Читать книгу Varblane - Mart Kivastik - Страница 4

„Mine perse, Varblane,” ütles Egemon.

Varblane isegi ei üritanud solvuda. Ta sumas läbi prügihunnikute ja püüdis Egemonist mitte liiga kaugele maha jääda. Kui ta Egemoni silmist oleks kaotanud, ei oleks ta osanud tagasi minna.

„Sa oled ikka kuradi munn mees.”

„Jah,” pomises Varblane.

„Mis sa räägid seal?” küsis Egemon.

„Olen vist küll,” ütles Varblane.

„Iga laps suudab ka oma kuradi kodu üles leida, kurat, sa ei oska ise kotsa minna, no puts küll, mis kuradi mees sa oled selline!”

„Ma ise ka ei tea.”

„Mida?”

„Ma ise ka ei tea,” hüüdis Varblane Egemonile.

Prügihunnikud ei paistnud eales lõppevat. Kui miskit teele ette jäi, peksis Egemon selle jalaga minema – õllepurgid, tühjad pudelid ja igasugu muu rämps, mis tegi kõva kolinat või läks klirinaga katki, sai Egemoni saapaga nii et tolmas. Väiksem ja hääletu prügi Egemoni ei huvitanud. Sellest astus ta üle.

„Raisk, seda sitta on ikka ilgelt palju. Näed, Varblane?”

„Näen,” ütles Varblane vaikselt.

„Räägi ometi kõvemini, sitakott, kuidas sa mõtled tööle hakata, kui sa rääkida ei jõua. Vana perse...!”

Egemon jäi seisma ja võttis maast mingi julla ning uuris seda tähelepanelikult. Varblane pistis ka nina lähemale, teritas silmi, kuid ei saanud midagi aru.

„Anna prille!”

Egemon kahmas Varblasel enne prillid peast, kui too jõudis mütsatada. Ta enda omad olid ühe klaasiga, teisel pool oli tühi auk.

„Näed nüüd,” ütles Egemon õhinal.

„Mhmhh!” ütles Varblane, kuigi ta tegelikult ei näinud midagi, sest Egemon oli talt selle võimaluse röövinud. Egemoni võimas kuju paistis Varblaseni nagu külakinos, kui mehhaanik magama on jäänud – läbi paksu udu. See, mida ta nägi, oli suur, tugev ja haises higist ning nimi oli Egemon, jullat ta enam ei näinud.

„Putsi, reduktor.”

Egemon viskas siis vist reduktori laia kaarega minema ja marssis edasi.

„Varsti oleme kohal,” ütles ta.

Varblane üritas Egemoniga sammu pidada, aga ta oleks pidanud kohe prillid tagasi küsima, ta kuulis vaid Egemoni häält, kõiki neid putse ja munne, aga ei näinud enam midagi. Ta püüdis joosta, siis komistas, kukkus ja karjus viimases hädas: „Egemon, oota!”

„Sa oled ikka türa küll!”

Egemon tõstis Varblase püsti ja sättis nii jalgadele, et ta kohe uuesti ei kukuks. Varblane tuikus pisut, hoidis ühe käega Egemonist kinni ja teise sirutas alandlikult välja.

„Prille tahad? Miks sa siis kohe ei öelnud?”

Egemon pani Varblasele prillid ette. Varblane hakkas uuesti nägema. Ta seisis otse Egemoni vastas, ja kui nii lähedalt vaadata, polnud Egemon nii väga karm mees midagi. Egemonil olid isegi veidi lõbusad ja heasüdamlikud silmad, mis uurisid Varblast haletsevalt, nii et Varblasel oli tahtmine vabandada, et ta olemas on.

„Noh?” küsis Egemon.

„Ma lihtsalt ei näe ilma prillideta,” ütles Varblane.

„Kohe oleme kohal ka, ainult paar sammu veel, vana perse, raisk, kes kurat selle ära koristab.”

Egemon virutas õllepurgile osava jalahoobi ja vaatas õnnelikult, kui kenasti see lendab.

„Nii, Varblane, seal su kodu ongi.”

Egemon nõjatus rõõmsalt kääksuva aia najale ja näitas Varblasele lahkelt tema tulevast kodu. Kuigi Varblasel olid prillid jälle peas, ei näinud ta midagi. Ta läks ettevaatlikult Egemonile lähemale ja kissitas silmi.

„Kodu?” küsis Varblane.

„Ära mängi munni,” ütles Egemon, „kodu või, kurat, kuidas sa teda nimetada tahad, see on koht, kus sa elama hakkad, selge!”

„Selge.”

„Ja kui on selge, siis ütle aitäh, mitte ära kirtsuta nina. Sa võid minu poolest perse ka minna, ega mul pole vaja sulle voodit otsida.”

Varblane sai aru küll. Egemon oli talle näidanud hurtsikut, mis oli kaugel rohelise aia nurgas, kuid ei paistnud korralikult õunapuude tagant välja. Võib-olla ei olegi kõige jubedam. Varblane läks väravast sisse, Egemon tuli tema järel. Nad jalutasid õunapuude alt läbi. Egemon kahmas endale paar õuna taskusse ja pakkus ühte Varblasele: „Sa ei taha?”

Varblasel ei olnud isu. Isegi kui öelda endale kolm korda, et polegi kõige õudsem, siis alati ei aita see sul tuju tõsta. Mida lähemale nad majale jõudsid, seda jubedam see välja nägi – katus oli lagunenud, vihma sadas kindlapeale sisse. Korsten oli katki, akende ees oli natuke klaase ja suurem osa vineeritükke, maja oli kaldus prügihunnikute poole. Oli selge, et ükskord ta neisse küljeli vajub.

„Säh, võtmed on siin,” ütles Egemon. „Tee ise uks lahti. Ära kurat aind virisema hakka!”

Varblane tegi omast arust rõõmsat nägu ja astus majja. Kui ta keset tuba oli jõudnud, sai ta kohe aru, et parima mulje majast sai tänavalt, sellest kohast, kus teda üldse näha ei olnud. Veidi kehvemaks läks asi, kui vaadata läbi õunapuude, aga ise sees olla oli väga kole.

„Tibens, mis?”

Egemon hammustas õuna ja näris rõõmsalt.

„Mis ütled siis?”

Varblane oli tükk aega vait ja vaatas ringi. Kõike oleks võinud kujutleda, ainult mitte seesugust maja. Oleks isegi võinud oletada, et kuskil on selline maja olemas, kuid mitte seda, et seal inimesi elab. Või isegi kui keegi seal elaks, poleks ta uneski näinud, et see võiks olla tema ise. Või oli see saatus? Või oli see just selline saatus, et maja, milles ta elama hakkab, nägi välja nagu tema enda hing, millesse keegi kunagi vaadata ei tohtinud – räpane, purukskistud ja kannatanud. Toas oli laua moodi asi. Roostes kraanikauss, katkine tapeet, pruun laudpõrand, mille pragudes sagis musti sitikaid.

„Mis ütled siis?” küsis Egemon uuesti.

„Aitäh,” ütles Varblane vaikselt.

„Ära sa töinama hakka. Esialgu tundub veidi harjumatu, aga pikapeale sa ei pane tähelegi. Siin on ümberringi kõik majad sellised. Keegi ei kurda. Hiljem tundub vaata et ilus. Sitapott on siin, näed!”

Egemon nihutas riiet nurgas ja näitas.

Siis kadus ta hetkeks ukse taha ja tuli tagasi, luud ja kühvel kaasas. „Su tööriistad on siin, homme kell kaheksa hommikul alustad, ja kui midagi häda on, ütled mulle, selge?”

„Jah,” ütles Varblane.

Rohkem Egemonil suurt rääkida ei olnud. Lõppude lõpuks oli ta isegi palju teinud. Ta suitsetas viisakusest pläru lõpuni, viskas koni põrandale, hõõrus jalaga laiali ja sirutas käe. Varblane püüdis mitte karjuma hakata, kui Egemon ta kätt surus.

„Käsi on sul nagu kusi, raisk, mis tööd sa enne tegid?”

„Ma olen luuletaja.”

Egemon jäi korraks mõtlema. Varblane arvas, et järsku tõesti on Egemon tema raamatuid lugenud, kuid sai hetk hiljem aru, et see ei saa ju mingil juhul tõsi olla.

„Siis ma saan aru, miks sa selline munn oled,” ütles Egemon sõbralikult. Ta patsutas Varblasele õlale ja hakkas minema, kuid tuli siis veel korraks tagasi.

„Varblane, siin teisel pool seina elab üks vanamoor. See röögib öösiti, või ma ka ei tea täpselt, aga ära sa ehmata. Küll ta varsti ajab sussid püsti, siis on kogu maja sinu oma. No ma läksin.”

Egemon lehvitas ja lõi ukse mürtsuga kinni. Varblane jäi üksi.

Ta ei istunud isegi mitte toolile, vaid otse põrandale, ta pea vajus longu, juuksed kukkusid silmadele. Mustad sitikad ronisid pragudest Varblase pükstele ja nuuskisid seal ringi. Varblane võttis prillid eest ning tema korter, see tähendab tema kodu, tema uus elu, tema maailm sulas kokku pruuniks, kollaseks ja pisut viltuseks pudruks. Kraan tilkus. Pisar voolas Varblase silmast põsele ja sealt põrandale. Siis järgmine.

Kui õhtu kätte hakkas jõudma, läks toas hämaramaks, aknast paistsid vaid õunapuude varjud. Ka päeval ei olnud majas eriti valge, sest tohutu prügimägi varjas päikest. Möödus veel mõni aeg ja tuba läks hoopis pimedaks, kuid Varblane ei olnud ennast põrandalt liigutanud. Ta istus, pea norus, hallid juuksed silmadel, nagu idamaa munk, kes on oma südame mõneks ajaks seisma pannud. Enda arvates tal ehk süda tõepoolest seisis, kuid päris nii ei saanud see olla, sest asja, mis kindlalt seisma oleks pandud, ei saaks vallata ületamatult suur kurbus. Mida pimedamaks muutus pimedus, seda mustemaks kasvas kurbus. Lõpuks tuli kusehäda ja Varblane pidi südame seiskumisest hoolimata peldikusse minema, mis tähendas, et mingis mõttes oli ta selgelt elus – kurvastas ja hingas.

Üksi on külm. Üksi on kurb. Üksi on paha. Seetõttu saab igast üksikust inimesest pikapeale ikka luuletaja, kas siis neid laule heaks peetakse või mitte, on juba iseasi. Varblane kondas seinast seina, vahtis aknast prügimäge ja õunapuid ning lootis kõigest hingest, et vanamoor, kellest Egemon rääkis, ei ole veel hinge heitnud, saaks rääkida. Kuid vanamoorist ei olnud kippu ega kõppu. Varblane kikitas kõrvu, kuulatas seinu, aga ei kuulnud miskit peale sitikate nagina. Kui ta nii juba tükk aega sahkerdanud oli, hakkas ta välja mõtlema valet, millega kõlbaks vanamoorile külla minna. Ükstapuha mis, aga üksi ei tahtnud enam olla. Nii varisebki kokku suurmeeste iseloom, kes on kavatsenud ennast maailma eest peita, kloostritesse, kõrgmägedesse ja džunglitesse. Juba mõni tund pärast kauaoodatud rahu saabumist tahetakse metroosse tagasi, otsitakse üles lähim inimsööjate suguharu, peaasi et saaks kellelegi oma südame tühjaks rääkida.

Varblane ei viitsinud pikalt valesid mõelda. Tuleb öelda, et pirn on katki. Varblane pani pirni põlema, siis kustutas ära ja läks vanaeide ukse taha koputama. Neil, kes valetavad, lõigatakse keel suust välja, kes varastavad, nendel raiutakse käsi ära, ja päris mõrtsukad ning muidu kuriloomad lähevad pärast surma vanadesse majadesse põrandalaudade vahele kannatama. Siis sitikad söövad neid, aga abi ei tule kuskilt, enne kui aeg on täis. Varblane riskis kõigest keele kaotamisega.

Avama ei tulnud keegi. Varblane kõpsis alguses viisakalt, siis tungivalt, siis põrutas jalaga vastu ust. Uks vajus kääksudes lahti.

„Kukuu!”

Keegi ei vastanud. Mitte keegi ei iitsatanudki. Varblane astus edasi ja tõmbas enda järel ukse kinni. Tuba valgustasid küünlad, seintel olid pildid. See elamine ei olnud sugugi etem kui Varblase oma, ainult vanamooril oli posu mööblit, mis aastaid tagasi võis isegi ilus olla. Nikerdatud kummut, leentoolid ja mõned raamatud. No miks mitte. Toanurgas põlesid küünlad, palju väikseid värisevaid küünlaid, ja kui Varblane end liigutas, siis need võpatasid. Midagi muud ei olnud, ainult seinalt torkas üks pilt silma. See võis muidugi vanamoor ise olla, mitte praegu, aga nii sada viiskümmend aastat tagasi. Pildil oli heledate juustega tüdruk, siniste silmadega, limpsis jäätist ja vaatas Varblasele otsa. Kui ta pildile pikalt otsa oli põrnitsenud, tundus, et tüdruk vaatab talle vastu, siis näis, justkui oleks jäätis väiksemaks jäänud, aga siis oli tüdrukul nägu, et ta üldse seda jäätist ei taha, lihtsalt keegi oli talle selle vägisi pihku toppinud. Mingi krabin... mingi krabin?

„Kukuu!” hüüdis Varblane. Paremat tervitust ei suutnud ta välja mõelda. Ikka mingi krabin. See tuli põrandast, kurat. Varblane laskus põlvili ja pani kõrva vastu põrandat – olgu või inimsööjad, olgu kurikaelad või vaimud, koos on parem kui üksi.

„Kukuuu!”

Nii ilusat kukut polnud veel keegi kunagi hõisanud, kuid ometi ei pandud seda tähele. Varblane hüüdis oma võlusõna veel mitu korda ja võimalikult heleda häälega, kuid teda ei kuuldud. Tundus, et all on nii mehi kui naisi, siis tundus, et keegi matsutab või sööb midagi, ja lõpuks oli päris selge, et kärsahais tuli sealtsamast põrandast, kuhu Varblane üritas kuku hüüda. Ta lamas ju ise luugi peal! Viimast jõudu kokku võttes suutis Varblane selle lahti kangutada, prillid oleksid äärepealt alla lennanud, ja siis, kui ta luugi lahti oli saanud, ei mõistnud ta mingil moel oma rõõmu varjata, Varblase näol oli lollakalt õnnelik naeratus – keldris oli kolm inimest! Inimesed! Ikkagi inimesed! Varblane ei öelnud tükk aega midagi, lihtsalt tundis end õnnelikuna, ja kui ta lõpuks suu lahti tegi, siis ei taibanud ta muud öelda kui veel kord – „Kukuu!”

Keldris oli vanaeit ja kaks ätti. Nad vahtisid teda nagu lollakat. Varblane isegi ei mäletanud, millal ta viimati nii palju nii vanu inimesi kambas istumas nägi. Vanamoori üks silm vaatas eikuhugi, sellel oli kae, ning tema lõug püsis vist ainult rätiku abil ülemise osa küljes kinni. Mehed vaatasid teda ebasõbralikult, igal juhul mitte nii, et normaalne inimene oleks tahtnud edasi astuda. Varblane ei teinud välja, ta ronis redelit mööda alla ja jäi kohmetunult keset tuba seisma, käed taskus.

„No mis nüüd on?” küsis eit kareda häälega.

„Midagi,” ütles Varblane. „Ma olin lihtsalt väga üksi.”

„Ja siis?”

Varblane laiutas käsi. Rohkem ei olnud tal midagi öelda.

Nad vaatasid teda ükskõikselt, ebasõbralikult, kahtlustavalt, altkulmu ja umbusaldavalt. Kolm paari muldvanu silmi, millest ei olnudki aru saada, kas nad üldse midagi näevad, naise vana sinine ja kaega, meeste hallid ja mustad, mis olid nagu paduvihm ja öö. Rohkem ei midagi. Siis keerasid nad end lõkke poole, kus vardas küpses loom. Üks mees üritas seda keerata, nii et kõrbema ei läheks, kuid selleks polnud tal küllalt jõudu. Teine mees aitas. Meeste vahel vedeles kassi verine nahk koos peaga. Öäk! Varblane pigistas silmad kinni.

„Kas sul on nälg?” küsis hall vanamees vaikselt.

„Ma olen söönud,” vastas Varblane kibekiiresti.

„Pane siis vähemasti luuk kinni, külm hakkab,” sisistas vanamoor läbi hammaste.

Varblane tõmbas luugi kinni, kuigi ta arast peast välgatas läbi mõte, et veel oleks jõudnud põgeneda, sest kui ta uutel sõpradel peaks pärast kiisut kõht tühjaks jääma, siis ei takista neid mitte üks võim Varblasest magustoitu tegemast. Ka prillid kuluvad marjaks ära. Siit, prügimägede vahelt ei hakkaks teda keegi otsima. Egemon ehk korra vaataks, siis leiaks endale uue kojamehe, ja ongi lõpp. Vaid raamatud jäävad alles.

„No istu siis, kui sa juba tulid.”

Vanamoor näitas talle kohta enda vastas, vanameeste vahel.

„Rainer, vaata, kas on valmis,” ütles vanamoor.

See, keda Raineriks kutsuti, kummardus lõkke kohale, pani silmad kinni ja nuusutas, siis võttis noa, lõikas kassist killu liha ja pistis suhu.

„Vara veel. Tahad ka proovida?”

Rainer sirutas noa lihaga välja, kuid vanamoor toorest ei tahtnud. „Ootame ära, kuni valmis saab,” ütles teine vanamees. „Ma toon veini välja.” Ta ajas end raskelt jalule ja lonkas kepi najal keldri pimedasse nurka ning tuli sealt pudeliga tagasi. Ta püsis tükk aega korgi kallal, kuid ei jaksanud seda välja tõmmata.

„Anna, ma löön korgi maha,” ütles Rainer.

„Las ta teeb ilusti,” ütles vanamoor.

„Mis on siis, ma löön kaela maha!”

„Küll ma saan...!”

Näha oli, et vanamees ei jaksanud. Kui ta oli küllalt pingutanud, andis ta pudeli pisut kurvalt Rainerile, kes kaela ainsa hoobiga maha lõi. Rainer valas veini klaasidesse. Ta istus üsna Varblase lähedal, ainult kassinahk oli nende vahel, tal olid kurjad silmad ja ta hingas külma. Nad mekkisid veini ja vaikisid.

Kui kass valmis sai, jagas vanamoor igaühele portsu. Siis söödi vaikides. Arvata oli, et ühest kassist pidi neile mitmeks päevaks jätkuma. Nad suutsid korraga jagu saada vaid tühisest osast. Vanamoor oli söönud ainult suutäie. Varblasele nad tähelepanu ei pööranud, ja kui nad olid mõnda aega vaikides seedinud, hakkas vanamoor vaikselt halli Raineriga rääkima. Varblane ei teadnudki õieti, kuidas neid kutsuda, kuid hall Rainer sobis hästi. Oleks läinud ka julm Rainer ja külm Rainer või midagi sarnast. Rainer rääkis peaaegu et vanamoorile kõrva sisse, sest ta hääl oli nõrguke ja vanamoori kuulmine vilets.

„Millal Sholem peab tagasi minema?”

„Enne hommikut.”

„Aga mina?”

„Sina samuti, kas läheb Sholem ees ja sina järel, mis vahet seal on?”

„Ma mõtlesin, et ehk võib natukene kauemaks?”

„Sa tead ju isegi, Rainer!”

„Donna!”

„Sa tead, et ma ei saa midagi teha.”

„Tean,” ütles Rainer kurvalt. Ta vahtis maha ja joonistas noaotsaga keldripõrandale veriseid kriipsujukusid.

„Sa võid joonistada, kui sa süüa ei taha,” ütles vanamoor, keda Donnaks kutsuti, ja silitas väriseva käega Raineri pead.

„Mul pole isu!”

„Kumma isu sul ei ole, kas joonistamisisu või söögiisu?” küsis Donna.

„Mul pole üldse mingit isu!”

„Siis istu ja joo veini, muud mul anda ei ole,” ütles vanamoor ja hakkas nõusid koristama. Ta korjas vanameeste taldrikud kokku ja nühkis need vana ajalehega puhtaks.

„Varblane,” ütles Varblane ja sirutas käe, aga temast ei tehtud välja.

Kui vanaeit taldrikud puhtaks oli saanud, süütas ta veel ühe küünla ja kiskus keldriseinas olevalt puuslikult presendi maha. Ta põlvitas kuju ette ja sosistas midagi, silmad kinni, siis käratas meestele: „Mida te vingute, sina Rainer, vana mõrtsukas, ja sina, kuradi liigkasuvõtja, marss palvetama, muidu ei saagi enam laudade vahelt välja!”

Vanamehed kuulasid sõna. Rainer pani noa tasku ja roomas puusliku ette. Sholem palvetas pisut kaugemalt.

„Mis jumal see on?” küsis Varblane vaikselt.

„Mis tähtsust sel on,” lõi vanamoor käega. „Üks jumal puha. Ära ometi sega, mees, kui sa siia oled juba tulnud!”

Varblane oli vait ja hoidis hinge kinni, niikaua kuni mehed olid palved ära lugenud ja Donna puusliku uuesti presendiga kinni kattis. Kui eit oli töö lõpetanud, vaatas ta Varblast veidi sõbralikumalt.

„Ole hea, aita nad üles tassida, aeg on täis.”

Loomulikult ei ütelnud Varblane ära. Nad olid kerged, nagu poleks neid olnudki, ja külmad kui surnud. Nad ei hakanud vastu ega tõstnud häält, kuigi mõlema silmist võis lugeda sõnatut palvet – kas või üks minut veel!

„Tänan,” ütles Donna Varblasele, kui mehed läinud olid. „Las see jääb, homme sööme edasi, ega ta halvaks ei lähe.”

„Kas ma võin homme tagasi tulla?” küsis Varblane arglikult.

„Kui sa tahad,” ütles Donna. „Eks tule siis.”