Читать книгу Vietnami retsept - Mart Kivastik - Страница 6

„HANOI, sir, Hanoi!”

Poiss tegi silmad lahti, aga ei ärganud. Stjuardessi hääl jõudis temani justkui teisest maailmast. Poiss polnud üldsegi kindel, et ta magas.

„Hanoi, sir! Mister sir!”

Stjuardess vehkis näpuga ta nina ees. Ja seletas midagi, millest unise peaga oli võimatu aru saada. Järelikult ta ikka magas? Lennukis? Miks pidi ta magama lennukis? Ta pani silmad kinni ja tegi uuesti lahti, ringutas. Stjuardess üritas olla korraga leebe ja otsustav, tema näol oli kurnatud naeratus – tal oli Poisi äratamisest kopp ees.

„Sir, sir ... Hanoi, sir! Te peate lennukist maha minema.”

Selge see. Ta ei kavatsenudki siia jääda. Poiss ajas end kõikudes püsti ja hõõrus silmi. Prillid ...? Stjuardess vaatas veel korraks Poisile silma, nagu kohtunik poksijale pärast nokauti, ja kui oli aru saanud, et Poiss saab aru, mis toimub, kõmpis väsinult minema. Pidev elu lennukis teeb oma töö. Ei naerata enam ja kõik! Lendamine ei ole romantiline. Hoopis jalad külmetasid. Üks plähv oli tal mispärast veel jalas, teist tuli tükk aega eesistme alt otsida.

Poiss võttis seljakoti ja tuias lennukist välja. Ta oli peaaegu viimane. Tema ees lonkis veel paar unist seljakotiga tüüpi, sellise mõru näoga, nagu oleks nad valesse lennukisse istunud. Akendest paistis Vietnam, kõle, hall ja külm – just selline, nagu ilmateade oli lubanud. Aknast ei paistnud mitte lihtsalt Vietnam, vaid tõepoolest Põhja-Vietnam, kommunistlikult jahe. Lihtsalt pärast kümmet tundi lendamist oleks tahtnud uskuda, et see pole tõsi.

Poiss ja kogu ülejäänud lõdisev reisijaskond laskusid trapist alla ja matkasid mööda auklikku asfalti lennujaama poole. Hanoi lennujaam ei olnud mingi Sydney ooperimaja, mida nautida. Pigem vastupidi. Ta ei olnud küll eriti suur, aga nii ilmetu, et teda oli isegi raske vaadata. Hall kivikobakas, miskipärast akendega. Maja ees jäädi korraks ühiselt kõhklema, kuhu edasi, aga seal võtsid neid vastu rohelistes sõjaväevormides väiksed tumedate juustega külmetavad piirivalvurid. See tegi südame soojaks. Kõigil oli külm. Piirivalvuritest ei saanud hästi aru, kas nad pididki olema tõsiste nägudega või oli lihtsalt liiga vara. Kell oli alles kaheksa. Poiss ei olnud selles ka väga kindel, ajaarvutamine oli hetkel sassis. Vahe Eestiga oli viis tundi. Tuli veel mõelda, kuhupoole, kas edasi või tagasi?

Piirivalvureid oli nii mehi kui naisi. Kui nad üksteisega vadistasid, olid nende näod hoopis sõbralikumad. Üks mundris tüdruk kihistas midagi walkie talkie’sse ja pugistas naerda. Jumal tänatud! Niikaua, kui ühel maal veel naerdakse, ei tohiks midagi väga hullu juhtuda. Poiss lohutas end kõigi sarnaste mõtetega, sest lennujaam ise küll kellegi tuju ei parandanud. Selle sisemus vastas välimusele. Vaata, kuhu tahad, tühi suur hall üksikute mustade siltidega – passport control, visas jne. Poiss otsis endale vajalikku silti – WC. Tuli välja, et see oli täiesti olemas. Kuna viisajärjekorras oli ta niikuinii viimane, jättis ta seljakoti enda eest järjekorda ja kõmpis peldikusse. Peaasi, et nad ei arvaks, et sinna jäi pomm.

Poiss seisis, haigutas ja kusi kõrvuti ühe Vietnami piirivalvuriga, kes tegi täpselt samamoodi. Midagi oli neis siiski sarnast, kuigi nad olid pärit maailma kahest nii erinevast servast. Nad vaatasid teineteisele otsa, täiesti kogemata, üks ülevalt alla ja teine alt üles. Vietnamlane sai oma hädaga enne valmis. Ta naeratas Poisile sõbralikult ja läks. Nad ei tundunudki eriti kurjad. Kuigi nii oleks võinud oletada. Poiss oli miskipärast veendunud, et kui ta Vietnami saabub, lastakse ta peagi ameeriklase pähe maha. Esialgu tundus, et ta jääb siiski ellu.

Poisi kott oli kenasti saba lõpus alles. Ei olnud ära viidud. Viisajärjekord ei olnud küll liiga pikk, aga ei lühenenud karvavõrdki. Poisil ja kõigil temasugustel, kes olid nii laisad, et tegid viisat alles piiril, tuli tükk aega lihtsalt passida. Lennukeid maandus siin vähe, mistõttu kohalikud, kes viisade ja muude paberitega tegelesid, ei kiirustanud sugugi. Paberitäitmine ei olnud Poisi tugevaim külg. Nii vara hommikul võis sellega kaela murda. Poiss üritas teha kena käekirja, kuigi ise ta küll eriti aru ei saanud, mis ta sinna sikerdas. Lõpuks sai ta oma paberid täidetud ja seisis piirivalveohvitseri ees, keda tema kronksud üldse ei huvitanud.

„Kakskümmend viis dollarit, sir!” öeldi hoopis.

See ei olnud mingi üllatus. Viisa maksis viiskümmend dollarit, pool oli ta internetis ette maksnud. Poiss andis piirivalvurile raha, mille too viskas ükskõikselt sahtlisse ja saatis ta käeliigutusega edasi – Vietnami riiki. Poiss oli nördinud. Oleks tema kangelaslik paberitäitmine siis vähegi tähelepanu pälvinud. Ei! Nad ei uurinud isegi ta pilti, mida ta igaks juhuks terve posu kaasa oli teinud. Kusjuures pärast kümmet tundi „lendmagamist” ei näe ükski inimene enam enda moodi välja, nii et ta oleks vabalt võinud pokri sattuda, sest ta polnud ta ise! Aga ei. Kui on makstud, siis tere tulemast Vietnami, sõbralikku sotsialistlikku riiki. Money talks!

Poisil oli olnud täiesti vastupidine ettekujutus rahvast, kes oli aastaid nende samade dollarite vastu veriselt võidelnud. Pärast kõiki asjatult langenuid oli võitja ikka seesama – George Washingtoni pildiga paber. Mis teha? C’est la vie! Poiss läks ...

... kõigepealt valuutavahetusse. Rahavahetusputkasid oli ootesaalis oma kümme, aga avatud ainult üks. Euro oli kakskümmend kuus tuhat dongi ja dollar umbes kakskümmend tuhat. Poiss vahetas esialgu sada eurot ja hoidis dollarid alles. Eurodega oled sa ikka tulnukas, sind ei mõisteta, aga dollaritega oodatud külaline igal pool maailmas ja eriti Vietnamis. Niipalju oli ta jõudnud „Lonely Planetist” lugeda. See oli kohe aru saada, kui ta oli jõudnud lennujaamast välja ja minibusside juhid talle parves peale lendasid. Poiss koukis rahakotist kaks dollarit ja laskis enda ja oma koti bussi tirida. Vahet ju polnud, millisesse. Seesama „Lonely” lubas, et kahe dollari eest viiakse ta vanalinna ja siis juba ise tead, mis teed. Selle lubaduse viimane ots – ise tead – oli küll veel ebaselge, aga linna pidi ta ju jõudma.

„Thank you, sir, thank you ...”

Ta polnud pikka aega nii palju sir olnud. Poisi seljakott topiti teiste omasugustega minibussi tagauksest sisse ja tema koos omasugustega eestpoolt. Õigemini mitte päris omasugustega. Poiss sattus istuma kahe ingliskeelse proua kõrvale kohe juhi taha. Kui Poiss istus, nihutasid leedid end võimalikult pingi teise otsa. Poiss nuusutas end igaks juhuks üle – ei tundunud midagi hullu. Ta vaatas juhi kõrvalt peeglisse – seal ta oli, pisut pulstund, täiesti kaine, aga noh, kõigile ei peagi meeldima. Mõnikord tabas teda tunne, et eestlased tuntakse lõhna järgi ära. Ja see tekitab suurriikide võimsatel kodanikel tunde, justkui oleks tal märk küljes. Nagu suurtel koertel on tunne, et väiksemad penid tuleks nahka pista, sest nad on lihtsalt mõttetult väiksed, tolgendavad jalus, ajavad oma õigust taga, klähvivad ja käivad muidu närvidele. Milleks neile Eesti? Poisi ilme kiskus lömmi. Vähemasti juht naeratas ja lehvitas talle läbi peegli. „Hanoi, sir, Hanoi!”

Söör siis söör, vaidlema polnud ka mõtet hakata.

Lennujaam oli linnast kolmekümne kildi kaugusel. Tee oli tühi ja auklik, meenutas Paide ümbrust, suht lage, ei torganud millegagi silma, ei hea ega halvaga. Aga peagi hakkas siin-seal maju ilmuma. Nad justkui imbusid välja hallist udust, üsna ilmetud, algul ühekorruselised lobudikud, siis kahesed. Nii jäi päris tükiks ajaks. Siis ilmus majakeste hulka ka värvilisi ja rikkamaid rõdude ja lillepottidega. Iga natukese aja tagant oli teeääres püsti, õigemini istukil minikohvik, väikeste punaste plastmasstoolidega. Seal istusid Hanoi onukesed ja tädikesed ja sõid puukausikestest pulkadega hommikust. Selge pilt! Vähemasti selle traditsiooni jätab ta tundma õppimata. Hommikune supp ei pea teda küll kartma.

Algas poodide rida, mis enam päriselt ära ei lõppenudki. Mida linnale lähemale, seda suuremaks kasvasid poed ja majad ja tossavates välikohvikutes istus kahe vietnamlase asemel neli, siis kaheksa ja lõpuks ei viitsinud Poiss enam lugeda. Hanois elab kolm miljonit inimest, kes kõik lähevad hommikul kohvikusse. Kohvik on kohviku küljes kinni. Kogu see hommikune seltskondlik elu koos tossavate supipadade ja teeäärse prügiga oli ääretult masendav! Ei tea miks? Iseenesest ei olnud ja seal midagi hullu. Aga mõjus troostitult. Ta oli end ise sellele supimaale lõksu lennutanud, kuuks ajaks! Õnneks paistis siin-seal ka saia. Päris ilma söögita ehk ei jää. Hetkel ei tulnud talle isegi meelde, miks ta siia nii väga kangesti oli tahtnud sõita. Kord oli ta televiisorist näinud Mongoolia steppi, kuhu keegi loll oli jalgrattaga matkama läinud, ja kui kumm oli katki, siis alles saanud aru, kuhu ta oli tulnud, ja siis kibedalt kahetsenud. Midagi nii lõputult tühja andis välja mõelda. See pilt siit bussiaknast Hanoi äärelinna oli sama, ainult majade ja prügi ja hommikust mugivate väikeste mustade peadega. Sorry, guys! Poiss keeras pilgu aknast ära ja vaatas oma reisikaaslasi. Mitte keegi ei maganud! Sisenemine Hanoisse pühkis naksti une silmist. Inglise mutikesed tema kõrval vaatasid teda nüüd palju sõbralikumalt. Neli hispaania kutti, kes veel lennujaamas olid naerda mugistanud, ei poetanud enam sõnagi ja rootsi tšikid, heledate juuste ja aukus teksadega, kaugelt näha, et korralikest kodudest välja pääsenud, olid surmtõsised. Kogu sellest väikesest bussiseltskonnast oli saanud üks väike õnnetu pere. Keegi ei osanud aimata, mismoodi see seiklus lõpeb. Neil ühendas mure nimega Viet Nam.