Читать книгу Vietnami retsept - Mart Kivastik - Страница 7

TA SIRUTAS KÄE VÄLJA ja Phu, või oli ta siiski Nhu, ulatas talle rõõmsalt sõber Jamesoni: „Hello, sir! Rõõm teid näha!”

Poiss naeratas Phule vastu. Mitte nii rõõmsalt. Ta tellis viski kõrvale uue õlle, mis oli ülikindel surmamats, aga seda ta ju tahtis. Uppuda Booze Cruise’is Larue ja Jamesoni kokteili – lumpsti! Miljonärinimeline tüdruk, kellel ei olnud Poisi mustadest mõtetest aimugi, oli Poisi üle silmnähtavalt õnnelik. Ta tõi ühe külma õlle, siis veel ühe ja siis veel ühe. Millegipärast oli siin täna pidev happy hour, või see tundus talle nii? Millal täpselt happy hour lõppes, seda Poiss enam tähele ei pannud. Ta mäletas vaid seda, et Phu nägu meenutas üha enam Mari oma, ja et ta tellis veel paar Mai Tai kokteili, kuigi viskit tal seljatada ei õnnestunud, ja lõpuks oligi miljonäril Mari nägu ees, aga miskipärast käskis ta end kutsuda hoopis teisiti ... kuidas? Millestki ei saanud aru. Arvatavasti lahkus ta Booze Cruise’ist omal jalal, või rikšaga? Teada ta seda ei saanud.

Poiss ärkas mere ääres. Päike paistis näkku. Pea ...? Pea oli justkui ta enda oma, aga päris ei olnud ka. Peas oli selline tunne, et hea meelega oleks ta õlgadelt tõstnud ja kellegagi ära vahetanud. Ükstapuha kellega! Nii paha ei saanud lihtsalt olla. Hammaste vahel kriuksus. Poiss sülitas suust liiva välja. Üks mis kindel, tal oli pohmell. Pohmell Nha Trangi rannas, sest need seal olid lained. Niisiis ta magas rannas, seljakott pea all. Järelikult oli autopiloot siiski tööle hakanud. Ta oli taibanud koti kaasa võtta, või vastupidi, tont seda teab. Cám ơn, Booze Cruise ja väike Phu. Kui ta kunagi sinna veel tagasi peaks sattuma, saab kõik heaks tehtud.

Silmad sai lõpuks lahti. Tuli välja, et varahommikuses rannas elu käis. Täiesti erinev Poisi elust. Tervisejooksjad, tervisevõimlejad ja isegi mungad ja muud veidrikud olid kell seitse hommikul end väänama tulnud. Milleks? Et saada õnnelikuks? Võimlemine ei pruugi alati aidata.

Poiss ajas end väga vaevaliselt istukile ja vahtis merd. Siis tuli püsti, lonkis veeni ja upitas jala vette. Soe laine jõudis varbani. Ilge põiekas oli. Poiss ootas ära hetke, kui keegi parajasti mööda ei sibanud, ja kusi. Hakkas natukene parem. Poiss kobis kaldale tagasi, kukutas end liivale ja üritas edasi magada.Võta näpust. Mingil hetkel hakkas päike nii kõrvetama, et magamine oli võimatu. Suus oli ka hapu ja läppund maitse. Poiss üritas veel kuidagi pea kotti peita, aga see ei aidanud. Pealegi oli ta end väga halvasti paigutanud, otse jahtklubi serva, ja siin hakati ju hommikust saadik raha teenima.

Madratsid olid luku taga, et Poisi-sugused ei saaks öösel mõnuga põõnata, vaid peaksid niikaua liival piinlema, kuni neil enam rahast kahju ei ole ja raatsivad madratsi rentida. See tüüp, kes varjualuseid valvas ja päevitajate käest raha korjas, oli juba kohal. Peaaegu sama morni olemisega kui Poiss, ainult et dressides ja väga venelase moodi. Venelane vedas madratseid lamamistoolidele ja vahtis teda altkulmu. Tüüp lohistas oma kola peaaegu et üle Poisi. Niikaua lohistas, kuni Poiss end püsti ajas. Dressmees jälgis võidukalt, kuidas Poiss eemale lonkis. Lonkis endale taskukohasesse kohta, see tähendab tühja randa.

Poiss istus liival ja põrnitses merd. Nha Trangi rand oli sellepoolest kuulus, et siin oli vilets ujuda. Lained olid kogu aeg suured. Aga täna oli uskumatult vaikne. Aitäh, meri! Poiss kooris püksid ära ja jalutas vette. Hüppas sumaki üle esimese laine, sukeldus teise laine alt läbi ja ronis siis igaks juhuks kaldale tagasi. Hakkas veidi parem. Soojas on ka pohmelliga lihtsam hakkama saada. See lihtsalt aurab ära.

Poiss võttis seljakoti ja kõmpis jalust ära. Jalust ära korralikelt Nha Trangi puhkajatelt. Rand oli vanakesi täis. Õnneks oli kell juba palju ja kohvikud olid ammu lahti. Vietnamlased ärkasid ju samuti vara, sest tavaliselt ei olnud neil voodit. Kui su madrats on koridoris või ripub puu küljes, siis pikalt ei põõna.

Poiss läks tagasi kohvikusse, kus nad eelmisel hommikul olid olnud. Selle nimi oli Pho Cali ja õnneks oli seal ka kõike muud peale pho, aga see polnud hetkel tähtis. Nad olid olnud siin koos, kui nad olid veel koos. Perse kah! Peaaegu kaks nädalat. Ta üritas meenutada elu enne Marit, aga ei mäletanud. Ei mäletanud! Ju oli see täiesti mõttetu aeg. Kõik lõppes Nha Trangis, kusagil Vietnamis, kusagil ei kusagil. Sel kohal oleks võinud ka üldse mitte nime olla.

KSSSS! BUSS PEATUS. MIKS OMETI?

See tänavanurk, kus nad maha pandi, ei olnud isegi mingi koht. Tavaline tee ainult, selle ääres mõttetud majad ja terve hulk siblivaid inimesi. „Hanoi, stop! Hanoi! Everybody out!”

Bussijuhi hääl oli pärast kahe dollari kättesaamist hoopis teistsugune kui enne. Nüüd oli see metalne ja järsk. Sõbralikkusest polnud jälgegi. Bussijuhi näost võis välja lugeda, kui villand tal neist reisijatest oli. Kobitigi välja. Hanoi jubedalt külma hommikusse, mis ei olnud mitte mingil juhul soojem kui kümme kraadi. Niipalju siis lõunamaast. Inglise mutikesed oleksid äärepealt ninuli kukkund. Selle asemel et jalge ette vaadata, uurisid nad närviliselt Hanoi kaarti. „Could you explain us, could you explain us ... please!?”

„What?” küsis bussjuht tädikestelt armutu häälega. Justkui ei oleks tal sooja ega külma inimestest ega isegi vanainimestest üle maailma. JUHUL KUI! Tal ei ole vaja neile parajasti pileteid müüa. Leedid mõistsid, et neil tuleb olla alandlik. Nad sirutasid oma külmast väriseva käe koos Hanoi kaardiga juhi poole. Sirutasid ette oma hoolitsetud kuivetunud valgenahalise sõrme ja palusid, et juht sätiks nende sõrme just selle koha peale, kus saatus nad Hanoi linnas kaldale on uhtunud. Bussjuht nokkis ühe käega tikuga hambavahesid, teisega võttis hoolimatult inglise õrna ihuliikme ja torkas mingisse punkti plaanil. „Very close! Here, corner!”

Bussijuht näitas käega ümber nurga vasakule. Niipalju kui Poiss kaardilt oli jõudnud vaadata, olid nad tõepoolest very close. See tähendab, et päris lähedal Hanoi vanalinnale, kus asus enamik mõistliku hinnaga hotelle.

„Taxi, taxi!” hüüdsid leedid.

„Yes, many taxi ...” vastas juht tüdinult.

Ja tõepoolest, justkui tellitult ilmus kohale many taxi ja nende järel veel many motikamehi, kes kõik olid nõus leedisid sõidutama ükskõik millisesse Hanoi otsa. Kel on raha, see ei pea jala käima!

Poisil polnud. Ta teadis oma võimalusi ega hakanud üldse mõtlemagi. Küll ta saab ükskord sama vanaks kui need inglise tädid, siis. Ta koukis seljakotist fliisi, ainsa sooja asja, mis ta oli raatsinud kaasa võtta, ja pani selle selga. Siis võttis koti selga ja hakkas selles suunas astuma, kuhu juht oli käskinud. Hispaanlased olid juba sama teed läinud. Rootsi plikad veel kõhklesid, aga istusid siis ikkagi motikatele. Neil läks kummalgi kaks või kolm dollarit. Mis seal ikka nii väga hirmsat võis juhtuda. Poiss astus tundmatusele vastu. Ta oli kujutlenud oma Hanoisse jõudmist hoopis teistmoodi, seikluslikumana. Aga tuhkagi. Ärevust hinges ei olnud.

Kell oli umbes üheksa. Poiss kõmpis edasi vanalinna poole, just nagu teda oli kästud. Üritas mitte rolleri alla jääda. Neid siblis ees ja taga. Linn muutus rohelisemaks ja ärkas. Majad olid kesklinnas teistmoodi, kivist, pikad ja kitsad, kuidagi erilised, rõdude ja kaunistustega. Kohe sealsamas oligi park, millest vasakule pidi jääma backpacker’ite elurajoon.

Aga enne seda oli järv, kus „Lonely Planeti” järgi elavat püha kilpkonn ise. Poiss seisatas järve kaldal. Vesi oli sogane ja läbipaistmatu. Tuleb välja, et pühale loomale meeldib sogane vesi, eks ta ise teab. Kaugelt vaadates tundus järv okei, isegi ilus. Ümberringi roheline park. Nii võis juba olla.

Ta läks edasi, pööras suurelt teelt ära, niisama koba peale ühte väiksemasse põiktänavasse, mis nägi välja nagu see õige. Kaardi järgi oli üsna võimatu arvata, kus võis olla tema kümnedollariline öömaja. Üle selle ei olnud ta nõus maksma. Hotellid olid veel liiga viisakad. Poiss kõmpis veidi edasi ja pööras majade vahele sisse ning jõudis nüüd hoopis väiksele tänavale. Siin olid hotellide asemel külalistemajad, mis nägid juba päris logud välja. Kümme dollarit tundus olevat peagi võimalik.