Оглавление
Mart Laar. Hoia ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey
Mart Laar. Hoia ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hibdrey
Sissejuhatuse asemel. ESIMENE LORD
I. LAPSEPÕLV JA ESIMESED SAMMUD HARIDUSTEEL
II. RÄNNUAASTATEL HARIDUST HANKIMAS
III. TÕNISSONI JUURES
IV. SÄDEMED
V. TÕUSEV RAHVUS
VI. OMA RIIKI LOOMAS
VII. TEED OTSIDES
VIII. VABA MEES
IX „JA ILMA JA INIMESI MA TUNDSIN VIIMATI KA”
X. VALVE KUI KOHUSTUS
XI. JA OLI KUNAGI KEEGI…
XII. IKKA VALVEL
KASUTATUD KIRJANDUS
1
2
3
4
5
6
7
8
Отрывок из книги
1898. aasta 9. juunil kirjutas laiemale avalikkusele tundmatu 23-aas-tane noormees kirjakogule, mille ajakirjanik Ado Grenzstein (1849– 1916) oli ajalehe Olevik juurde rajanud, ahastava kirja, milles ütles, et tema südamesoov on end eestlaseks kuulutada ja eestlane olla, aga miks on armsad kaasmaalased selle talle nii raskeks teinud. Miks peavad eestlased nii räpased ja kasimata olema, miks on nad nii lärmakad ja pealetükkivad, miks peab tal tunne olema, et on ainus kahekordsete kraedega eestlane Tartu linnas?
Mälestuste1 V osas jagas Karl August Hindrey – sest tema see noormees oligi – samu mõtteid, kirjeldades, kui üksikuna ta Pariisist tulnuna oli end tundnud tärkavas Eesti seltskonnas, kus puhast kraed võidi pidada kas ebademokraatlikuks või ebarahvuslikuks, muust rääkimata. Hindrey meenutab, et teda segasid väga inimeste „harjumused ja truusüdamlikumadki taktivaesused, kõva kõne, kõva naer, kombepuudus söömisel ja igasugustel teistel toimingutel. Ma pidin paraku tähele panema, et hambahari sugugi veel üldiselt tuntud riist ei olnud, ja pidin kuulma, et mõned noored tütarlapsed hügieenilistel põhjustel tervise karastumiseks nimelt pükse ei kandnud ja selle asjaolu selgitamist niisama loomulikuks kõneaineks pidasid kui kõige inimliku üle rääkimist põhimõttel: naturalia non sunt turpia. Keharavi ei ulatunud paljudel sõrmeküünteni ja ühel väljasõidul jõel pidin ma heledas päikesepaistes nägema, et noor anderikas tütarlaps, kellele pandi palju lootusi, nii ühekülgselt ja vist sellele ajajärgule iseloomulikult oma vaimseid omadusi oli arendanud, aga seejuures välistele nii vähe rõhku pannud, et ta isegi lapsepõlve tiheda kammi pääle ei olnud suutnud mõtelda”.
.....
Inglismaal on esimene lord konkreetne amet, mitte tiitel. Enamasti mõistetakse selle all positsiooni Ühendkuningriigi administratsioonis, tavaliselt admiraliteedis ehk meie mõistes mereministeeriumis. Eestis esimest merelordi, mereministrit või midagi sellele vastavat pole. Kui isegi oleks, siis ega Hindrey selleks ikkagi ei kvalifitseeruks. Esimene on ta aga tõesti olnud, ja kohe õige mitmel alal. Ja lordilikkus talle meeldis. Aristokratismiga on Hindreyd seostanud teisedki. Tema jaoks ei seisnenud see aga välises kombekuses ega nähtavate kulisside laitmatus korrashoius, vaid kasvatuses ja mõtlemisviisis, mis hindab inimese vabadusi Peeter Oleski sõnul nendes piirides, kus saad olla sina ise. Oma avaliku tegevuse esimestest sammudest alates lähtus Hindrey aristokratismi iseloomustavast printsiibist: odi profanum vulgus et arceo – vihkan võhiklikku rahvahulka ja hoian teda endast kaugel. See ei tekitanud temas siiski mitte mingit ülimustunnet, vaid pigem sooja murelikkust, mis võis teravaks muutuda üksnes siis, kui teine pool aktiivseks läks. Nii pole sugugi patt nimetada Karl August Hindreyd Eesti esimeseks lordiks.
Stoilise, ehtlordiliku rahuga suhtus ta ka pööretesse, mis elul tema jaoks varuks olid. Need võisid ta viia veel sisuliselt olematu riigi noore valitsuse kaootilistele istungitele ja Vabadussõja Narva dessandil Laagna mõisa juures lumesogas kuulipilduja taha punaste rünnakut tagasi lööma või Kongo ürgmetsadest 1941. aasta juuliülestõusu ajal partisanide käsul taas käima pandud Postimehele juhtkirja kirjutama. Samasuguse enesekindlusega jalutas ta Pariisi tänavatel ja astus läbi saadikute kabinettidest, külastas vajaduse korral ülemjuhatajat või käis Pühajärve kalavetel. Kord kõlistas ta noore Eesti riigi esimeste meestega pokaale, siis veetis viimaseid elupäevi tagaaetavana valenime all Iru vanadekodus. Karl August Hindrey elu võttis oma tõusude ja mõõnadega otsekui kokku Eesti saatuse XX aastasajal. Ja juba kasvõi seetõttu tasub sellest kirjutada.
.....
