Читать книгу Hoia ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey - Mart Laar - Страница 3

1898. aasta 9. juunil kirjutas laiemale avalikkusele tundmatu 23-aas-tane noormees kirjakogule, mille ajakirjanik Ado Grenzstein (1849– 1916) oli ajalehe Olevik juurde rajanud, ahastava kirja, milles ütles, et tema südamesoov on end eestlaseks kuulutada ja eestlane olla, aga miks on armsad kaasmaalased selle talle nii raskeks teinud. Miks peavad eestlased nii räpased ja kasimata olema, miks on nad nii lärmakad ja pealetükkivad, miks peab tal tunne olema, et on ainus kahekordsete kraedega eestlane Tartu linnas?

Mälestuste¹ V osas jagas Karl August Hindrey – sest tema see noormees oligi – samu mõtteid, kirjeldades, kui üksikuna ta Pariisist tulnuna oli end tundnud tärkavas Eesti seltskonnas, kus puhast kraed võidi pidada kas ebademokraatlikuks või ebarahvuslikuks, muust rääkimata. Hindrey meenutab, et teda segasid väga inimeste „harjumused ja truusüdamlikumadki taktivaesused, kõva kõne, kõva naer, kombepuudus söömisel ja igasugustel teistel toimingutel. Ma pidin paraku tähele panema, et hambahari sugugi veel üldiselt tuntud riist ei olnud, ja pidin kuulma, et mõned noored tütarlapsed hügieenilistel põhjustel tervise karastumiseks nimelt pükse ei kandnud ja selle asjaolu selgitamist niisama loomulikuks kõneaineks pidasid kui kõige inimliku üle rääkimist põhimõttel: naturalia non sunt turpia. Keharavi ei ulatunud paljudel sõrmeküünteni ja ühel väljasõidul jõel pidin ma heledas päikesepaistes nägema, et noor anderikas tütarlaps, kellele pandi palju lootusi, nii ühekülgselt ja vist sellele ajajärgule iseloomulikult oma vaimseid omadusi oli arendanud, aga seejuures välistele nii vähe rõhku pannud, et ta isegi lapsepõlve tiheda kammi pääle ei olnud suutnud mõtelda”.

Tõe huvides tuleks siiski mainida, et Pariisis oli Hindrey enda sõnul muutunud hüperesteediks, kelle närvid reageerisid väga valusalt kõigele, „mis vulgaarne oli helis ja vormis, mis ebaesteetiline sõnas ja välimuses”. Tema silmis ei leidnud enam armu isegi Pariis ja pariisitarid, mis siis Tartu preilnadest rääkida. Alles Pariisist eemal olles hakkas Hindrey aru saama, millest ta oli ilma jäänud, tõdedes mälestustes lühidalt: „Pärast Pariisi kerget elegantsi vastastikuses läbikäimises kui ka välimuses tundus meie kodune kohmakus hingematvana.” Omandusõiguse tunne oma indiviidi kohta oli välismaal veedetud aastate jooksul lihtsalt sedavõrd tugevaks kasvanud, et nüüd lähtus Hindrey lihtsast põhimõttest: „Ma jätan teised rahule, nemad jätku mindki rahule!”

Ja ikkagi – oli just eestluses tõelist jõudu, siin ei kiigatud enam mineviku poole, vaid vaadati julgelt tulevikule vastu. See võis olla kohmakas ja kodukootud, kuid kogu seda ülesehitustööd saatis „rahvuslik tuiksoonelöök, tugev ja vereküllane, mis nii soojalt korrespondeeris sellega, et minus vastuvaidlemata aksioomiks oli saanud: siia ma kuulun”.

Selle jõu osaks saada oleks Hindrey soovinud küll. Ühelt poolt sai ta aru, et selle vägi võiks tugevamgi olla, kui ühte jalga astutaks, teisalt oli ta olemuslikult vastu igasugustele katsetele sundida end teistega sama jalga sammuma. Hindrey tahtis iga hinna eest eristuda, mitte samamoodi, vaid teistmoodi olla. Hindrey oli lausa väljakutsuv oma erinevuses. Vahetult pärast Tartusse saabumist hotelli London trepilt Barclay platsil kirikust tulevate „vateeritud kuklite” ühetaolise voori möödumist õudusega jälgivale Hindreyle oli kohe selge, kuidas „nivelleerimistahe, mis ju igal enamusel sees, mind oma arvustuse alla peab võtma, ja kuidas püsivustahe minus raskelt saab vastu panema”.

Isegi tema pseudonüüm Hoia Ronk, mis pärines rongi eest hoiatavalt vigaselt sildilt raudteeülesõidukohal, lähtus tegelikult soovist eristuda. Nimelt kasutas Hindrey oma kirjutiste all algselt tähemärke K.A.H.. Asunud tööle Jaan Tõnissoni juures, jätkas ta sama tava. Siis astunud talle Postimehe raamatupoes ligi aga Karl August Hermann ning pahandanud, miks üritab Hindrey end võõraste sulgedega ehtida oma kirjadele Karl August Hermanni kombel KAH alla kirjutades. Hindrey üritas nalja visata, väites, et oli lihtsalt tagasihoidlik, jättes oma täisnime (Karl August Hermann Hindrey) esitähtedest koostatud pseudonüümis ühe tähe välja, tegelikult oli aga arvanud, et Hermann oma KAH-i juures tiitlit „dr.” kasutab. Kindel on siiski see, et Hindrey ei soovinud mingil juhul, et tema kirjutisi Karl August Hermanni omaks võidaks pidada. Ilmselt tundis ta selle ees lausa kabuhirmu. Karl August Hindreyd sai olla vaid üks ja ainus. Teisalt tundis ilmselt aga ka Karl August Hermann õudust, mõeldes, et Hindrey poolt kirjutatut võidaks tema omaks pidada. Igal juhul tuli Hindreyl endale uus pseudonüüm otsida. Ja nüüd juba selline, mida kellelgi teisel pole. Hoia Ronk selleks kahtlematult sobis. Kuidas Hindrey selle nime leidis, on ta mitmel eri moel kirjeldanud. Mälestustes näiteks järgmiselt: „Väikse raudtee ülesõidukohtadele olid niisugused hoiatussõnad üles pandud – küllalt iseloomulikult, esiteks et nad seisid Lätimaal Ruhjast kuni Valgani, teiseks et neid küll üles pannud oli lätlane.” Ajakirjanik Voldemar Kurese (aastani 1935 Voldemar Koch, 1893–1987) sõnul olevat Hindrey oma pseudonüümi leidnud aga Hans Rebasega² Abja kandis seigeldes, kus kitsarööpalisel raudteel vastavat hoiatust näinud. Milline neist kirjeldustest tõele vastab, pole teada, Hoia Ronk kinnistus Hindrey juurde aga täiega. Käibele on lastud ka mitmeid teisi oletusi, kuid need on sedavõrd konstrueeritud, et ei vasta ilmselt tõele. Seda enam, et Hindrey ise üksnes raudteeülesõidukohast kui oma kirjanikunime allikast on rääkinud.

Soov eristuda käis igatahes juba algusest peale Karl August Hindrey juurde. Kures on meenutanud, et Hindrey ilmus 1904. aastal Eesti ellu „mitmeti erandlikuna, erinedes meie tookordsest seltskonnainimese tüübist temperamendilt, karakterilt, kujunemiselt, elukogemustelt, isegi puht väliselt olemuselt, püüdes neid erinevusi koguni rõhutada oma intrigeeriva laadiga. Abja päritoluga, baltisaksa kasvatuslike põhimõjudega, selja taga kirevad noorusseiklused, rahutud rännakud mööda kodumaa koole, eneseotsingud, kunstiõpingud ja boheemlikud aastad Peterburis, Münchenis, Pariisis – pidi ta Tartu tagasihoidlikus ja mugavas õhkkonnas mõjuma kuidagi väljakutsuvalt. Atsakas, tuline, tujuküllane, ruttu süttiv ja igale poole sekkalööv, nooruslikult hoolimatu, rassiv ja mässav – pidi tal sama ruttu tekkima konflikte ja lahkuminekuidki kui sõprussidemeidki. See tema viis on püsinud hilisematelgi aastatel. Enfant terrible – sellisena tunneme teda ka vanemas meheeas”.

Kindel viis teistest eristuda oli olla võimalikult paljudel aladel esimene. Pead tõstev rahvuslus pakkus selleks lõputult võimalusi. Nii saigi Hindrey kohe õige mitmel alal esimeseks. Kaarel Robert Pusta³ on kirjutanud, et Hindreyst oleks vististi saanud „tuntud nimega maalikunstnik. Ta lõi aga eesti karikatuuri, lastejutu, kunsti, kirjanduse ja teatriarvustuse”.

Hindrey oli tõepoolest esimene õppinud karikaturist eestlaste seas, esimese illustreeritud eestikeelse lasteraamatu autor, esimese eestlaste üliõpilaskorporatsiooni värvide ja vapi kujundaja, esimese Eesti pilkelehe asutaja ja toimetaja, esimese „päris” Eesti kunstinäituse korraldaja, esimese eesti mängufilmi „Karujaht Pärnumaal” stsenaariumi autor. Samas vaimus võib veel pikalt jätkata. Niigi on aga selge, et Karl August Hindrey kuulus eelmise sajandi algul tärkavas Eesti vaimumaailmas esimestest esimeste hulka. Ja kuna neil aastatel olid heitlused vaimuilmas lahutamatult seotud heitlustega poliitikamaailmas, pole imestada, et näeme Karl August Hindreyd seismas EÜS-i ajaloolise sinimustvalge lipu kõrval, kui see 1905. aasta tormilistel päevadel esimest korda välja toodi; 1917. aastal Eesti Sõjaväelaste Tartu Komitee esimese esimehena rahvusväeosasid loomas; 1918. aasta veebruaris Eesti Ajutise Valitsuse esindajana Haapsalus selle esimest lepingut sõlmimas, enne kui valitsus ametlikult moodustatud oli. Ja nii kuni 1941. aasta Tartu suveülestõusuni välja, kus ta, omal ajal kingitud sinimustvalge lint tekstiga „Karl August Hindrey” ümber varruka ja jahipüss käes, esimesena Werneri kohviku „vabastas”. Sedagi loetelu võib veel pikalt jätkata.

Vaba Eesti loomisaastatel näis Hindreyd tõepoolest jätkuvat igale poole. Ta oli kohal kõikjal, kus midagi lõi ja lehvitas: ajalehetoimetustest Wanemuise puhvetini, Werneri kohvikust kunstnike ateljeedeni, korporatsioonide konventidest kirjanduslike salongideni. Ta tundis kõiki ja teadis kõiki, oli omainimene boheemlaste ja mässumeeste, diplomaatide ja kõrgemate sõjaväelaste, noorte ja vanade juures, kõndis sisse-välja valitsuse istungitelt või osales lahinguplaanide kavandamisel, olles mitme ajalugu teinud otsuse tunnistajaks. Vähe sellest – 1930. aastatel tõusis ta iseseisva Eesti kirjandustaeva absoluutsesse tippu, võites rohkem aasta olulisemaid kirjandusauhindu (Riigivanema ja Vabariigi Presidendi auhinnad) kui näiteks Anton Hansen Tammsaare või August Gailit ja sama palju kui Mait Metsanurk ja August Mälk ehk kolm auhinda.

Seda hämmastavam on, et Hindreyst pole tänaseni ühtegi raamatut kirjutatud. Teisalt on see ju ka arusaadav. Kui see olnuks võimalik, oli veel liiga vara, kui aga aeg oli küps, polnud see enam võimalik. Kuulus ju Karl August Hindrey Nõukogude Eestis eriliselt vihatud tegelaste hulka, kelle nimi tuli ajaloost täielikult minema pühkida. Isegi raamatutes, kus teda mainiti illustraatori või toimetajana, tuli see tušiga kinni katta. Teatud perioodidel oli koguni Hindrey nime mainimine riigivastane tegu. Kui mõnd paguluse valinud kirjameest vähemalt algul hurjutati, ent varsti üks silm kinni suruti ja lasti osa nende varasemast loomingust Nõukogude Eestiski trükki (Under, Suits), siis Hindrey oli ja jäi täielikult keelatuks. Tema pihta tulistati algusest peale kogupaukudega ja teda nimetati nõukogude võimu eriti põhimõtteliseks vaenlaseks. Erilise vaenulikkuse Hindrey vastu võis tingida ka see, et nõukogude võimudel polnud aimugi, mis oli temast saanud. Kuigi puudusid andmed, et ta elab paguluses, ilmus seal pidevalt kordustrükke Hindrey raamatutest, mis muutis kogu asja loomulikult veelgi kahtlasemaks. Nii keelati Hindrey igaks juhuks ära ka nõukogudevastase tegevuse tõttu paguluses. Kui sulaaja tingimustes hakati Eesti NSV-s eestiaegsete kirjanike raamatuid taas keelatute nimekirjadest välja võtma, jäi Hindrey „aktiivse tegevuse pärast välismaal” 63 autori hulka, kes püsisid koos kõigi nendega seotud raamatutega täielikult keelatuna.

Kuigi Hindrey ilukirjanduslikus loomingus ja eriti lasteraamatutes midagi keelamist vajavat nagu polnud, oli ikkagi tegemist maha-vaikitud autori mahavaikitud raamatutega, mis noore ajalootudengi huviorbiiti ei sattunud. Mõni nõukogude korra liberaliseerudes üldisest pimendamisest läbi tunginud sähvatus, näiteks valitud novellide kogu „Ja oli kunagi keegi…”, mis ilmus Loomingu Raamatukogu väljaandena 1968. aastal, ei muutnud kokkuvõttes suurt midagi. Teada saadi ainult Hindrey surmaaeg ja -koht, mille Ülo Tedre järelsõnas ära märkis. Seni oli selle kohta esitatud erinevaid andmeid. Eesti NSV ametlikus ajaloos oli selleks antud aasta 1949, sama oli kinnitatud ka Oskar Lutsu mälestusteoses, Soomes toodi Hindrey surmaajana ära aga koguni kolm daatumit: 1949, 1955 ja 1957. Enda kinnitusel tegi Hindrey manalasse mineku aja aga juba 1967. aastal kindlaks Oskar Kruus, kes saatnud vastava nupu ka ajakirjale Keel ja Kirjandus, kuid tsensuur polevat seda läbi lasknud. Kruus leidnud Irust isegi üles Hans Kuuse nime kandnud vanapapit mäletanud Ilmar Soidra, kes talle näidatud fotodelt Hindrey eksimatult ära tundis.

Ebasoosingusse jäi Hindrey aga ikkagi. Ametliku seisukoha tema suhtes võttis kokku 1974. aastal Tallinnas ilmunud akadeemilise „Eesti kirjanduse ajaloo” IV köite 2. raamat, kus öeldi järgmist: „Poliitilistelt tõekspidamistelt jäi Hindrey kodanlik-natsionalistlikele positsioonidele. Ta ründas kodanliku korra ainuõiguses kahtlevaid ja Nõukogude Liidusse heatahtlikult suhtuvaid kirjanikke ning õigustas riiklikku positiivsusnõuet. Sellisena mängib Hindrey loomingus psühholoogilise huvi kõrval küllalt suurt osa sotsiaalne värving, mis on sealjuures üsna tendentslik. [–] Saksa fašistlike vägede Eestisse tungimisel juulis 1941 võttis Hindrey osa kodanlike natsionalistide relvastatud jõugust. Fašistliku okupatsiooni aastail avaldas ta ajalehtedes vestete ja miniatuuride kõrval ohtralt nõukogudevastaseid artikleid, sama aja ilukirjanduslikus loomingus jätkas aga harjumuspärases laadis.”

Järgneval aastakümnel üritati eitamise müüri siiski ka pragusid uuristada. 1985. aastal avaldas kirjanduskriitik ja luuletaja Toomas Liiv Loomingu kaheksandas numbris ülevaate „Karl August Hindrey novellikirjanikuna”, 1986. aastal ilmus aga Eesti novellivara sarjas hulk Hindrey novelle pealkirjaga „Kaugekõne”.

Kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe. Nii ei jõudnudki Karl August Hindrey minu teadvusse mitte oma loomingu, vaid pigem oma värvika kuju kaudu, mille meenutajaid oli tollal meie seas veel täiesti arvestataval hulgal. Hindreyst, õigemini tema viimasest kümnest eluaastast ja saatusest, kuulsin noppeid Helmut Tarandilt, kes oli mingil põhjusel temast sügavamalt huvitatud. Mitmeid tema mälestuskilde olen hiljem ka teistest allikatest kontrollida saanud. Tarand koondas enda kätte Hindrey kuulsaid satiirilisi epigramme, tema kaudu tutvusin ka esimest korda Sädemete aastakäikudega. Tarandilt kuulsin samuti Hindrey Irus peetud päevikust ja et ta jätkas seal tööd pooleliolevate raamatute kallal. Kust ta seda kuulis, tollel ajal ei küsitud. 1987. aastal surres jättis Tarand kogutud materjalid minule ja sellest ajast vaatavad need mulle raamaturiiulist otsa, tuletades meelde tegemata tööd. Sel ajal ehk 1980. aastatel oli isegi mõte Karl August Hindrey uurimisest parajalt absurdne ehk täielikult võimatu. Nii nagu mitmed teisedki asjad.

Kuidas aga praegu vabandada välja asjaolu, et seda ikkagi tehtud pole? Ühelt poolt on Eesti Vabariigi taastulekuga selgelt kaasas käinud Karl August Hindrey taastulek. Hindrey on saanud tagasi oma koha Eesti kirjandusloos, tema raamatutest on enamik uuesti välja antud, mõni isegi mitu korda. Avalikuks on tehtud Hindrey elu lõpuaastad, Kirjandusmuuseumile on üle antud seda puudutavad mälestused ja Iru vanadekodusse peidetud Hindrey „Iru päevik”. Mis aga eriti oluline: tänu Olli Oleskile säilis Hindrey viimane romaan „Aovalged aknad”, mis 1995. aastal koos Irus kirjutatud peatükiga eraldi välja anti.

See kõik on väga tore, kuid kahjuks ei saa seda lugeda piisavaks. Sest paraku on Karl August Hindreyd taasiseseisvunud Eestis ikkagi vaid kuidagi poolikult teadvustatud. Mis pole ka ime, kuna temast pole tänaseni õieti midagi kirjutatud. Milles omakorda mängib olulist rolli Peeter Oleski sõnastatud kriteerium – nimelt olevat lootusetu üritada Hindreyst midagi tõsisemalt kirjutada, kui pole KOGU tema loomingut läbi lugenud. Võtsin seda kriteeriumit esialgu kergelt ja ümisesin laulurida „…ei ole ma veel selles eas”, et kogu kirjutatu läbi tudeerida, kuid olen sunnitud lõpuks tunnistama, et Oleski kriteerium on tõesti üsna täpne – kogu Hindrey loomingut läbi lugemata on temast tõepoolest raske midagi kandvamat kirjutada. Sest Karl August Hindrey kirjutas suuresti läbi enda, isikliku kogemuse kaudu. Raamatud, kus ta sellest võttest lahti ütles, on teistest selgelt nõrgemad, näiteks „Ararauna”. Lisaks sellele, et ta on ise sageli oma novellides kas jutustaja või kellegi teise nime all tegelase rollis, räägivad need ka tihti enam kui otseselt tema sõprade-tuttavate elust, Hindrey poolt kuuldust või kogetust. Sama võivad isegi teha tema ajaloolised romaanid ja novellid. Hindrey eluteed tundmata on kahtlane ütelda midagi kindlat tema loomingu kohta. Ja vastupidi. Nüüd olen aga tõesti kõik Hindrey raamatud läbi lugenud ning suure osa ajakirjanduses avaldatud artiklitest samuti ja võin anda oma tõlgenduse selle vaieldamatult silmapaistva mehe eluteest. Ja mida rohkem tema kirjatöid lugeda, seda rohkem hakkab peas kummitama nimetus „esimene lord”.

Inglismaal on esimene lord konkreetne amet, mitte tiitel. Enamasti mõistetakse selle all positsiooni Ühendkuningriigi administratsioonis, tavaliselt admiraliteedis ehk meie mõistes mereministeeriumis. Eestis esimest merelordi, mereministrit või midagi sellele vastavat pole. Kui isegi oleks, siis ega Hindrey selleks ikkagi ei kvalifitseeruks. Esimene on ta aga tõesti olnud, ja kohe õige mitmel alal. Ja lordilikkus talle meeldis. Aristokratismiga on Hindreyd seostanud teisedki. Tema jaoks ei seisnenud see aga välises kombekuses ega nähtavate kulisside laitmatus korrashoius, vaid kasvatuses ja mõtlemisviisis, mis hindab inimese vabadusi Peeter Oleski sõnul nendes piirides, kus saad olla sina ise. Oma avaliku tegevuse esimestest sammudest alates lähtus Hindrey aristokratismi iseloomustavast printsiibist: odi profanum vulgus et arceo – vihkan võhiklikku rahvahulka ja hoian teda endast kaugel. See ei tekitanud temas siiski mitte mingit ülimustunnet, vaid pigem sooja murelikkust, mis võis teravaks muutuda üksnes siis, kui teine pool aktiivseks läks. Nii pole sugugi patt nimetada Karl August Hindreyd Eesti esimeseks lordiks.

Stoilise, ehtlordiliku rahuga suhtus ta ka pööretesse, mis elul tema jaoks varuks olid. Need võisid ta viia veel sisuliselt olematu riigi noore valitsuse kaootilistele istungitele ja Vabadussõja Narva dessandil Laagna mõisa juures lumesogas kuulipilduja taha punaste rünnakut tagasi lööma või Kongo ürgmetsadest 1941. aasta juuliülestõusu ajal partisanide käsul taas käima pandud Postimehele juhtkirja kirjutama. Samasuguse enesekindlusega jalutas ta Pariisi tänavatel ja astus läbi saadikute kabinettidest, külastas vajaduse korral ülemjuhatajat või käis Pühajärve kalavetel. Kord kõlistas ta noore Eesti riigi esimeste meestega pokaale, siis veetis viimaseid elupäevi tagaaetavana valenime all Iru vanadekodus. Karl August Hindrey elu võttis oma tõusude ja mõõnadega otsekui kokku Eesti saatuse XX aastasajal. Ja juba kasvõi seetõttu tasub sellest kirjutada.