Читать книгу Presidendi lapsed : lugu kahes vaatuses, 17 pildis proloogi ja epiloogiga - Mart Kivastik - Страница 8

Unt tuleb välja mõelda

Alustame algusest – „Taevase ja maise armastuse” algusmuusika on leitud, ma arvangi, et on leitud vene filmist, milliseid N. ajal telekast tihti võis vaadata. Kahju tõesti, kuid tolle vene filmi või seriaali nimi ei tule meelde, ja sellega pole kindlasti arvestatudki. Tähtsam on äratundmistunne ja kõik see, millest ammune film kõneles: tore vene küla, kulakud ja vaesed head, kes linna sõites töölisringkondades kommunistideks kasvasid, teadlikult revolutsiooni hakkasid tegema, nii öelda, tegid külas selgitustööd. Kulakud olid jännis.

Ja siis armastus – armastus algas juba eelmise sajandi lõpul ja kestis hoolimata revolutsioonist ja kodusõjast, kulakutest ja töölistest, kestis hoolimata seisustest ja klassivahedest kuni nõukogude võimu võiduni välja. Kõik need sada tuhat aastat peksti, joodi, tapeti ja armastati kogu hingest, viimse veretilgani. Ning hetkedel, kus armastajad või vaenlased või kes kõik veel minevikku vaatasid, või kui seeria lõppes, kostis seesama vene moodi kaunis nutmaajavalt otsekohene muusika, mis mängis ka „Taevase ja maise” alguses.

„Taevane ja maine armastus” ehk „Tõde ja õigus” algusest lõpuni mahub samade aastaarvude sisse, ja lõppude lõpuks pole ka see muud kui hiiglaslik külaromaan, seos vene seriaaliga on ühest küljest küüniline, kuid teisest armsalt nostalgiline, sest – loeme ikka „Kollast kassi” – väike Unt, ma vean kihla, vaatas toda vene filmi, pihud higised, kõrvus Ivani sõnad – vernuss, Anastassia. Küllap ta armus naiskangelasse, oli põletavalt häbi, kuid nüüd on ju hea tagasi vaadata, veidi irooniliselt, võib esialgu tunduda, kuid tegelikult üldsegi mitte.