Читать книгу Suvi sulab talvel - Mart Kadastik - Страница 3

Visiitkaart, mille pensionärist muusikaõpetaja Kaarel oli romaaniesitlusel autorile pihku surunud, viis Hennu kiiresti sihile. Ta broneeris telefoni teel kahetunnise massaaži, ükspuha millise, „peaaasi, et konte ei väänataks, tuliseid kive varvaste vahele ei pandaks ja kogu keha õliga kokku ei mäkerdataks”, nagu Henn oma vastumeelsustest mõista andis. Monika ütles seepeale, et ju siis idamaised kehahooldused kliendile ei sobi ning tuleb piirduda klassikalise massaažiga, ainult küsitav, kas selleks just kahte tundi vaja läheb. Alles nüüd tutvustas Henn end nimepidi ja see seletas kõik ka massöörile. „Jään teid ootama,” sõnas Monika juba vähem ametlikult, millest Henn luges välja, et ta on tõesti oodatud.

Maakri tänav, kus asus ilu- ja massaažisalong „Monika”, oli Hennule ammusest ajast tuttav. Tallinna-päevadel käis ta siin sageli. Kõigepealt külastas ta Stockmanni toidupoodi, et osta karp Caesari salatit ja India pähkleid, mis olid rammusamad mujal pakutavatest ja mille poolekilone pakk andis nosimist paariks õhtuks. Pähklite nimel kannatas Henn ära kassajärjekorra koos meeleheitel koduperenaistega.

Stockmanni teine korrus – meeste osakond – oli diskreetsem. Hullude ostupäevade eel või järel valitses siin lausa majesteetlik vaikus. Seekord ostis Henn meeste osakonnast Calvin Kleini pringid aluspüksid. Lihtsad ja mehelikud, ei mingit rokokood. Ta arvas, et vuhvid värvilised bokserid võivad ju olla atraktiivsed NBA mustade korvpallurite jalas ning kindlasti näinuksid need välja stiilsemad kui väljaveninud Friends’i püksid, aga massaažilauale poleks sobinud ühed ega teised. Aluspesu kõneleb inimese seksuaalsusest otsekohesemalt kui kõik muud rõivad kokku, ja Henn tahtis, et see kõne – isegi kui teda masseerinuksid pimeda naise käed – väljendaks pigem reipust kui ükskõiksust.

Aluspesu oli Hennule lapsepõlvest saadik olnud märgilise tähendusega. Tema pesu ei olnud kellelegi salaja piidlemiseks. Kooliajal häbenes ta silmad peast, kui mõni tüdruk juhtus märkama tema pikki helesiniseid aluspükse – napooleone –, mis sokkide ja viigipükste vahel vilkusid. Henn võttis selle häbitunde lapsepõlvest kaasa ega söandanud istudes kunagi põlve üle teise visata.

Niisama oluliseks pidas Henn naiste aluspesu esteetikat, mille jalustrabavat muutust oli ta oma elu jooksul nõutult pealt vaadanud. Ta imestas, et alles mõnikümmend aastat tagasi võisid mehi erutada naisterahva kotakad aluspüksid, milliseid tänapäevaste seksuaalsete äratuskellade pingereas võiks liigitada rasestumisvastaste vahendite hulka.

Nagu igal normaalsel mehel, nii hakkas ka Hennul süda kiiremini lööma, kui ta nägi vargsi midagi keelatut – kummargil naiste pisikesi püksikuid. Ent pruunid sukkpüksid, mis olid venitatud üle puusade, teksapükste värvlist kõrgemale, mõjusid kihule suisa halvavalt. Otsides seletust sukkpükste jahutavale toimele, süüdistas Henn kõigepealt materjali ebameeldivat viskoossust. Kui rinnahoidjast vabanemine käis klõpsti, siis sukkpükste äravõttu võis võrrelda naise korsetist lahtiharutamisega, mis ligi kolme sajandi jooksul oli nõudnud meestelt erakordset seksuaalset vastupidavust. Kui sukkpüksid sümboliseerivad sulgumist, ummistust, õhupuudust, variserlikkust, siis rinnahoidjad tekitavad julguse, lööklaine, vabanemise assotsiatsioone.

Kõige enam kahtlustas Henn oma visa sukkpükstevastase hoiaku põhjusena asjaolu, et just mehed olid läbi aegade kandnud sukkade ja sukkpükste erinevaid modifikatsioone, mille kõige tülgastavam vorm – pruunid trippidega sukad – oli ilmestanud ka tema poisipõlve. See oli alateadvuslik mälestus naiselikkusest, mida Hennu teadlik mina oli kogu elu püüdnud endast eemale tõrjuda ja eitada.

Henn haaras esimese ettejuhtuva Hugo Bossi ülikonna, mille ostmiseks tal polnud vähimatki kavatsust, ning ruttas proovikabiini aluspükse vahetama. Ta toimetas lausa paanilise kiirusega, kartes sõbralikult pealetükkivate müüjate sekkumist kardina tagant: „Kas saan teid aidata? Kas suurus sobib?”

Henn väljus kaubamajast märksa enesekindlamana kui sinna sisenedes. Näita mulle oma aluspükse ja ma ütlen, kes sa oled, parafraseeris ta lõbusalt, möödudes VIP-reiside kontorist.

Maakri tänav väljendas Hennu meelest väga ehedalt ühe edeva linna pürgimusi ja tõmblusi. Pankade peakontorid ja hotellid kasvasid taevasse ainsa eesmärgiga – olla konkurendist kas või meetri jagu kõrgemad. Kui betoon ei aidanud, paigaldati hoone katusele hiigelpikk piksevarras. Hetkel oli taevapüüdjate pingereas esikohal Swissôtel oma kolmekümne korruse ja 117 meetriga.

Pangad ja luksushotellid tõid Maakri tänava kanti asjalikke pintsaklipslasi, maksujõulisi turiste ja moekalt rõivastatud näitsikuid, kes moodustasid disainipoodide piiratud arvuga, kuid piiramatute võimalustega ostjaskonna. Peenest materjalist ja erilise mustriga padjapüüri eest olid rahakad kunded valmis maksma viissada eurot.

Vahel kohtas Henn Maakri tänaval mõnd nägupidi tuttavat, kes oli teel prestiižikasse pesumajja, kus pesti ja triigiti nende härrasmeeste päevasärke, kes seda tööd ise ei vaevunud tegema ning kellel ei olnud ka kodusest tööjaotusest õigesti aru saavat naist. (Hennul oli mõistlik, koostööaldis abikaasa.)

Mitmed triikimisteenuse kasutajad elasid üle tee uhkes tornelamus, kõrvuti siseministriga, kes hitchcockiliku linnalegendi järgi olevat olnud seotud sajandi mõrvaga, mis selles majas aset leidis. Maja kõrgematel korrustel elasid väljavalitud, kes nautisid avarat merevaadet (kuni ülbed pangad ja hotellid oma hoonetega nende vaadet ahendasid) ning kirusid kajakaid, kes oma rumalaid päid enesetapjalikult vastu aknaklaase peksid. Alamatele korrustele olid meeltesegaduses ostnud korteri alamad inimesed, kes nüüd ägasid jõhkra laenukoorma all.

Raha või selle puudus oli Maakri tänavat läbiv motiiv. Kui pankade laenuportfell kiskus hapuks, siis tõmbusid isegi pankurid majaseinte äärde närviliselt suitsu tegema. Mõnikord tundus Hennule, et ainuüksi Maakri tänaval seismine, rääkimata jalutamisest, on tasuline. Jalutad ära ja saad pärast tagantjärele arve. Või kui liiga kauaks seisma jääd, saad trahvi. Parkimistrahvi.

Maakri tänavas asus telestuudio, mis nagu liimipaber meelitas ligi ilusaid ja seksikaid noori naisi. Siin liikus ringi ka üks keskealine soome-ugri kaliibriga seltskonnadaam, kes kõikvõimalikud ühiskondlikud ja isiklikud üleminekuajad oli läbinud minimaalsete kaotustega. Isegi Henn ei suutnud teda nähes ükskõiksust teeselda. Selle Musitariks kutsutud daami keha oli säilitanud hommikukastese karguse. Henn arvas, et kui kellestki Eestis tasuks teha vahakuju Madame Tussaud’ muuseumi või kelle rinnapartii oleks väärt palsameerimist, siis võiks see kindlasti olla Musitar.

Aga Maakri tänaval oli ka teine, inetum pool. Siin olid mõned tagasihoidlikud puumajad ja urkalikud tagahoovid, kus kunagi olid ringi jalutanud lehmad, sead ja kanad ning kus röhkiv lihtrahvas nüüd padujoomist ja üksteise veristamist harrastas. See on ainult aja küsimus, teadis Henn, kui nood viletsas seisus arhitektuurimälestised leiavad üles oma tikutõmbaja ning maani maha põlevad. Et kinnivaraarendajad pääseksid puulobudike asemele järjekordset pompöösset torni ehitama.

Kusagil siinsamas, kiviseina pidi elitaarse sisustuspoe külge seotud ja nägupidi asotsiaalsete klähvatsitega tõtt vaatama jäetud, paikneski Monika eraettevõte. Ei olnud kahtlust, kummast leerist tuli salongi klientuur. Ehkki firma välireklaamis – vaevu märgatav nimetahvel fassaadil oli kogu reklaam – ei olnud midagi, mis viidanuks upmarket-ambitsioonidele. Püsikunded teavad tõenäoselt niigi, kuhu tulla. Ja juhuslikke sisseastujaid või uudishimulikke ei tahtnud Monika salong millegagi peibutada.

Henn koputas uksele. Ei võinud teada, kas ta satub koridori, eesruumi või kohe massaažilaua juurde. Kui keegi ei reageerinud, astus mees sisse. See oli ooteruum, mille kitsus üllatas Hennu. Maakri tänava majade ruutmeetri rendihind kohustas kokkuhoiule. Arvutilaua kõrvale mahtusid veel vaid must nahkdiivan ja ümmargune klaaslaud ajakirjadega, mida keegi raha eest ei osta. Seinale oli kinnitatud hinnakiri, mille kujunduse formaalsus meenutas Statoili bensiinijaama autopesula teenuste loetelu: pesemine alt ja pealt, survepesu, harjapesu, vahatamine, poleerimine. Ooteruumis oli veel kaks ust, üks neist avanes ja välja tõttas vabandav Monika.

„Ei ole probleemi,” tõrjus Henn vabandusi. „Ma tulin ise natuke varem.”

Henn kaalutles, kas ta oleks pidanud kaasa võtma lilleõie. Aga jõudis kähku järeldusele, et säärane tähelepanu olnuks eksitav märguanne.

„Ma siis tulin,” kordas Henn häbelikult.

„Jah, ma näen,” naeratas Monika. „Mäletan väga hästi, et olete massaažilembene mees.”

Henn adus, et kevad oli naise vanust suuremeelselt kärpinud. Peaaegu neljakümneni välja. Monika näojumes kajastus soe ja päikeseline maikuu. Ta ei kandnud lotakat helerohelisest linasest riidest pükskostüümi, mis ühendanuks teda Toila spaa ametiõdedega. Monikal ei olnud seljas mingit ametirõivast. Helesinised teksad ja tattoomustriga türkiissinine topp, mis liibus naise pisikeste rindade vastu, lubanuksid tal väärikalt sisse astuda suvalisse avalikku kohta. Pikad brünetid juuksed olnuksid ehk efektsemad lahtiselt lehvides, kuid Hennule oli meeldinud Toilas ja meeldis ka siin Monika peadligi keeratud juuksekrunn. Sest nagu Henn mäletas, ja seda tunnet tajus ta Maakri tänava salongis uuesti, kütkestas teda kõige enam Monika avatud kael. Aga ma ei tulnud ju selle luigekaela pärast siia, püüdis mees oma mõtteid ohjata.

„Teate ka, kes teid soovitas?” küsis ta.

Monika ei pakkunud kedagi.

„Teie eksabikaasa Kalev,” teatas Henn tähtsalt. „Ta ütles, et teil on imelised käed.”

„Te vist tahtsite ütelda Kaarel,” parandas naine.

„Jah, Kaarel,” möönis Henn. „Väga piinlik. Ma ei saa seda romaani enam kuidagi peast välja.”

Henn oletas ja natuke isegi kartis, et nüüd haarab Monika sõnasabast kinni ja ütleb midagi tema raamatu kohta. Arvatavasti valusat, sest kunstikavatsuslikest jänesehaakidest hoolimata oli Henn ju teiste inimeste isikliku elu ikkagi tuhandete lugejate ette laiali laotanud. Aga ei naise nägu ega keha reetnud vähimatki vihavõdinat, mida raamatu meenutamine võinuks temas esile kutsuda.

„Kaarel elab, muide,” ütles Henn.

„Muidugi elab, kui ta teile minu mobiilinumbri andis.”

„Toilas rääkisite, et on surnud,” liikus mees peateemale lähemale.

„Ei rääkinud,” sõnas naine rahulikult. „Ma ütlesin, et ta on lahkunud. Minu elust oligi.”

„Sel juhul läksin haneks,” muigas Henn. „Küllap te mõistsite, et ma sain valesti aru, ja lasitegi mul niimoodi aru saada.”

„Te uskusite täpselt seda, mida ise uskuda tahtsite. Ja ma arvan, et teie romaanile ei tulnud seesugune lahendus kahjuks. Mida te oma Kaleviga oleksite peale hakanud, kui ta pidanuks selle noore naise kõrval edasi elama?”

Henn oli rahul – lõpuks ometi tunnistas Monika üles, et oli „Armutut armastust” lugenud.

„Ma vist peaksin tööd ka tegema,” juhtis Monika vestluse pärisellu tagasi. Uskumatu naine, tundis Henn end jälle pihtide vahele võetuna. Täpselt nagu Toila hotelli Mio Mare restoranis, kus tema, Henn, jäi hätta jutujärje kontrollimisega.

„Muidugi-muidugi, massaaž ka,” kuuletus Henn. „Te siis ei soovita mulle idamaist massaaži?”

„Vastupidi, Jaapani ja Hiina massaaž ongi mu põhiline leib,” seletas Monika. „Olen seda Hiinas õppimas käinud.”

„Mina olen käinud ainult Tais ja Tai massaaži kogenud. Üks kondine tüdruk painutas mu põlvi, hüppas kõhu peal ja keeras kaela kahekorra. Pool aega pidin joogaasendis konutama.”

„Ei tea, kas see oli ikka päris õige Tai massaaž,” kahtles Monika. „Aga jätame need eluohtlikud idamaised vintsutamised pealegi kõrvale ja piirdume euroopaliku klassikaga.”

„See oleks mõistlik jah,” kiitis Henn takka. „Ma olen küll veidi pealetükkiv, aga… vaadake, ega te mind kaks tundi järjest ikka mudida jaksa, võib-olla jooksime tassi teed… alustuseks, kui sobib.”

Henn otsis võimalust aega võita. Tal oli küll meeles, mille pärast ta oli tulnud, aga ta oli hakanud kahtlema, kas selle pärast tasub end kohe lahti riietada naise ees, kes ei olnud kehaliseks kontaktiks piisavalt võõras ega ka piisavalt tuttav. Pealegi meenus Hennule, et ta oli oma vasaku jala suure varba mõned päevad tagasi vastu lauajalga ära löönud. Sõim, mis lauajalga tabas, ei hoidnud ära küüne tõmbumist tumelillaks. Henn sai ise ka aru, et ebamugavus, mida tekitas suurvarba inetu väljanägemine (ta oli isegi kaalunud, kas katta küüs plaastri või kleepsuga), kinnitas vaid üht – Monika ei jätnud teda ükskõikseks, ehkki ta oli endale kuude kaupa vastupidist sisendanud. Seetõttu oli Henn nüüd pettunud, et ilmselt oli hoopis tema see, kelle vastu huvi ei tuntud. Või oli juba alanud „kes keda?” mäng, mida Monika täiuslikult valdas.

„Minugi poolest – joome teed,” nõustus Monika.

„Mu ettekujutuses on massöörid sellised… tugevad ja kogukad naised,” püüdis Henn uusi jutuvagusid sisse ajada. „Teie olete natuke teistsugune. Kuidas te suudate?”

„Kas need naised, kes Tais teie kõhtu sõtkusid, olid paksud?”

„Jumalale tänu mitte. Nad olid lausa nääpsukesed.”

„Näete siis! Ja nad said hakkama. Miks siis mina ei peaks saama?”

Monika istus Hennu kõrvale diivanile. Massöörid ei pelga teise inimese keha lähedust. Kuidas saaksidki.

„Kui ma oleksin Toilas teadnud, et te olete professionaalne massöör, võib-olla… ma olin tollal tõepoolest depressiooni kukkunud… võib-olla oleksin ma seal… ” takerdus Henn oma ootamatult julge mõtte väljaütlemises.

„Ma ei usu,” raputas Monika pead.

„Mida te ei usu?”

„Et te oleksite mind oma tuppa kutsunud. Te kartsite mind.”

Henn tundis end põrmuks tehtuna. Teetass tema käes värises.

„Miks ma pidin teid kartma?” suutis ta vaevu esitada oma kaitseküsimuse. Ja lõi silmad pelglikult maha.

„Ma ei tea,” vastas naine. „Aga te olete kogu aeg kuidagi pinges. Te otsite kogu aeg midagi, teadmata, mida. Või keda. Seda oli ka teie raamatust tunda.”

„Võib-olla otsin iseennast?” ütles Henn tasaselt.

„Võib-olla. Kui see on nii, siis massaaž võib natuke aidata küll. Lõdvestuda.”

„Nagu Toilas? Te oleksite tulnud minu hotellituppa ja… mis siis edasi oleks juhtunud?”

„Neid teenuseid ma ei paku, olge mureta,” ajas Monika kaela õieli. „Te ju nägite hinnakirja?”

„Äkki ma oleksin just neid teenuseid oodanud ja vajanud?” provotseeris Henn. „Ilma hinnakirjata. Või kus see piir läheb? Energia vabastamine on ju ka idamaise massaaži eesmärk. Sexual Kung Fu. Kas te masseerite ainult kätega?”

„Millega siis veel?”

„Jalgadega näiteks. Või huultega.”

„Teate, see jutt läheb täitsa rappa,” katkestas teda Monika. „Aeg oleks massaažiga alustada.”

„Öelge mulle, Monika, ainult ühte asja veel,” muutus Henn tõsiseks. „Kas ma ei oleks tohtinud teie lugu oma romaani põimida, isegi sedavõrd moonutatuna, nagu ma seda tegin? Kas ma tegin teile jälle haiget?”

„Ah siis selle pärast, lunastuse pärast, iseenda meelerahu pärast te siia tulitegi,” järeldas Monika.

„Mitte ainult,” sõnas Henn. „Uskumatu, aga te olete minu elus sees olnud peaaegu kolmkümmend aastat, ehkki ma olen teiega koos olnud ainult mõned tunnid. Ainult mõned tunnid! Ma olen kirjutanud teist, ei – pigem teist inspireerituna – terve romaani, aga ma ei tea seniajani, kes te tegelikult olete ja miks te mulle nii korda lähete. Tõesti ei tea. Ma ei tea, mida ma peaksin teiega ette võtma. Ja iseendaga ka.”

Monika oli Hennu avameelsest avaldusest pisut kohkunud. Nüüd oli tema kord sõnatult maha vahtida.

„Kas selles romaanis oli midagi, mis läks, noh, täiesti nihu?” uuris Henn edasi.

„Vene ajal ei kandnud kohtunikud talaari, nagu te kirjutasite,” kogus Monika end kiiresti. „See vanem mees, kes kohtuotsuse ette luges, oli lihtsalt ülikonnas. Tavalises hallis ülikonnas.”

„Tänan märkuse eest,” naeratas Henn.

„Palun. Te võite nüüd massaažituppa minna ja riidest lahti võtta,” jätkas Monika pisut jahedamalt. „Välja arvatud muidugi aluspüksid.”

Hubane seinavalgustusega ruum, kuhu päikesevalgus nirises arglikult läbi kardinaprao ja mille keskel asus tellitava kõrgusega massaažilaud, oli ooteruumist hulga avaram. Sinna mahtusid lahedalt ära nii dušikabiin, massöörile vajalik laud kõiksugu pudelikeste ja topsidega, tool ja riidenagi kliendi tarvis, ning muusikakeskus. CD-mängijal pöörles vahetpidamata, ilmselt hommikust õhtuni, üks ja seesama plaat, tõeline relaxing-muusika, mille ajatu sulin ja vulin, ning kindlasti ka äsja joodud tass ingveriteed põhjustasid Hennule ebasoovitava probleemi – vajaduse minna WC-sse, mille asukoht oli mehele paraku teadmata. Kas üritada vastu pidada või suruda häbitunne alla ning paluda Monikalt juhatust? Mees jäi oma uute Calvin Kleini aluspükste väel selle keerulise küsimuse üle mõtisklema, kui Monika koputas ja otsekohe ka ruumi astus. Variandiga, et klient võinuks paaniliselt karjuda: „Veel mitte!”, ta nähtavasti ei arvestanudki.

„Kas siin majas on kusagil ka…” küsis Henn kõhklevalt.

„Oi, vabandust, ma oleksin pidanud teile näitama,” sõnas Monika siira süüdlaslikkusega.

Henn pidi asjal käies olema iseäranis täpne ja korralik oma häda lõpu ajastamisega, et Calvin Klein ei reedaks vähimaidki intiimse hooletuse märke. Seepärast kulus tal tualettruumis tavakohasest rohkem aega. „Nagunii mõtleb nüüd, et mul oli suur häda,” kirus Henn olukorda.

Seejärel palus Monika mehel massaažilauale pesulõhnase lina peale kõhuli heita, nõnda et tal oleks võimalikult mugav läbi ümmarguse avause hingata. Aga see avaus jäi Hennu kõri ja sellel looklevat armi soonima. Henn passitas oma lõuga tükk aega, leidmata siiski talutavat asendit, ning pööras lõpuks pea viltu, mis andis talle võimaluse ühe ninasõõrme abil hingata ja ühe silma nurgast Monikat näha.

„Peaasi, et teil endal oleks mugav,” kordas massöör ja kattis mehe jalad käterätikuga. Eelnevalt oli ta Calvin Kleini ainult veidi allapoole tirinud. Teised klassikalised masseerijad on lamaja tuharaid palju julgemalt päevavalgele toonud, mäletas Henn.

Monika kreemitas käed ja alustas Hennu seljalihastest, nagu protseduur ilmselt ette nägi. Õrnad, rahustavad puudutused läksid üle silitusteks, algul aeglases, siis kiiremas tempos. Vaheldumisi sõrmede ja pöidlaga. Risti vasakult paremale, pikisuunas ülevalt alla, paremalt vasakule, alt üles… Natuke tugevamini ja natuke veel tugevamini. Järkjärgult muutus silumine nahka soojendavaks hõõrumiseks, siis muljumiseks, pigistamiseks, voolimiseks.

„Te ei hingeldagi?” küsis Henn pärast veerandtunnist vaikimist.

„Olen treenitud. Ka teie, nagu ma näen,” ütles Monika. „Enamik teie eas mehi on ära vajunud. Mis sporti te teete?”

„Niidan muru. See on geenidest.”

„Mis on geenidest?”

„Kehakaal. Ma söön ja joon õlut piiranguteta,” uhkustas Henn.

„See on siis õllest, et teie nahk on siidine nagu koolipoisil.”

Kuuldud kompliment – liiga ilus, et olla tõsi – meeldis Hennule väga. Monika keskendus konspiratiivpunktide otsingule mehe selgroolülide vahelt.

„Kas teil endal selg valutama ei hakka?” vastas Henn komplimendile omapoolse hoolitsusega.

„Ma ei kummardu. Ma annan põlvedest järele,” selgitas Monika ja patsutas mehe selga.

„Millest te praegu mõtlete?” ei jäänud Henn vait.

„Teist.”

„Te lõõbite niisama.” Henn oli siiski meelitatud.

„Miks ma peaksin lõõpima? Ma mõtlen, mismoodi te mind näete. Kas sellisena, nagu kirjeldasite oma romaanis, või kuidagi teistmoodi?” juurdles Monika.

„Millisena ma teid romaanis kirjeldasin?”

„Mulle tundub, et teie ihade objektina. Natuke litsakana.”

Henn võpatas.

„Omast arust andsin teile vägagi tõsise ilme. Te oletegi tõsine.”

„Kui inimene on liiga tõsine, siis näib ta kergemeelsena,” pakkus Monika. „Öelge, kui te kirjeldasite ajakirjaniku vahekorda tolle koolitüdrukuga, kas te siis kujutasite ette iseennast ja mind? Või lähtuvad kirjanikud seksiepisoodide edasiandmisel millestki abstraktsest?”

Henn nõjatus küünarnukile, kuid jäi siiski lamama.

„Need fantaasiad on pigem konkreetsed,” tunnistas masseeritav autor. „Ja selle stseeni puhul… kindlasti ei kujutanud ma ette Jennifer Anistoni, isegi kui teda peetakse maailma kõige seksikamaks naiseks.”

„Te siis tegite pattu minuga?”

„Kui seda nii nimetada…”

„Te võtsite minult süütuse – selline oli teie kujutlus,” järeldas Monika.

„Aga te ju ise soovisite seda, see tähendab, vabandust, too Jaanika soovis,” keerutas Henn.

„Miks te arvate, et mina soovisin seda?”

„Ma ei arvagi seda.”

„Ometi kirjutasite nii.”

„See on siiski ainult ilukirjandus, Monika,” kaitses end Henn.

„Aga mulle on see minu elu,” sõnas naine.

„Mul on väga kahju…” vabandas Henn.

„Mul ka,” kordas Monika. „See seksiepisood oli tegelikult väga veenev. Kui ma seda lugesin, läks ihu kuidagi imelikuks.”

Tohoh, üllatus Henn. Mehe keha kuulis naise sõnu ja läks ka veidi imelikuks. Siis tõstis Monika käterätiku Hennu alakehalt tema seljale ning hakkas mehe jalgu saputama.

„See, mis ma kirjutasin, on paljuski mu alateadvuse väljendus,” rääkis Henn, nüüd juba mõlemale küünarnukile toetudes. „See on nagu unenägu, mis koondab endasse kõik keelatud kired. Allasurutud ahvatlused. Irratsionaalsed ihad. Võib-olla on selle taga mingid lapsepõlve üleelamised, mida ma ei ole endale kunagi teadvustanud. Me keegi ei tea, milliseid hirme ja himusid on täis meie alateadvuse katakombid. Kui teid on ammu-ammu lapsepõlves hurjutatud, et õiged poisid ei mängi nukkudega, või kui teie üle on irvitatud punaste kummikute pärast, mis sobivat ainult tüdrukutele, siis kõik need solvumised vajuvad teie põhjatusse alateadvusse ning jäävad mõjutama kogu teie elu.”

„See on päris mugav moodus – ajada kõik, mille eest inimene peab vastutama, alateadvuse kaela. Las tema vastutab,” jäi Monika umbusklikuks.

Henn vajus tagasi kõhuli. Monika jätkas mehe säärte kloppimist, vältides klombi moodustanud veresoonte puudutamist. Neid mügarikke oli Hennu säärtel õnneks ainult kaks. Henn tundis mõõdukat erutust, kui naine libistas sõrmi mööda tema reisi. Kuid Monika oli iseäranis ettevaatlik reie siseküljele jõudes.

„Kas mõnikord on juhtunud, et mees, keda masseerite, ei suuda ennast kontrollida?” jätkas pea püsti ajanud Henn libedal teel astumist.

„Ma pean nüüd küll ütlema, et kui te rahulikult paigal ei püsi, siis ei tule teie lihaspinge vähendamisest midagi välja,” jättis Monika mehe küsimusele reageerimata. „Kui meie tänasest massaažist midagi üldse kasu on, siis ainult teie vereringele.”

„Alateadvus võib kontrollida isegi vereringet,” leidis Henn. „Kuid ei vastuta mitte millegi eest. Vastutab ikka teadlik mina.”

„Te olete Freudist väga sisse võetud,” konstateeris Monika. Ta asus saagima Hennu reielihast.

„Jah? Freud ei ole teile nähtavasti võõras nimi,” üllatus Henn.

„Olete doktor Freudist abi ka saanud?” küsis Monika.

Henn mõtles viivu.

„Isiklikult vist mitte,” ütles ta pärast pausi. „Romaani kirjutades veidi siiski. Ma püüdsin leida seletust koolitüdruku ja tema meesõpetaja suhtele oma romaanis. Otsapidi teie loole. Otsisin niidiotsi lapsepõlvest. Näiteks kujutlesin, et tüdrukul polnud isa, ja õpetaja, kui ta oli teismeliseeas, oli liiga lähedane oma emale. See lähedus võis meest hiljem tõrjuda eemale küpsetest naistest, kes olid sama vanad, kui oli tema ema siis. Siit võis alguse saada tüdrukute eelistamine.”

„Olete kahjuks eksiteel,” hindas Monika.

„Kui te nii ütlete,” leppis Henn. „Ometi ma ei usu, et see suhe olnuks taandatav üksnes bioloogilistele instinktidele. Selle taga pidi olema midagi muud. Psühhoanalüütiliselt seletatavat.”

„Oligi,” sõnas Monika. „Aga meie suhte mõistmiseks – me ju räägime minu ja Kaareli suhtest – ei piisa ainult Freudist. Peaksite lugema ka Jungi, Erich Frommi, Neville Symingtoni, Suzukit, Zhuangzit.”

„Teie olete lugenud?” imestas Henn.

„Jah.”

„Te hämmastate mind!” keeras Henn end jälle külili.

„Võitegi nüüd ümber pöörata,” kamandas Monika. Ta ei laotanud Hennu kõhule käterätti, nagu mees oli eeldanud, vaid asus venitama tema varbaid. Piksepilvena ähvardavat suurt varvast naine ei puudutanud.

„Toilas te rääkisite, et teie vahel oli armastus,” jätkas Henn.

„Armastust on igasugust. On vennaarmastus, on vanema-armastus, on enesearmastus, on…”

„Ma pean silmas mehe ja naise vahelist armastust,” rõhutas Henn nõudlikumal toonil.

„Ka mehe ja naise vahelist armastust on igasugust. On romantilist, on ratsionaalset…”

„Ratsionaalne armastus pole mu meelest üldse armastus,” segas Henn jälle vahele.

„Aga just selline ongi armastus õpilase ja Õpetaja vahel,” sõnas Monika ja asus mehe rinnalihaseid rullima. „Ma räägin Õpetajast suure algustähega.”

„Te räägite Jumalast?”

„Ei, ma räägin Õpetajast zen-budismi tähenduses. Kaarel oli minu Õpetaja,” teatas Monika.

„Ma tean, et ta oli õpetaja.”

„Ei, te ei tea, et ta oli Õpetaja,” täpsustas Monika. „Ja see oli viimane asi, mida me tohtinuks kohtule või ajakirjanikule teada anda. Kaarel oleks vangi pandud. Budist nõukogude haridussüsteemis!”

„Võib-olla olnukski tema õige koht vanglas,” prahvatas Henn. „Küllap ta ahvatles teid, noort tüdrukut, oma jüngriks. Ma ei tea, kuidas see tal õnnestus. Ma ei usu üldse, et ta oli mingisugune budist. Ennemini oli Ukraina oranž revolutsionäär.”

„Kolmkümmend aastat tagasi?”

„Noh, siis mässaja. Mässaja on ebaõnnestunud revolutsionäär,” selgitas Henn. „See teie budist kaotas kõigil rinnetel.”

„Arvate?” küsis Monika kerge etteheitega. „Kaarel oli aastaid meie perekonnatuttav. Kaarel ei meelitanud mind. Ta oli lihtsalt Õpetaja. Minu jaoks. Õpetaja ei kutsu õpilast, ta ei taha temalt midagi. Zeni mõttes on Õpetaja autoriteet, kelle juurde Õpilane tuleb vabatahtlikult ja lahkub vabatahtlikult, siis, kui tunnetab, et on saanud, mida on otsima tulnud – kirgastumise, valgustuse, vaimse vabaduse. Sealhulgas vabaduse oma Õpetajast, keda ei pea kummardama nagu Jumalat, kes sinu eest kõik ära otsustab. Jumal muudab inimese orjaks, Õpetaja vabastab ta orjusest.”

„Andke andeks, aga mulle kõlab see kõik natuke… imelikult,” sattus Henn kimbatusse. „Mida paganat see Kaarel teile siis ikka õpetas?”

„Ma saan teie skepsisest aru,” lausus Monika ning asus Hennu sõrmi painutama – prõks ja prõks. „Zen ei ole hüpnoos ega transiseisund. Zen on inimese teadlik püüe näha asju sellistena, nagu need on, mitte nagu me tahaksime, et nad oleksid või ei oleks. Zen õpetab meid tajuma maailma moonutusteta, loomulikult ja eelarvamusteta, õpetab mõistma, et tähtsam on olla kui omada. Kui me seda suudame, siis saame jagu ahnusest, alatusest, julmusest, hirmudest, kurjadest himudest.”

„Vaimustav!” hõiskas Henn. „Ja õpetaja Kaarel oli vooruslik teejuht, kes aitas teist jagu saada noist himudest. Nagu ühes „Dekameroni” jutus preester tüdrukute ihust kuradit välja ajas…”

„Palun ärge halvustage – minu ja Kaareli vahel ei ole kunagi olnud midagi seksuaalset,” kihvatas Monika.

„Ei ole olnud! Te ju abiellusite oma õpetajaga, olgu ta suure või väikese algustähega,” sõnas Henn sarkastiliselt.

„Jah, abiellusime,” kinnitas Monika ning asus innukalt Hennu peanahka masseerima.

„Mul läheb aina raskemaks eristada teie poolt kirjeldatud kirgastumist ja valgustumist… hullumeelsusest, tõesõna,” mõtles Henn valjult. „Teate, hiljuti mõisteti Norras üks ligi kuuekümnene populaarne poliitik – mees muidugi – neljaks aastaks vangi selle eest, et oli mõned aastad tagasi seksuaalselt ahistanud 14-aastast koolitüdrukut. Nüüd, kui tüdruk sai 17-aastaseks, kaebas ta poliitiku kohtusse. Ekspertiis tõestas, et kaebaja on seniajani neitsi. Sellest hoolimata leiti muude asitõendite alusel – meilikirjad, SMS-sõnumid –, et mees on süüdi. Ära tõendati ka see, et paarike oli hotellis ühes voodis maganud. Mida nad seal tegid, võib igaüks ise ette kujutada. Kohus kujutas ette, et tüdruk aitas mehel rahuldust saada. Ma ei tea, võib-olla käsitleb zen-budism seksi samas võtmes nagu too ihar Norra poliitik.”

Monika silitas õrnalt Hennu nõgusaid põski, millele Wilkinson Sword oli hommikuse habemeajamise käigus jätnud punase veretava triibu. Nüüd ta siis märkab, kurvastas Henn, et mu nahk on lotti vajunud. Sellepärast oligi žiletitera sisse lõiganud.

„Te ei pea mind uskuma,” jäi Monika rahulikuks. „Kuid ma ei ole kunagi puudutanud Kaareli põske nii, nagu praegu teie oma.”

Monika puudutas mehe kõrvalesti, sulgpehmelt.

„Miks teie budistlik või õigemini sürrealistlik abielu oma õpetajaga nii kiirelt otsa sai?” uudistas Henn edasi. „Mul jäi Kaareli jutust mulje, et ta tõesti armastas teid. Ta näis isegi olevat kade nende meeste peale, kes on teie ellu tulnud. Sealhulgas minu peale, kes ma nii rumalalt oma romaanis teilt… süütuse võtsin.”

„Jah, ta kannatas,” lausus Monika. „Ja mina ei suutnud teda aidata, ehkki ta seda lootis. Rikkusime zeni reeglit: õpilane ei tohi Õpetaja ellu tungida ega ka vastupidi. Nad ei saa teineteist päästa. Mõistsin seda natuke liiga hilja. Ma lahkusin, sest Õpetajal ei olnud enam midagi anda. Mis Õpetajal anda oli, seda andis ta heldelt. Ta muutis mu iseloomu. Kindlasti paremuse poole. Henn, te ei tea, kui võimatu ma olin puberteedieas.”

Nüüd jõudis Hennule pärale, kui täpselt oli Tambet Alver osanud „Armutu armastuse” põhjal määrata õpetajale õige diagnoosi – IME. Kõik korrastus korraga.

„Mingil hetkel sain ma aru,” jätkas Monika, „et ka vabadust võib olla mitmesugust. Olin püüdnud millestki vabaks saada, kuid see oli tühi püüdlus, kui polnud eesmärki, milleks. Äkitselt valdas mind lapse sünnitamise kinnisidee. Olin siiski naine. Elav naine. Ma hakkasin kartma, et veel mõned aastad, ja ma ei saagi enam last. Tervet last. Mida noorem sünnitaja, seda tervem laps – see on ju üldteada tõde.”

„Tänapäeval sünnitavad neljakümnesedki lups ja lups,” mainis Henn.

„Lups ja lups…” osatas Monika. „Kui oleks, keda sünnitada. Mul on mõned sõbrannad, kes lasid õige aja mööda. Hiljem, kolmekümne viieselt, ei jäänud enam rasedaks. Isegi kui mees oli võtta. Arstid ütlevad, et see on nähtavasti stressist. Kui liiga palju tahad, ei tule midagi välja. Aga minul tuli. Ma ei jäänud hiljaks. Laps on elu suurim õnn.”

„Kellega?” huvitus Henn. Ja taipas kohe, kui rumal oli seda küsida.

„Mina valisin ta välja, väga sümpaatne mees, nüüd umbes teievanune, aga ta oli abielus ja praeguseks on tal oma naisega juba kolm last. Ma teadsin, et ta ei saa kunagi päriselt minu omaks. Ja tegelikult ma ei tahtnudki ennast siduda. Aga ma armastasin teda – mitte ratsionaalselt, mitte saagi pärast, vaid romantiliselt –, ja seepärast tahtsin temalt last. Meie poeg lõpetab sel kevadel gümnaasiumi.”

„Ja tema isa?”

„Elab oma endist abielu. Toetab oma vallaslast nii palju, kui suudab. Tema naine ei tea sellest loost midagi.”

„Kas te armastate seda meest veel?” küsis Henn.

„Võiksin armastada, aga ma ei tahaks enam temaga koos elada,” ütles Monika. „Vabadus on mulle kallim.”

„Keeruline lugu,” resümeeris Henn. „Vähemalt olen lõpuks ometi saanud ümberlükkamatu tõendi – te ei ole enam süütu.”

„Veider küll, kuidas üks neitsinahk on teile terve elu korda läinud,” imestas Monika. Ta lõpetas mehe õlgade voolimise. Aeg oli ümber saanud.

„Nüüd puhake kümmekond minutit, käige duši all – kui soovite,” jagas Monika juhtnööre. „Järgmine klient tuleb poole tunni pärast. Eesruumis saate maksta – kaardiga, kui soovite – kuuskümmend eurot. Olete alati oodatud.”

„Monika!” Henn kargas istuli.

„Ei, ei! Pärast massaaži ei tohi kunagi järsult tõusta!” hoiatas naine. „Teate, ma soovitan teile veel ühte asja: ärge enam Freudi lugege! Freud arvab, et inimese alateadvusse ladestuvad ainult negatiivsed kokkupuuted eluga, õudused, mida me ei taha teadvustada, kuid mis juhivad meid ja lämmatavad meie elu. Freud kuulutab, et inimene on ainult instinktide masin. See pole nii. Alateadvusse või, nagu uuemal ajal öeldakse, ebateadvusse talletub ka palju head, mida peaksime sealt üles leidma. Seal on loovuseimpulsse ja energiat, halastust, kaastunnet ja armastust.”

„Te usute armastusse?” küsis Henn. „Mitte oma lapse isaga, vaid uue armastuse võimalikkusse?”

„Miks ma ei peaks uskuma?”

Seejärel palus Monika Hennul miskipärast veel kord kõhuli heita. Henn kuuletus. Ja naine silitas taas oma imeliste sõrmedega mehe turja, liikus piki selga aina allapoole, kurvitas üle vööpiirkonna, ning tõmbas mehe aluspüksid ettevaatlikult üle tagumiku – Henn aitas pisut kaasa – ja isegi kaugemale, peaaegu põlvedeni. Siis raputas Monika kergelt Hennu tuharaid, mees tõmbas need intuitiivselt pingule, et vältida kannikate vedelat vetrumist. Siis ringlesid naise sõrmed mehe reiekarvades ning kopsisid lõpuks tema kontsa.

Siis jättis massöör Hennu keha rahule. Ta jäi massaažilaua kõrvale vaikselt seisma. Mees ei julgenud liigahtadagi. Ta tundis end ihualasti olevat. Ta ei teadnud, mida teha. Võib-olla naine üksnes narris teda, ei muud. Olnuks häbitu oma alasti keha fassaadi näidata. Aga lamasklemist jätkata oli ka piinlik. Läbinisti sant olukord.

Korraga kolksatas uks kinni. Monika oli toast lahkunud.

Henn kargas vupsti püsti ja tõmbas oma tuttuued aluspüksid üles. Tegelikult need ei olnudki nii madalal, nagu talle oli tundunud. Võib-olla oli pükste allatõmbamine tema pelk kujutlus? Duši alla Henn ei läinud, pühkis vaid kreemise ihu paberiga üle. Ja rihtis korda juuksed, millelt õli oli võtnud hõljuvuse. Päris kiilakas veel ei ole, rahunes Henn peegli ees. Ta oli viimasel aastal murelikult jälginud, millist lageraiet tegi vanadus tema oimukohtadel.

Massöör Monika istus asjalikult oma töölaua taga ja toksis midagi arvutisse. Nüüd olid tal ninal isegi prillid, mis moodsa tattoo-topiga teatud vastuolu tekitasid.

„Ainult üks küsimus veel,” palus Henn üsna alandlikult. „Isiklik.”

Monika jäi kuulama.

„Kui me kolmkümmend aastat tagasi pärast kohtuistungit kohtusime, nelja silma all, Emajõe pargis, siis, kui ma leheartikli jaoks materjali kogusin, kas te oleksite minuga tulnud, kui ma oleksin… lähenenud?” kogeles Henn.

„Ma ootasin seda,” vastas Monika kindlalt. „Siis olin ma tõesti neitsi.”

Henn noogutas aeglaselt.

„Ma tajusin seda, et te ootasite,” ütles ta kurvalt. „Teil oli seljas tumehall seelik.”

„Ja teil jalas helesinised wranglerid, peaaegu auklikuks kulunud. Aga te olite juba abielus. Te ei saanud enam olla, te saite ainult omada ja olla omatud.”

„Aga täna?”

„Mis täna?”

„Mida te täna tajute?” küsis Henn.

„Täna tajusin seda, et te olete ikka veel pinges,” vastas Monika.

„Mul on kahju,” vabandas Henn. Ta oleks äärepealt vanduma hakanud. „Nüüd on hilja?”

„Hilja milleks?” imestas Monika.

„Noh…” Henn takerdus. Kas erutavad massaažihetked olid üldse olnud reaalsus? Ta oli olnud ärevil ja sellises olukorras võib iga inimene igatsuslike nägemuste uttu eksida. Ta vajas ankrut.

„Kas teie ei võiks mulle olla Õpetajaks vabaduse otsimisel?” tegi Henn kummalise katse luhtunut – tõenäoliselt luhtunut – asendada.

„Ei. Ma olin halb õpilane ja mul ei ole kellelegi midagi õpetada,” seletas Monika. „Ja te ei pea zeni õppima. Te oskate jääda iseendaks. See on austust väärt võime.”

Hetke pärast seisis Henn Maakri tänaval, pea huugamas. Ja tundis end nagu laetud püss. Aga päästikule vajutamine ei pruugi tuua pääsemist. Jäite iseendaks, pendeldas tema peas Monika iseloomustus. See tähendab erakordset võimet võimalusi mitte kasutada, irvitas mees enda üle. Või võimet võimalustest tahtekindlalt loobuda, nägi ta juhtunus ka positiivset. Või võimet kõhkluste keskel häbelikult roomata, mis oli ilmselt tõde. Ja kindlasti võimet alati ja ajatult kahetseda seda, mida ta oli jätnud tegemata. Olgu või kolmkümmend aastat tagasi.

Tallinn oli vahepeal jõudsalt arenenud. Pankur kiirustas Madissoni kohvikusse tasuta ärilõunale. Volüümikas proua sikutas keemilisse puhastusse oma hinnalist vaipa, mille tema siiami kass oli täis kusnud. Kinnisvaraarendaja imestas, miks kõrghoonete vahele unustatud puulobudik polnud ikka veel maha põlenud. Kõik olid uhked Eesti üle.

Paari päeva pärast sõitis Henn uuesti Tallinna. Ta oli leppinud kokku kohtumise päevalehe ajakirjaniku Elena Karpovaga. Vanalinnas, C’est La Vie kohvikus, sealsamas, kus Elena oli teda natuke saamatult intervjueerinud. Isiklikuks kippunud vestlus andis ajakirjanikule vähe kasutamiskõlblikku materjali, kuid tal olnuks alati võimalus juurde küsida. Henn oli solvunud, sest Elena ei kontakteerunud temaga hiljem ega avaldanud ridagi esimese kohtumise riismetest. Tagatipuks ilmus väljaandes, kus Elena töötas, hoopis Hennu ja tema romaani mõnitav retsensioon pealkirja all „Vana hobune kaerapõllul”.

Paula Adamson – Hennule täiesti tundmatu kriitik ja tõenäoselt mõne mürgise feministi varjunimi – tegi tema romaani maatasa. Hennu ei päästnud isegi debütandistaatus, mis oli esimest avalikku arvustajat Peeter Ausi hoidnud tagasi autori mõrvamisest.

Paula Adamson lõi otse kubemesse: „Paaveli romaani läbivad erootilised avantüürid ei kanna kirjanduslikku väärtust, vaid üksnes väljendavad autori loojangueelset sugukihu. Noore naise ja vanema mehe seksistseenide kirjeldused on barokselt lamedad. Romaanil puudub mitmekihilisus ja psühholoogiline veenvus. Koolitüdruku ja meesõpetaja suhe mõjub väljamõeldisena. Autor on selle justkui ainult selleks konstrueerinud, et realiseerida oma haigeid fantaasiaid.”

Hennul läks silme eest mustaks. Ta kaalutles, kas tõenäosem on infarkt või insult. Mis oleks ohtlikum: kas kaotada esmalt nägemis- või kõnevõime? Kui rääkida ei saa, ei ole võimalik naabreid kutsuda ega kiirabile oma olukorrast adekvaatselt teada anda. Kui ei näe, ei leia mobiili üles, rääkimata õigetele klahvidele vajutamisest. Siis ei ole ka karjumisest kasu. Järeldus – tuleb kohe helistada. Aga Henn ei valinud 112, vaid otsis üles Elena Karpova numbri. Seda oli varemgi juhtunud, et kui olukord väljus kontrolli alt, võttis juhtimise üle Hennu printsipiaalne mina, kes tavalisel ajal redutas ebateadlikkuse keldris.

„Ilmselt olete mulle selgituse võlgu,” alustas ta nõudlikul, kuid siiski ennast valitseval toonil.

„Jah, härra Paavel, ma mõistan teid täielikult. Aga see ei ole telefonijutt,” selgitas noor naine. „Ma tahaksin teid näha.”

„Nüüd siis tahate,” osatas Henn.

Kohvikusse ilmus Elena riietuses, mis romaani autori jalust rabas. Mustade juustega ideaalselt sobivad valged (muidugi valged!) lühikesed seelikpüksid ja valge keskelt kokku sõlmitav pluus katsid ära ainult hädavajaliku ning jätsid võimaluse nautida noore naise oivalisi rindu ja võrratuid sääri. Tema püksivärvli ja pluusiserva vahele jäi ihaldusväärselt suur ala paljast ihu, mille epitsentris püüdis pilku kuldne nabarõngas. Ja et see kõik oleks võimalikult kaugele nähtav, kandis Elena roosasid kõrge kontsaga kingi.

Henn pidi endale kohe tunnistama, et kui Monika oli huvitav, aga pigem liiga pikk, kõhn ja nurgeline, siis Elena oli ilus (noh, piltilus öelda oleks ülepakutud, pealegi hoiab iga hindaja silme ees oma pilti), ideaalsete proportsioonidega naine. Monika seksapiil oli peidetud ja salapärane, Elena veetlus avalik, seda väljendas iga ta kehaosa. Selliseid naisi kohtab harva. Ja seepärast oli Hennu sõnatu kohmetus ehtne. Ta jõudis unustada isegi põhjuse, miks ta oli Elenale helistanud. Õnneks tegi naine jutuotsa lahti.

„Vabandan teie ees, et meie intervjuust ei saanud asja, aga see ei olnud tingitud minu laiskusest. Peatoimetaja leidis, kahju küll, et see teema pole enam oluline. Ma olen alles algaja ega saa oma eelistusi peale suruda. Minu arvates oleksime saanud põneva loo,” vadistas Elena.

„Arvustuse põhjal jääb mulje, et ma olen teie ülemustele siiski äraütlemata oluline persoon,” vidutas Henn silmi, et piirata vaadet lauakaaslase avarale dekolteele. Pluus hoidis rindu täpselt parasjagu pinges – ei lohvakust ega punnitatust.

„Kultuuritoimetus töötab meil täiesti autonoomselt,” õigustas Elena õhinal. „Tegevtoimetaja muidugi koordineerib, et ühesugused lood ühte ja samasse numbrisse ei satuks, ent üldiselt… Aga miks ma sellest teile räägin? Te teate toimetuse köögipoolt minust paremini.”

„Seepärast ma arvangi, et objektiivse tutvustuse ärakeelamine ja lausmaterdamise avaldamine ei ole juhuslik kokkulangevus,” esitas Henn oma nägemuse. Nüüd nägi ta, kuidas Elena rinnad intensiivsema hingamise rütmiga kaasa läksid. Mees tajus isegi rinnanibusid kumerate kuplite otsas.

„Öelge mulle, misasi on barokne?” küsis Henn mõneti ootamatult. „Teie ju teate sõnade tähendusi.”

„Barokne?” kordas Elena. „Ma oletan, et midagi, mis on detailideni nikerdatud ja kaunistatud, samas jõuline, isegi liialdatud. Miks te seda küsite?”

„Kui nii, siis ma julgeksin väita, et seksi olemus on barokne,” teatas Henn. „Koguni groteskne, just-just, barokk jõuab tavaliselt välja groteskini. Või arvate, et seks esindab rohkem klassitsistlikke ja avangardistlikke stiilijooni?”

„Mida te öelda tahate?” läks Elena põnevile.

„See teie kriitik nimetas mu romaanis sisalduvate seksistseenide kirjeldusi barokselt lamedateks,” naeratas Henn hapult. „Aga barokselt lame ei saa olla ei seks ise ega selle kirjeldus. Barokk ei ole kunagi lame. Barokk sümboliseerib mängulisust. Nagu ka seks. Ja kui seksile on tunnuslik jõuline mängulisus, siis peab iga raamat, mis pretendeerib usutavusele, samas võtmes ka seksi käsitlema. Barokselt. On ju nii? Aga selle teie Paula Adamsoni arvates peaks kunst koosnema piiksudest ja punktiiridest, et summutada tolle igavesti piinliku toimingu hääli, millede keskel ometi keerleb kogu inimese elu.”

„Kas ikka keerleb?” jäi Elena põrnitsema.

„Nojah, vahepeal on juua ka vaja,” nõustus Henn ja rüüpas lonksu cappuccino’t. Tema ülahuult jäi ehtima piimavahu riba. Elena ulatas mehele sõbralikult salvrätiku.

„Kas see arvustus oli teie meelest õiglane?” küsis Henn asjalikult.

„Arvustus oli intrigeeriv – nagu teie romaangi, võib-olla liiga ühekülgne ja sirgjooneline, aga ma usun, et romaanile kasulik.”

„Kuis nii?” ei taibanud autor.

„Kes arvustust luges, sai teada, et teie raamatus on kuhjaga seksi, ja läks kohe ostma. Seks müüb. Võtke seda arvustust kui reklaami oma romaanile!” soovitas ajakirjanik.

„Huvitav lähenemine,” nentis Henn ja riivas laua all kogemata Elena põlve. Õrn kokkupuude naise kehaga katalüseeris mehe erutust, mis verbaalselt väljendus kasvavas ägeduses. „Mind süüdistatakse haigetes fantaasiates, oma sugukihu rahuldamises kirjanduse abil, ja ma peaksin sellist laimu käsitlema promona!”

„Leppige sellega, et teie raamat elab nüüd oma elu,” jätkas noor naine elutargalt. „Igaüks loeb seda oma silmade ja tunnetega. Te ei saa enam lugejat mõjutada. Ja kriitik ei iseloomusta kirjandust analüüsides enamasti mitte raamatut, vaid iseennast.”

„Sellega olen päri,” toetas Henn. „Paula Adamsonist ei oska ma tema loo põhjal küll muud arvata, kui et tegu on küünilise, õela, sõgeda, kadeda, komplekside küüsis vaevleva ara vanatüdrukuga, kes kardab isegi oma nime. Või mõne esteedist literaadiga, kes on nuusutanud ainult lilli. Külm või soe – kas ma liigun õiges suunas?”

„Ma ei tea, kes on arvustuse autor,” ütles Elena. Ta pani sõrmed ettevaatlikult Hennu käele. „Unustage too arvustus! See on ainult üks arvamus!”

„Üks? Ajalehes võimendatuna on see sama hästi kui kakskümmend tuhat arvamust,” ei loobunud Henn omakaitsest. „Olete kuulnud prantsuse kirjanikust Emmanuel Carrèrest? Tema arvab, et tõeliselt paeluva loo kirjutamine on kas kuritegu või palve. Mis sinna vahele jääb, ei ole ilukirjandus. See näib ehk liialdusena, aga minu jaoks oli raamatu kirjutamine palve.”

„Palve kui pöördumine või palvetamine kui põlvili laskumine?” küsis Elena.

„See oli armuandmispalve. Palusin armu selle eest, mida ma polnud korda saatnud, aga oleksin tahtnud saata. Palusin mõistmist selle eest, et mu elu oli jäänud mõistetamatuks. Koolitüdruk ja õpetaja olid ainult tegelaskujud laval, kes liikusid lavastaja näpunäidete järgi. Liikusid sinna, kuhu lavastaja tahtis. Seksisid niimoodi, nagu lavastaja fantaasia ette nägi.”

„Lavastaja olite teie?” küsis Elena vahele.

„Jah, muidugi,” teatas Henn uhkelt. „Lavastaja eesmärgiks oli välja tuua mehe ja naise suhete dilemma: kas anda või võtta? Kas võtta endale andja roll ja anda võtja roll ära? Mis mõjutab valikut? Kaine kalkulatsioon või alateadlik tung kõige kiiremini saavutada mõnuseisund, orgasm?”

„Mis siis mõjutab?” küsis erevil naine. Ta pigistas Hennu kätt, andes mehe hiilivale erektsioonile tugeva impulsi.

„Ma usun, et inimese peamine loomulik siht elus on otsida mõnu. Orgasm – nii otseses kui ülekantud tähenduses,” rääkis Henn. „Kuivõrd mõnu otsides satub inimene vastuollu konventsionaalsete kokkulepetega, lühidalt – teiste inimestega –, siis peab ta pidevalt varjama, teesklema, petma, laveerima, silmakirjatsema. Nii kujuneb välja neurootiline seisund, äng, allasurutud olek. Inimene ei ole otseselt haige, aga ta ei ole ka terve. Ta on ebaterve. Enamik inimesi on ebaterved.”

„Ma ei oleks uskunudki, et teie raamatu vundamendiks on nii avarad teadmised,” märkis Elena. Henn mõistatas, kas naise ütluses oli rohkem imestust või imetlust. Või irooniat. Igatahes tõmbas Elena oma käe tagasi, justkui aupaklikuma hoiaku väljendamiseks.

„Kust te seda kõike teate?” küsis ta.

„See pole minu teadmine,” ütles Henn rahulolevalt. „Olen lugenud Sigmund Freudi. Mõned leiavad, et olen lugenud liiga palju.”