatan,” möönis Ingrid. „Aga ilmselt teistmoodi, kui sina noori naisi. Uudishimust. Rohkem esteetika ja vähem erootika positsioonilt. See ei ole etteheide. See on reaalsus. Naised on oma võimaluste suhtes realistlikumad.”

Nad jõudsid vana kohtumaja juurde. Nüüd paiknes seal ilu- ja massaažisalong. Saatuse iroonia, mõtles Henn Monikale, kes selles majas oli perestroika paistel võidelnud oma neitsilikult puhta au eest ning kes nüüd töötab ise massöörina. Mitte küll siin, vaid Tallinnas. Toona 17-aastase neiu ja tema keskealise õpetaja suhetest, mille süütu iseloom leidis kohtus veenvat tõendamist, oli Henn omal ajal kirjutanud leheartikli, ja samale loole tugineski tema äsja ilmunud romaan. Võinuks isegi spekuleerida, et kui Henn poleks kohtumaja kangialust ust õigel ajal üles leidnud, ei oleks temast eales saanud romaanikirjutajat.

Henn ei olnud ei abikaasaga ega ka mitte kellegi teisega jaganud romaani tegevustiku tagamaid. Ingrid ei teadnud midagi mehe kohtumisest naispeategelase prototüübiga Toila spaas eelmisel sügisel. Ingrid oli taktitundeline naine. Talle ei tulnud mõttessegi, et kui romaani-ajakirjanik osutus meheks, kes koolitüdrukult süütuse võttis, kas siis päriselus võis selle neiuga magada tema abikaasa Henn, keda üldiselt peetakse raamatutegelase prototüübiks. Ingrid ei mõelnud sellistes kategooriates, ei nuhkinud ega ajanud jälgi. Või kui tal mõnikord tekkiski tumedamat sorti kahtlustus, siis ei näidanud ta oma muret kellelegi välja. Tal oli eriline võime ebameeldivusi absorbeerida.

„Ma usun, et su romaan peaks kirjastusele korralikku kasumit tooma,” tegi Ingrid raamatust juttu, täiesti juhuslikult just vana kohtumaja juures. Praktilise meelega ärijuhina tahtnuks ta öelda „kasumit tootma”, ent naine teadis, kuidas meest ärritas igasugune vaimse loomeprotsessi madaldamine tootmiseks ning tulemuse nimetamine tooteks.

„Ilukirjandus ei ole kullaauk, tead ju küll,” vastas Henn. „See ei ole ravimiäri. Hea, kui autor või kirjastus peale ei maksa. Kui me pirukaretsepte välja ei annaks, oleksime ammu pankrotis. Eelmise aasta elasime üle tänu suvikõrvitsasalatile.”

Kirjastus, mille peatoimetajaks ja väikeaktsionäriks oli Henn asunud pärast lehetoimetusest lahkumist, kuulus nende tundlike teemade hulka, mida abikaasad vältisid. Mõlemad teadsid, et kirjastus hingitses üksnes miljonär Tambet Alveri armust. Hennu häiris sõltuvus Tambetist, kuid veel enam kohutas teda oht jääda rippuma Ingridi rahakoti külge. Muidugi oli mehel siiralt hea meel naise eduka töökarjääri üle, aga see vaimustus ei korvanud alandust, millest oli alanud Hennu alateadlik eemalehoidmine Ingridist. Nende kodu, ridaelamuboks Veeriku linnaosas, oli viimastel aastatel muutunud võõraste majaks.

Mehe haavatavust mõistes püüdis Ingrid rahast rääkida nii vähe kui võimalik ja ka kulutada enda tarbeks nii vähe kui võimalik. Henn ei tohtinud tajuda Ingridi majanduslikku üleolekut. Lõpuks ei olnudki neil eriti millegi peale kulutada. Ülalpeetavaid lapsi enam ei olnud, mõlemal abikaasal oli ametiauto. Elektrihinna järsk tõus ei sundinud neid juhet seinast välja tõmbama. Kõik nende harjumuspärased vajadused said jätkuvalt rahuldatud.

„Ma vist kardan vaesust üle kõige siin ilmas,” ütles Henn, kui nad olid jõudnud „Vanemuise” ette. „Ma ei karda vaesust kui sellist – võin süüa, ausõna, kartulikoori, kui muuks raha ei jätku. Ma kardan häbi ja alandust, mida vaesus kaasa toob. Kui kõik inimesed olid ühteviisi vaesed, siis ei pidanud midagi kartma. Nüüd peab kartma. Sest vaesus määrab su üksindusse. Seda ma kardangi. Kardan nii enda kui teiste eest. Kardan nende laste eest, kelle emadel ei jätku jäätiseraha. Kardan nende vanakeste eest, kes peavad kerjama. Kui mitte tänaval võõrastelt, siis kodus oma lähedastelt. See pole parem. Ma ei tea, kuidas lõpetan mina. See hirmutab.”

Nii pikalt rääkis Henn vaid siis, kui oli üle poole pudeli veini või vähemalt kaks pudelit õlut ära joonud.

„Henn, minu emal ei olnud mulle kuigi sageli jäätiseraha anda,” rääkis nüüd Ingrid tasasel häälel. „Ma olin klassi kõige vaesem tüdruk. Ükskord ema küsis, mida ma kõige enam sooviksin. Ütlesin, et ilusaid talvesaapaid. Ja ema ostis need. Need olid uhkemad kui ühelgi teisel tüdrukul. Kui klassiõed nägid hommikul garderoobis sääraseid saapaid – olin kooli tulnud teistest varem, sest ei tihanud oma uute saabastega silma paista –, siis asusid nad mõistatama, kelle omad need peened jalavarjud küll võiksid olla. Ja kui koolipäeva lõpul selgus, et mina olen see Tuhkatriinu, kellele need saapad kuuluvad, ei varjanud tüdrukud oma hämmeldust ja pettumust. Uskumatu, et sinusugusel on sellised saapad! Just nagu minul ei olekski tohtinud olla ilusaid asju. Henn, vaesus ei ole uuema aja väljamõeldis.”

„Kas su emal oli seda kingitust tehes ka mingi… kavatsus, tagamõte?” küsis Henn.

„Kaks kuud hiljem suri ta ära, rinnavähki,” ütles Ingrid.

„Isa oli selleks ajaks teid juba maha jätnud?”

„Ammu, kohe pärast minu sündi,” sõnas naine. Henn teadis, et Ingridit oli kasvatanud tema vanaema.

„Ütle, kui kaua need ilusad talvesaapad sul vastu pidasid?” päris mees.

„Ühe talve. Siis kasvasid varbad saabastest välja. Aga algul olid saapad ideaalse suurusega. Võrratu tunne, kui miski on just nagu sinu järgi tehtud. Ema tahtiski, et mul oleks ükskord ometi midagi, mis oleks paraja suurusega. Samu riideid olin alati kandnud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast sobivat aega. Need olid alati kas liiga lohmakad või liiga kitsad.”

„Enamasti tundub terve maailm kas ängistavalt ahas või ähvardavalt suur,” üldistas Henn.

„Mina tundsin kord üheteistkümnendas klassis tahvli ees seistes, et mu kampsun käriseb,” jätkas Ingrid. „Siis oli küll selline tunne, et maailm käriseb. Nii häbi oli. Olin seda villast kampsunit kandnud seitsmendast klassist alates.”

„Kujutan ette, et sa võisid päris seksikas välja näha,” aasis Henn.

„Kuidas?”

„Noh, see pidi ju päris tihedalt ümber su… rindkere kiskuma.”

„Sina mõtled ikka ühes suunas,” vangutas Ingrid heatahtlikult pead. „Aga võta teadmiseks, et ma küpsesin varakult. Üheteistkümnendas klassis ei paisunud mul enam midagi. Kampsun lihtsalt kulus ära. Narmendas igast otsast.”

„Ikkagi kasvasid sa kampsunist välja,” jätkas Henn. „Sa olid oma riietest üle. Sa suudad kõigest üle olla, mis ei ole oluline.”

„Ära sa ütle, kleidid ja seelikud on ühele naisele ülimalt olulised.”

„Teadagi,” nõustus mees.

Henn võttis naisel õlgade ümbert kinni. Sõnatult möödusid nad kunagisest kangapoest, kust Henn oli ostnud riide oma pulmaülikonna jaoks – ülikonna, millele teenindusmaja rätsep suutis anda mõnitavalt pika õlajoone. Henn tundis end selles ülikonnas nagu uppunud kana. Headel ujujatel on laiad õlad, tuli talle nüüd pähe. Hennu ujumisoskus oli keskpärane, ent siiski parem kui kanadel.

Siis jäi neile ette Riia ja Akadeemia tänava ristmik, mille lähedal paiknes juuksur, kus Hennu poisipead isa näpunäidete järgi halastamatult pügati.

Pärast raudteesilda algas Tammelinn. Sõidutee laiendamine oli küll nõudnud vahtrapuude seast ohvreid, kuid ikkagi mõjusid Riia tänava äärsed aiad oma pärna-, õunapuu- ja sireliõitega hüpnootiliselt rahustavatena. Henn meenutas, et ka Karlova linnaosas asuva Raua tänava aianurka, tema lapsepõlvekodusse, olid vanemad poja sünni jäädvustamiseks istutanud valge sireli. Kümmekond aastat tagasi jäi Hennu sirel kinnivaraarendajatele saatuslikult ette.

Henn ja Ingrid jõudsid nüüd Riia ja Väike-Kaare nurgale, kus oli kunagi asunud apteek lahke apteekritädiga, kes müüs pidude eel julgust koguvatele poistele klooretüüli. Kunagi, kunagi…

Maarjamõisa ristmikust üle vantsides olid Henn ja Ingrid juba sedavõrd väsinud, et eelistasid taksosse istuda. Autot täitvad powerhitid ei jätnud võimalust isegi sisemonoloogiks. Henn mõtles, et teeb taksojuhile viisaka märkuse. Aga siis otsustas, et sõiduaeg on nii lühike, et ei maksa tühjast tüli teha – ta kannatab selle põrgulärmi ära.

Ingridiga oli ta sel õhtul rääkinud rohkem ja avameelsemalt kui mitmel varasemal aastal kokku. Ainult üks valus teema jäi jätkuvalt luku taha – maikuus neli aastat tagasi oli lahkunud Hennu ja Ingridi noorem tütar, 18-aastane Sandra. Paavelite perekondlike vestluste päevakorda pääses harva ka vanem tütar Maarja, kes pärast õe enesetappu oli hakanud tõsiusklikuks ning asunud pühendunult hoolitsema eaka mehe eest, kes oli läbi teinud ränga autoavarii. Ehkki mõlemad, nii Ingrid kui Henn, janunesid iga vähemagi uudise või kuulduse järele, mis viidanuks võimalusele, et Maarja ei ole nende ühisest ilmalikust elust pöördumatult välja astunud.

Henn oli traumaatilised tühimikud oma elus täitnud raamatuga. Oma raamatuga. Ta ju pidi eluga edasi minema. Aga ta ei tahtnud minna lähedastest liiga kaugele. Lähedased selleks ongi, et nad oleksid lähedal. Kõrvaltoas.

„Kas sa magama ei tule?” küsis Ingrid pisut imestunult, kui avastas, et Henn oli taas arvuti ette istunud. Mehel oli tavaks südaööl viimased online-uudised üle vaadata. Selgus, et Kanepi oli veerandfinaalis kaotanud.

„Kohe, kohe,” rahustas Henn. Ta vaatas läbi kirjakasti ja oli pettunud, et inimeselt, kes paari päeva eest lubas temaga uuesti ühendust võtta, polnud saabunud ainsatki sõnumit ega meili, telefonikõnest rääkimata. Henn pidi kahetsevalt tõdema, et ilmselt oli ta oma antennivõrdlustega C’est La Vie kohvikus tõesti liiale läinud ning noore ajakirjaniku Elena endast eemale peletanud.

Kui mees kikivarvul, et Ingridit mitte üles äratada, viimaks magamistuppa sisenes, leidis ta oma abikaasa olevat täiesti ärkvel. Naise sale keha oli erutavalt lõhnastatud. Arvatavasti oli see Chanel nr 5, mille Henn oli naisele eelmisel aastal sünnipäevaks kinkinud. Aga Ingrid võis lõhnata ükskõik millise parfüümi järele, Henn ei olnud sel alal asjatundja. Vaid meloni seebise aroomi tundnuks ta ehk nüüd ära.

Enam ei olnud paslik kahevahel olla. Sel hetkel liikus Hennu mõte – ja mitte ainult mõte – tõepoolest ühes suunas. Sinna, kus kahe inimese vahele ei jää kübetki õhku.

Tegelikult olid nad magamistoas kolmekesi – abieluvoodi peatsi kohal lamas selili alasti naine, jalad üleval ja pea alaspidi, nii et tema pikad mustad juuksed voogasid otsekui Hennu padja peale. Võõra naise keha katsid erksad värvid: kõht kollane, häbe sinine, reied rohelised, rinnad notsuroosad. See oli paksu, lõuendil mäestikke moodustava värvikihi taha peidetud alastus, mille ebaloomulikku erootilisust võimendas naise kaitsetu, blaseerunud uppujailme.

Kui Ingrid oli selle Enn Põldroosi maali Hennule tema 55. sünnipäevaks kinkinud, jäi mees esiotsa tummaks. Õudne, tahtnuks ta abikaasale öelda, aga oli taktitundeliselt vait.

„See maal oli vist väga kallis,” oletas Henn ja taipas kohe, kui kohatu on kingituse hinda välja pressida. Mees kartis, et nüüd peab Ingrid ütlema midagi sellist nagu „kõik, mida on võimalik saada raha eest, on saadud odavalt”. Aga Hennu naine ei teinud suuri sõnu ja tunnistas üles, et ta tahtis seda maali… ka iseendale.

„Ma käisin seda pilti mitu korda galeriis vaatamas,” rääkis Ingrid, „ja iga kord vaatas see pea peale pööratud naine mulle isemoodi otsa. Kord oli ta sõbralik, kord pahur, kord ükskõikne. Tal oli täpselt sama tuju, mis minul parasjagu oli.”

Henn läks siis magamistuppa, keeras maalile selja ja uuris seda, pea väändus, alaspäi asendist. Ja uskumatu lugu, alasti naine naeratas talle julgustavalt: „Ära karda, hea mees, ma olen sinuga. Ma aitan sind.”

Peaaegu igal nädalal korra aitas maalitud naine Paavelitel mööda saata öö.

Tol ööl, pärast jalutuskäiku läbi linna, ütles Ingrid: „Tead, Henn, ma olen su raamatut mitu korda lugenud ja iga kord midagi uut leidnud. Sama on Põldroosi maalidega. Kunst sünnib vaataja silmades, lugeja meeltes. Iga kord uuesti.”

„Ah, jäta, mind ei sobi Põldroosiga kõrvutada,” sõnas Henn. Talle meeldis kiitus, kuid ta kartis seda kuulda kõrvadega. Isegi nelja silma all kuuldud tunnustus valmistas talle piinlikkust. Kui ta otsustas lehetoimetusest üleöö lahkuda, ei lubanud ta korraldada mingeid ärasaatmispidusid ega lilletseremooniaid, mida kardetavasti täitnuksid imalad kiidukõned. Henn astus lihtsalt majast välja.

Samavõrd või veelgi enam kohutas teda avalik laitus. Õnneks ei olnud „Armastuse armutus” saatnud teda häbipinki, vaid tõotas tõsta parnassile.

Raamat oli kadunud nii leti alt kui leti pealt. Henn võidutses sisimas.

Ent juba järgmisel päeval vajus kohale madalrõhkkond – kultuurilehes ilmus esimene arvustus tema romaani kohta. Arvustaja Peeter Aus kiitis „küpses eas autori” julgust intrigeeriva teemaga välja tulla ja hindas romaani „arvestatavaks debüüdiks”. Küpses eas debüüt! Henn tajus nende sõnade koosmõjus irooniat ja pilget, just nagu oleks esile tõstetud ätti, kes jäi kännu otsa komistades süütusest ilma. Debüüdil oli küljes hinnalipik, mis lubas ühtaegu nii hinnaalandust kui ka juurdekirjutust. Debüütromaani arvustaja võis autorile koolipapalikult ette kirjutada, kuidas tulnuks kirjutada. Õpipoiss ei tohtinud ometi arvata, et auväärsed kriitikud on tema raamatu kätte võtnud mingil muul põhjusel kui sundusest debüüdiga tutvuda.

Kriitik Peeter Aus teadis ka põhjust, miks „Armutu armastuse” autor ei olnud tõusnud mõjuka kunstilise üldistuse ülevatesse kõrgustesse, vaid oli mehe ja naise suhete kajastamisel takerdunud „igapäevasuse umbrohtu” – debütant Henn Paaveli ajakirjanikutaust ei jätvat õhuruumi hingelisele poeesiale.

Šokeeritud autor helistas kirjastuse omanikule Tambet Alverile, kes ei olnud küll kodus kirjanduses, kuid kes võis plaasterdada autori veritsevaid haavu sõbrana, kel materiaalse rikkuse kõrval jagus ka selgeid seisukohti igaks elujuhtumiks.

„Tambet, mina astun sellest mängust välja. Ma ei kirjuta enam ainsatki raamatut, sest ma ei oska ilukirjandust kirjutada, pole kunagi osanud, ja ma ei taha enam ka kirjastuses töötada,” põrutas Henn ühe hingetõmbega.

„Pea nüüd kinni!” ütles Tambet nõudlikult. „Milles asi?”

„Nad leiavad, et mu raamat ei kõlba kusagile,” hädaldas Henn. „Sest ma olen endine ajakirjanik. Järelikult mandunud, andetu. Ehkki ajakirjanikuna on töötanud ka Dostojevski, Rolland, Sartre, Remarque, Hemingway, Kitzberg, Tammsaare, Vilde…”

Korraga kõne katkes. Ei kannatanud välja, mõtles Henn löödult. Isegi Tambet ei toeta teda enam.

„Fucking EMT!” karjus Tambet mobiili, kui oli Hennu uuesti kuuldele saanud. „Ja see peaks olema parim levikvaliteet!”

„Kuhu ma jäingi?” küsis Henn tuimalt.

„Ma ei tea, sa mainisid vist midagi Hemingwayst ja Vildest,” tuletas Tambet meelde.

„Jajah,” innustus Henn taas. „Vilde, Gorki, Bornhöhe, Aadu Hint, Gabriel García Márquez, Ernst Enno, Jack London, Lydia Koidula, siis August Gailit, Mait Metsanurk, Juhan Liiv, Ain Kaalep, Heino Kiik, Kivirähk, Camus, Kuusberg, Hugo Raudsepp, Arthur Miller, Henrik Visnapuu, Ülo Tuulik, Mihkel…”

„Pea kinni, kurat võtaks!” käratas Tambet. „Lõpeta ometi see entsüklopeedia või vikipeedia ettelugemine! Ma ei saa seniajani aru, mis pind sul persse on läinud!”

„Pind? Tambet, mind ei oota selles… meie armsas eesti kirjanduses mitte keegi, ma olen võõrkeha,” teatas Henn kurvalt. „Sest ma tulen ajakirjandusest. Kujutad sa ette!”

„Miks nad pididki sind ootama? Ma mõtlen neid teisi, kes enne sind on mõne raamatu välja andnud. Sa oled ju neile konkurent. See, et sa neid häirid, on tegelikult suur tunnustus sulle. Mõistad?” leidis Tambet helgema vaatenurga.

„Ma olen siiski ainult ajakirjanik,” vajus Hennu nina aina enam norgu.

„Ole nüüd! Ära vääksu nagu laps! Nad ei ründa sind mitte sellepärast, et sa oled olnud ajakirjanik,” jätkas Tambet tasakaalukalt. „Nad ründavad kadedusest. Usu mind! Sa tulid nagu mees metsast, mõistad, igal juhul mitte nende klubi liige, ja lükkasid kõik need pärjatud, aga ahned pead kõrvale. Nagu niuhti. Muidugi see ärritab neid. Nad kardavad, et järgmine kord lähed nende nina eest kultuurkapitali raasukesi ära võtma. Ütle neile, et sina ei vaja riigi käest almusi.”

„Tambet, kultuur vajab toetust. Eesti-suguses väikeriigis teisiti ei saa,” asus Henn korraga kirjanikkonda kaitsma. Tambet oli hoogu läinud ja nüüd pidi juba Henn tema rahustamisega vaeva nägema.

„Aga sina pead saama?” ei taltunud ärimees. „Nad arvavad, et neile on jumala poolt antud mingi andealge, ja muu on juba riigi mure – nendel on õigus ainult nõuda. Nemad ainult soiuvad. Öeldakse, et neil on sotsiaalne närv. Närvihaiged on nad, vaat mis. Kellele nende looderkirjanike raamatuid vaja on? Minule pole kingitud mingit annet, ei kultuuri ega kapitali, kõige eest olen pidanud ise seisma ja tasuma.”

„Kultuurkapitali toetus on pigem sümboolne,” püüdis Henn veel kord kirjanike eest kosta. „Ja ka mujal maailmas elavad väga vähesed oma raamatute honorarist ära. Kirjutamine on enamasti justkui aristokraatlik harrastus muu töö kõrvalt.”

„Just nimelt,” võttis Tambet tuld. „Head kirjanikud ongi need, kes oskavad teha ka midagi muud peale õrrel munemise. Meie niinimetatud kirjanikud peavad endid snoobideks, aga tegelikult ei oska korralikult sittudagi. Isegi nende sittumisele maksab maksumaksja peale.”

„Võib-olla tänu sellele, et leidub inimesi, kes kirjutavad ilukirjandust eesti keeles, ülejäänud üldse räägivad veel eesti keeles,” lausus Henn.

„Sa oled lootusetu,” ohkas Tambet. „Aga okei. Mu jutu mõte on tegelt selles, et sina oled vaba – ma luban seda sulle, see-eest nemad, kes nad sind ründavad, ei ole mitte vabad. Kasuta seda ära! Kirjuta!”

„Ma olen sulle väga tänulik, Tambet, aga mille poolest on minu vabadus moraalsem kui teiste kirjanike sõltuvus? Ma ju sõltun sinu heast tahtest.”

„Esiteks, see kirjastus on minu eneseteostus, võta seda nii ja ära vaidle,” ärritus Tambet mobiili teises otsas. Henn teadis, milliseid sädemeid pildusid sellistel hetkedel ärimehe silmad. „Teiseks, ei kirjastus ega sina selle sees ole ülalpeetavad. See on minu investeering, minu – saad aru. Ja liiati oleme kaks viimast kuud juba jooksvas kasumis olnud.”

„Me lihtsalt lükkasime lattu vedelema jäänud raamatute mahakandmise edasi,” teadis Henn.

„Neljandaks…” soovis Tambet oma strukturaalset mõtlemist jätkata.

„Kolmandaks,” täpsustas Henn.

„Kolmandaks,” kordas Tambet vähimagi solvumiseta. Hennul oli alati olnud õigus teda parandada või tema kulul isegi kerget nalja heita. „Kolmandaks – kurat, sassi ajasid. Mida ma tahtsingi öelda? Ahjaa, kolmandaks… isegi kui sa peaksid selles elus mulle võlgu jääma, siis tagasi maksta luban ma alles järgmises elus.”

Henn oli kuulnud Tambeti teinekord arusaamatutestki annetustest, sellal kui avalikkuse ees hoidis ärimees kiivalt kinni oma kitsi miljonäri kuvandist. Tambet ei rääkinud kellelegi, et ta oli kümnete tuhandete kroonide ja hiljem tuhandete eurodega toetanud ühe vaesest Lõuna-Eesti perekonnast pärit poisi haridusteed, algul Tartus ja seejärel Inglismaal. Noormeest ei olnud ta seniajani kohanud. Muidu karmi olemise ja ütlemisega Tambet oli heldinud poisi vanemate abipalvest. Kui Oxfordis õppiv tudeng pöördus heategija poole ning küsis võla tagasimaksegraafikut, sai ta Tambetilt lakoonilise vastuse: „Kui Teil avaneb kunagi võimalus, palun toetage selle rahaga omal äranägemisel mõnd vaest poissi või tüdrukut, kes praegu ei ole veel kooliikka jõudnud.”

Henn oli sellest loost kuulnud Oxfordis õppiva noormehe isalt, kellega ta sattus juhuslikult kokku haiglas, kuhu kiirabi oli insuldikahtlustusega Hennu toimetanud – õnneks selgus peagi, et tegemist oli siiski vaid ägeda migreenihooga. Haiglaseinte vahel mõtlevad inimesed elu väärtustele teistmoodi kui supermarketi kassajärjekorras seistes.

„Olgu, räägime sellest elust, mitte järgmisest,” leppis Henn. „Mis siis, kui kriitikutel on õigus? Kui ma olengi kõigest ajakirjanik, endine ajakirjanik pealegi, ei rohkemat.”

„Esiteks, hea ajakirjanik on austusväärsem kui hädine kirjanik,” selgitas Tambet. „Ja teiseks, sinust võib saada hea kirjanik.”

„Mille järgi sa usud, et must võib midagi saada?” Henn pidas Tambeti lugemishuvi varasema mulje põhjal väga ahtaks.

„Võib-olla sa üllatud, kuid ma võin ausalt kinnitada, et olen su raamatu läbi lugenud, koguni kaks korda,” rääkis Tambet väärikal toonil. „Kuidas te, erudeeritud, ütletegi: see raamat kõneles minuga.”

„Raamat kõnetas sind,” aitas Henn. „Või siis pakkus see raamat sulle samastumisvõimalusi. Ma küll ei kujuta ette, kellega.”

„Kellega?” Ärimees pidas pika pausi, mispeale Henn jõudis juba alustada närvilist hallootamist. Kuid Tambet jätkas: „Tead, see vana meesõpetaja ja noore õpilase armulugu on meie paljude lugu. Tüdruku ema segab selles loos ainult vett, põhiline – vähemalt minu jaoks – on siiski mehe impotentsus.”

„Impotentsus?” hüüatas Henn.

„Jah, vanamees oli võimetu ja sinna nahka see ilus suhe läkski,” esitas Tambet oma tõlgenduse. „See on nagu IME lugu. Impotentsete Meeste Eesti. Väga sügav lugu.”

Henn ei tahtnud romaani sisust rohkem rääkida. Viimase paari nädala jooksul oli temalt korduvalt pinnitud, mida ikkagi autor ühe või teise tegelase või episoodiga tahtis öelda. Romaani ümber peab püsima õrn, lahtiseletamatu fluidum, tunnetas Henn intuitiivselt. Seetõttu püüdis ta alati vältida lavale liialt lähedale istumist. Henn mäletas, kuidas silmanähtav auk baleriini sukkpükstes oli kord ära rikkunud tema teatrielamuse, õigemini teatris tekkinud unelma.

„Muide, oled sa praegu ikka Eestis?” taipas Henn lõpuks küsida.

„Ei ole.”

„Oi jumal!” ahhetas Henn. „Ära ütle, et oled Aafrikas! Kes need telefoniarved kinni maksab!”

„Olen Kreekas.”

„Ma parem ei küsigi, miks sa seal oled.”

„Ära küsi jah.”

„Aga miks sa siis ennist EMT peale vihastasid?” imestas Henn. „Leviauk võis ju olla hoopis sinu juures. Kreeka on eriti auguline maa.”

„On küll,” kinnitas Tambet. „Aga sellegipoolest tuleb EMT-d tümitada.”

Telefonivestlus Tambetiga oli andnud Hennule rohkem, kui ta lootis. Õigupoolest ei lootnud ta midagi – jäänud arvustuse teerulli alla, ta lihtsalt pidi oma pettumuse kohe välja elama. Ent see, mida jõukas sõber juhtumisi vastu andis, oli enam kui üksnes autori eneseusu taastamine. Tambet Alveri meesõpetaja-käsitlus oli ootamatu isegi selle tegelaskuju loojale. Henn Paavel tundis, et ta peab – ilmtingimata peab! – rohkem teada saama, et paremini mõista… omaenda romaani. Või õigemini elu. Ning muud võimalust läbikirjutatu uuesti läbielamiseks Henn ei näinud, kui otsida üles see kunagine 17-aastane koolitüdruk, kellega ta oli Toila spaahotellis kohtunud eelmise aasta oktoobris, see tähendab ligi kolmkümmend aastat pärast skandaalset kohtuprotsessi.