Читать книгу Homme - Mart Kivastik - Страница 5

Isa pani raamatu käest ja prillid viskas lauale, sest muidu oleks pidanud küünitama. Raamat püüdis kokku minna. Isa võttis raamatu ja murdis seda, et jälg jääks. Ta väänas raamatult kaaned lahti, see oli päris korralik jälg. Jälg keset tulist lahingut, sest raamat rääkis sõjast. Neljakümne kolmas aasta, kangelane Stalingradi all, loeb armsa naise kirja, ümberringi on kõik surnud. Vaid kahurid pauguvad. Isa istus aluspükste väel. Need olid munadest veninud, ja kui ta nüüd köögi poole vantsis, siis tilbendas säärest välja. Pärast rasket võitlust sakslastega oli isal nälg. Poiss vedeles tugitoolis, silmad kinni. Nagu oleks kinni. Sest ta nägi, et isa vilksatas köögiuksest ja haaras midagi pottidest, kuhu ema praadis, hautas, keetis ja kooris. Nüüd oli tuba tühi. Igaks juhuks hoidis ta veel silmad kinni ja nägi korraks kooli koridori — kuidas tal päevik käes oli ja ta läks kolmandale korrusele seda märkust saama, ja siis trepi peal, kui ta oli Sekuga rääkinud, siis tuligi…

Poiss hüppas püsti, läks esikusse ja jäi telefoni juurde kõhklema. Käed läksid higiseks, süda tagus, ega ta ei kartnud midagi, lihtsalt pisut venitas seda aega, kuigi praegu ei olnud ju siin esikus kedagi. Isa tuli köögist ja nühkis käega suud, ta pühkis suurema rasva ära, mis lõuale oli sattunud. Poiss läks tuppa tagasi. Isa venitas aluspüksid kõrgele üles ja oli nüüd naiskergejõustiklane.

„Ema ütles, et sa pead selle akna lahti tegema, sest muidu läheb tuba haisema,” ütles isa.

Kui ta seda rääkis, seisis ta akna juures ja vaatas tänavale, kuidas lund sajab, või kes akna alla pargib. Seal oli märk, et ei või. Nüüd tuli ta akna juurest ära, istus teise tugitooli ja ütles: „Palun tee nüüd aken lahti, siin haiseb.”

Poiss tegi akna lahti. Isa haaras raamatu järele, aga ei ulatunud. Nad olid kohad ära vahetanud. Kui isa käe välja sirutas, jäi tal nõks raamatust puudu. Järg oli kenasti alles, sest ta oli selle üsna pooleks murdnud.

„Sa oled minu koha peale istunud,” ütles isa.

„Ma istusin vabale toolile,” ütles poiss.

„Ma panin enne raamatu sinna, kus ta praegu on, kui kööki läksin, aga praegu enam ei ulatu. Ma panin selle raamatu istudes.”

„Mis ma pean tegema?” küsis poiss.

„Vahetame kohad ära.”

Poiss tõusis püsti ja ootas. Isa juba tõusis, aga siis vaatas aknast välja. Sealt nägi paremini.

„Anna parem raamat siia,” ütles isa.

Ema tuli köögist, tal oli kittel seljas ja krunnid peas. Ta võttis kapist suure liua. „Kell kuus istun mina maha ja ei tee enam midagi. Kes süüa tahab, peab sel ajal kodus olema,” ütles ema.

„Nad panid küll märgi üles, aga enne, kui ma akent lahti tegin, parkis üks täpselt sinna, kus meie aken on. Sest märgist pole mingit kasu,” ütles isa.

„Ma tegin akna lahti,” ütles poiss.

„Kes kell kuus sööma ei hakka, see vaatab ise, kuidas saab,” ütles ema.

„Terve korter haiseb,” ütles isa.

Ema läks kööki. Telefon oli esikus, aga sealt oli kõik kuulda. Isa luges lahingust.

„Missa arvad, kumb on parem kirjanik, kas…” isal ei tulnud nimed kohe pähe.

„Ma ei tea,” ütles poiss.

”Miks?”

„Ma lihtsalt ei tea,” ütles poiss.

Isa võttis prillid eest ära. „Vaata, et sa koolis nii ei ütle, muidu peab ema minema.”

Poiss tõusis nagu muuseas püsti ja võttis plaadi. Tegelikult tilkus süda verd, sest see oli viiekümnerutsine Procol Harum, aga grammofon võis olla viierutsine. Kui kriim peale tuleb, lüüakse suu puru. Poiss pani plaadi peale ja keeras nii kõvasti, et kui telefoniga rääkida, siis ei kuule, mida. Ta läks esikusse ja tõmbas ukse kinni. Ta võttis kiiruga toru ja esimene number läks valesti. Siis keerati muusika maha. Isa tegi esiku ukse lahti: „Miks sa ukse kinni panid?”

„Niisama.”

Ema tuli köögiuksest ja viis liua tagasi. „Mis te esikus teete?” küsis ema.

„Ta keeras grammofoni nii kõvaks, et ma ei saanud lugeda,” ütles isa.

„Keegi võiks prügikasti välja viia,” ütles ema. „Vii välja,” ütles ta isale.

„Poiss,” ütles isa, „vii prügikast välja.”

„Miks sa aluspükste väel oled?” küsis ema.

„Plaadid tuleks ära visata,” ütles isa.

„Miks Ats prügikasti välja ei vii?” küsis poiss.

„Teda pole kodus,” ütles ema.

„See ei tähenda,” ütles isa.

Poiss läks oma tuppa ära. Ta heitis voodile pikali ja pani silmad kinni. Nii ei olnud kõige parem. Mõnikord tuleb päris ehtne pilt silmade ette, aga praegu ei tulnud kuidagi. Poiss läks sahtli juurde ja otsis kõige alt. Seal oli pilt. Ta võttis pildi, vaatas korraks ja pani siis sahtlisse tagasi. Nüüd nägi ta küll, et sahtlis oli sobratud. Isa kontrollib, mida laps teeb. On täiesti lootusetu elada noorest peast ühes korteris vanade inimeste ja ühe tattnokaga. Vanad käivad sahtli kallal ja kahtlustavad, tattnokk kitub. Välisuks läks lahti ja jäigi. Siis pani ema selle kinni. Lapseke tuli koju. Poisi seinal olid Robert Plant, Lennon, Alice Cooper, John Bonham, David Bowie, Jimmi Page, Goiko Mitič, Mare Bolan, Jethro Tull, Uriah Heep ja Deep Purple. Oli üks väga udune Elton ka, aga Seku oli selle pildistanud pildilt, mis oli ükskord juba viletsasti ümber pildistatud. See oli rubla tükk. Kui saaks Zeppelini plakati. Poiss ohkas. Tattnokk tormas sisse. Ülemuse näoga, kott nurka ja voodisse, kohe nina raamatus. Tattnokk oli kukupai. Poiss ei öelnud kohe midagi. Ta tegi nüüd näo, et ei pane tähele seda toas liikuvat õhku. Siis keeras ta uniselt külge: „Sa oled mu sahtlis sobrand.”

„Ei ole,” ütles Ats.

„Kuidas ta sinu arust segi läks?”

„Sul on närvid läbi, tõmba suitsu,” ütles tattnokk. Poiss tõusis püsti, vennaga kaklemine on nagu hammaste pesemine. Tattnokk jõudis ennast juba istukile ajada, aga siis tuli isa, kuidagi uhke. „Poiss, kuuled, Atsil olid kõik viied, ahh?”

„Mis siis?”

„Ats tuli koju ja viis prügikasti välja. Ta tuli uksest sisse, ja ema oli ju mulle just öelnud, et see on täis, ja ma ainult mainisin seda Atsile, ja Ats ütles, kohe isa, ja viis selle välja.”

Poiss läks teise tuppa ja pani plaadile uue poole. Isa jäi Atsi pead silitama. Hüva, poiss läks telefoni juurde, ema tuli köögist ja läks vist liua järele. Nad olid kolmekesi seal taga ja poiss võttis kähku toru.

„Kellele sa helistad?” küsis isa. Tal oli see raamat, seesama raamat, aga palju eestpoolt lahti, ju ta luges mõne lahingu üle, sest see koht, kust ta enne pooleks murdis, oli näha. Ema läks kööki tagasi. „Pane püksid jalga,” ütles ta möödaminnes, sest isal vilkus väga ägedalt. Isa ei pannud seda eriti tähele. Ta seisis seal esikuuksel ja küsis: „Kellele sa helistada tahad?”

„Mis siis?” küsis poiss.

„Sa ei või mulle seda öelda või?”

„Ma ei tahtnudki helistada, ma vaatasin lihtsalt, kas ta töötab või ei tööta.”

„Sa ei või seda isale öelda või?”

Poiss läks tuppa. Ega isa esikusse ei jäänud, ta tuli tuppa ja vaatas, et poiss grammofoni ära ei rikuks, kui ta poolt keerab. Ta jäi vist enam-vähem rahule, sest ta ringutas ja läks akna juurde. See masin, mis sinna märgi alla parkinud oli, seisis väga rahulikult edasi. Isa tegi nägu ja tahtis, et poiss midagi arvaks. Ta seisis akna all, aga väljas oli kakskümmend kraadi külma, ja tal hakkas nüüd külm. Ta astus sammu tagasi.

„Poiss, pane aken kinni, sealt tuleb külma sisse,” ütles isa. Poiss ei pannud tähele. Sealt tuli „Black Widow”, poiss ulgus kaasa ja vahtis silmad kinni trepikoda, seal seisis Seku, ta läks just päevikut viima, et saaks selle neetud märkuse.

Ats tuli tuppa. Ats oli prillid pähe tõmmanud. Oli nii, et kellel on prillid ja kes on küürakad või muidu haiged, need saavad viie, ülejäänud lähevad pätiks. Poisil prille ei olnud. Ats tuligi nüüd prillidega, juuksed olid mõtlikult püsti. Tal oli matemaatika kaasas. Isal oli parajasti lahing pooleli, aga on ikka mingi isavaist olemas, mis tahab, et oleks viied. Ta ütles: „Poiss, pane nüüd grammofon kinni.”

„Miks?” küsis poiss.

„Ats tahab arvutada.”

„Las arvutab meie toas.”

„Kui Ats tahab arvutada, siis ta arvutab seal, kus see kõige paremini välja tuleb. Siin on kõige valgem. Ma ei saa aru, miks sina tunnistust ei saanud?”

Ema tuli köögist ja võttis taldriku. Ta nägi sealt kapi juurest, et Ats arvutab ja käis vaikselt. Ats oli noor Einstein, ta kirjutas üles ja siis mõtles ja vidutas silmi. Võib-olla tahtis ta saada matemaatikaringi esikäeks. Nuputaja, kõige parem nuputaja.

„Kumb on parem kirjanik, kas Luts või...,” isal ei tulnud teine pähe.

„Ei tea, ei tea,” ütles ema.

„Luts on hea küll,” ütles poiss.

„Miks?” küsis isa.

„Ei ole venelane.”

Isa ehmatas korraks. Ta mõtles, kas Julgeolek kuulab pealt kõiki telefone või ainult osasid, aga kindlasti nende oma, ja peale selle on naabrid koputajad. „Ära palun enam nii räägi,” ütles isa.

Isa teadis kõiki kirjanikke, kes kirjutasid sõjast. Aga ta ei teadnud, kes on parem. Ema võttis taldrikuid, ta võttis neid liiga palju, ja üks kukkus maha.

„Lõhu kõik ära,” ütles isa.

Ema hakkas seda tegema, ja vist oleks visanud, aga isa jõudis veel väga ehmatanud näo teha, ja ema läks kööki. Isa sorkis varbaga kilde. Siis ta istus. „Poiss, sa korja need killud üles, nägid, emal läks üks taldrik kogemata katki.”

„Miks Ats ei korja?”

„Atsike, mine appi,” ütles isa.

Nad korjasid killud koos üles ja viisid kööki prügikasti. Kui nad neid sinna viskasid, tuli emal meelde: „Ats, kui sa ära oled arvutanud, siis kell kuus ma teen süüa, pärast ma enam ei tee,” ütles ema.

Poiss läks tuppa tagasi. Isa luges raamatut ja kirtsutas nina. Plaat lõppes ära. Isa nuusutas veelkorra: „Sa pead akna ikkagi lahti jätma, muidu on kõik kärsahaisu täis.”

„Siis läheb ju külmaks,” ütles poiss.

„Tee korraks lahti ja pane mõne aja pärast kinni. Siis tee jälle lahti. Ühesõnaga, sa tuuluta ikka vahepeal. Imelik mõelda, sa oled suur mees, aga ei viitsi lillegi liigutada.”

Poiss tõmbas esikuukse kinni ja läks telefoni juurde. Ta oleks nüüd tõesti selle toru võtnud, ükstapuha, kas kuulevad või mitte. Kui ta ukse kinni oli saanud, tõmbas isa selle lahti, ta kahmas teiselt poolt uksest kinni ja sakutas enda poole. Poiss nägi läbi klaasi, kuidas tattnokk irvitas.

„Miks sa seda ust kinni tahad panna?“ Isa ähkis. „Ma ei saa aru, mida sa oma vanemate eest varjata tahad?“

Poiss laskis lahti, sest isa oli tugevam ja ta oli just sõjaraamatut lugenud. Poiss läks nüüd tuppa ja ütles Atsile: „Sina saad peksa igal juhul!”

„Sina ei peksa kedagi, poiss. Palun ütle, mida sul telefonist vaja on? Kas sa ei või isale öelda või?” ütles isa.

„Ma tahtsin helistada.”

„Kellele?”

„Mis siis?”

„Sa tahtsid Sekule helistada. Ütle, kas sa oled Seku kannupoiss või?”

„Ei ole.”

„Ma helistan Sekule ja ütlen, et las ta helistab ise siia, kui tal vaja on, aga kinnise ukse taga pole vaja rääkida.”

„Ise käisid mu sahtlit sorimas.”

„Ma otsisin su tunnistust,” ütles isa. Isal oli talvel igav. Aga siis ta sai aru, et vastas küsimusele, ta ei taibanud seda kohe. Ta võttis plaadi grammofonilt ära. See oli kõige julmem asi, mida poiss oli näinud. Isa võttis oma rasvase käega Alice Cooperi „Welcome to my Nightmare” nagu võileiva ja hõõrus seda vastu grammofoni nõela, ta tõmbas sinna kraavi. Poiss tormas päästma, aga isa aimas seda ette ja tegi kõike nii kiiresti, et poiss haaras õhku. Ta seisis nüüd isa vastas. Isa oli seda teinud istudes. Isa viskas plaadi ülbelt lauale ja oli väejuht-võitja-admiral Nelson: „Ma ütlesin, et ei tohi muusikat, mis muusikat, ei tohi lärmi teha, kui Ats arvutab.”

Poiss luges kümneni. Ta arvutas, kui palju peaks pudeleid poodi viima, et plaat kinni maksta. Selline vagu plaadil sees ei võta seda keegi enam tagasi. Ats itsitas.

„Ma ütlesin sulle, et saad täna peksa,” ütles poiss.

Ema tuli tuppa. Ta tõi millegipärast taldrikud tagasi. Ta tõi kõik taldrikud, peale selle, mis enne katki oli läinud.

„Mis lahti on?” küsis ema.

Ats jooksis nüüd ema selja taga ja kitus: „Ta lubas mind lüüa.”

„Ta ei ole senimaani oma tunnistust näidanud. Ta helistab kuskile. Ta ei pane akent kinni, kui ma ütlen. Ta on Seku kannupoiss,” ütles isa.

„Ise oled sa kannupoiss,” ütles poiss.

„Loom, tõeline loom,” ütles isa.

Emal oli vast nii kümme ilusat taldrikut käes, need olid veel vanast ajast, piltidega. Ta oli tahtnud praetaldrikuid, aga oli saanud supitaldrikud. Ema laskis need nüüd käest lahti. Mitte lihtsalt lahti, vaid viskas nad põrandale. Taldrikud ei kukkunud muidugi vaibale. Siis oleks võinud nii olla, et mõni neist oleks terveks jäänud. Terve toa peale oli vaid üks selline koht, niisugune, et üks inimene sai seal seista, kui tal polnud väga suured jalad. Ema seisis selle kõrval ja viskas taldrikud väga täpselt just sinna. Kui need oleks mingid poest ostetud, tavalised, siis ei oleks ema neid nii loopinud. Kildude väärtuseks oli nende päritolu, vanaisa oli kinkinud vanaemale, või vanavanaisa, ja nii edasi. Ükski sugulaste naistest ei olnud saja aasta jooksul nii vihastanud nagu ema praegu. Muidugi oli see isa vanavanaisa, kes nad kunagi ostis. Tattnokal läksid numbrid sassi. Isa oli nüüd solvatud kolm põlve ettepoole. Tal oli raamat põlvedel. Ta oli näost valge, aga ta ei öelnud esialgu midagi. Sest kapis oli veel asju, seal olid veel kohvitassid ja kristallklaasid.

„Ma tean, et sa vihkasid mu ema, aga sa oleksid võinud seda öelda,’“ julges isa nüüd arvata. Aga vaikselt, mitte eriti tülinorivalt.

„Emme, ma korjan need need killud kokku, kui sa tahad.” Tattnokk ei hakanud kuulama, kui hea laps ta on. Ta sibas ema põlle alla, nagu varblane, säuts, emme. Ta nüüd ootas, et kiidetakse, aga tema ei pane tähele, muudkui näeb vaeva.

„Poiss, näed, Ats hakkas kohe korjama, keegi ei pidanud käskima, miks sina emale appi ei lähe. Näed, ema pillas taldrikud käest,” ütles isa. Aga tal oli üks mure veel. Ehk. oli ta vanaisa käest noorest peast rihma saanud? „Järsku saab neid veel kokku liimida?”

Nad kükitasid kolmekesi, sest ema läks kööki, ja isa ei julgenud talle öelda. Aga kui nad seal ukerdasid, siis rääkis ta endamisi: „Vanaema oli tore inimene, aga kui teie ema nägi, ei pannud ta kunagi kõige paremaid nõusid lauale, vaid võttis ikka kõige tavalisemad. Mina ei saanud tookord arugi, miks ta seda tegi. Neid taldrikuid hoidis ta eriti. Teie ema, sinu ema, poiss,” — isa vaatas poisile etteheitvalt otsa — „sinu ema, poiss, nägi neid taldrikuid esimest korda pärast Mammi surma.”

Tattnokk mängis kildudega, isa vaatas teda heldinult, ta nimetas seda ilma ütlemata selle-tegemiseks-mida-peab.Tattnokk mängis kildudega. „Ära nuta, isa,” ütles tattnokk.

„Pai laps,” ütles isa. „Koristage nüüd üksi edasi, ma pean rahunema.” Ta ohkas ja kui ta püsti tõusis, nägi ta aknast, et selle auto kõrvale oli veel teine auto sõitnud, ja nad seisid mõlemad keelumärgi all. „Need mehed kahetsevad veel,” ütles isa ja tõmbas kardina ette, et seda mitte näha. Tattnokk mängis nüüd, et tal on peod kilde täis, ta pani nad lihtsalt lauale, ja krabas oma matemaatika pihku, süvenes muidugi imekiiresti.

„Tule tagasi,” ütles poiss.

Tattnokk jagas seda väga hästi, mis nüüd tegema peab. Ta kiskus vaevaga pilgu raamatust ja vahtis pärani silmadega isa poole. Isal oli selline Pavlovi reaktsioon, ta ei viitsinud poisi poolegi vaadata: „Ära sega Atsi. Ats õpib. Ta pole selline nagu sina.”