Читать книгу Varblane - Mart Kivastik - Страница 5

Hommikuks oli Varblasel kõik sassi läinud. Talle tundus, et see, mis ta oli näinud unes, oli olnud tegelikult, ja kui ta hommikul ärkas, arvas ta, et nüüd on ta siis lõpuks magama jäänud ja näeb und. Seetõttu ei keeranud ta külgegi, kui Egemon ukse taga trampis ja karjus: „Varblane, sa vana türa, kui sa kohe üles ei tõuse, lasen ma su raisa kohalt lahti!”

Halb uni, mõtles Varblane ning nägi unes, et ta on luuletaja, kes istub hanesulg käes, kirjutuslaua taga ning silmitseb mõtlikult lumivalgeid pilvi, mis lendavad sinises taevas. Luuletajad näevad unes tihti selliseid asju. Varblane pidas seda tegelikkuseks ja tundis end päris hästi, kuid ta ei saanud hästi aru, mis paganama vea tõttu ta taevasse vaadates Egemoni kriiskamist kuuleb, sest ta ometi ei maganud ju samal ajal.

„Sa vana pask,” ütles Egemon ja torkas Varblasele luuaga perse, nii et Varblane kiunatas. Ta kargas istuli ja hõõrus silmi, valgete pilvede vahelt vaatas talle otsa suure punase ninaga mees, Egemon.

„Mine seaputsi, Varblane, kas sa tõesti arvad, et töö jääb tegemata, kas sa tõesti arvad, et kogu ülejäänud linn on koristamas, aga sina magad nagu hunnik sitta ja luuletad?”

„Ei,” ütles Varblane alandlikult.

„No aja oma sitamaja siis karkudele, kell on kaheksa, kõik teised juba koristavad.”

„Anna andeks, Egemon, ma vist magasin sisse.”

Varblane kargas püsti, ajas püksid jalga ja pesi kiiresti nägu. Egemon seisis harkisjalu keset tuba ja kiskus pläru ning sülitas tsilksti läbi hammaste põrandale.

„Davai, lõpeta see nühkimine, töö käib.”

Varblane lõpetas „selle nühkimise“, pani hambaharja nii, et sitikad väga ligi ei saaks, ja tormas Egemoni järel uksest välja.

„Luud ja labidas võta kaasa,” käratas Egemon, kuid ise seisma ei jäänud. Varblane haaras peast kinni, jooksis tagasi, võttis luua ja labida.

Selle kohani, kus Varblane koristama pidi hakkama, oli hulk maad minna. Peale kojameeste olid koristamas ka kõik teised inimesed – arstid, politseinikud, kooliõpilased, sõjaväelased ja isegi lendurid. Need tundis Varblane pagunite ja nokkmütside järgi ära.

„Ei saa nii, Varblane, et sina sügad mune ja riimid, kui teised tööd teevad. Pärast hakkab kogu see kamp mu käest küsima, et miks see türapea Varblane magab, kui meie tööd teeme, las ta siis luuletab edasi, anna tema palk meile,” seletas Egemon.

Hinges tundis Varblane, et Egemonil ei ole alati õigus, aga välja öelda ei kavatsenud ta seda niipea. Igal juhul mitte lähemal ajal.

„Sul on õigus Egemon,” ütles Varblane.

„Ma seisan sinu eest, Varblane. Ainult ära ole selline türalutsija, eks?”

Egemon oli seisma jäänud ja vaatas Varblasele sügavalt silma. Tegelikult oli ta ju Varblase poolt. Kui ma ainult ei oleks selline türalutsija, mõtles Varblane.

„Ära, muretse, Egemon.”

„Mehesõna?”

„Mehesõna!”

Kuigi Varblane üritas kätt selja taha peita, sai Egemon selle siiski oma pihku ja muljus terve igaviku. Varblane püüdis mitte minestada, kuigi Egemoni haare oli põrgulik, ja vaatas samal ajal üle Egemoni suure punase nina tema ausatesse silmadesse. Kui Egemon lõpuks käe lahti lasi ja järgmiste kojameeste juurde läks, tolknes Varblase käsi veel tükk aega lõdvalt küljel nagu tükk sülti. Tuleb röntgenist läbi astuda, mõtles Varblane, kui Egemon lahkunud oli.

Nüüd oli aega ringi vaadata. Torm oli teinud puhta töö. Majadelt olid katused pealt kistud ja kogu ilm oli täis jätipabereid, katkisi toole, kummuli autosid, riideid, õhupalle, telliseid, juurtega välja rebitud puid. Prügihunnikud kõrgusid kuni väiksemate majade korstnateni. Egemon oli rääkinud, et isegi üks tramm koos reisijatega oli rööbastelt maha jooksnud ja mitu inimest lendasid pööristuulega kaasa, ja kahtlustatakse, et tuul viiski nad ära. Siis neid enam kätte ei saa kah, arvas Egemon. Kuigi otsitakse. Kogu seda prügi oli siiski liiga palju. Varblane võrdles prügimägesid oma musklitega ja kahetses äsjast elukutsevalikut. Ta tahtis luuletajaks tagasi. Kõigest hoolimata on luuletajal lahe põli, vaid südamevalu, ei muud. Varblane lõi labida prügihunnikusse ja vihkas luuletajaid, sest just samal hetkel läks kamp poeete mööda tänavat, pilk taevas, pastakas rinnataskus tõlgendamas. Mida teavad nemad elust? Tuhkagi. Kuid Varblane teadis. Ta laadis esimese portsu prügi kärule, kuid väsis kohe nii ära, et ei jaksanud kärn minema sõidutada, vaid istus prügimäe jalamile ning tegi suitsu. Ja kohe sealsamas, haisva prügimäe jalamil, kuhu oli loobitud inimkonna ajaloo suurim ja koledam prügi, sündis Varblase peas luuletus...

S.O.S.

minu hinge tormil pole lõppu

see kestab igavesti ja kõik hukkuvad

hukkuvad naised, lapsed ja madrused

kapten jääb igaveseks sillale

minu tormist ei pääse

sest minu hinges ei ole päästepaate

Varblane imestas isegi, et selle kuue rea kokkupanemine võttis tal terve tööpäeva jagu aega. Kui ta lõpuks märkas, et teised kojamehed hakkavad luudasid nurka viskama, lõpetas ta taevavahtimise ning viis oma prügikäru minema. Kui ta tühja käruga tagasi jõudis, oligi tööpäev läbi, kuid prügimägi polekski justkui väiksemaks jäänud. See on nüüd mu elutöö, mõtles Varblane, aga ta lootis siiski salamahti, et kui teised on oma osa koristanud, tulevad nad talle appi, ja kui nii edasi läheks, oleks tal veel enne prügimäega ühele poole saamist uus kogu koos, saaks parnassile tagasi. Veidi piinlik on küll nii mõelda, kuid lõppude lõpuks oli ta end luulega ammu sidunud. Koristamine oli üsna uus ja tundmatu ala. Ehk antakse andeks.

Varblane viskas ka oma luua ja labida kärule ja sõidutas tööriistad väsinult koju. Koju? Oli päris kodu tunne, kui ta aiaväravast sisse kärutas. Maja ei tundunudki enam nii võigas kui eelmisel päeval, ja oli õudne õunaisu. Varblane jättis riistad keset muru, näpsas puu otsast õunu, viskas selili ja sõi. Sügis! Poeetide lemmikaeg. Luuletused sünnivad iseenesest. Mida troostitumaks muutub ilm, seda kaunimalt kõlavad riimid. Külm sünnitab kurbi ja ilusaid mõtteid. Varblane pani silmad kinni ja vaatas möödunud elu nagu filmi. Vastik hakkas. Tuleb alustada otsast peale. Mis siis, et prügimäest. Kõike halba, mis on elus olnud, oli raskem mälust pühkida kui prügimäge, millega ta lootis hakkama saada. Kummaline, kas pole? Elusaasta justkui poleks olemaski, vähemasti ei saa seda käega katsuda, kuid teda koristada on peaaegu võimatu. Ta elab su peas, kätes ja jalgades, ta elab niikaua kui sa ise, ja võib-olla kauemgi. Teine aga kaalub tuhat tonni, tuleb traktor või Varblane ja koristab ära. Naljakas? Kurb?

Uks läks lahti. Keegi lonkas majast välja ja läks kaevu juurde. Varblane ajas end istukile ja nägi Donnat. Donna laskis ämbri alla ja hakkas seda üles kerima. Kogu oma laiskuse juures ei olnud Varblane siiski see mees, kes rohkem kui saja aasta vanusele ja ühe silmaga naisele appi ei lähe, kui too kaevust viimase jõuga vett vinnab. Kuid Donna ei paistnud just eriti tänulik olevat. Varblane keris pange üles ja valas Donna oma vett täis.

„Ma võin selle tuppa ka tuua,” ütles Varblane, kellel raskest tööpäevast hoolimata oli jõudu kõvasti üle jäänud. Luuletamine muskleid ei vaja.

„No vii, kui tahad,” ütles Donna.

Varblane viis pange tuppa ja pani kööki pliidi kõrvale. Donna tuli tema järel ja jättis ukse lahti.

„Kas ma pean nüüd ära minema?” küsis Varblane. Talle tundus, et pärast sellist tegu on tal mingeid õigusi. Mitte liialt suuri, aga mitte ka väga väikseid. Näiteks õigus tänule, heale kohtlemisele, miks ei võiks eideke naabrimehele pisut putru soojendada?

„Kas ma pean nüüd ära minema?” küsis Varblane uuesti.

„Ise tead,” ütles Donna nohisedes. Kes küll vanaeitedele selliseid nimesid paneb? Varblasel kippusid kogu aeg lihtsad seigad meelest minema. Et kõik vanamehed ja eided on olnud kunagi poisid ja tüdrukud, mänginud ema ja isa, lõhkunud mänguautosid.

„Donna,” ütles Varblane.

„Ma kuulen.”

„Ma tahtsin öelda, et...”

Midagi ei mõistnud ta öelda. Tammus köögis jalalt jalale, siis vaatas toas ringi – küünlad olid kustunud, kuid pildid seintel olid alles, enamik punased, ja see üks tüdrukuga.

„See olete teie seal pildil?”

Varblane näitas näpuga heledapäist plikat, kellele jäätis ei meeldinud.

„Mis siis?”

Donna lõi kirvega halu pooleks, korjas kokku ja pani pliidi alla. „Ei ma niisama küsisin, lihtsalt väga teie moodi tundus.”

Eit ei suutnud naeru pidada. Ta laskis kirve käest ja naeris, kähiseva häälega, aga täie mõnuga. Varblane hakkas millegipärast kaasa naerma, ei tea, kas tahtis pugeda või. Ise ka ei saanud aru.

„No sarnast on seal küll vähe järel,” ütles Donna lõpuks hingeldades. Aga talle paistis see jutt siiski meeldivat. Tore, kui keegi su sada aastat hiljem ära tunneb. Donna lõi veel ühe halu pooleks.