Читать книгу Hoia ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Karl August Hindrey - Mart Laar - Страница 4

Varane lapsepõlv jäävat meist mäletamise hõbedase eesriide taha, kust vaid ajuti üksikuid mälupilte, lõhnu ja tundmusi läbi paistab. Karl August Hindreyltki küsitakse „Elukroonika” esimeses osas: „Mida sa siis õige mäletad?” Ega seal palju pole. Mõni tunne, mõni vaade, mõned lõhnad. Et keegi hoidis ümbert kinni, ojas tantsivaid sätendavaid tähti, ambra ja lavendli lõhn vanade parunipreilide majas – ühesõnaga noppeid ühest kaduvast maailmast, mis sel ajal ilmselt juba isegi teadis, et teda enam pikalt pole. Kui enamik Eesti kirjameestest on kasvanud taluõues, siis Hindrey sirgus mõisahoovis või mõisniku laste mängukaaslasena päris mõisas. Ta ise on oma päritolu kohta lühidalt kirjutanud, et „sündinud 3. augustil 1875 vkj. Abjas õllepruuli pojana”.

Abja mõisa lugu uurinud Helju Lehesmetsa andmetel pärinevad esimesed kirjalikud ülestähendused Abja (Abie) külast 1504. aastast, Abja mõis olnud olemas juba 1460. aastal, praegusele asukohale nihutati see aga alles Poola ajal XVI sajandi lõpul. 1764. aastal külastanud mõisa Venemaa valitsejanna Katariina II, kellele selle häärberi ilus ümbrus väga hea mulje jättis. XVIII sajandi lõpul saabusid siia Stackelbergid, kelle viimane liige siit 1922. aastal välja tõsteti.

Esimene Stackelbergidest ehk kaardiväekornet Friedrich Adolph von Stackelberg (1754–1814) on rahva mällu jätnud sünge jälje. Ta olnud väga julm, jaganud ohtralt peksukaristusi. Talupoegade kohtlemine oli sedavõrd jõhker, et kohalikud mõisnikud esitasid selle kohta kaebuse maanõunike kolleegiumile, kes asja kontrollis ning Abja mõisahärrat trahvis. Viimane kahetses lõpuks ka ise oma käitumist, lastes end matta mitte pühitsetud mulda, vaid põllupeenrasse. Teiselt poolt ehitas just tema Abja mõisa korralikult välja. Ta rajas sellele esindusliku peahoone, selle juurde ridamisi kõrvalhooneid: kivist tall, tõllakuur, ait. Aida ja talli vahele püstitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga värav. Ehitati teenijatemajad, hulk mitmesuguseid karjahooneid, suur viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit, mäekünkale tuuleveski, magasiait, metsloomade hoiupaik külaliste lõbustamiseks. Korda tehti suur looduslik pargiala, kaevati tiik, kujundati saared ja poolsaared, ehitati trepp tiikideni, paadisillad, sillad ja kaks paviljoni. Tiikide taha rajati allik puhta joogivee saamiseks. Kõikjale istutati lilli, kasvuhoonetest toodi välja agaavid ja loorberipuud. Hiljem ehitati mõisa juurde veel hooneid, nagu historistlik valitsejamaja.

Järgmine Abja mõisnik Georg Gotthard von Stackelberg (1786– 1844) on rahva mällu jäänud oluliselt meeldivamana. Ta jõudis Vene armees välja alampolkovniku auastmeni, oli üks 1812. aasta Isamaasõja kangelastest, mistõttu võib tema pilti näha vastavas toas Ermitaažis.

Abja elu on aga rohkemgi mõjutanud tema poeg, „hulluks paruniks” kutsutud Reinhold (Roman) Johann Woldemar von Stackelberg (1819–1878), kes nii Abja kui ka Eesti ajalukku on jätnud sügava jälje ja keda Hindrey on kasutanud mitme oma raamatu tegelase prototüübina. Ja mitte ainult tema. August Kitzbergki ei pääse oma mälestustes temast mööda, kirjeldades pikalt isalt hiigelpäranduse saanud Abja „hullu paruni” ehk – nagu ta ise end kutsus – Duc de Abia tempe. Ta olevat välismaal tõelise hertsogina korraldanud uhkeid pidusid ja vastuvõtte, lasknud terveid tänavaid soolaga katta, et näidata, kuidas Venemaal saaniga sõidetakse, ja käskinud hotellides suurema mugavuse saavutamiseks uksi ja aknaid juurde ehitada. Kui mõisa kokk Viljandist vürtskaupa tellinud, avastanud parun, et safranit ainult mõnekümne kopika eest on tellitud, ja kirjutas ise juurde „safranit – 10 naela”. Nüüd olnud Viljandis häda suur: kõigi poodide ja apteegi peale saadi kokku vaid pool naela. Mõis lõhnanud aga veel pikalt safrani järele.

Just Abja mõisast müüdi esimesed talud omanikele päriseks, mis pani aluse rahasuhete võidukäigule Eesti põllumajanduses. Tegelikult müüs esimesed talud päriseks juba 1843. aastal Georg von Stackelberg, kes soovis saadud rahaga katta poja koolituskulusid välismaal. 1819. aastal sündinud Reinhold von Stackelbergist pidi avalikust elust tagasi tõmbunud isa meelest saama kõrge riigiametnik, näiteks diplomaat. Reinhold õppis Astmus von Dittleri erakoolis Tartus, lõpetas seejärel Saksamaal Sachsen-Coburg-Gothas gümnaasiumi ja jätkas õpinguid Berliini ülikoolis. 1844. aastal suri Georg von Stackelberg ootamatult ja pärandi jagamise järel õega oli 24-aastane liberaalseid ideid täis pumbatud noormees sunnitud tegelema asjadega, milleks tal polnud ei teadmisi ega eeldusi. Ainus, mida ta oskas, oli raha Euroopas suurejooneliselt sirgeks lüüa. Ajuti ka diplomaadina töötades, oli tema peamine tähelepanu pööratud kasiinodele, teatritele ja kabareedele. Lihtsaimaks viisiks selleks raha hankida oli müüa aktiivselt peremeestele päriseks Abja talusid, millele peagi lisandusid ka pärandiosa juurde kuulunud karjamõisad ja kõrtsid.

Tõe huvides peab siiski mainima, et Reinhold von Stackelberg pidas talude päriseks müümist ka põhimõtteliselt õigeks ja üritas selle hõlbustamiseks Liivimaal uut talurahvareformi teostada – paraku tulutult. See ei takistanud teda siiski kohalikke talupoegi ka rasketel ikaldusaastatel toetamast ja haridust edendamast. Kokkuvõttes said Abja peremehed peagi päris rikkaks, Abja parun aga jäi üsna vaeseks.

Kuigi endisest hiilgusest olid sajandi viimaseks veerandiks alles vaid riismed, oli vara veel ikkagi piisavalt. Kitzberg kirjutab oma mälestustes, et „Abja mõisas elati lustilist elu, see läks juba vanade traditsioonide järele; Abja oli koht, kuhu „hääd olekut” tegema tuldi ja mindi, kus alati peenikesi ja lõbusaid mehi olnud, ja nüüdki oli. [–] Lõbus oli Abja elu, igal inimesel oli aega, ei olnud võistlus ja võitlus elu eest veel kuigi suur, ei olnud veel raudteid, mis inimesed närviliseks teevad”. Mis tahes tempe „hull parun” aga ka tegi, Abja rahvas suhtus temasse mitte lihtsalt hästi, vaid tõelise armastusega. Kui parun 1878. aastal suri, kandsid kohalikud talumehed tema surnukeha kätel perekonna matmiskohale.

Sellises unenäolises keskkonnas mööduski Karl August Hindrey lapsepõlv. Nagu öeldud, oli tema isa õllepruulija – 1846. aastal sündinud ja Järvamaalt Päinurmest pärit Jüri (Georg) Hindrey, kui see ikka tõele vastab. Igatahes on Oleskite perekonnas elus hoitud Hindrey enda juttu, et ta on mõisniku poeg „esimese öö õiguse järgi”. Ega selles iseenesest midagi võimatut polekski. Olen ise kohanud mehi, kes lausa uhkusega rääkisid, et neid peetakse kohaliku paruni sohilasteks. On isegi mitmeid tegureid, mis võiksid seda oletust kinnitada. Esiteks kasvõi Karl August Hindrey enda aristokraatlik olemus, mis õllepruulist isa omast täielikult erines. Teiseks väikese Karl Augusti kasvamine mõisas koos paruni noorima poja Walter von Stackelbergiga (1877–1957). Kolmandaks oli paruni aktiivne armuelu, eriti suhted kenade teenijannade või talutüdrukutega, avalik saladus. Mingit „esimese öö õigust” selleks küll vaja ei läinud ja ka kohalik rahvas vaatas paruni armusuhetele eestlastest kaunitaridega heatahtlikult.

Kõigepealt oli paruni silmarõõmuks metsavahi tütar Johanna Elisabeth Therese Kalkau, kes oli mõisas teenija ja pandi 1855. aastal kiiruga samas teenivale Karl Lilienfeldtile mehele, kusjuures kaks kuud pärast laulatust sünnitas naine poja, kes sai nimeks Hugo Lilienfeldt. Talutüdruk Jekaterina Pikkoviga (1827–1906) kestis paruni suhe pikemaltki, nii et sellest sündis 1868. aastal tütar Elena Helene ja hiljem poeg Juhan.

Paraku tundub Hindrey jutt kontrollimisel enam kui kahtlasena. Esiteks muutus Hindrey vananedes enda meelest üha rohkem just oma isa sarnaseks, mida tunnistab ka novell „Isa”. Teiseks oli mõisalaste kasvamine mõisniku laste mänguseltsilistena tollases Eestis päris tavaline. Kolmandaks on Reinhold Stackelbergi patuelu dokumenteeritud äärmiselt põhjalikult – partnerite ja järeltulijateni välja –, kuid viidet Hindreyle seal pole. Pealegi oli Reinhold von Stackelberg 1857. aastal ise abiellunud ning ta naisel sai mehe truudusemurdmistest lõpuks nii villand, et ta viis tolle 1870. aastate algul välismaale. Ja otsekui leppimise tähiseks sündis peresse 1877. aastal viimane poeg Walter, kellest saigi Karl August Hindrey mängukaaslane.

Mis aga Karl Augustisse puutub, siis tema polnud üldse oma ema esimene laps ega pärinenud ka tema esimesest abielust. 1842. aastal Järvamaal Piiumetsas sündinud Kai Männik abiellus esmalt endast paar aastat vanema, Saaremaalt Valjala kandist pärit Märt Katveliga. Abielust kasvasid täisealisteks kaks tütart: Alide Josephine Maria Krug ja Elisabeth Katvel, kellest said Karl August Hindrey poolõed. Lood esimese öö õigusest võime seega rahulikult maha kanda, pealegi on ajaloolased tänapäevaks tuvastanud, et meie aladel seda tava ei kasutatud ja ka mujal Euroopas on pigem tegemist Prantsuse revolutsiooni aegse väljamõeldisega. Täielikult kõrvale heita Hindrey kahtlusi, kas tema isa oli tegelikult ikka tema isa, siiski ei saa, sest Abja mõisa noor õllepruul Jüri Hindrei abiellus endast neli aastat vanema lesega 1875. aasta märtsis alles siis, kui see oli mitmendat kuud lapseootel – pere esikpoeg Karl August sündis nimelt juba augustis. Ja paari 1878. aastal sündinud noorem poeg Woldemar August oli isale loomult oluliselt sarnasem.

Nii jääb kogu lugu ikkagi lahtiseks ja Karl August Hindreyd kummitas see läbi kogu elu. Tema loomingus on vere ja veresegamise küsimused tähtsal kohal. Romaanis „Suremise eod” levitatakse Hindrey alter egost peategelase kohta kuulujuttu, et tegelikult on ta paruni sohipoeg, mille peale too imestab: „Kust nad küll selle võisid võtnud olla, vahest sellest, et ta paruni pojale mitu aastat suviti järeleaitamise tunde andnud? Või et paruni õest vanapreili tema vaderiks oli?” Oma mälestustes tunnistas Hindrey aga lausa otse, et saab aru „depressioonist, mille all pidid olema inimesed, kes endid tundsid segaverelistena”.

Oli sellega aga kuidas oli, Karl Augusti ema ja isa olid igatahes otsekui teine teisest maailmast pärit. Isa olnud alati karm, alati tõsine, ikka mõtetega iseeneses. Tegi kogu aeg mingit tööd ja hoidis raha kokku, mis võis tihti tegelikult suuremaid kulutusi kaasa tuua. Ema nimetas teda esimese mehega võrreldes tuimaks ja tooreks ning seda ka laste juuresolekul. Nii püüti pea kõike, mida isa tegi, muu pere poolt alavääristada. Isa oli oma mõtete ja soovidega sel teel päris üksi, ka polnud tal lähedasi sõpru. Tegelikult ei tahtnud ta aga muud kui ise kindlatele jalgadele tõusta, et ei peaks enam kellestki sõltuma. Abja mõisa tõi ta ka oma venna Hansu, kes seal sepa ametit pidas ja oli mitmeski mõttes Jürist avatum ning lahkem. Vahest isegi liiga lahke, sest kui ta venna abil Kaubi kõrtsi rentnikuks sai, võttis ümbruskonna rahvas sealt seni võlgu ja prassis, kuni Hans kogu kõrtsiga põhja käis. Karl Augusti ema Kai oli mehest täiesti erinev: kuigi samuti töökas, oli ta liikuv, sõbralik ja lahke, mistõttu tal oli arvukalt sõpru. Ema oli pere esimuretseja, milleks poeg Karl lapsena ka küllaga põhjust andis. Emalt on Hindrey arvates pärit ka tema joonistusanne, kuigi ema ise midagi ei joonistanud.

Hindrey enda hinnangul olid tema peamised mõjutajad lapsepõlves Abja vallakohtu kirjutaja Georg Bernakoff ja koduõpetaja preili von Imhoff. Šveitsist pärit, nooruses õnnetult ühe silma kaotanud preili von Imhoff oli mõisa võetud paruni lapsi õpetama, kuid tal jagus armastust ka väikese „Kaali” jaoks. Hindrey on tagantjärele imestanud, mis pani suurte tedretähtedega kiilaspäise vanapoisi ja väikest kasvu, ühe silmaga välismaa mamsli taltsutamatu jõmpsika eest sedavõrd liigutavalt hoolitsema, et lõpuks olid nemad peaaegu ainsad, kes suutsid teda rahulikumaks sundida. Karl Augusti noorem vend Woldemar August oli tunduvalt tasakaalukam ning vähem tormakas, kuigi vanem vend tedagi kõikvõimalikesse afääridesse kaasa kiskus.

Vähemalt sama palju mõjutas noore Karl Augusti kujunemist kogu Abja mõisa keskkond. Rahvast oli juba mõisas eneses palju – teenijad, koduõpetajad, kutsar, valitseja. Viimaseks oli Hindrey hilisem õemees, Pornuselt pärit Hermann Johan Krug (1839–1907), kelle koloriitne kuju on prototüübiks Hindrey mitme teose kangelasele. Lisaks oli mõisa ümber koondunud kõikvõimalikke asja- ja ametimehi. Kärner, õllepruul, sepp abiliste ja poistega, lisaks kohtunikud ning valla- ja kihelkonnakohtu kirjutajad. Suurel osal neist veel abikaasad, kes tihti täitsid ka mõnd muud vajalikku tühikut. Näiteks olid õllepruuli peres kostil tavaliselt vallakirjutajad, aga enamasti ka valitseja. Hermann Krug kodunes Hindreyde peres aga sedavõrd, et sealt endale koguni naise kosis. Lastele tähendas Abja täielikku paradiisi, sest neid kõiki oli seal lihtsalt väga palju. Hindrey ise on meenutanud: „Mis aga poisikestesse puutub, siis oli Abja mõis rikas. Ma pole kusagil enam niisugust nurka näinud, kuigi küll kõigil sees olev igatsus lapsepõlve ja tema harjumuste järele on mind küllalt teraselt ringi vaatama pannud, kus veel niipalju elevust mängus oleks, niipalju mitmekesisust kõigis toimingutes kui sääl. Katskit mängiti ja kurni ning ketast pilluti, losse ehitati kividest ja pilluti jälle kividega puruks, lingud, vibud, vibupüssid, katapuldid olid sõja- ja jahirelvadeks, lohed saadeti õhku, kummipallimängud, kiiged, miniatuurpurjekad tiigil, omameisterdatud parvedel sõitmine, kahest kokkulöödud palgist aitas Konna järvel – kalapüük õngedega, liiviga, mõrraga, ratsutamine rentnikkude hobustel, uisutamine, liulaskmine, marja- ja seenteotsimine, kõrgetel karkudel kõndimine, ujumine ja rammukatsumine – võistlus, palav võistlus igal alal – seda oli Abja poisikeste elu viimase külluseni täis.”

Pole imestada, et selles keskkonnas Karl Augustist julge, elav ja ulakas poiss kasvas, kes ei püsinud pudeliski paigal. Samu omadusi võis loomulikult nimetada ka kangekaelsuseks ning riiakuseks. Hindrey ajas lapsena ikka õiglust taga või vähemalt seda, mida ta õigluseks pidas. Äkiline oli ta enda sõnul samuti ja osav oma tahtmise läbisurumisel. Neid iseloomujooni arvestades ei tule üllatusena, et Karl August Hindrey lapsepõlv kujunes pehmelt öeldes tormakaks. Ise on ta meenutanud, et temaga pidi kogu aeg midagi juhtuma: „Kaheksa korda olen ma uppumas olnud, kaheksateist korda hobuse seljast maha tulnud, kuuse otsast tulin kaksiratsi kännu otsa.” Väiksematest sinikatest ja muhkudest, kriimustustest ja haavadest ei maksnud rääkidagi. Seejuures olnud Hindrey väikelapsena suhteliselt hädine ja aravõitu. Sellest aitas tal üle saada eespool mainitud Bernakoff, kes poissi järelejätmata füüsiliselt arendas. „Kõik, mis julgust võis arendada, kasutati ära.” Hammaste väljatõmbamisest niidiga külma ja vihma kannatamiseni. Ujuma õpetamiseks lasi vanapoiss marakratil endale selga ronida, kätega ümber kaela kinni võtta ja sukeldus temaga vee alla. Kui poiss enam vett ei kartnud, viskas Bernakoff ta sügavamas kohas vette ja käskis: „Tule välja!” Ja poiss tuli. Hiljem loopis Bernakoff vette kümnekopikalisi – et kui välja tood, saad endale. Kuni Karl August ujus nagu saarmas.

Lisaks pakkus Abja tervikuna erakordselt värvikate tüüpide galeriid. August Kitzbergi sõnul oli Abja „Kaanan, mis jookseb piima ja mett”. Müüdi ju just siit päriseks esimesed talud, pärinesid ju just siit esimesed eestlastest mõisnikud. Koolmeister ja harrastusajaloolane Jaan Jung luges üles üheksa Abjast pärit meest, kes endale rüütlimõisad ostsid, kuid ilmselt oli neid rohkem. Isegi Abja mõisa kõrts oli laialt tuntud. Ilmselt Abja paruni mõjul joodi siin häid väljamaa veine, mekiti Rootsi ja Rooma punši, suitsetati kalleid sigareid ja söödi sardiine.

Rüütlimõisa üks esimesi eestlastest omanikke oli Abjalt pärit Peeter Widriks, kes ostis endale Penuja mõisa. Widriks tegi mõisa korda, kuid püüdis nii riietuselt kui ka muidu talumeheks jääda. Widriks ostis endale uhke tõlla, kuid lasi selles vedada teenijaid ja sõitis ise naisega kirikusse tavalise taluvankriga. Widriks üritas üldse kõiki rüütlimõisa omaniku õigusi kasutada, osaledes ka mõisnike maapäeval Riias. Ta tahtis sinnagi minna mulgi kuuega, kuid ukse peal olevat frakki nõutud, mille Widriks kohe endale osta lasknud, sellele aga siiski abjakate nahktasi ette sidunud. See oli Eesti, kes juba teadis oma väärtust ega kavatsenud enam senistest isandatest milleski maha jääda.

Arusaadavalt mõjus see kõik soodsalt tärkavale rahvuslusele. Hindrey isegi on tunnistanud, et kuskil siin pandi esimene nurgakivi tema rahvustunde vundamendile – mälestustes kirjutas ta sellest järgmist: „Nii siis oli mul maast madalast selge, et härra ei tarvitsegi saksa keelt mõista, et härra olla. Seega oli mul rahvuslik algidu olemas.” Laste jaoks polnud seisusevahed esialgu veel probleem, nemad mängisid kõik segamini koos, vanemate seas tekitasid need aga juba elevust. Teravus selles siiski puudus, sest Abja peremehed tundsid niigi, et nad üheski punktis sakstest maha ei jää. Üritanuks keegi vastupidist väita, minduks küll kurjaks. Seepärast ei suhtutud rahvuslusse algusest peale mitte mässumeelselt, vaid kui millessegi loomulikku. Oma päritolu ei salatud, aga peeti enesestmõistetavaks, et haritumad ehk peenemad inimesed omavahel saksa keeles suhtlesid. Jüri Hindrei saksa keele oskus aga jäigi sedavõrd puudulikuks, et poeg selle pärast ajuti häbigi tundis.

Rahvuslikus liikumises asus Halliste kihelkond, sealhulgas Abja kant, osalema selle esimestest ilmingutest saadik. Aktiivselt mindi siin kaasa eestluse esimese kuulutaja Pärnu Postimehega, otsapidi riivas seda kanti ka 1864. aasta palvekirjade kampaania, samuti käis siit lauljaid esimesel üldlaulupeol Tartus. Esines ka radikaalsemaid tegelasi, kes end saksa pihtkonnast eesti omasse lasid kanda, kuigi sotsiaalse staatuse poolest saksa omasse pidanuks kuuluma. Kuigi sellist ägedamat rahvuslust Abjas ka imeks pandi, austas Hindrey Liplapi Juhanit, kes kui „haritud inimene eesti koguduses laual käis, kuna kogu rahvas, kes vähegi saksa keelt purssis, saksakeelsetel jumalateenistustel käis”. Hindreyle tundus Liplapi Juhan lausa krahvina.

Rahumeelse hoiakuga olid enamasti ka siit välja kasvanud rahvuslikud tegelased, alates Niitsaadu ja hiljem Maie koolmeistrist Jaan Kitsest (Kitzberg; 1838–1913). Kits oli agar Johann Voldemar Jannseni toetaja ning juba Perno Postimehe kaastööline. Ta organiseeris mängu- ning laulukoore ja käis ühe laulukooriga ära ka esimesel üldlaulupeol. Unustada ei saa loomulikult tema nooremat venda, kirjanik August Kitzbergi (1855–1927), kellega Hindrey lapsepõlves Abjas kokku puutus, kui Kitzberg seal kihelkonnakohtu notariks oli. Kitzberg kuulus rahvusliku liikumise tegelaste seas aktiivsemate hulka – kirjutas kaastöid nii Eesti Postimehele kui ka Sakalale, oli tegev Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsis.

Tingimata tuleb mainida aga koolmeister Jaan Jungi, kellega Karl August ka ise põgusalt kokku puutus. Pilistvere kihelkonnas sündinud ja samas kihelkonnakooli lõpetanud Abja Kaidi koolmeistrit Jaan Jungi (1835–1900) on loetud Eesti esimeseks ajaloolaseks ja arheoloogiks ning ta kuulus rahvusliku liikumise raudvara hulka. Jung oli Johann Voldemar Jannseni ideede agar toetaja ning just Eesti Postimehe ajal üks selle aktiivsemaid kaastöölisi. See viis Jungi vastasseisu Carl Robert Jakobsoniga, kes süüdistas teda järeleandlikkuses sakslastele. Jung oli tegev Kirjameeste Seltsis ja Aleksandrikooli liikumises, ta kuulus Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi asutajate hulka. Jung on prototüübiks Hindrey romaani „Aovalged aknad” tegelastele.

Muutuva maailma taustal sai alguse ka Karl August Hindrey haridustee. Lugema õpetas teda mõisas paruness Maria Sophie Karoline von Stackelberg (1859–1930), hilisem Rennenkampf. Seejärel õppis poiss õdede kõrval mingis kodukoolis ja enne päris kooli minekut võeti talle veel koduõpetajapreili. Aastatel 1883–1886 õppis Karl August Hindrey Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis Friedrich Kuhlbarsi käe all. Kooli astumist meenutas Hindrey järgmiselt: „Kui isa mind esimest korda sinna viis, siis imestasin esimest korda ilusat Eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud selles murrakut, ei ka seda aktsentreerimata rääkimist, nagu nokk on kasvanud, vaid siin tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat.”

Friedrich Kuhlbars polnud aastatel 1862–1895 mitte üksnes Viljandi Elementaarkooli eesotsas, vaid osales samal perioodil ka väga aktiivselt rahvuslikus liikumises. Ta tegi kaastööd Perno Postimehele, seejärel Eesti Postimehele ja Sakalale, osales Aleksandrikooli liikumises, kuulus Kirjameeste Seltsi ja lauluseltsi Koit. Ta on kirjutanud sõnad mitmetele rahvuslikele lauludele, mainida võib siin kasvõi „Kungla rahvast”. Kuhlbarsi koolis õppides puutus ka Hindrey paratamatult kokku eesti rahvuslusega. Ise on ta seda meenutanud nõnda: „Eesti rahvusliku noodiga puutusin ma selles koolis esimest korda ses mõttes kokku, et ta oma avaldustes mu tähelepanu äratas. Kuigi kodus eestikeelseid kvartette lauldi, kuigi isal enne „Sakala”, pärast „Virulane” käis, kuigi Jakobsonist kõneldi, siiski ei olnud selles minu silmis mitte midagi iseäralikku. Iseäralik oli aga Kuhlbarsi eesti keel ja iseäralik oli ka, et kõrgemas klassis kooliõpetaja „oberlehrer” Johansson, kord küsides, kas kellelgi meist „Kalevipoega” on, mõne sõna Eesti eepose kaunidusest kõneles.”

Sel ajal kohtus Hindrey esimest korda endast vanema Jaan Tõnissoniga, mida ta ise on meenutanud järgmiselt: „Läksin Uibo juurde, kes meie nurgast poiss oli, leidsin seal ühe pika kreiskooli-õpilase, kes mulle miskipärast ei meeldinud. Ma lubasin temale mööda kõrvu anda. Ja see pikk, minust palju vanem ja tugevam poiss võttis kohe väljakutse vastu, võttis mind silmapilkselt tõsiselt ja seadis end sõjavalmis. Mina tema asemel oleksin ainult muianud. Aga Tõnisson on ju huumorivaesuse prototüüp. Muidugi loobusin ettevõttest.”

Kuhlbarsi juures õppis Hindrey hästi, kuuludes vanemate rõõmuks kooli parimate õpilaste hulka. Toona ei osanud keegi arvata, et Viljandi elementaarkool jääb ainsaks õppeasutuseks, mille Karl August Hindrey ka lõpetanud on. Sest kreiskoolist libises ta kuidagi möödaminnes üle. Igatahes jätkus Hindrey haridustee Viljandi maagümnaasiumis, kus ta õppis aastatel 1887–1889. Siin ei pööranud Hindrey õppimisele enam varasemal viisil tähelepanu ning see kajastus kohe ka tulemustes, kuigi midagi katastroofilist neis veel polnud. 1889. aastal koju suvevaheajale sõites polnud Hindreyl aimugi, et ta enam Viljandisse tagasi ei pöördu.

Kodus olid lood aga halvasti. Õe haigus oli tõsise pöörde võtnud ja peagi ta suri. Uskudes kinnitusi, et riigigümnaasiumis on poisi koolitamine odavam, otsustati Karl August Viljandi koolist ära võtta ja üle viia Pärnu gümnaasiumi. Õppekulud võisid siin tõesti madalamad olla, kuid nagu tihti, läksid odavad asjad kokkuvõttes rohkem maksma – nimelt osutus elu sealsetes pansionites oluliselt kallimaks. Mis aga veel hullem: siin vaadati õpilaste elukommetele paljuski läbi sõrmede. Hindrey tormakas loomus pani ta Pärnu gümnaasiumis veedetud aastatel 1889–1891 tegelema kõige muuga peale õppimise. Näiteks õlle joomise ja tüdrukute musitamisega. Muidugi jäid õpitulemused seetõttu enam kui tagasihoidlikeks, nii et 1891. aastal Karl August Hindreyd järgmisesse gümnaasiumiastmesse enam üle ei viidud. Järgmisel hommikul pärast seda saatuslikku päeva tuli isa pojale Pärnusse järele. Hindrey on meenutanud, et ta oli täielikult murtud, laskus vaikides isa ette põlvili ja pani pea isa põlve peale. Isagi ei rääkinud palju, tõdes vaid, et sõidame siis nüüd koju.

Gümnaasium jäi Hindreyl küll lõpetamata, kuid mahavisatud ajaks ei saa seda lugeda. Ühelt poolt suurenes oluliselt tema elukogemus, ka moodustus õpingukaaslastest suhtlusring, kellega Hindrey jäi seotuks elu lõpuni. Mis aga veelgi olulisem – märkimisväärselt laienes tema silmaring. Hindreyst oli nimelt juba elementaarkoolis saanud ahellugeja, kes luges kiiresti läbi kõik kooli raamatukogus leiduvad raamatud ning sai seepeale Kuhlbarsilt loa kasutada Viljandi teisi raamatukogusid. Lugemishuvi jätkus ka gümnaasiumiaastatel. Seetõttu pole ilmselt mõtet küsida, mis raamatuid Hindrey lugenud oli, pigem tasub pärida, mida ta lugenud polnud – temast oli saanud tõeline raamatuhull.

Väikese läbilõike tema tollasest lugemusest pakub pilt tema kodutalus asunud raamatukasti sisust. Esiteks oli seal korralikult esindatud Baltica: Bielenstein, Hupel, Eckhardt, Schirren, Tobien, Rutenberg, Jannau, Merkel ja Seraphim. „Kalevipoeg” Löwe tõlkes, „Kalevala” eesti keeles, „Ilmatar”, Kallase jutlused, „Kõu ja Pikne”, kolmeköiteline „Universal-Bibliothek”, „Synonomisches Worterbuch”, ja palju saksa klassikat. Ja loomulikult piibel, mille Hindrey koos Wislicenuse kommentaaridega mitu korda läbi uuris. Selleks ajaks oli Hindrey tuttav ka isamaalise kirjandusega, Bornhöhe ja Saali ajalooliste jutustuste ja Koidula isamaaluulega.

Rahvusliku liikumise jaoks polnud nimetatud aastad paraku kõige rõõmsam aeg. Omavaheliste tülide ja kisklemistega olid sellest eemale tõrjutud mitmed rahvuslikud tegelased. Carl Robert Jakobsoni ootamatu surm 1882. aastal jättis sellesse suure augu. Raskemaks läks uute rahvuslike organisatsioonide asutamine, mitmeid endisi aga suleti. 1888. aastal avati oodatud Aleksandrikool venekeelsena ja kui ajaleht Virulane selle vastu protesteerida julges, pandi ka see kinni. Kui võrrelda Hindrey hoiakut osalt samades koolides mõned aastad varem õppinud Villem Reimani (1861–1917) leegitseva rahvuslusega, siis ilmselt üldiste keskkondlike erinevuste tõttu oli see toona mõnevõrra vaoshoitum.

Teisalt pani muutunud elukeskkond Hindreyd just nendel aastatel eestluse olemuse üle põhjalikumalt juurdlema, asus ju tema uus elukoht päris sügaval Lätimaa sees, selgelt väljaspool eesti keelepiiri Ruhja kihelkonnas. Siia oli Hermann Krug äiapapalt laenatud raha toel 1897. aastal ostnud Naukseni mõisa alt Pakkuli (Pakla) suurtalu, õigemini neljast talust koosneva karjamõisa, kuhu kogu pere – sealhulgas ka Hindreyd – lahedalt ära mahtus. Maksis ta selle eest 18 000 rubla, neist 8000 olid äialt laenatud. Hindrey ise on uut kodu kirjeldanud järgmiselt: „Eluhoone, kuigi ühekordne ja madal, oli kord rikka linakaupleja poolt ehitatud, ruumikas, aed oli suur ja häid viljapuid ja marjapõõsaid täis, aidad, jääkelder, tõllakuur, kolm aita, tall, sepikoda, ilmatu küün, kuus versta eemal heinamaad, mets põtradega ja metsavahiga, kolm versta eemal jälle heinamaad jõega, kus palju vähki oli, kodus jõgi nina all, palju laiem kui Abjas Indu jõgi, 8, mõnikord 10 hobust, üks suur vanukas, seest siidiga vooderdatud, tõld, suur kahe hobuse vanker, mitu vedruvankrit, pikktroska, mitu saani.”

Kuigi ta läti keele kiiresti ära õppis, sundis võõras kultuuriruumis elamine eestluse üle tõsiselt järele mõtlema. Sest erinevused torkasid igal sammul silma, vaata kuidas tahad. Alates koduloomade, eriti hobuste eest hoolitsemisest ja lõpetades ehal käimise kommetega. Mälestustes on Hindrey sellest kirjutanud nii: „Meile, iseäranis poisikestele, andis vahe eestlase ja lätlase vahel ikkagi küllalt vaadata. Abjas ja küll ka ikkagi mujalgi peetakse oma viisi ja laadi ainuõigustatuks, teiste oma enamasti veaks. Ilma, et ma otsustada tahaksin, kas siin tööjaotuse põhimõte praktilisemalt on läbi viidud või mitte, pidasime väga naeruväärseks, kui läti naine oma meest pesukurikaga vihtuma ja särke pusserdama pani.”

Kasvuaastad Abjas olid nüüd igatahes läbi ja koos sellega Hindrey hinnangul ilusaim aeg tema elus.