Читать книгу Presidendi lapsed : lugu kahes vaatuses, 17 pildis proloogi ja epiloogiga - Mart Kivastik - Страница 7

Sel päeval Toomas tööle ei läinud. Ta lesis kauem voodis, käis duši all ja istus siis töötuppa arvuti ette. Kirjutuslaua kõrval seisis meetrikõrgune kuhi täiskirjutatud paberit – Toomas ei suutnud isegi meenutada, mis ajast oli ta hakanud alumist otsa ära viskama, et paberimägi kogu tuba endale ei võtaks.

Ta lülitas arvuti sisse. Ekraanile ilmusid särisevad numbrid, tark masin piiksus ja ennustas, et hakkab kohe tööle. Lõpuks rahunes ekraan tabeliks, kust Toomas mõtlikult otsis omanimelist faili, mille tagant oleks näpuliigutusega võinud esile manada tema kahekümneaastase töö. Või rohkem? Ta ei ole ometi jõudnud punktini, millest Linnar Priimägi Goethe puhul rääkis! Kaheksakümne kahe aastane Goethe tunnistas oma kirjas sõbrale, et näeb omaenda elu üha enam ajaloona. Aasta ja sajand on sel puhul võrdsed, punktid graafikus, millel me arvame teadvat algust, kuid ei oska aimatagi või ei julge näha ta lõppu. Aastane inimene peab kevadet igavikuks, sest kolm kuud – jääminekust kuni lühima ööni – võrduvad neljandikuga tema elust. Viiekümnesena on see kõigest kahesajandik sinu olemasolemisest, mis möödub kiiremini, kui sa seda jõuad tähele panna. See lendab sust püüdmatult mööda ja elab mälus hetkena ja minevikuna.

Goethe „Noore Wertheri kannatused” olid Toomase raamaturiiulis, mis ulatus maast laeni, otse Toomase silmade kõrgusel, otse Kundera „Surematuse” kõrval. Nii võis Goethe Toomase kujutluses kõndida ühest raamatust teise, olles esimeses iseenda kujutlus ja teises Kundera oma. Nii sai ta ehk paremini põgeneda Bettina eest, kes varitses teda „Surematuses”, kuid puudus „Wertheris”.

Toomas oli Kunderast kirjutanud Postimehele. Nii sai ta raamatu endale, poes oleks tulnud selle eest maksta sada kakskümmend krooni, millest tal oleks kahju olnud. Raamatute ostmine oli just viimasel ajal muutunud pööraseks luksuseks. Raamatute hinnad ületasid mitmekordselt tema võimalusi neid endale osta.

Kirjanik? Kirjanik temas põlgas seesugust olemisviisi või püüdis mitte välja teha, et arvustuse kirjutamise ajendiks on raamatu hankimine. Kirjanik säilitas Toomase väärikuse, kui ta Lasnamäe maja täiskustud liftis üles koju sõitis, sest kirjaniku hind ei sõltu tema elukohast. Kirjanik tunneb end ühtviisi hästi nii Weimari lossis kui Praha ametnikukontoris, hullumajades ja ministeeriumides, sest lõpuks saadakse siiski raamaturiiulil kokku. Kirjanikuna on Lasnamäel kergem aknasse vaadata, sest sa oled juba ajalugu, kuigi aknast paistab neidsamu müüre, mille sees sa ise elad. Aga neid ei pruugi vaadata.

Toomas tõmbas kardinad ette. Ta kuulis esikuukse avanemist. Poeg tuli koolist koju. Läbi kardinate imbuv päike muutus toas hämaralt halliks, meetrikõrgune paberikuhi omandas ebaselge kontuuri. Suurest toast kostis poja hääl. Toomas vastas midagi, kuigi polnud isegi küsimusest aru saanud – ta otsis ühte lugu päris paberikuhja põhjast, esseed Alice’st imedemaalt, mis oli kirjutatud umbes viisteist aastat tagasi.

Sõnad ja väikesed tüdrukud olid, kui nii öelda võib, tema ainuke eluaegne armastus. Tüdrukutest oleme juba rääkinud. Sõnad olid järeleandlikumad, nendega sõbrustamiseks polnud vaja vanemate käest luba küsida, aga omamoodi kanged olid nemadki: ei tähendanud päris seda, mis nad loogiliselt tähendama pidanuksid. Tundus, nagu oleksid nad liblikavõrgud, millega õitel istet võtnud iludusi, sümmeetriaprintsesse kinni napsata, aga püüdja, inimene, oli kohmakas, oh kui hale, kui hale selle ilu kõrval! Siiski sai neid – olgu siis või kättemaksuks – koost lahti võtta, nagu mänguasju osadeks eraldada, pooleks lõigata, ussina spiraali kerida, tagurpidi tagasi lugeda ning seejärel peeglisse paisata, kus nad neile, kes neid ei armastanud, õige imelikud ja loomuvastased paistsid.

Loomingu ilukirjandustoimetaja Mutt hoidis maiparaadist kõrvale. Veel hommikul oli ta mõelnud marssima minna, kuid näinud Võidu väljakule kogunevaid töölisi, kadus tal selleks igasugune isu. Ta ostis autolavkast pudeli õlut ja jalutas toimetusse, lootes vaikselt, et peatoimetaja tema puudumist ei märka. Harju tänavale avaneva akna kardinaaugust kiikas ta vargsi välja – möödus tuttavaid literaate, punaloosungid käes. Muti näole ilmunud irooniline naeratus kadus sealt peagi ja asendus mureliku ilmega, lõppude lõpuks oli ju tähtis ellu jääda, ehk kunagi... Ta ei jõudnud mõtet lõpetada – uksele koputati. Paaniline hirm halvas hetkeks toimetaja mõistuse, ta läks näost valgeks ja suutis imekombel peita kappi pooliku õllepudeli. Ta kutsus tulija kähiseval häälel sisse.

Tuppa astus lühikest kasvu, Mutist isegi pisut lühem tumedate lokkis juustega mees. Mees hoidis näppude vahel paberilehti, sõbralikus naeratavas näos särasid rõõmsalt murelikud tumedad silmad. Mees kandis pruuni keskmist riideeset, mille järgi tema omanikku ei saanud ühelgi muul viisil iseloomustada kui silmatorkavalt silmapaistmatut.

Kuradi kurat. Paraadi ajal toimetus lugusid vastu ei võta, mõtles Mihkel. Toomas pani loo lauale. Mutt võttis kapist õllepudeli välja ja tühjendas ühe lonksuga, laubalt veeresid higipiisad silmadesse. Hirm ujus nahast välja. Mihkel võttis laualt paberilehed. Aitäh, et tõid, Toomas, ma hakkasin kartma, et kontrollitakse puudujaid. Toomas naeratas mõistvalt ja kadus ukse taha. Ilukirjandustoimetaja viskas lehed tagasi lauale, käis, käed taskus, toas ringi ega suutnud hetkel meenutada, kas sada aastat tagasi mais lõppes revolutsioon või algas sõda, ja mis saab, kui seda une pealt küsitakse. Ta luges lehelt loo pealkirja – „MINU KALLIS ALICE EHK MILJON MUSI NINAOTSALE”.

Toomase poeg käis üheksandas klassis. Tunnid lõppesid kell kaks. Ta oli väsinud ning läks seepärast otse koju ja sõi köögis võileiba. Isa oli sellal tavaliselt linnas toimetuses. Seekord tundus ta olevat kodus. Isa kingad olid esikus. Poeg kuulas raadiost uudiseid ja hõikas isa, ta küsis, miks Toomas tööle ei läinud. Isa hüüdis vastu. Ta ei olnud küsimusest aru saanud. Poeg heitis teleka ette pikali, keeras hääle vaikseks, et isa mitte segada, ja vaatas vaikselt liikuvat pilti.

Helises telefon. Hääl tahtis Toomasega rääkida. Poeg koputas isa uksele ja vaatas telekapilti edasi. Ta unustas kõne ja jälgis ekraanil Tarzanit ja Jane’i. Tarzani hääletu suu rääkis midagi Jane’ile džunglist ja linnast. Ta tunneb end linnas üksikuna ja kurvana, hoolimata pilvelõhkujatest ja tuhandetest inimestest. Ta tunneb end džunglis samamoodi, aga seal see ei saakski teistmoodi olla. Kuid see on rõõmus üksildus, sest hommikuti võib liaaniga džunglijärve ujuma hüpata. Isa ei olnud telefonile vastama tulnud. Toomase poeg tõusis televiisori eest ja läks isa tuppa. Toomast toas ei olnud.

Toomas! Toomas pööras ümber. Ülikooli peahoone koridoris trügis tema poole Peeter, kes oleks pidanud olema hoopis eksamil. Peeter puges teiste sisseastujate vahelt ähmiga läbi ja jäi Toomase ette seisma. Peeter lõi käega, et nüüd kukub ta kindlasti läbi. Ta oli eksamilt ära tulnud, sest sel hetkel, kui ta pileti sai, oli kõik meelest läinud. Ta ei teadnud enam ühtegi aastaarvu, parteikongressi, ta ei teadnud enam isegi ühtegi lahingut ega sõda. Aga kui sa ei tunne sõdasid, siis ei tea sa ajalugu, sest ajalugu kirjutatakse sõjast sõjani.

Peeter küsis talt musta topsi. See oli ainuke võimalus. Kui nad Türil väiksed olid, siis leidsid nad kraavist aja tagasipööramise masina, väikese tikutopsisuuruse musta karbi, mida võis kasutada ainult hetkel, kui midagi muud üle ei jää. Toomas andis Peetrile topsi ja Peeter jooksis tagasi. Õhtul said nad ühiselamus kokku. Peeter oligi aja tagasi keeranud, kuid ei olnud eriliselt rõõmus. Nad ostsid poest veini ja nägid välja nagu mitut värvi pätid, müüja vaatas neid umbusklikult, järjekorras olid must ja valge lõngus, kes tahtsid veini. Valge oli pikk ja põhjamaine, lühem oli must ja stepist. Toomas ja Peeter jõid öö läbi veini ning läksid hommikul hindeid vaatama. Nad seisid kuulutustetahvli ees ja püüdsid mitte kõikuda, käed taskus, silmad kinni kukkumas. Kui hinded toodi, vaarusid nad lugema. Pika otsimise järel leidsid nad sissesaajate hulgast Raudami ja lõpuks ka Urbla.

Toomase naine võttis telefoni. Poeg helistas. Ta rääkis emale, mis inglise keele tööst oli saanud ja et Toomasele oli helistatud. Naine palus Toomast hetkeks telefoni juurde. Teda pole kodus, ütles poeg. Ta ütles, et keegi mees oli helistanud, hääle järgi võis küll arvata, kes oli, aga oma nime ta ei öelnud. Poeg oli televiisorit edasi vaadanud, kuid Toomas ei olnud telefoni juurde tulnud. Kui ta tuppa vaatama läks, ei olnud seal kedagi. Arvuti oli lahti, selle kõrval oli „Alice imedemaal”. Järsku läks ta koeraga jalutama, küsis Toomase naine. Ei läinud. Koer on kodus. Ta võis tööle minna. Toomase poeg ei osanud rohkem midagi arvata. Ta ei pannud toru hargile, käis veel korra Toomase toas, kuid kõik oli endistviisi. Teda ei ole kodus, ma panen arvuti kinni, ütles poeg.

Toomase naine helistas toimetusse ja kinomajja, kuid Toomast ei oldud nähtud. Ta tahtis helistada stuudiosse, kuid taipas, et see olnuks mõttetu. Filme ei tehtud juba ammu.

Toomase pealkirjad ei kõlvanud filmidele. Need ei olnud nii atraktiivsed, kui stuudio ja režissöörid seda soovinud oleks. Stuudio on äriettevõte ja režissöörid on kerglased inimesed. Nad hoolivad vaid välisest klantsist. Simm tõi poest kasti viina ja pani kohviku põrandale. Igaüks, kes kohvikusse tuli, võis võistlusest osa võtta, kui tal oli vähegi pealkirja moodi nimi öelda. Viinakast jäi välja andmata. Terves Tallinnfilmis polnud inimest, kes oleks suutnud välja mõelda pealkirja, mis oleks Simmile sobinud. Tuleb ise ära juua, ütles Simm. Me paneme pealkirjaks INIMENE, KEDA POLNUD. Miks nii, küsis Toomas, see on kurb pealkiri, kuid ei hakanud vastu vaidlema. Võib-olla oligi nii õigem. Ja kui ta pool tundi hiljem kohtas trepist üles minnes noort režissööri, kes tahtis tema stsenaariumi filmiks teha, luges ta tolle silmist kohe – ma tean, sulle ei meeldi mu pealkiri, REINU PILDID. Sa võid osta kasti viina ja kohvikus nimevõistluse korraldada, ütles Toomas. Ta ei olnud kurb, ta oli veidi väsinud. Ta läks teisele korrusele toimetajate tuppa ja helistas Peetrile. Peeter, mul on ajamasinat tarvis, see jäi vist sinu kätte, kui me ülikooli astusime.

Johann Wolfgang Goethe viieteistkümnendal sünnipäeval polnud palju külalisi – Kundera, Toomas ja üks morniilmeline, juba hallipäine mees, kes mängis suures toas klaverit. Goethe jooksis tordiga tuppa ja oleks selle äärepealt pillanud, ta oli pisut murelik. Ludwig on halvas tujus. Kui Kundera Beethovenit torti sööma hõikas, segas Goethe vahele. Pole mõtet hõigata, ta ei kuule niikuinii, pealegi ei söö ta torti.

Kundera tundus rahulolev, ta oli just lõpetanud „Olemise talumatu kerguse”, mis ei tundunud veel täiuslik, kuid järgmine töö pidi saama täiuslikuks. Mul on seal mõned vead, millest ma ei tahaks rääkida, just vormilisest küljest. Mu järgmine raamat saab olema vormiliselt hiilgav, tema vorm saab olema mõnes mõttes tema sisu. Ta muutub väärtuseks iseenesest. Goethe oli pisut solvunud. Ta lõi jalgpalli aknast välja. Ehk me sööme siiski torti? Tundus, et külalised hoolivad rohkem oma raamatutest kui sünnipäevast. Vabanda, ütles Toomas, ma ei armasta magusat. Goethe küsis, kas tal on halb tuju. Ei ole, vastas Toomas, Mul on kaks raamatut kirjastuses ja aasta lõpul peaks üks neist ilmuma. Ma mõtlesin pealkirjadele. Tahaks panna rõõmsamaid, aga välja tulevad kurvad. Režissöörid ei ole rahul. Raamatuid tuleb kirjutada nii, et neist filme ei saaks teha, hüüdis Kundera nördinult.

Lõpeta ometi see klimberdamine! Viieteistkümneaastane oli ilmselt nutu äärel – ta oli saanud sünnipäevaks arvuti koos Windows 95 ja CD ROM-iga, kuid tal oli sellest vähe. Lõpeta palun, Ludwig. Ta ei kuule ju niikuinii, ütles Toomas vaikselt. Ta küsis Kundera tulevase raamatu pealkirja. Surematus, ütles Kundera. Ma kirjutasin sellest, tahtis Toomas öelda, kuid ei öelnud. Ei sobinud ju ajast ette rutata. Ta mõtles pealkirjale ja Lewis Carrollile ja omaenda sõnadele.

Kõik fotoalbumid on kurvad. Nad algavad hästi – inimese sünniga –, aga lõpevad halvasti. Inimene sureb, pilt näitab kirstu ümber seisvaid sugulasi, tuttavaid. Albumid on nagu need muinas jutud või lood, mis kurvalt lõpevad või juba keskel niisugused on, et nutma ajavad: lapsel ei jätku lõpuni lugemiseks julgust, tönnida on häbi, ta lubab endale, et mitte kunagi elus – kõik tema lubadused on niisugused: eluaegsed, üürikesed –, et mitte kunagi elus ei loe ta kurbi raamatuid.

Reverend Dodgsoni pildid niisugused ei ole. Neil on ainult algus. Selles mõttes on „Surematus” hea pealkiri, ütles Toomas lause, millest Kundera üldsegi aru ei saanud. Millest sa räägid, Toomas?

Härrased, härrased, ma mõistan, et teil ei ole isegi minu sünnipäeval muust rääkida kui OMA raamatutest, aga ma tahaksin teile öelda, et ka minul on kavatsused. Goethe ütles seda eriliselt ja kavalalt, sõrmede vahel diskett, millel tema „kavatsused” olidki juba teoks tehtud. Ludwig mängis „Pateetilise” teist osa, vaikselt, nii, et seda peaaegu kuulda ei olnud, isegi neile, kes kuulda oleksid võinud.

Toomas kuulis suures toas telefonihelinat. Telefon helises tükk aega, enne kui poeg seda vastu võtma läks. Ta võttis sahtlist välja ajas tagasiminemise masina, mille Peeter oli pika otsimise peale kodust leidnud. Seda võis ju kasutada vaid üks kord elus, nii et Peeter oli oma võimalust juba kasutanud, kuid Toomasel oli see olemas. Ta vajutas nupule just sel hetkel, kui poeg teda telefonile tuli kutsuma, sest ta kartis, et pärast hakkab ta telefoniga rääkima, ta peab arvustuse kirjutama või toimetusse tormama, ta kartis, et tal lihtsalt ei ole aega ajas tagasi minna, seetõttu läks ta enne, kui talle öeldi, et tal selleks aega ei ole. Nii oli kergem.

Nüüd nägi ta oma poega, kes teda asjatult toas taga otsis. Nagu mängiks pimesikku. Tuleb hinge kinni hoida, et sind ei avastataks, ja ei tohi mingi hinna eest itsitama hakata, muidu oled vahel. Tom hoidis kõigest väest naeru tagasi. Poeg läks suurde tuppa ja ütles telefoni – Toomast ei ole kodus, ma ei tea, kus ta läinud on, arvuti on lahti, vist mitte kaugele. Hetk hiljem helistas Toomase naine. Toomas ei pannud seda enam tähele. Ta oli endaga ametis tuhande üheksasaja kaheksakümne viienda aasta kevadel veidi enne maiparaadi, ta kirjutas „Miljonile musile” ääremärkust.

Kirjandus on lahinguväli, lahinguväli, mu praamid ja mõrrad, selles mõttes, et seal on kõik surnud, isegi need, kes veel elavad. Sõnad on relvad, mõõgad, pistodad ja soomusrüüd, mida neilt üles korjata võime. Üks sõna on üks trikk, kaks kaks tükki. Kui me sellelt sõjatandrilt, trikiväljalt öö kaitsva tiiva all täis ümmarguse Q saatel tasahilju minema hiilime, siis edaspidi oleneb kõik meist endast, meie osavusest ja andekusest, kas meid „võõras” rüüs ära tuntakse või mitte.

Ta luges käsikirja üle ja pani portfelli. Poeg käis parajasti kolmandat tiiru korteris ja otsis teda magamistoast, laua alt, peldikust ja duši alt, kuid ei leidnud. Maiparaadile jättis Toomas minemata. Ta lootis, et ehk on keegi Loomingus tööl, keegi, kes armastab kirjandust rohkem kui revolutsiooni ja sõda, ning kui ta korteriuksest väljus, hoidis ta kätt suu ees, et mitte naerma puhkeda ja pojale pimesikumängus kaotada – tema ei võinud ju teada, kui hea on kas või üks kord elus kasutada ajamasinat, mis viib su edasi algusse.