Читать книгу Homme - Mart Kivastik - Страница 4

Plika lonkis mööda linna, kus ta oli sündinud, oli kasvanud. Kus teda oli kasvatatud. Ilm ajas plikal pea norgu, plika ohkas. Justkui võiks ta olla vana. Vana ja väsind. See viimane ei olnud õige, sest plika ei olnud veel kakskümmend. Ta oli teistkümne ja kahekümne vahel. Kuigi võib-olla oleks tahtnud. Mõnikord. Olla vanem. Sest see tundus. Kuigi plika aimas, et see on vale. Oma linn ei olnud sõbralik just sel päeval. Plika oleks tahtnud nurga taha minna ja mitte näha. Kuigi see kõlab üsna ebatõeliselt. Seda ei saa uskuda. Plikal oli viiul kaenlas, ja kasti serv kolksus vastu maad. Maas oli lumi. Hall määrdunud räitsakas lumi, poriseks tambitud. Ja kui plika astus, siis ta krudises. Vahepeal nägi plika tuttavaid. Kuigi ta hoidis nägu maas. Siis ütles tere, aga silmad tegi niisuguseks, et rääkima ei tuldaks. Ei olnud tuju. Nad läksid mööda ning tundsid end solvatuina. Arvas plika. Võib-olla ei tahtnud nemad ka. Aga ta oli juba kaubamaja kõrval, kus nügiti, ja pidi viiulist kõvasti kinni hoidma, sest inimeste vool tahtis seda endale. Plika hoidis viiulist jõuga kinni ja uppus inimeste sisse ära. Ja tuletas luuletusi meelde. Plikadele meeldivad luuletused. See oli tavaline plika. Ka selles mõttes. Sest mõnikord oleks tahtnud midagi sellist, mida ei oska öelda. Eriti siis, kui oled üksi inimeste keskel ja hoiad täiest jõust viiulist kinni. Et ära ei rebitaks. Et sind katki ei tõmmataks. Siis jääks plika katkisena tänavale vedelema ja keegi ei tunneks ära. Vahest mõni sõber ütleks — näed, plika on katki läinud. Kõik ülejäänud vaid läheksid, läheksid, läheksid. Plika istus ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi. Klaas tegi inimesed kõveraks. Inimesed venisid välja ja kulusid kiitsakaiks. Inimesed olid naljakad. Sellised nagu nad seestpoolt välja nägid. Oma soovidega. Kõik vast tahavad midagi. Kusagil sügavas põhjas, kuhu keegi teine ei näe. Nagu plika. Aga ikkagi jooksid poodi, või bussi peale. Aga teadsid, et see pole see koht.

Plika küsis kohvi. Küsis kohvi ja pani suitsu ette. Puhus selle kaugele välja, lakke. Suits muutus pilveks.

Teie kohv, öeldi.

Tänan, vastas plika. Siis tuligi mees. Esialgu plika seda ei teadnud. Sest mees seisis riidehoius, kergelt külmunud ja halvas tujus. Mehel oli halb tuju, mõnikord. Tahtis siis napsi võtta. Vaatas saalis ringi ja tuju ei paranenud. Istusid igasugused, väga igavad inimesed. Pikk rida laudu, täis igavaid inimesi, mõtles mees. Ta oli parajasti filmist. Kurvast, kuid ilusast filmist. Elul pole mõtet, tahaks juua ja vahtida klaasipõhja. Tunda ennast niiviisi nagu teised sind näevad. Nii mõtleski mees ja nägi — kaugel nurgas, akna kõrval, istus pikkade heledate juustega plika, viiulikast kõrval.

Tohib, küsis mees. Plika vaatas sinna. Tohib küll, ütles plika. Oli selline mees, külmunud ninaga. Plika laud oli vaba. Polnud põhjust keelata.

Mulle konjakit, ütles mees. Aga ei tulnud välja. Konjakit ei olnud. Mees kolis teise filmi. Aga veini, küsis mees. Müüja sosistas mehele kõrva. Jaa-jaa, ütles mees. Mees võttis ajalehti ja lappas. Luges, mis välismaal on, ja vaatas üle lehe serva plikat. Kena plika. Ja viiul on kaasas. Nii valge peaga, et ei usugi. Jaah, nii ta on, ohkas mees. Ohkas just nii valjusti, et märgataks. Et see valge peaga plika teda tähele paneks. Ja nuuskas nina.

Mida? küsis plika.

Mees pani ajalehe lauale. Viskas ära selle neetud lehe, kus käis sõda, ja oli rõõmus. Ma olen natuke haige, ütles mees. Lihtsalt väsinud ja veidi külmetanud. Vaata minu nina, naeris mees. Plika vaatas punast nina ja ütles: Ma juba nägin. Ma nägin kohe seda nina. Mehel oli hea meel. Et plika nägi. Ikka märgatakse, mõtles mees. Ja et toodi. Ettekandja kummardus laua kohale ja naeratas nagu halvad inimesed. Nagu halvad inimesed, kes naeratavad, ja andis mehele kohvitassi konjakiga. Mees sai, mis tahtis. Ja oleks seda tahtnud kuidagi plikale välja näidata, aga märkas viiulit ja torkas pähe, et see on madal. On lame kelkida konjakiga, mida ei ole, kui plika viiulit kaasas tassib. Mees kartis viiulit.

Sa mängid seda? küsis mees.

Jah.

Viiul ajab mulle hirmu nahka.

Plika kehitas õlgu. Olgugi. Punase ninaga mees, külmetanud. Tahab millestki rääkida. Plikal ei olnud mõtteid. Ei olnud sõnu. Mõtted olid halva tuju taga peidus ja hoidsid sõnadest kinni. Niisiis ei öelnud plika, kehitas vaid õlgu.

Sa ei saanud must aru, ütles mees. Sa ei saanud must aru. Inimesed saavad üksteisest valesti aru. Sest nad on erinevad. Näiteks sina. Kui vana sa oled?

Üheksateist, ütles plika.

Näed, ütles mees. Sa oled alles üheksateist. Sa oled nii noor. Sa tead, kui hea on olla justnimelt üheksateist?

Plika ei teadnud. Ta ei kujutanud ette, et saab olla mingit väärtust vanusel, kus sa oled ei see ega teine ja sul on vaid viiul. Mõnikord tundus, et üldse midagi ei ole. Mees oli kogu aeg rääkinud. Plika vaatas sinnapoole ja nägi, et mehe suu käib. Ja siis kuulas viisakusest, vahtis mehele suu sisse ja oli tähelepanelik. Aga kõrvad magasid.

Jajah, ütles plika.

Mehel oli natuke hea meel. Viiuliga üheksateistkümneaastane plika oli kenasti kuulanud pea viltu. Mees tundis ninas plika lõhna. Mees hingas seda sisse ja imestas, et see polnud lõhnaõli. Sa lõhnad nii hästi, ütles mees.

Mina?

Sa lõhnad selle viiuli ja veel millegi järele, ütles mees. Tal olid ausad silmad.

Ma hakkan minema, ütles plika. Miks ta pidi lõhnama? Plika pööras ümber, et ennast kohendada ja punastas, ja ütles head aega.

Viiul! hõikas mees. Mehe hääl oli liiga lõbus. Plika tuli tagasi. Ta ei olnud seda unustanud. See juhtus esimest korda. Plika ei tahtnud sellele mõeldagi. Loll mees. Nii loll mees. Ta pani ennast riidesse, peegli ees, ja vaatas kuidas jääb, kuidas sall jääb ja kuidas müts, kui punase ninaga mees tema selja taha kerkis. Plikast nii palju pikem. Kui pikk mees! Ja naeratas ja pilgutas silma. Peegel pilgutas plikale silma. Plika turtsatas. Ilm oli muutunud. Kohviku aknasse vaatas päike. Ja tegi ruumi nii valgeks.

Kuhu sa lähed? küsis mees.

Ei ütle, mõtles plika. Parem kui ei ütle. Parem on lihtsalt naeratada, mitte südamest, aga nii, et silmad naeravad ja mitte midagi öelda. Sest muidu jookseks ta ära! Ta jookseks ju kohe minema, kui plika kasvõi natukene kõhklema jääks, kuskil tee servas, autod kihutavad ja plika lõngutab viiulikasti peos ega oska rõõmu varjata. Kui tobe. Plika ei tahtnud, et mees, see külmunud ninaga mees, ära läheks, või õigemini kohe ära läheks. Seepärast ei öelnud ta midagi muud — ma ei tea veel. Eks ma kuhugi lähen. Harjutama või.

Ja mees käis plika kannul, sest plika oli ükskõikne. Nii ükskõikne! Ja lobises ja tegi nalja ning käis kord plika ees kord taga ja tegi nägusid. Nad läksid siis üle tänava, plika ees ja mees kannul koos selle rahvasummaga, mis ei tundunud enam nii ebameeldiv ja plika ei uppunud enam sinna sisse ära ja läks kergelt, ja vahel mees kaitses teda õlaga, see nii pikk ja nohune mees. Issand, kuidas võib üldse nii suur inimene külmetada. Siis jäid nad seisma, sest seal oli park. Kui on puud, siis tahaks vahest seisma jääda. Plika tahtis ja mees jäi pisut, hingeldades tema vastu.

Mis su nimi on? küsis mees.

Kristiina, ütles plika.

Kristiina, kordas mees. Kristiina, Stiina. Tead, ma ütlen sulle parem Stiina. See oleks ilus. Stiina, Stiina. Plika mõtles ja kuulas salaja enda sees oma nime. Stiina. Ja siis veel. Tuli lihtsalt üks pikk külmetanud mees, kes ei paistnud sugugi välja ja ütles üheainsa sõna. Nagu muuseas, Stiina. Ja nüüd sulas plika ära, kuigi ta seda ei tahtnud, ei tahtnud, ei tahtnud ju! Stiina Stiina...

Ütle veelkord, käskis plika. Ütle veelkord Stiina. Mees seisis hästi plika lähedal ja ütles mitu korda ja ise naeris ja ütles, et see on ilus, et ta ei oleks isegi osanud seda arvata. Plika hakkas õige vaikselt minema. Minema, selleks, et mees ei arvaks, ja õige vaikselt selleks, et ta siiski seal tema selja taga edasi käiks. Plika silmad ei näinud, ta nägi ainult oma kõrvadega, ja võib olla ei kuulanud isegi neid sõnu. Sõnad on sõnad, aga hääl veiderdas ja oli sinine ja pehme, ja kordas kogu aeg ühte ja seda sama. Mees vaatas. Plika kõrvad olid punased. Mees astus kannatlikult plika jälgede sees ja oli selle üle rõõmus. Rõõmus pikk mees.

Nüüd? küsis plika ja jäi seisma.

Ma ei tea, ütles mees.

Nad olid kahekesi ühe klaasist puuri sisse läinud. Olid tasakesi läinud ja läinud ega märganudki. Puuri uks kukkus kinni.

Sa oled ju mees, ütles plika. Mees peab teadma. Või ma lähen ära, ütles plika. Mul on nii palju teha, ma pean harjutama ja õppima ja harjutama ja kodus olema, õudne.

Siis kuulis mees, kuidas puuri uks kinni kukkus. Katsus kätega enda ümber — seinad. Nii siledad ja valged. Otse tema vastas seisis plika ja toetus uksele. Plika ei püüdnudki sealt välja saada.

Ma tean, ütles mees.

Tead?

Tean, ütles mees.

Mees aitas plikal mantli ära. Mees seisis otse plika selja taga, nagu oleks ta elus nagi ja võttis mantli ja riputas. Plika ei näinudki kuhu, ei tahtnudki.

Võta viiul ka, ütles mees. Ta ütles veel Stiina. Võta viiul ka, Stiina.

Milleks?

Tal hakkab esikus külm, ütles mees. Ja mehe lambil sai valgust tellida. Sai nii teha, et oleks hämar, või siis punane. Mees tegi nii, et oleks hämar ja natukene punane. Nagu küünal. Kui plika nüüd mehe poole vaatas, paistis mees ilus. Kui on hämar ja sa ei näegi, kes ta on, siis muutub ta selliseks, nagu sa kujutled, või ka natuke selliseks nagu tema hääl.

Tahad juua? küsis mees.

Ei.

Mees jõi veidi. Vaatas veel viiulit ja oleks tahtnud seda kuulda.

Mängi midagi, ütles mees.

Miks?

Ma tean muusikast nii palju, et kardan iga inimest, kes midagi mängib. Ma tahaksin sellest lahti saada, ütles mees.

Plika naeratas. Ta ei saanud aru.

Ma ei saanud aru, ütles plika. Ma ei saanud praegu üldse aru, mis sa öelda tahtsid.

Polegi tähtis, ütles mees. Sa parem mängi midagi. Ise istus ja kuulas. Tegi nagu kuulaks, ja valgus oli hämarpunane.

Kas läks paremaks? küsis plika. Läks sul nüüd siis paremaks? Ei läinud paremaks. Tal oli nüüd isegi hea meel, kui plika viiuli tagasi pani. Kuigi ta oli plikast vähemalt sada aastat vanem, polnud tal sellest aimu. Mehel polnud muusikast aimu. Ja nad rääkisid kõiki asju. Mees istus küll üsna plika vastas ja nimetas teda kogu aeg Stiinaks, aga tema nägu oli tumeda varju taga. Nad rääkisid mehest ja mehe tööst, mille peale mees lõi aina käega, sest tal oli kange tahtmine rääkida sellest, kuidas ta päeval kohvikusse oli tulnud. Kuidas ta oli tulnud ja polnud ühtegi vaba lauda peale selle.

Mõtle, milline juhus! ütles mees. Ma oleksin näiteks võinud teise kohvikusse minna või mitte üldse kuskile minna või oleks see saal tühi olnud!

Ja siis? küsis plika.

Ei tea, ütles mees.

Sa oleksid võinud praegu olla juba saja aastane või surnud või veel sündimata. Või elaksid Ameerikas, mulle meeldib nii kohutavalt Ameerika, või hoopis tuhat aastat tagasi. Ja oleks olnud seesama, ütles plika.

Plika tundis, et mehe käsi puudutas juukseid ja nina ja suud. Ja siis silitas käsi tema pead ja plika pani silmad kinni.

Ma ei tahagi koju minna, ütles plika.

Plika silmad olid ikka kinni, aga mees ei öelnud midagi. Ma ei tahaks üldse koju minna, kas kuulsid? küsis plika.

Sa oled üheksateistkümne aastane, ütles mees.

Ma ei tahaks üldse koju minna, kas sa siis ei kuule mis ma sulle räägin? Kuidas sa üldse ei kuulagi, mis ma sulle räägin? küsis plika. Sest plikale meeldis see puur ja see, et ta võis näo vastu selle ust suruda ja olla üksi. Plika võttis mehe käe ja hoidis seda enda põse vastas. Nii pehme käsi. Mehel olid pehmed käed. Nad harutasid plika juuksed lahti ja need läksid sassi ja silmade peale. Plikal olid ju pikad heledad juuksed. Mees hingas ja valus õhk libises plika kaelal.

Ma pole seda kunagi teinud, sosistas plika. Nad olid voodi serval ja mees võttis plika kleidinööbid lahti.

Ma pole seda enne teinud, ütles plika. See oli pehme voodi ning mees võttis ta sülle ja plika värises natuke. Plika värises, sest ta polnud enne voodis olnud, nii. Plika tundis, aga ei näinud, et mees on pikk ja et temast tuleb konjaki lõhna ja mõtles, et, see oleks esimene kord ja värises veel rohkem ning pani käed ümber mehe kaela ja surus seda tugevasti ja peitis pea mehe lõua alla.

Plikal polnud jalgu all. Sest kui ta trepist üles läks, siis lõppes trepp enne otsa, kui ta sinna astuda oli jõudnud. Ja tänavad muutusid lühikeseks või pikaks, igastahes ei olnud nad õige pikkusega. Sellepärast oli tunne, et ta lendab. Tunnis mängis ta valesti ja sõrmed ei kuulanud sõna ja sellest oli tal hea meel. Tal oli hea meel, kui ta klaveril klahve ei leidnud. Käed olid sõrmed unustanud. Mõnikord on nii. Või ainult üks kord? Plika ei teadnud. Selle polnudki tähtsust. Üldse. Ja siis läks ta üle tänava ja seal oli nii palju tuttavaid, issand, ja läks telefonist mööda. Ja tal oleks tarvitsenud vaid korraks helistada. Minna lihtsalt selle telefoni juurde, panna kaks kopikat, ja kohe oleks mees tema kõrval olnud. Plika pööras kannalt tagasi ja helistas. Automaadis oli juba kahekopikane sees. Ta valis numbreid nii, et süda lõi iga numbri juures ühe korra. Ja tal tuli sada luuletust meelde. Plikale meeldisid luuletused.

Plika helistas. Ta pani oma viiuli sinna lähedale ja valis selle numbri. Ümberringi käis inimesi. Tuut…

Käis hulga inimesi, kes kõik vaatasid ja nägid, kuidas ta helistas. Nad kehitasid õlgu, need inimesed. Telefoni juures seisis üks plika ja helistas. Mõnikord plikad helistavad, helistavad ise. Tuut… tuut.

Plika ootas. Ta vaatas mööda nendest kritseldustest kollase telefoniputka seinal, ja läbi halli klaasi paistsid inimesed piirjoonteta ja vormitud, mõra lõikas nad pooleks. Mis loevad inimesed?

Nad said mehega kokku, kusagil keset linna, võib-olla mingi trammiliini kohal, seal traatide sees. Plika hingas mehele vastu.

Halloo, ütles mees.

Plika läks soojaks, mehe hääl jäi tema sisse rääkima.

Plika tõmbas salli lahti ja kuulas, ta tundis end halvasti selles kitsas kollases puuris. Viiulikast vedeles jalus. Plika nõjatas ukse lahti ja tõukas viiulikasti välja. Kast libises kõnniteele, nüüd sai putkas ringi pöörata. Miskit raksatas vaikselt selja taga, plika ei näinud. Ainult mehe hääl muretses — Kas pole midagi juhtunud?

Plika naeratas.